BC Kalev/Cramo - foorum

Kui palju on eestlasi mägimas võõrsil madalamates liigades? 20? või rohkem? Kui klubid suudaks maksta natuke neile, siis saaks ju mehi tagasi tuua, sest hetkel on see võimalus mängida palju!

VTB-st lahkumise järel olnuks ENBL-iga liitumine justkui loogiline samm: saanuks mitmeid heatasemelisi mänge, uuest hooajast on ka auhinnarahad ja olnuks ilmselt kergem välismängijaid värvata.

Oleks tulnud kohalik meistritiitel ära võtta, millega oleks tulnud vähemalt BCL kvalifikatsiooniturniir + vähemalt Europe Cup põhiturniir. Praegu ei saa siiski FEC põhiturniirile pääsemist lõplikult maha kanda, kõige problemaatilisem saab olema Besiktas, Antwerpeni ei maksa samuti alahinnata, kuid nemadki on võidetavad. Teistega on võimalik mängida juhul kui meeskond komplekteeritakse korralikult, ei jäeta positsioone tühjaks ning võetakse õppust möödunud hooaja tegemata jätmistest. Umbes nelja välistäiendust on kindlasti vaja, kahte ette ja kahte tahaliini.

vaim564 kirjutas:

VTB-st lahkumise järel olnuks ENBL-iga liitumine justkui loogiline samm: saanuks mitmeid heatasemelisi mänge, uuest hooajast on ka auhinnarahad ja olnuks ilmselt kergem välismängijaid värvata.

Oleks tulnud kohalik meistritiitel ära võtta, millega oleks tulnud vähemalt BCL kvalifikatsiooniturniir + vähemalt Europe Cup põhiturniir. Praegu ei saa siiski FEC põhiturniirile pääsemist lõplikult maha kanda, kõige problemaatilisem saab olema Besiktas, Antwerpeni ei maksa samuti alahinnata, kuid nemadki on võidetavad. Teistega on võimalik mängida juhul kui meeskond komplekteeritakse korralikult, ei jäeta positsioone tühjaks ning võetakse õppust möödunud hooaja tegemata jätmistest. Umbes nelja välistäiendust on kindlasti vaja, kahte ette ja kahte tahaliini.

See, et meistritiitel tulnuks iga hinnaga ära võita, on eelmise hooaja teema. ENBLi-ga liitumine pidanuks olema osa klubi uuest arenguplaanist olukorras, kus VTB-d väljundina enam ei eksisteeri. Ajalugu on näidanud, et FIBA peale ei saa lootma jääda. Nende otsused on pea sama meelevaldsed kui ULEB-il. Muidugi ei saa välistada, et Kalev pääseb läbi kvalifikatsiooni FEC põhiturniirile ja õnnestub säilitada staatus rahvusvahelise kaliibriga klubina. Aga sellele ei aita kaasa olukord, kus klubi peatreener ja esimene abitreener ning ilmselt vähemalt ka üks mängija viibivad kuni septembri keskpaigani koondise juures ja paljud eestlastest mängijad on ilma rahvusvahelise kogemuseta.

Selline väike naljaviluks öeldu, Jerome Randle, kes mängis möödunud hooajal Budivelniku klubis mängis ning kel on ka Ukraina kodakonde - tema võiks PG-ks tuua Kahjuks on Kovliar ees

https://sport.postimees.ee/7562402/kale ... el-paistab" onclick="window.open(this.href);return false;

"Kase teatel väheneb eelarve mitmesaja tuhande euro võrra."

Päris kurb.

Eks ta kurb ole muidugi, aga artiklis ka palju positiivset. On lootust, et saadakse mängima seda uut liigat ENBL. Kui varasemalt oli teada, et ka Taltech on huviline ning esitas ka õigel ajal dokumendid, siis artiklist jääb mulje, et ka Cramol on võimalus. Mängumehed väitisid, et ühest liigast pääseb osalema max 2, artiklis on öeldud, et Poolast tuleb isegi kuni 4 satsi ja Eestist võetakse kuni 3. Viimsi olla ka soovi avaldand, aga ju siis neid pigem ei võeta? Eks Cramo peab end Euroopa mõistes sisuliselt 0-st üles töötama. Nagu ka VTB algusaastail, lõpuks jõuti isegi playoffi. Eks kossus ole ka segadust nende rankingu punktidega. Näiteks eelmisel hooajal Cramo korjatud rankingu punktid CL-i sarjas , Fiba Europe Cupil ei loe, seega pole tõesti imestada, et ka seal otse alagrupi turniirile ei pääsetud.

