BC Kalev/Cramo - foorum

41:37 Kalevile poolajaks. Väga krobeline on see asi.

59:51 peale 3 veerandit kalevile

80:63 lõpp

Räägi siis ka mängust ja meestest.

JÄRJEKORDNE VÕIT. Kalev/Cramo jätkas kontrollmänge Raplas ning alistas kohaliku AVIS Rapla 80:63 (41:37). Taas oli heas hoos Josh Boone, kes tabas 14st viskest 9 ja kogus 19 punkti ning 9 lauapalli. Klubiga taasliitunud Rolands Freimanis lisas 12, Marco Killingsworth 10 ja Erik Keedus 9 punkti (mõlemad lisaks 7 lauda). Ka Brandis Raley-Ross ja Sten Sokk kogusid 9 silma, Rossilt veel 6 lauda ja Sokult 5 korvisöötu. Kahtlemata oli mängu suurimaks intriigiks Janar Soo esimene mäng kauaaegse koduklubi vastu. Soo kogus 13 minutiga 5 punkti, tabades kolmest viskest kaks, sh ühe kaugviske. Mäng oli võrdlemisi tasavägine kuni viimase veerandajani, mille kalevlased võitsid 21:12.

Ma mõtlesin mitte punkte, vaid mehi ennast.

Killingsworth, Freimanis, Sokk on sellised vennad, kellel ka sõprusmängus "veri keeb", seda on hea näha, ülejäänute närvikava/iseloom on rahulikum
Üksteise mõistmist on veel kõvasti puudu nii kaitses, kui rünnakul, samas mängijate kvaliteet on Rapla omast üle, sellest ka see võit tuli, teisel poolajal mängiti vähe tihedamat kaitset, nii tundus.
Eks ole näha, mis kõvemate vastastega kohtudes toimuma hakkab aga kui tahtmist näidatakse ja võitlust on siis vähemalt tore vaadata.

Tänase mängu statistikat Rapla facebook lehelt:

michaelEP kirjutas:

KalevRuus kirjutas:

Ma pigem arvan, et Lätis, nagu teistes arenenud korvpalliriikides ollakse üle sellest mängijale passi vaatamise kompleksist ja ei koostata meeskondi põhimõttel, et proovime kõik parimad oma rahvusest mehed koondada ja siis auke täidame välismaalastega. Pigem saadakse aru, et tuleb eelarve piires leida parim hinna-kvaliteedi suhtega mängija (iseasi kuidas see reaalsuses õnnestub) ja kui sobival positsioonil on sobiva hinnaga oma rahvusest mängija, siis muidugi ilmselt ka teda kaalutakse (teatud eelised tal on). Aga samas saadakse ka aru, et mängijale ja riigi korvpalli arengule üldiselt on parem, kui koondise tasemel tegijad ka ise leegionärileiba maitsevad ja ei viibi kogu elu mugavustsoonis.

Ma mõtlesin tükk aega, et kas see jutt on antud kontekstis paroodia või tõsimeeli kirjutatud. Kindlasti on Läti korvpalli ja Freimanise enda arenguks ilgelt vaja, et ta VEFI asemel Kalevis mängib.

Tegelikult on see mugavustsooni jutt omandanud juba mingi totra müüdi mõõtme. Peaaegu esoteerilise. Keegi ei tea, milles see seisneb või kus see asub aga väidetavalt eksisteerib mingi müstiline mugavustsoon.

On on mugavustsoon... kõige tüüpilisemad näited on Kobe Bryant ja Tim Duncan, kes on terve karjääri veetnud ühes klubis ning seetõttu mandunud ja mingeid saavutusi neil ette näidata pole. Euroopast meenuvad kohe Diamantidis, kes mängis terve karjääri Pantanthinaikoses ja oli seal Marek Doronini staatuses. Teodosic, Spanioulis ja Rudy Fernandez... no mis me räägime, mugavustsoon, mis mugavustsoon

Ei tasu nüüd päris demagoogitseda ka ja NBAd või Euroliiga tippklubisid Kalevi või VEFiga võrrelda. Ja seda on mängijad ise ka tunnistanud, et välismaal mängimine karastab, pead harjuma teistsuguse keskkonnaga, teiste nõudmistega, tead, et sind nagu s... pilpa peal ei hoita, kui ei vasta nõudmistele siis jääd pingile või lõpetatakse leping. Ei ole sellist eluaegse noore ja andeka fenomeni. Jah Tallinnast Riiga või vastupidi käia ei ole kaugel aga igal juhul soovitaks lätlasel Kalevis ja eestlasel VEFis võimalusel mängida. Ja mugavustsoonis mehi pole vaja kaugelt otsida. Mõne aja pärast leitakse juba, et need pikad Venemaa reisid on päris tüütud, saab sama palka ka mõnes teises klubis, kus piisab, kui ennast ainult play-offideks vormi ajada. Ja lõpuks ega Kalle maksab ka ju mingit pappi... Ehk ma tahaks näha, milline välisklubi selliselt mandunud ja karjääri mõttes alla andnud meest tahab. Ja ega viimane EM näitas, et koondiseski selliseid platsile eriti ei pääse või suurt abi neist seal pole.

