Jah nõus
ainuke täpselt 14000 mahutav saal on West Virginia universityl
Üle 14000 on teisigi
eks näeme , isegi kui tuleb ametlik teade ülikooli kohta, siis elu on näidanud ,et see võib ka muutuda.
Eesti korvpalli tulevik/lootused
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
ainuke täpselt 14000 mahutav saal on West Virginia universityl
Üle 14000 on teisigi
eks näeme , isegi kui tuleb ametlik teade ülikooli kohta, siis elu on näidanud ,et see võib ka muutuda.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
WVU sai alles kaks päeva tagasi uue peatreeneri, sest varasem peatreener otsustas uttu tõmmata ning seda üsna konfliktsel moel. Seega, kuivõrd Vaaksi jutust kumas läbi hea side peatreeneriga ja ühtiv nägemus tema rollist, siis vaevalt WVU selleks valikuks osutub.
Sotsiaalmeedias on Vaaksi osas palju furoori Providence'i ülikooliga. Wikipedia andmetel mahutab nende hall küll ca 12k+, aga samas kontserdite tarbeks pressivat sinna ka 14k sisse. Peatreener Kim English tundub samuti hetkeseisuga jätkavat.
Sotsiaalmeedias on Vaaksi osas palju furoori Providence'i ülikooliga. Wikipedia andmetel mahutab nende hall küll ca 12k+, aga samas kontserdite tarbeks pressivat sinna ka 14k sisse. Peatreener Kim English tundub samuti hetkeseisuga jätkavat.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Tänasega sai läbi NCAA-hooaeg eestlaste jaoks (Kerr Kriisa meeskond on küll jätkuvalt võistlustules, aga tema ise ammu enam mitte). Negatiivset kogunes pisut enam kui positiivset.
Negatiivne:
Markus Ilver – kui tavaliselt mängijate roll nende viimasel ülikoolihooajal märkimisväärselt kasvab, siis Ilveri mänguminutid kujunesid hoopis tema karjääri väikseimateks, kõigest 3,4 minutit mängu kohta. Ta pääses tänavu väljakule kõigest 20-s mängus ehk vahele jäi umbes 40% kohtumistest. Mullu käis ta platsil 27-s mängus. Ilveri keskmisteks olid tänavu 1,6 punkti ja 0,5 lauapalli, kolmeste tabavus oli 33,3% (karjääri parim). Kui ta otsustab korvpallurikarjääri jätkata, siis korvpalli mängimist tuleb uuesti meenutama hakata ilmselt mõnes Eesti klubis.
Karl Markus Poom – oli meeskonnasiseses hierarhias 13.-14. mängija ning pääses platsile vaid kümnes mängus keskmiselt 2,7 minutiks. Sedavõrd ebaõnnestunud NCAA-hooaeg on meie korvpalluritest varasemast ette näidata vist vaid Ran Andre Pehkal, kes sai UC Davise eest (TJ Shortsi alma mater) väljakule vaid seitsmes mängus keskmiselt 3,7 minutiks. Poom sai tänavu normaalselt mänguaega vaid ühes kohtumises hooaja keskel ja ehmatas siis ära, kogudes 11 minutiga 5 isiklikku viga (aga ka 6 lauapalli ja 2 punkti). Arvestades, et Poomi mänguaeg jäi ka kahel eelmisel hooajal Itaalia esiliigas kasinaks, siis ta on noorteklassi järel ära raisanud juba kolm hooaega. Poomi keskmisteks näitajateks jäid 0,4 punkti ja 0,8 lauapalli.
Kerr Kriisa – leppis varumängujuhi rolliga, kuid statistilised näitajad ei langenud vaid seetõttu. Ei tundunud enamiku meeskonnakaaslastega samal lainel olevat. Soovib mängida väga kiiret korvpalli, kuid sellega pigem kaasa ei tuldud. Üheks tema tugevuseks on pick`n`roll rünnak, kuid Kentucky keskmängijad ei küündinud Arizona meeskonnakaaslaste Christian Koloko või Oumar Ballo tasemeni.
