Sattusin eile Rock-Ventspils mängu vaatama (polnud uue hooaja Rocki veel näinud) ja mõned muljed.
Nähtud Ventspils polnud kindlasti meeskond, kellele Rock kaotama oleks pidanud, lollusi vähem ja võit oleks pidanud tulema. Samas EuroChallenge alagrupimängudele mõeldes pole see Ventspilsi koosseis kindlasti veel lõplik (Kullamäe postimehes:
http://sport.postimees.ee/2081978/kulla ... i-runnakul" onclick="window.open(this.href);return false;). Aga Taltsi arvelt pole ka Rock veel päris valmis.
Mängus jäid positiivselt silma Dorbek ja Eicfuss. Dorbek mängis just nii nagu temalt oodata võis - aktiivne, võitluslik ja tugev, Rockis on ta selgelt üks liidreid ja tundub, et mees tunnetab seda ka ise. Suur osa tema punktidest olid võitlusest tulnud punktid - st mingit loogikat pole, aga ootamatult on pall Dorbekul ja punktid tulevad.
Sama ka Eicfussiga, koondisest on mees saanud tugeva põja ja mängunälja. Mängib just nii, nagu suht lühike nr4 mängima peab - läbimurded ja tabavad eemalt visked. Füüsise poole pealt on mees sammuti selgelt kosunud, vabalt julgeb teda ka kaitses suurte PF-ide vastu jätta.
Välismängijatest:
Peciukevicius - antud mängus ei säranud nagu varasemate mängude boxscorid eeldada võinuksid, aga polnud ka midagi halba.
Simpson - antud mäng üsna ebaõnnestunud (visked 1/8), loodetavasti on tase siiski parem.
Lukovic - vilets füüsis on kaugele näha, jäi Ventspilsi korvialuse lühema jõmmiga selgelt hätta. Samas lauas suutis ka nüüd aidata palju, kui ise ka kätte ei saanud siis suutis mitu palli niblada omadele. Põhimõtteliselt nõus, et kui füüsise korda saab, siis võib palju abi olla - iseäranis kas ja millal see olema saab. Ka eelmine aasta oodati pidevalt Nelyubovi läbilööki...
Ühesõnaga kahe kallima leegionäri osas on minujaoks veel küsimärke.