Ma tean, et Kalev on ise endale augu kaevanud ja ma tean, et Eesti ei ole Euroopa mastaabis nii kõva korvpalliriik, et võiks endale suurel hulgal kohti nõuda, aga äkki räägime korra EKL-i tegutsemisest ka? Millal viimati EKL midagi klubidele kasulikku suutis Euroopas välja lobistada? Kas keegi võiks nimetada mulle töövõite, mida EKL on suutnud Eesti klubide jaoks ära teha? Jalgpalliliit lobistas endale poliitikutelt vähemalt sisehallid välja ja sai A Le Coq Arena juurdeehituse, kuid EKL on pildis ainult (endale) sponsorlepingute sõlmimisega. Pea kõik kohaliku korvpalliga seonduv on ju täielikus stagnatsioonis.

Koduse korvpalliga oleme me endiselt seal, et eurosarjasid (ei loe siia hulka ENBL-i) suudavad vaid üks-kaks klubi mängima minna. Üks asi on klubide suutlikkus vastav raha kokku ajada, teine asi on EKL-i poolt pakutav tugi ja vajadusel lobistamine. Normaalseid, rahvusvahelisel tasemel olevaid korvpallihalle ei ole kõigi nende aastatega juurde tekkinud. Jah, värskelt ehitatud kohalikud spordihooned on igati vinks-vonks ja siinse liiga jaoks adekvaatsed, aga meil ei ole paraku endiselt sellist infrastruktuuri, kus võiks ka rahvusvahelisi võistlusi pidada. Selliseid on Eestis endiselt kaks - Saku Suurhall ja Tondiraba, millest viimane on korvpallile sisuliselt surnud.

Meie enda armsa ühisliiga visuaal istub endiselt aastas 1995 - seniajani ei ole aru saadud, et liigat tuleb müüa kui toodet, aga kui kogu visuaal nii kohapeal kui telekas näeb välja amatöörlik ja kokkuklopsitud, siis on keeruline midagi publikule müüa. Korvide konstruktsioonid istuvad seina küljes, erinevate sportmängude jooned on väljakul risti-rästi segamini, Raplas lendavad endiselt reklaamplakatid laiali jne. Kui tänavuse hooaja kohamängud välja arvata, siis on ka publikuarv pigem vähenenud. Selge idee, mida teha ja kuidas teha, puudub.

Koduses korvpallis on probleemiks piisaval tasemel mängijate vähesus. Kvantiteet. Mida teeb selle peale EKL? Hakkab välismängijatele piiranguid seadma. Halloo, mida me piirame, kui meil ei jagu tagumise otsa klubidesse piisavalt Eesti mängijaidki? Sama vähe kui mängijaid on korvpallis endiselt ka raha. Mingeid maksusoodustusi või -erandeid ei ole suutnud EKL välja rääkida korvpallile või spordile laiemalt. Kohalike omavalitsuste tugi võrreldes Läti ja Leeduga on naeruväärselt väike. Kõik korvpalliklubid on eelarvetes jäänud kas samale tasemele või pigem tagasi läinud, erandiks on sel aastal ilmselt Pärnu. Me oleme enam kui 10 aastaga jõudnud tagasi sinna punkti, kus Eestis pole enam ühtegi miljonieurose eelarvega klubi ja seda praeguse inflatsiooni tingimustes. Isegi Taani suguses "suures" korvpalliriigis opereerib sealne esiklubi 2.5 miljoni eurose eelarvega. Ma ei räägi, et me peaks samale tasemele küündima, aga see on täiesti ajuvaba, et Eesti tingimustes on kasvõi 1.5 miljoni euro suuruse eelarve kokkusaamine niivõrd võimatuna näiv ülesanne. Ja Kalev Kaleviks, mõni väiksem klubi läheb meil hooajale vastu lausa nii, et vaid 1/3 eelarvest on lepingutega kaetud. Kuidas on see võimalik ja miks EKL isegi ei ürita riiki ja kohalike omavalitsusi survestada, et olukord klubide jaoks paremaks ja soodsamaks läheks? EKL kui klubisid ühendav organisatsioon peaks olema see, kes selliste lisahüvede eest võitleb, kes teeb lobitööd. Ma ei tea, mida EKL esindus seal Rakvere linnajuhtidega kohtumisel räägib, aga no see ilmselgelt ei ole väga mõjus.

Lisaks tehakse neid eelnevalt mainitud piiranguid selliseid, et kõik on enamasti "kuulsin seal-kuulsin siin" tasemel. Mis viibki selleni, et EKL-i kommunikatsioon on ümmargune null. Info liigub kuskil kuulujuttude tasandil ja kuskil valitud seltskondades. Kodulehel (mis on samuti aastast 1995, kasutajasõbralikkus on null) refereeritakse peamiselt Delfit ja Postimeest, enda sisuloome on minimaalne ning kasvõi elementaarsete uudiste (nagu noortekoondiste mängutulemused) edastamine käib teosammul. See uimasus ja aeglus ei piirdu ainult koondiste tegemiste kajastamisel. Ka kõigi liigade kajastamine on tehtud minimaalse programmi järgi, ei grammigi rohkemat.