Negatiivse poole pealt väärib eraldi mainimist Johannes Kirsipuu, kes küll tänavusest hooajast alates ei mängi enam NCAA kõrgeimas, vaid hoopis tugevuselt teises divisjonis. Kirsipuu teenis oma kahel hooajal NCAA I divisjonis korralikult mänguaega (vastavalt 15 ja 21 minutit keskmiselt) ning oli teisel hooajal oma meeskonna põhimängujuht (meeskonna parim 4,1 söötu, lisaks 6,6 punkti). Kui ta siirdus madalamasse divisjoni, et olla suuremas rollis, siis seda ei juhtunud. Ta sai tänavu Pittsburghi eest mänguaega vaid 17,5 minutit, ja ehkki viskas 5,9 punkti ja tabas kolmeseid suurepärase 40.5 protsendiga, siis söötude arv kukkus kõigest 1,5 peale. Tegemist on mängijaga, kes kuni teatud vanuseni oli noortekoondistes Kasper Suuroruga samal tasemel mängija, kuid on nüüdseks koondiseorbiidilt täielikult kadunud.
Rahuldav:
Kaspar Sepp – ei suutnud arenguhüpet teha, statistilised näitajad jäid üldjoontes samale tasemele. Meenutab karjääri lõpuaastate Kristjan Kangurit: kaitses seisab nagu müür ja on hea lauavõitleja, rünnakul aga keeldub korvi poole vaatamast. Loodetavasti ilmutab järgmisel hooajal suuremat aktiivsust. Hooaja keskmised olid 18,9 minutit, 3,5 punkti, 5,5 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu. Valparaiso oli teist hooaega järjest oma konverentsi üks kehvemaid meeskondi.
Positiivne:
Peter Jüri Carey – pärast kaht napi mänguajaga hooaega Syracuse`is, tõusis tänavu Sienas põhikeskmängijaks, ehkki mänguaega kogunes keskmiselt vaid 16,3 minutit. Selle põhjuseks on, et Carey mängis põlveprobleemi tõttu limiteeritud minuteid (näiteks kui ühes mängus viibis platsil umbes 30 minutit, siis paar päeva hiljem mängitati teda vaid ca 5 minutit). Hooaja keskel korjas üles veel ühe trauma ja pidi kümmekond mängu vahele jätma. Kasvult, kehatüübilt ja hüppevõimelt pea identne Henri Veesaarega. Pole ainult pick`n`roll tsenter, vaid suudab ka low-post`is toimetada ja perimeetrilt vastaseid ette võtta. Vabaviskejoonel näitas keskmängija kohta väga head tabavust (80,8%, kena viskeliigutus), samas keskpositsioonilt või kaare tagant ei viska millegipärast üldse. Hooaja keskmised olid 5,6 punkti, 3 lauapalli, 1 resultatiivne sööt ja 1,6 viskeblokeeringut. On kõvasti arenenud võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil B-koondist esindamas käis. Kahju, et teda EM-iks valmistuva 24 mehe sekka ei arvatud.
Henri Veesaar – temast on juba palju juttu olnud. Kaitseefektiivsuse näitajad kõnelevad selget keelt, et tema rotatsiooni lülitumine Krivase vigastuse järel aitas Arizona taset kõvasti tõsta. Oleks patt, kui ta juba sel suvel end NBA draftis üles ei annaks (teatud ajani saab ju oma nime sealt maha võtta ja ülikoolikarjääri jätkata). Füüsiliselt on veel kõvasti juurde panna, aga seda võib öelda pea kõikide alles 21-aastaseks saavate mängijate kohta.
