Komplekteerimise koha pealt ma ütleksin siiski, et sügisel BCL kvalifikatsiooniturniiriks oli meeskond täiesti korralikult ja konkurentsivõimeliselt komplekteeritud, aga siis hakkasid probleemid tekkima. Kui Pärnu ja Tartu (kes alustas hooaega katastroofiliselt) läksid hooaja kestel tugevamaks, siis Cramoga juhtus täpselt vastupidine protsess, haigused, vigastused ja lahkumised. See koosseis, mis jäi kevadeks ongi enam-vähem Pärnu ja Tartuga võrreldav.
Kõik sai alguse Murphy vigastusest, mis võis Nurgerit positiivselt mõjutada, kuid meeskond tervikuna kaotas, eriti veel arvestades pingelist mängugraafikut, mis võis samuti mängijaid lõhkuma hakata. Eesti karikamängudest (millest lõpuks ilma jäädi!) oleks saanud loobuda, ma seda rääkisin ringkonnaülemale juba sügisel, aga kes seda kuulas. Selline mehhaniseerimine võis ka juhtmängijate motivatsiooni lõhkuma hakata ja suure mängukoormuse korral suureneb vigastusteoht.
Murphy oli teistsugne tsenter kui siin varasemad, kes mõjus rohkem liikuvuse kiiruse ja osavusega kui toore jõuga, aga tema ärakasutamine sõltus tagaliinist. Koosluses Berry-Lewise-Melsoniga oleks ta võib-olla kenasti pildile saanud, aga seda võimalust enam eriti ei tekkinudki. Ma ei nõustu populaarse arvamusega, et see oli vale valik, kuid see oli kindlasti teistsugune valik. Kuid isegi tema väljas olles saadi korralikke võite.
Kui BCL uks kinni löödi - kuigi edasipääs tugevast alagrupist jäi ühe sammu kaugusele, oleks Melsoni vise Strasbourgi vastu aega mahtunud või Oostende vastu vea peale mindud), siis kadus Berry (ta tegi mõned head mängud, kuid võrreldes Lewise ja Melsoniga jäi tema panus kahvatumaks). Siis läksid juba robinal üksteise järel Lewis (kes kippus üle keema, kuid kokkuvõttes ikkagi ok mängujuht) ja Melson, asemele võetud Cousins (kellel vähemalt potentsiaali näis olevat, aga ta oli vormist väljas) saadeti samuti minema ja uus täiendus Jackson ei õigustanud lootusi - kuigi tegi mõned head mängud, oli ta kokkuvõttes üsnagi ühekülgne ja mängujuhtimises mitte väga kodus isegi Keenega võrreldes, PG oli ta ilmselt pikkuse järgi
Melsonit on siin ka kõvasti maha tehtud, aga ta oli ainus, kes suutis mängu enda peale võtta ja selle najal mitu võitu koju tassida. Hooaja lõpus kadus tal ilmselt juba motivatsioon ja kui sa veel vigastatud ka oled, siis polegi midagi oodata.
Sisuliselt meeskond jäigi nõrgemaks, positiivse poole pealt sai Martin Dorbek mängujuhina võrdlemisi normaalselt hakkama, kuigi polnud seda positsiooni ammu täitnud, aga vahetust (nagu Post Gilbertile) sisuliselt talle ei tekkinud. Vitolsi mängu halvasid siin samuti mitmed vigastused, mitte et tal nüüd KML või ühisliiga tarvis mänguklassi väheseks jäi ja talle oligi planeeritud tagasihoidlikum roll, et põhimeestele puhkust anda. Kui ta terve oli, siis tegi omad asjad ära. Näiteks kodumängus LU vastu tõi just ülekeenud Lewise asendamine Vitolsiga Cramo mängu tagasi. Hallerit oleks võinud rohkem proovida, tema roll jäigi kuidagi tagaplaanile, aga KMLs oleks teda võinud ometigi kasutada. Kanguri panus jäi samuti tagasihoidlikuks, kuid tema palkamise tingis Murphy vigastus. Aeg teeb oma töö.
Kitsing täitis suures plaanis oma koha ära, samuti Kurbas, kes oli alati käepärast võtta, kui mingeid auke vaja oli lappida. Sedasama võib laias plaanis öelda Silinši kohta, kuigi ma panin tähele, et oma visked tegi ta ära valdavalt mängu esimeses pooles ja lõpuks vajus ära. Hermetit mõjutasid haigused, vigastused, millega hakati teda samuti enneaegselt maha kandma, kuid hooaja lõpuks oli pauerit täis ja vaata, et üks meeskonna liidreid. Viskajate koha pealt saab ikkagi kõik alguse mängu ülesehitusest ja kui Kitsing või Hermet (või ka Haller) palli ei saa, siis nende kasutegur loomulikult väheneb. Dorbeki juhtimisel hakati neid jälle paremini üles leidma.
Seega, hooaja alguseks oli meeskond minu arvates korralikult komplekteeritud, kuid seda taset ei suudetud erinevatel põhjustel hooaja lõpuni säilitada.