Seetõttu ei saa olla suureks üllatuseks, et EKL ei ole mitte kuskil pildis. Jalgpalliliidu puhul on vest ning Uiboleht pidevalt pildis, võrkpalliliidu puhul on Pevkur pildis. Aga korvpalliliidu puhul? Mitte kui midagi. Null. Seda organisatsiooni justkui ei eksisteerikski. Toon näite - tänavu toimub Arvamusfestival, mille üheks teemaks on "Kuidas muuta Eesti klubid Euroopas edukaks?". Antud paneeli kirjeldus on järgnev:

"Suurtel pallimängualadel valitseb Euroopas klubide vahel väga tugev konkurents. Võitlus käib sportliku ja majandusliku edu nimel, aga mitte ainult. Pallimängualade eduga kaasneb rahvus- ja ühtsustunne, spordivaldkonna töökohad, riigi turundamine ja turism, spordi menukus ühiskonnas, noorte karjäärivõimalused jpm. Kuidas muuta Eesti pallimänguklubid Euroopas jätkusuutlikult edukaks?" 

Vahva, aga see emotsioon läheb kiiresti üle, kui vaadata, kes on antud paneelil osalejad:

"Aivar Pohlak (Eesti Jalgpalli Liidu president), Hanno Pevkur (Eesti Võrkpalli Liidu president), kaks osalejat veel kinnitamisel". 

Mis mõttes me oleme olukorras, kus EJL ja EVL presidendid on osalejatena välja kuulutatud, aga EKL esindajast pole mitte sõnagi? Kas need teemad polegi korvpalli jaoks aktuaalsed? Kelle jaoks EKL eksisteerib ja mis on EKL-i eesmärk?

Ja noortekorvpallist ei hakka ma rääkimagi. Piisab sellest, kui vaadata koondiste peatreenereid ning nentida, et näod on igal aastal samad. Mis on näiteks K. Killingu fenomen, et ta järjepidevalt noortekoondise peatreenerina kätt proovida saab? Mille järgi tema edukust rollis mõõdetakse? Miks on Audentes endiselt selline nagu ta on ja mis on Audentese pikem plaan? Kuidas on regiooniti noortekorvpalli tugevamaks muudetud? 

East mulle tundub, et korvpall läheb sulle rohkem korda kui EKL-is töötaval seltskonnal. Kiitus. Jagan sinu mõtteid 100%.

Kuisjuures hakkasin ükspäev siin foorumis ühes teises alateemas kirjutama (aga jätsin pooleli) noortekoondiste kohta, milles soovisin veidi tähelepanu juhtida sellele, kuidas Raido Roos ütles hiljaaegu, et pikemate laagrite tegemiseks ei jätku raha - minujaoks üsna loll vabandus.

Kui vaadata EKL-i toetajaid, siis sama seisev on sealne areng ja muutus nagu EKL-i enda arengki. Aastast aastasse on samad toetajad, lisandunud pole põhimõtteliselt kedagi. Kohati jääb mulje, et äkki on EKL-is inimesed tööl veerand kohaga? Sest nagu sa välja tõid, siis areng ning muutus aastate jooksul on olnud null. Pigem saab seda nimetada taandarenguks. Basket.ee kodulehelt võib leida erinevate koosolekute protokolle, mis näitavad minuarust üsna ilmekalt kuivõrd hingega ikka asju tehakse ning kui suur soov on ala arendada.

Ma hiljaaegu mõtlesin, et millised on EKL-i poolt viimaste aastate suurimad ja positiivsemad muutused. Jõudsin ainsana välja mõelda korvpallikodu loomise. Kõik. Seegi tehti Jukka tulekuga.
Esitasin hiljaaegu suhteliselt samasisulise küsimuse (nagu East kirja pani) küll märgatavalt lühemas versioonis ühele podcastile, aga kuna sealne seltskond 2/3 ulatuses EKL-iga mõnevõrra seotud, siis ei võetud seda arutlusele. Minu küsimus oli, et "Milline või milles seisneb EKL-i funktsioon Eesti korvpalliklubidele? Ja millist abi, kasu ning tuge klubid liidult saavad?" Ma pole küll ühegi klubijuht ning ei kuulu ka ühegi klubi ringkonda ja seetõttu võibolla ma ei suuda neid kasulikuse kohti ka välja mõelda... Ma Ratase perioodi liidus niiväga enam ei mäleta, Salumetsa perioodil ei toimunud midagi minu meelest ning nüüd Priit Sarapuu ajal pole samuti midagi juhtunud. Võibolla on EKL lihtsalt üks hea ja soe koht kus käia istumas, teha natuke tööd, ajada pisut kossujuttu ja siis laiali ära minna.