Minu jaoks on pettumus, et Vaaks otsustas NCAA kasuks. Mängija puhul, kes on end eurosarja tasemel juba kehtestanud, tundub see raiskamisena. Ehkki NCAA eliitkonverentsides on palju talendikaid mängijad, siis sealne mänguline tase Euroopa tippliigadeni siiski ei küündi. Kurb, aga eks see ole ajastu märk – üldine majanduslik ebakindlus, samal ajal finantsvabaduse ideoloogia levik –, et alles 19-aastane mängija soovib ühe hooajaga oma kogu elu ära kindlustada, mitte ei lähtu sportlikust tasemest.
Negatiivne:
Markus Ilver – kui tavaliselt mängijate roll nende viimasel ülikoolihooajal märkimisväärselt kasvab, siis Ilveri mänguminutid kujunesid hoopis tema karjääri väikseimateks, kõigest 3,4 minutit mängu kohta. Ta pääses tänavu väljakule kõigest 20-s mängus ehk vahele jäi umbes 40% kohtumistest. Mullu käis ta platsil 27-s mängus. Ilveri keskmisteks olid tänavu 1,6 punkti ja 0,5 lauapalli, kolmeste tabavus oli 33,3% (karjääri parim). Kui ta otsustab korvpallurikarjääri jätkata, siis korvpalli mängimist tuleb uuesti meenutama hakata ilmselt mõnes Eesti klubis.
Karl Markus Poom – oli meeskonnasiseses hierarhias 13.-14. mängija ning pääses platsile vaid kümnes mängus keskmiselt 2,7 minutiks. Sedavõrd ebaõnnestunud NCAA-hooaeg on meie korvpalluritest varasemast ette näidata vist vaid Ran Andre Pehkal, kes sai UC Davise eest (TJ Shortsi alma mater) väljakule vaid seitsmes mängus keskmiselt 3,7 minutiks. Poom sai tänavu normaalselt mänguaega vaid ühes kohtumises hooaja keskel ja ehmatas siis ära, kogudes 11 minutiga 5 isiklikku viga (aga ka 6 lauapalli ja 2 punkti). Arvestades, et Poomi mänguaeg jäi ka kahel eelmisel hooajal Itaalia esiliigas kasinaks, siis ta on noorteklassi järel ära raisanud juba kolm hooaega. Poomi keskmisteks näitajateks jäid 0,4 punkti ja 0,8 lauapalli.
Kerr Kriisa – leppis varumängujuhi rolliga, kuid statistilised näitajad ei langenud vaid seetõttu. Ei tundunud enamiku meeskonnakaaslastega samal lainel olevat. Soovib mängida väga kiiret korvpalli, kuid sellega pigem kaasa ei tuldud. Üheks tema tugevuseks on pick`n`roll rünnak, kuid Kentucky keskmängijad ei küündinud Arizona meeskonnakaaslaste Christian Koloko või Oumar Ballo tasemeni.
Negatiivse poole pealt väärib eraldi mainimist Johannes Kirsipuu, kes küll tänavusest hooajast alates ei mängi enam NCAA kõrgeimas, vaid hoopis tugevuselt teises divisjonis. Kirsipuu teenis oma kahel hooajal NCAA I divisjonis korralikult mänguaega (vastavalt 15 ja 21 minutit keskmiselt) ning oli teisel hooajal oma meeskonna põhimängujuht (meeskonna parim 4,1 söötu, lisaks 6,6 punkti). Kui ta siirdus madalamasse divisjoni, et olla suuremas rollis, siis seda ei juhtunud. Ta sai tänavu Pittsburghi eest mänguaega vaid 17,5 minutit, ja ehkki viskas 5,9 punkti ja tabas kolmeseid suurepärase 40.5 protsendiga, siis söötude arv kukkus kõigest 1,5 peale. Tegemist on mängijaga, kes kuni teatud vanuseni oli noortekoondistes Kasper Suuroruga samal tasemel mängija, kuid on nüüdseks koondiseorbiidilt täielikult kadunud.