nojah kirjutas:Ma pigem arvan, et Lätis, nagu teistes arenenud korvpalliriikides ollakse üle sellest mängijale passi vaatamise kompleksist ja ei koostata meeskondi põhimõttel, et proovime kõik parimad oma rahvusest mehed koondada ja siis auke täidame välismaalastega. Pigem saadakse aru, et tuleb eelarve piires leida parim hinna-kvaliteedi suhtega mängija (iseasi kuidas see reaalsuses õnnestub) ja kui sobival positsioonil on sobiva hinnaga oma rahvusest mängija, siis muidugi ilmselt ka teda kaalutakse (teatud eelised tal on). Aga samas saadakse ka aru, et mängijale ja riigi korvpalli arengule üldiselt on parem, kui koondise tasemel tegijad ka ise leegionärileiba maitsevad ja ei viibi kogu elu mugavustsoonis.

Mulle tundub, et passi vaatamise küsimus sõltub kõigepealt pigem konkreetse meeskonna tasemest ja ambitsioonidest. Tulemuse saavutamisele mittesportlike ideede rakendamine nagu kodakondsuse vaatamine vms kaasa ei aita. Eestis on enim tulemusele orienteeritud Kalev, kel on Ühisliigas vaja konkurentsis püsida, ja Sõber, kes tahab Eestis vähemalt kolmas olla. Ülejäänud eesotsas Rockiga on deklareerinud (no Sõber ka, aga temal on see ainult jutt ), et tegelikult on kõige tähtsam ikkagi kohalike pallurite arendamine, seega võivad nad ka muid faktoreid meeskonna komplekteerimisel arvestada (ma isiklikult arvan, et kellegi mittesportlikel alustel, nt kodakondsuse järgi, eelistamine pole parim viis nende arendamiseks, aga see on omaette teema, las Kullamäe katsetab oma teooriat ).

Teine oluline tegur on konkreetse maa üldine kultuuritaust, passivaatamine tuleb suuresti ka rahvuslikust ideoloogiast, mis jaotab mängijad selgelt "omadeks" ja "võõrasteks". Kui sellele lisandub müüt x rahvast kui põlisest tugevast korvpallirahvast, siis seda enam taunitavaks "võõraste" meeskonda võtmist peetakse. Sellised on eelkõige Ida-Euroopa maad, eriti Serbia ja teised Balkanimaad (kui võtavad väljaspoolt riiki, siis ennekõike teistest Balkanimaadest), aga ka Baltikum, sh Eesti. Tänavune VEF on ilmselgelt erand, mille põhjust ma ei tea. Skaala teises otsas on nt Saksamaa ja Itaalia, kus viimastel aastatel on vist enamus mängijatest väljaspoolt riiki pärit olnud ja sedagi numbrit on all hoidnud välismaalaste palkamise piirangud.

Ei tasu nüüd päris demagoogitseda ka ja NBAd või Euroliiga tippklubisid Kalevi või VEFiga võrrelda. Ja seda on mängijad ise ka tunnistanud, et välismaal mängimine karastab, pead harjuma teistsuguse keskkonnaga, teiste nõudmistega, tead, et sind nagu s... pilpa peal ei hoita, kui ei vasta nõudmistele siis jääd pingile või lõpetatakse leping. Ei ole sellist eluaegse noore ja andeka fenomeni. Jah Tallinnast Riiga või vastupidi käia ei ole kaugel aga igal juhul soovitaks lätlasel Kalevis ja eestlasel VEFis võimalusel mängida. Ja mugavustsoonis mehi pole vaja kaugelt otsida. Mõne aja pärast leitakse juba, et need pikad Venemaa reisid on päris tüütud, saab sama palka ka mõnes teises klubis, kus piisab, kui ennast ainult play-offideks vormi ajada. Ja lõpuks ega Kalle maksab ka ju mingit pappi... Ehk ma tahaks näha, milline välisklubi selliselt mandunud ja karjääri mõttes alla andnud meest tahab. Ja ega viimane EM näitas, et koondiseski selliseid platsile eriti ei pääse või suurt abi neist seal pole.

