2 nädalat vana intervjuu Rain Raadikuga Õhtulehest. Loodan, et mind tasulise loo täismahus avaldamise pärast kohtusse ei kaevata.
http://www.ohtuleht.ee/592476/intervjuu ... -randamist" onclick="window.open(this.href);return false;
Eesti korvpallikoondise pikkade osakonnast on sel suvel mitu liidrit puudu, kuid Hispaanias Guadalajaras peetud sõprusmängudes on järgmised mehed neid püüdlikult asendanud. Sealhulgas Rain Raadik, kes mängus Argentiinaga korralikult üllatas.
Raadiku mängijatee pole olnud kerge. "Noorest ja andekast", kes iga suvi vähemalt koondise laagritesse võeti, on saanud juba 25aastane mees. Kellel kõik soovitavad rohkem jõusaalis käia. Ent siin näitas Raadik, et midagi tema sees on – igaüks ei kogu Argentiina vastu 11 punkti ja 9 lauapalli. Ja ta müras ka Senegali võimsa eesliiniga nii, nagu võimed lubasid.
Mullu sai Raadik osaleda ühes EM-valikmängus, võõrsil Hollandiga. Enne kodust kohtumist Portugaliga vigastas ta hüppeliigest nõnda, et jalg pandi kipsi. Kehv oli asjaolu, et tal polnud selleks ajaks ka klubilepingut.
Mida see vigastus sinu jaoks tähendas?
Vigastus pani päris korraliku paugu. Viimase aasta jooksul on mu peast käinud läbi igasugused mõtted. See pole olnud kõige kergem aeg.
Jalg oli poolteist kuud lahases. Voodis lamades käis peast läbi ikka päris palju küsimusi. Kas edasi ja kuidas edasi? Olin ise rumal, et eelmise aasta augusti alguses ei kirjutanud lepingule alla. Laual oli väga hea pakkumine.
Ent ma polnud varem agentidega tegemist teinud, olin noor ja roheline. Agent soovitas oodata veel paremat võimalust, sain vigastada ja siis ei tulnud enam ühtegi kõnet, mitte midagi. Mõistsin, et see on puhas äri. Mast oli korralikult maas. Mõnel korral tuli pisar silma.
Kas neil päevil jooksis peast läbi ka mõte jätta korvpall kus see ja teine?
Jah. Ma ei saa öelda, et motivatsioon kadunuks, aga sain moraalse paugu. Mul polnud nii tõsise vigastuse kogemust. Ei kujutanud ette, mis saab edasi.
Võtsin paberi ja pliiatsi ning panin korvpalli ja muu töö plussid-miinused kirja. Mõtlesin need rahulikult omaette läbi. Sõbrad muidugi ütlesid, et mängi ikka kossu edasi, aga pidin selle ka enda peas selgeks saama. Korvpall võitis.
Kui korvpall poleks võitnud?
Siis backpack selga ja sinna, kuhu kõik Eesti noored lähevad! Jah, Austraaliasse. Üks sõber on seal juba ees, suhtlesime, rääkisime. Aga jõudsin järeldusele, et muud tööd jõuab ka hiljem teha.
Arvasin, et saan august kiiremini välja, aga nii see ei läinud. Ehk alles märtsi keskpaigas hakkas minu tegevus jälle korvpalluri moodi välja nägema.
Hooaeg jäi poolikuks, kas suvel enne koondise laagreid puhkasid või tegid trenni?
Pärast meistriliiga hooaega mängisime TTÜga juuni alguseni veel Tallinna liigat. Nüüd suvel olen kogu aeg midagi teinud, mitmeks nädalaks jalgu seinale pole visanud.
Pärast B-koondise viimast mängu oli raske: tundsin suurt pingelangust, treener ütles aitäh, olite tublid. Järgmisel päeval uuesti juba A-koondise trenni minna oli väga raske. Aga peas olin selleks valmis.
Väsinud küll, aga oled rahul, et said edasi teha?
Loomulikult olen rahul, et mind võeti ka A-koondisse. Saan end vormis hoida, kaal püsib normaalsetes piirides, 100–103 kilo. Minu "rekord" on 117 kilo. Tol ajal mõtlesin: küll on hea, et koduesikus tool on, neljandale korrusele kõmpiminegi võttis juba läbi.
Kas praegu on tool alles?
Enam ei ole. Ja ma kindlasti ei taha kaalu enam sinna 117 kanti tagasi lasta!
Sinu puhul on alaline märk-sõna "jõusaal".
Tean ise ka, et see jääb tahtejõu taha. Üksi on eriti raske minna ja teha. Kui käid klubi või koondisega, on teine asi. Mulle sobis väga pärast Pärnu-hooaega Leedus harjutamise periood. Minu kõrval oli professionaalne jõusaalitreener. Kui oled üksi, paned ühel hetkel kangi käest ära. Kui aga keegi tagant torgib, raskel hetkel aitab ka ise kangi ülessaamisele veidi kaasa, siis teedki rohkem.
Mõistan väga hästi, et kui teeksin rohkem jõudu, saaksin paremaks mängijaks ja väljakul oleks hõlpsam.
Ehk käib ühel hetkel peas see klõps, et jõuad mõistmiselt ka pideva tegutsemiseni?
Mul pole praegu klubigi. Ma ei tea, mida hooaeg üldse toob.
No midagi ju su sees on, kui said Argentiina vastu 11 punkti ja 9 lauapalli!
Tõsi, see mäng andis palju juurde. Igal sekundisajandikul pidi endast 110 protsenti välja panema. Kõik teavad, et ma pole kõige jõulisem mängija. Aga millal sa veel Argentiina, Luis Scola vastu mängid? Võib-olla enam elu sees ei saa! Käisime ka Venemaal, kelle koondises teine NBA mees Timofei Mozgov. Suurte meeste vastu sai end sel suvel proovile pandud.
Kuidas plaanid oma klubi(tut) olukorda lahendada?
Mõni klubi võiks näha Argentiina-mängu videot (naerab – V. A.). Mul on paar-kolm abilist. Tegelikult tahaks end kusagil välismaal proovile panna. Mitte mõnes ulmeliigas, sellises, kus saaksin mängutaseme poolest hakkama. Seal on sul kogu aeg ora tagumikus. Äkki mul olekski sellist muutust vaja, hakkaksin enda eest rohkem hoolitsema ja jõusaalis käima. Seal tead, et kui ei saa hakkama, saadetakse sind minema ja võetakse keegi must asemele.
Usun, et näed praegu: suudad võidelda EM-finaalturniirile sõitva koondise koha eest.
Kindlasti. Aga aasta on pikk aeg, kas ma siis kossu enam mängin, kes seda teab.
No korvpall ju ikka meeldib sulle nii palju, et mitte alla anda?
Meeldib küll. Suvi on olnud raske, iga paari-kolme nädala tagant tuleb kossust kopp ette. Aga see läheb üle ja mängid jälle.
Jutt on selline, et tõsiseltvõetavat korvpallurit on siit raske oodata.