Kui ala ei juhi täiskohaga entusiast ning ala arengut sooviv persoon, kes on valmis sinna reaalselt valmis ka aega panustama, siis on alumistel astmetel olevatel inimestel ka ennast keeruline ehk käima saada.

Ma pakun, et vb see siis ongi soe koht lihtsalt, kus istuda ja raha teenida ning selle töö ajast kõrvalisel moel raha teenida? Vaatan, et kasvõi 2 turundusinimest on palgal, aga mis nende funktsioon täpsemalt olema peaks.

Ma lisaks veel siia juurde, et Easti kommentaari refereerides võiks vabalt kirjutada ühe arvamusloo. Oleks huvitav näha kas sealt tuleb tagasisidet vms reageeringut.

Number kolmede ja neljade osakond paistab nüüd olevat komplekteeritud – ja üksnes eestlastega. Klubiga liitus 1+1 lepingu alusel Artur Konontšuk. Suurepärane uudis ja samas pisut üllatav, et see üleminek lõpuks teoks sai, sest Konontšuki kodulinna klubil Pärnul oli ju pakkuda tummisem rahvusvaheline väljund.

Ma arvan, et Eesti liigas mänginud mängijatest on võetud praeguseks sisuliselt täisprogramm, mille üle saab rõõmus olla. 

Erinevalt mitmetest teistest ma näiteks Veidemani Kalevis näha ei sooviks - ühest küljest on minu jaoks tema aeg Kalevis möödas ja tema väärtus meeskonnas ei oleks niivõrd suur ning teisest küljest oleks ta Viimsis või kusagil mujal klubis Eesti korvpallile palju suurema kasuteguriga kui Kalevis. Kui Veidekas peaks sarnaselt Jurkatammele Viimsist lahkuma, siis ma ei kujuta ette kellega Viimsil plaan mängima hakata on.

Kui just mõnda välismaal mänginud eestlast (a la Jõesaar, Tass, Kullamäe) imekombel koju ei suudeta meelitada, siis loodaks, et nüüd hakatakse esmajoones ka välismaiste täienduste kallal toimetama. Ramo ütles viimases intervjuus, et meeskonda loodetakse täiendada 3-4 välismängijaga. Minu silmis võiks need välismängijad ideaalis täiendada järgmisi positsioone: PG, PG/SG, PF/C ning C. 

Mängumeeste saates peeti seda küll vähetõenäoliseks (sest arvati, et tema hinnalipik on liiga kõrgeks läinud), aga mulle iseenesest meeldiks, kui üks värvatu oleks Gilbert. Ilmselt soovib Rannula samasuguse kaitsestiiliga jätkata ning Gilbert sobis esimese surve avaldamiseks väga hästi. Liiatigi oleks tema suureks plussiks see, et ta oleks safe bet - Rannula teab täpselt, kes lennuki pealt maha astub. Hooaja algus saab Kalevi jaoks äärmiselt oluline olema, kui on soov siiski end FIBA EC põhiturniirile võidelda ning varasemast tuttav mängija, kes on Rannula nõudmistega kursis, oleks siinkohal kindlasti kasulik. Ma usun, et ka taseme poolest oleks Gilbertist võimalik korraliku ettevalmistusperioodiga veelgi enam välja pigistada. Ja sellega võiks Pärnu rappimise selleks korraks ka lõpetada  

FIBA Europe Cup`i kvalifikatsiooni avaringis mänguvabalt siiski ei pääsetud. Vastamisi tuleb minna Zagrebi Cedevita Junioriga. Teises ringis ootab ees Kosovo klubi Priština Sigal.

Esimeses ringis minnakse siis vastamisi Cedevita duubliga, teises Prishtinaga ning kolmanda ringi vastane selgub kolmikust Jonava, Kapfenberg Bulls ja Craiova. Peaks iseenesest täiesti võidetav grupp olema.

Kvalifikatsioonist edasipääsu korral ootaksid ees mõned tuttavad näod: Ronalds Zakis ja Gröningeni Donar ning Joonas Riismaa ja Brindisi. Lisaks üks klubi, kes Meistrite liiga kvalifikatsioonist edasi ei pääse.

Võrreldes eelmise hooaja Meistrite liiga kvalifikatsiooniga on vastased märksa madalama klassiga. Paraku saab seda olema ka Kalev. Avaringi loosiga läks igatahes pahasti. Kolmest võimalikust variandist – vabaloos, Islandi klubi või Cedevita Junior – sattus halvim valik. Kuivõrd seni värvatud mängijate seas annavad tooni rahvusvahelise kogemuseta mängijad, siis tahaks loota, et välistäienduste osas õnnestub värvata paar mängijat, kes pole puhtalt riskivalikud, vaid kel on varasemast rahvusvahelisel areenil ka midagi ette näidata.