Rahuldav:
Kaspar Sepp – ei suutnud arenguhüpet teha, statistilised näitajad jäid üldjoontes samale tasemele. Meenutab karjääri lõpuaastate Kristjan Kangurit: kaitses seisab nagu müür ja on hea lauavõitleja, rünnakul aga keeldub korvi poole vaatamast. Loodetavasti ilmutab järgmisel hooajal suuremat aktiivsust. Hooaja keskmised olid 18,9 minutit, 3,5 punkti, 5,5 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu. Valparaiso oli teist hooaega järjest oma konverentsi üks kehvemaid meeskondi.
Positiivne:
Peter Jüri Carey – pärast kaht napi mänguajaga hooaega Syracuse`is, tõusis tänavu Sienas põhikeskmängijaks, ehkki mänguaega kogunes keskmiselt vaid 16,3 minutit. Selle põhjuseks on, et Carey mängis põlveprobleemi tõttu limiteeritud minuteid (näiteks kui ühes mängus viibis platsil umbes 30 minutit, siis paar päeva hiljem mängitati teda vaid ca 5 minutit). Hooaja keskel korjas üles veel ühe trauma ja pidi kümmekond mängu vahele jätma. Kasvult, kehatüübilt ja hüppevõimelt pea identne Henri Veesaarega. Pole ainult pick`n`roll tsenter, vaid suudab ka low-post`is toimetada ja perimeetrilt vastaseid ette võtta. Vabaviskejoonel näitas keskmängija kohta väga head tabavust (80,8%, kena viskeliigutus), samas keskpositsioonilt või kaare tagant ei viska millegipärast üldse. Hooaja keskmised olid 5,6 punkti, 3 lauapalli, 1 resultatiivne sööt ja 1,6 viskeblokeeringut. On kõvasti arenenud võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil B-koondist esindamas käis. Kahju, et teda EM-iks valmistuva 24 mehe sekka ei arvatud.
Henri Veesaar – temast on juba palju juttu olnud. Kaitseefektiivsuse näitajad kõnelevad selget keelt, et tema rotatsiooni lülitumine Krivase vigastuse järel aitas Arizona taset kõvasti tõsta. Oleks patt, kui ta juba sel suvel end NBA draftis üles ei annaks (teatud ajani saab ju oma nime sealt maha võtta ja ülikoolikarjääri jätkata). Füüsiliselt on veel kõvasti juurde panna, aga seda võib öelda pea kõikide alles 21-aastaseks saavate mängijate kohta.
Minu jaoks on pettumus, et Vaaks otsustas NCAA kasuks. Mängija puhul, kes on end eurosarja tasemel juba kehtestanud, tundub see raiskamisena. Ehkki NCAA eliitkonverentsides on palju talendikaid mängijad, siis sealne mänguline tase Euroopa tippliigadeni siiski ei küündi. Kurb, aga eks see ole ajastu märk – üldine majanduslik ebakindlus, samal ajal finantsvabaduse ideoloogia levik –, et alles 19-aastane mängija soovib ühe hooajaga oma kogu elu ära kindlustada, mitte ei lähtu sportlikust tasemest.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Lihtsalt infoksUhhuu kirjutas: ↑28 Mär 2025, 15:33 Kaspar Sepp – ei suutnud arenguhüpet teha, statistilised näitajad jäid üldjoontes samale tasemele. Meenutab karjääri lõpuaastate Kristjan Kangurit: kaitses seisab nagu müür ja on hea lauavõitleja, rünnakul aga keeldub korvi poole vaatamast. Loodetavasti ilmutab järgmisel hooajal suuremat aktiivsust. Hooaja keskmised olid 18,9 minutit, 3,5 punkti, 5,5 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu. Valparaiso oli teist hooaega järjest oma konverentsi üks kehvemaid meeskondi.