Välismaal mängimine mingis mõttes karastab aga siiski ei näe, miks antud kontekstis ei või NBA/Euroliiga klubisid või nende mängijaid VEFi/Cramo omadega võrrelda. Samuti ei mõista, miks "igal juhul soovitaks lätlasel Kalevis ja eestlasel VEFis võimalusel mängida". Et Freimanis looderdaks VEFis rohkem kui Cramos või, et tal on meie klubis pidevalt ork rohkem tagumikus? Ei näe mingit põhjust nii arvata.
Hoopis teine lugu on muidugi Jurtomi taoliste mängijatega, kes peab kusagil Itaalias tõesti nahast välja pugema, et kohe minema ei löödaks. Freimanist aga hoitaks nii Riias kui Tallinnas nagu s...a pipla peal vähemalt niikaua kuni teeb oma 15-20 punkti mängus ära. Kui mängib aga oodatust kehvemini, ehk veel ka mingid suhtumisprobleemid lisaks, poleks tast järgmisel hooajal huvitatud kumbki klubi. Või kui olekski, siis hoopis teiste rahanumbrite eest.
See müstiline mugavustsoon sõltub peamiselt ikka mängija enda loomusest, ambitsioonidest vms. Nii Metstak kui Kriisa mängisid 40+ eluaastani, neist vaid mõne aasta välismaal aga mingist mugavustsoonist oli asi kaugel.


Mario - Cramo on küll kõige enam orienteeritud tulemusele aga passi vaatavad ju kõvasti. Parim näide on Timmu aga ega Kangurilegi poleks lepingut üritatud pakkuda, kui ta Eesti mängija poleks.

Kriisa parimad hooajad jäid kindlasti neisse aastatesse, kui ta Hollandis mängis. Palju meil üldse on tegevmängijaid, kes on 3 hooaega järjest välisliigas mänginud? Mis Metstaki puutub, siis tema oli juba 30 sel hetkel, kui Eesti vabanes. Vaatamata sellele mängis ta neljas erinevas välisriigis. Jälle midagi kus on tegevmängijatest vist ainult Hallikul midagi kõrvale panna.

Lisaks selles ongi vahe, et kui lätlane Freimanis ei täida ootusi ja on ka suhtlemisprobleemid, siis järgmisel aastal talle Eestis lepingut ei pakuta. Kui aga samade füüsiliste parameetritega ja sarnaste oskustega eestlane teeks ühe väga kehva hooaja, siis oleks hoopis tõenäolisem, et järgmiseks hooajaks ikka pakutakse lepingut. Ehk kujuta kui näiteks Petcherov oleks eestlane. Mis siis räägitaks - "ehk oli lihtsalt halb aasta, äkki suudab veel tagasi vormi saada ja ega meil selle tasemega mängijaid rohkem ei ole kusagilt võtta" Aga ukrainlasena on ta meie jaoks maha kantud. Kui tuleks näiteks Kangur ja teeks ülikehva hooaja või suhtuks sarnaselt, nagu Petcherov eelmisel hooajal, siis teda ikka maha ei kanta. Loodetakse ikka. Makstakse ikka. Kui mitte Kalevis siis Rockis ikka.

Siin ongi vahe. Vähemalt Eestis. Ma ei tea kuidas Lätis. Aga Kangur õnneks üritab ikkagi rahvusvaheliselt läbi lüüa, omab ambitsioone.

KalevRuus kirjutas:Mario - Cramo on küll kõige enam orienteeritud tulemusele aga passi vaatavad ju kõvasti. Parim näide on Timmu aga ega Kangurilegi poleks lepingut üritatud pakkuda, kui ta Eesti mängija poleks.

Tõsi, Kalevi juhtkond vaatab ka, aga siiski vähem kui nt Tartu. Ega Eestis päris äärmusse keegi ei kaldugi (võib-olla selleaastane Tarvas natuke ja teiselt poolt aastatetagune Rapla). Aga on vist Leedus Prienai see, kus on ainult leedulased ja isegi pool-leeduka Siim-Sander Vene sinna võtmisest tehti probleem.

Mis Metstaki puutub, siis tema oli juba 30 sel hetkel, kui Eesti vabanes.

Täpselt; ja kuni 90/91 aastani ehk 30-da eluaastani mängiski vanas Kalevis ilma mingisse mugavustsooni langemata.

Aga jutu mõte ongi, et siin mingit absoluutset tõde pole. Kes on lohh, on lohh ka välisklubis ning kellel on ambitsioonid ja tahe paremaks muutuda, ei piirdu munade sügamisega ka klubis, kus ta on 10 aastat mänginud.

http://www.ohtuleht.ee/696886/uhisliiga ... ta-korrata" onclick="window.open(this.href);return false;
Kas keegi saab terve artikkli üles riputada ?