andy72o kirjutas:Noh üks asi vähemalt selge.Ok.Kas keegi Pokla kohta oskab midagi õelda.Mis ta enda noorest elust arvab?Kui kõrged ta sihid mängijana on?Tahab ta tegusi teha või piisab talle eesti tasemel müdistamisest?Tänud kui keegi kursis on.
Joosep Poklat on tituleeritud Eesti korvpalli kadunud imelapseks. Kadunud oli ta paar aastat tõepoolest – ränga vigastuse tõttu. Imelaps, leiab mees, on tema kohta aga palju öeldud.
“Noorteklassides olin keskmisest parem, kuid teisi samasuguseid oli veel,” ei leia Pokla oma noorteaastatest põhjust enda esiletõstmisest. Ometi sattus ta juba 16aastaselt meistriliigasse, kusjuures veel tolle aegsesse dream-team’i TTÜ/A. Le Coq, kus ees sellised nimed nagu Aivar Kuusmaa, Margus Metstak ja Andre Pärn. Platsile sai Pokla vaid neljas kohtumises, kuid nina püsti ajamiseks oli põhjust küll. “Istusin pingi peal ja arvasin, et olen kõva mees,” on Pokla enesekriitiline. Meistriliiga oli tema jaoks ühe unistuse täitumine ning ühel hetkel oli ta selle unistustemaa pesamuna.
Siis aga hakkasid tunda andma noormehe põlved. “Kaitseasendit ei saanud sisse võtta, niivõrd valus oli,” räägib Pokla. Arstide juures käimine andis halva uudise – põlvekõhr oli kulunud. Ravi tulemust ei andnud, mistõttu tuli noorel mehel noa alla minna. “Loobumismõtted käisid sel ajal peast läbi küll. Kuna mu isagi pidi mängimise põlvede pärast lõpetama, siis tundus, et see on perekonna viga ja ei olegi midagi parata,” meenutab Joosep raskeid aegu. Alati kui Poklal tuleb jututeemaks põlved, sülitab ta kolm korda üle õla. “Kinos mitu tundi jalad konksus istudes annavad põlved end veidi tunda, kuid väljakul mitte.”
Soomes tuli aru pähe
Aasta aega taastusravi andis poisile korralikult aega mõtlemiseks. “Tahtmine tagasi tulla oli nii suur,” sõnab Pokla. 2005. aastal tegigi poiss esimese comeback’i (kui nii noore mehe kohta sellist sõna kasutada saab), käies Pirita särgis väljakul kümnes mängus. “Tollal jälgis ta rohkem oma esitusi,” lausub meeskonna kaaslane Indrek Reinbok. “Mingi hetkeni oli mulle tähtsam endavisatud punktide arv kui meeskonna võit,” tõdeb ka Pokla.
Murrangu aasta saabus Soomes, kus mees eelmise hooaja mängis. Suurt abi sai ta põhjanaabrite juures meie legendilt Anatoli Kirkunilt. “Temaga saan ma kõigest rääkida, ta ei ole kiitja vend, vaid hea südamega. Kui ma panin Soomes mõnes mängus 30 punkti, aga kaitses olin kehv, siis ta ka ütles, et tegin halva mängu,” kirjeldab Pokla Kirkuniga läbisaamist.
Kaitsemäng ongi Pokla suurimaks murelapseks. “Rünnakul võib tema peale julgelt toetuda,” sõnab Reinbok, lisades, et individuaalset kaitsemängu tuleks parandada. “Isagi kritiseerib mu kaitsemängu,” kostab Joosep, kelle jaoks isa Rein on teine mees, kellega ta asju arutada saab ja kelle sõna on tema jaoks väga oluline. “Enda arust suudan kaitses mängida, aga nagu öeldakse, et kaitsemäng on 90% kinni tahtmises. Ju ta mul on ka peas kinni.”
Rünnakuindu tõestas Pokla hiljutises Pirita võidumängus TÜ/Rocki vastu, kui ta mullust meistrit 28 punktiga kostitas. “Ega me nüüd halvasti ei mänginud,” on Pokla tagasihoidlik tõdedes, et Pirita on ebastabiilne võistkond. “Võidame Rocki, aga kaotame Pärnule,” toob ta kohe sobiliku näite. “Me teame, kes me oleme,” ei arva Pokla, et see üks võit nüüd kellelgi nina püsti ajaks. “Usun, et me võime kõigiga võrdselt mängida ja miks mitte Rockilt Kalevilt veel ühte võitu ära napsata,” lisab ta kavalalt.
Ebastandardsete olukordade meister
Pirita meeskonnast rääkides ei mõista Pokla, miks seda vanameistrite meeskonnaks nimetatakse. “Ameeriklane Sharp on 22, mina 21, Ivo Uibokant 28 – kust otsast me vanad oleme. Isegi Reinbok, kes on 31, pole ju mingi vanake,” on Pokla hämmeldunud.
“Joosep on meeskonda hästi sisse sulandunud. Ta on õppinud õigeid asju kõrva taha panema ja meeskondlikult mängima,” iseloomustab Reinbok. “Klandorf hoiab asja kontrolli all, ei saa nina püsti ajama hakata,” kummutab Pokla arvamuse, et head esitused võiksid talle ebasobivat mõju avaldada.
“Väljakul teeb ta päris ilusaid liigutusi,” jätkab Reinbok. “Eriti hästi lahendab ta ebastandardseid olukordi.”
“Ma teen kõike tunde järgi, üle ma platsil küll ei mõtle, kõik tuleb loomulikult,” lausub Pokla, kelle mitmekülgsus ja hea vise on pälvinud mitmete asjatundjate kiidusõnu. “Sel suvel oli näha, et mehel on eesmärk. Ta tegi palju individuaalset tööd ja on nüüd hoopis teisest puust mees kui kaks aastat tagasi,” lausub Reinbok.
Sel suvel valmistus Pokla hooajaks Sven Andresoo käe all. “Sveni pean küll südamest tänama. Tegime kõvasti kiirustreeninguid ja arendasime plahvatuslikku jõudu ning juba kuu ajapärast tundsin, et pauk on sees. Mul on platsil hea olla,” lähevad Pokla silmad särama.
Nüüd jääb oodata, et andekas noormees saaks ka koondisekutse. “Selle peale ma üritan mitte mõelda. See on targemate meeste otsustada,” kostab Pokla. Tema jaoks on tähtis praegune hetk ja praegune hooaeg Piritaga. “Medali tahaks ära võtta,” sõnab ta selle hooaja eesmärkide peale. “Muidugi on mul ambitsioone ja unistusi, kuid enne selle hooaja lõpu pole mõtet neist rääkida,” jääb Pokla tuleviku koha pealt kidakeelseks. Kaks magusat aastat vigastuse tõttu ära raisanud mehest tuleb aru saada, või nagu ta ise ütleb: “Ma ei olnud ju tegelikult mitte keegi, kui ma end vigastasin.
Nüüd on mul tahtmist end näidata ja motivatsiooni mängida!