Sepp pani ennast eile transfer listi
ja NCAA 2 divisjonis tegi suht hea hooaja Hannes Saar
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Cramo on enam-vähem Euroopa tippliigade keskmise tasemega sats. Oletame nüüd, et Cramo kohtuks sõprusmängus Arizonaga. Sa paneksid panused Cramo peale? Isiklikult pigem mitte.Uhhuu kirjutas: ↑28 Mär 2025, 15:33 Tänasega sai läbi NCAA-hooaeg eestlaste jaoks (Kerr Kriisa meeskond on küll jätkuvalt võistlustules, aga tema ise ammu enam mitte). Negatiivset kogunes pisut enam kui positiivset.
Negatiivne:
Markus Ilver – kui tavaliselt mängijate roll nende viimasel ülikoolihooajal märkimisväärselt kasvab, siis Ilveri mänguminutid kujunesid hoopis tema karjääri väikseimateks, kõigest 3,4 minutit mängu kohta. Ta pääses tänavu väljakule kõigest 20-s mängus ehk vahele jäi umbes 40% kohtumistest. Mullu käis ta platsil 27-s mängus. Ilveri keskmisteks olid tänavu 1,6 punkti ja 0,5 lauapalli, kolmeste tabavus oli 33,3% (karjääri parim). Kui ta otsustab korvpallurikarjääri jätkata, siis korvpalli mängimist tuleb uuesti meenutama hakata ilmselt mõnes Eesti klubis.
Karl Markus Poom – oli meeskonnasiseses hierarhias 13.-14. mängija ning pääses platsile vaid kümnes mängus keskmiselt 2,7 minutiks. Sedavõrd ebaõnnestunud NCAA-hooaeg on meie korvpalluritest varasemast ette näidata vist vaid Ran Andre Pehkal, kes sai UC Davise eest (TJ Shortsi alma mater) väljakule vaid seitsmes mängus keskmiselt 3,7 minutiks. Poom sai tänavu normaalselt mänguaega vaid ühes kohtumises hooaja keskel ja ehmatas siis ära, kogudes 11 minutiga 5 isiklikku viga (aga ka 6 lauapalli ja 2 punkti). Arvestades, et Poomi mänguaeg jäi ka kahel eelmisel hooajal Itaalia esiliigas kasinaks, siis ta on noorteklassi järel ära raisanud juba kolm hooaega. Poomi keskmisteks näitajateks jäid 0,4 punkti ja 0,8 lauapalli.
Kerr Kriisa – leppis varumängujuhi rolliga, kuid statistilised näitajad ei langenud vaid seetõttu. Ei tundunud enamiku meeskonnakaaslastega samal lainel olevat. Soovib mängida väga kiiret korvpalli, kuid sellega pigem kaasa ei tuldud. Üheks tema tugevuseks on pick`n`roll rünnak, kuid Kentucky keskmängijad ei küündinud Arizona meeskonnakaaslaste Christian Koloko või Oumar Ballo tasemeni.
Negatiivse poole pealt väärib eraldi mainimist Johannes Kirsipuu, kes küll tänavusest hooajast alates ei mängi enam NCAA kõrgeimas, vaid hoopis tugevuselt teises divisjonis. Kirsipuu teenis oma kahel hooajal NCAA I divisjonis korralikult mänguaega (vastavalt 15 ja 21 minutit keskmiselt) ning oli teisel hooajal oma meeskonna põhimängujuht (meeskonna parim 4,1 söötu, lisaks 6,6 punkti). Kui ta siirdus madalamasse divisjoni, et olla suuremas rollis, siis seda ei juhtunud. Ta sai tänavu Pittsburghi eest mänguaega vaid 17,5 minutit, ja ehkki viskas 5,9 punkti ja tabas kolmeseid suurepärase 40.5 protsendiga, siis söötude arv kukkus kõigest 1,5 peale. Tegemist on mängijaga, kes kuni teatud vanuseni oli noortekoondistes Kasper Suuroruga samal tasemel mängija, kuid on nüüdseks koondiseorbiidilt täielikult kadunud.
Rahuldav:
Kaspar Sepp – ei suutnud arenguhüpet teha, statistilised näitajad jäid üldjoontes samale tasemele. Meenutab karjääri lõpuaastate Kristjan Kangurit: kaitses seisab nagu müür ja on hea lauavõitleja, rünnakul aga keeldub korvi poole vaatamast. Loodetavasti ilmutab järgmisel hooajal suuremat aktiivsust. Hooaja keskmised olid 18,9 minutit, 3,5 punkti, 5,5 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu. Valparaiso oli teist hooaega järjest oma konverentsi üks kehvemaid meeskondi.
Positiivne:
Peter Jüri Carey – pärast kaht napi mänguajaga hooaega Syracuse`is, tõusis tänavu Sienas põhikeskmängijaks, ehkki mänguaega kogunes keskmiselt vaid 16,3 minutit. Selle põhjuseks on, et Carey mängis põlveprobleemi tõttu limiteeritud minuteid (näiteks kui ühes mängus viibis platsil umbes 30 minutit, siis paar päeva hiljem mängitati teda vaid ca 5 minutit). Hooaja keskel korjas üles veel ühe trauma ja pidi kümmekond mängu vahele jätma. Kasvult, kehatüübilt ja hüppevõimelt pea identne Henri Veesaarega. Pole ainult pick`n`roll tsenter, vaid suudab ka low-post`is toimetada ja perimeetrilt vastaseid ette võtta. Vabaviskejoonel näitas keskmängija kohta väga head tabavust (80,8%, kena viskeliigutus), samas keskpositsioonilt või kaare tagant ei viska millegipärast üldse. Hooaja keskmised olid 5,6 punkti, 3 lauapalli, 1 resultatiivne sööt ja 1,6 viskeblokeeringut. On kõvasti arenenud võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil B-koondist esindamas käis. Kahju, et teda EM-iks valmistuva 24 mehe sekka ei arvatud.
Henri Veesaar – temast on juba palju juttu olnud. Kaitseefektiivsuse näitajad kõnelevad selget keelt, et tema rotatsiooni lülitumine Krivase vigastuse järel aitas Arizona taset kõvasti tõsta. Oleks patt, kui ta juba sel suvel end NBA draftis üles ei annaks (teatud ajani saab ju oma nime sealt maha võtta ja ülikoolikarjääri jätkata). Füüsiliselt on veel kõvasti juurde panna, aga seda võib öelda pea kõikide alles 21-aastaseks saavate mängijate kohta.
Minu jaoks on pettumus, et Vaaks otsustas NCAA kasuks. Mängija puhul, kes on end eurosarja tasemel juba kehtestanud, tundub see raiskamisena. Ehkki NCAA eliitkonverentsides on palju talendikaid mängijad, siis sealne mänguline tase Euroopa tippliigadeni siiski ei küündi. Kurb, aga eks see ole ajastu märk – üldine majanduslik ebakindlus, samal ajal finantsvabaduse ideoloogia levik –, et alles 19-aastane mängija soovib ühe hooajaga oma kogu elu ära kindlustada, mitte ei lähtu sportlikust tasemest.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Selle hooaja mängud tippliigade meeskondade vastu – Pariis, Napoli, Dijon, PAOK, Le Portel –, kus võita on suudetud vaid peagi Prantsusmaa esiliigasse kukkuvat meeskonda, ei anna alust nõustuda väitega, et Kalevi tase võrdub tippliigade keskmisega.
Kalevi hüpoteetilises kohtumises Arizonaga – kes pole mitte lihtsalt eliitkonverentsi meeskond, vaid sealne tippmeeskond – sõltuks päris palju muidugi ka sellest, et millise Kaleviga on tegemist: Suuroru ja Rannula Kaleviga, mis mängis maksimumvõimete piiril, või selle praeguse ekstra-säästuversiooniga.
Kalevi hüpoteetilises kohtumises Arizonaga – kes pole mitte lihtsalt eliitkonverentsi meeskond, vaid sealne tippmeeskond – sõltuks päris palju muidugi ka sellest, et millise Kaleviga on tegemist: Suuroru ja Rannula Kaleviga, mis mängis maksimumvõimete piiril, või selle praeguse ekstra-säästuversiooniga.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Ma panustaksin Arizona peale ka vastasseisus 22/23 Cramo vastu.
Kuna Euroliiga tasemeni ükski NCAA sats tõesti ei küündi, siis annaks Euroop top 5 liigadele eelise, kuid Iisraeli ja Leedu liigadele juba mitte. Vähemalt mul poleks selle vastu midagi, kui Vaaks järgmine hooaeg näiteks Lietkabelisega võrdväärsel tasemega satsis mängiks, eriti arvestades paremaid treeningtingimusi, mille najal veel tasemes samm edasi teha.
Kuna Euroliiga tasemeni ükski NCAA sats tõesti ei küündi, siis annaks Euroop top 5 liigadele eelise, kuid Iisraeli ja Leedu liigadele juba mitte. Vähemalt mul poleks selle vastu midagi, kui Vaaks järgmine hooaeg näiteks Lietkabelisega võrdväärsel tasemega satsis mängiks, eriti arvestades paremaid treeningtingimusi, mille najal veel tasemes samm edasi teha.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Kui Arizona korvpalliajakirjanikku Jason Scheeri uskuda, siis Henri Veesaare järgmiseks mängupaigaks võib saada legendaarsemast legendaarsem North Carolina – Michael Jordani alma mater. NC kuulub ACC konverentsi, mis on üks NCAA eliitkonverentsidest, ehkki väidetavalt pisut nõrgem kui see, kus mängis Arizona. North Carolina jõudis NCAA finaalturniiril viimati nelja parema hulka aastal 2022, mullu pääseti 16 parema sekka.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
https://sport.delfi.ee/artikkel/1203676 ... -ega-umber
Saadi andis intervjuu Delfile ja tuleb välja, et pärast peatreeneri lahkumist Iowa ülikooli pole tema jäämine Drake ülikooliga sugugi kindel, justkui sain aru et tema enam otseselt nendega seotud/kohustatud pole olla. NIL teema lööb ka temal ikkagist rahapatakad silme ette, kuid haridus ka siiski tähtis. Prep schoolis keskmised 18p, 9lauda ja 4rs. Kehalt ja tüübilt tundub olema selline vaesemehe Jokic.
Saadi andis intervjuu Delfile ja tuleb välja, et pärast peatreeneri lahkumist Iowa ülikooli pole tema jäämine Drake ülikooliga sugugi kindel, justkui sain aru et tema enam otseselt nendega seotud/kohustatud pole olla. NIL teema lööb ka temal ikkagist rahapatakad silme ette, kuid haridus ka siiski tähtis. Prep schoolis keskmised 18p, 9lauda ja 4rs. Kehalt ja tüübilt tundub olema selline vaesemehe Jokic.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Uue põlvkonna Janar Talts tundub kohasem võrdlus.vanafänn kirjutas: ↑01 Apr 2025, 22:00 https://sport.delfi.ee/artikkel/1203676 ... -ega-umber
Saadi andis intervjuu Delfile ja tuleb välja, et pärast peatreeneri lahkumist Iowa ülikooli pole tema jäämine Drake ülikooliga sugugi kindel, justkui sain aru et tema enam otseselt nendega seotud/kohustatud pole olla. NIL teema lööb ka temal ikkagist rahapatakad silme ette, kuid haridus ka siiski tähtis. Prep schoolis keskmised 18p, 9lauda ja 4rs. Kehalt ja tüübilt tundub olema selline vaesemehe Jokic.
Loodetavasti otsustab Saadi siiski mõnes väiksemas ülikoolis mängimise kasuks, selmet veeta oma esimene ülikoolihooaeg mõnes tippmeeskonnas kolmanda ešeloni mehena ainult trenni tehes. Eduka hooaja järel mõnes väiksemas tiimis on suure tõenäosusega nagunii tippülikoolide uksed valla.