Hooaja üldarutelu

[vaim564]

Minu meelest saadi parim loos, mis üldse võimalik, kõige tugevam on arvatavasti Craiova, kuid vaevalt et nad on tugevamad kui Mornar Bar või Utena möödunud aastal. Alahinnata ei tohi kedagi. Cedevita on horvaatide noortemeeskond, mitte segamini ajada Ljubljanaga, kuid möödunud hooajal oldi hädas Läti ülikooliga, nii et kõik on võimalik, aga ole ise mees ja võta see grupp ära.
Kui pääsetakse põhiturniirile, siis on vastas Donar (Zakis), Brindisi (Riisma), keegi kolmikust Bamberg-Norrköping-Budivelnik, samuti täiesti mängitav alagrupp. Pärnu vastased saavad olema Porto, Fribourg ja Den Bosch, tugevad, kuid kõik nad on mängitavad.
Võimalik, et tekivad veel mingid lucky looseri kohad, kui BCL-st tuleb vähem meeskondi, neile kes QT finaalis kaotavad. Möödunud aastal arvestati need korvide vahe järgi.

[East]

Cedevita Jr päris puhas noortemeeskond siiski pole - sinna on sekka juurde võetud ka kogenumaid, parimas korvpallieas mängijaid. Eelmisel hooajal suutsid nad näiteks mitmel korral alistada
Horvaatia liiga võitnud Cibona.

[marxx762]

Loositud vastased pole nüüd mingid ulme satsid. Tuleb olla ise mees ja endale koht välja võidelda. Kindlasti kerge olema ei saa, aga kui võistkond komplekteerida korralikult, siis võiks olla optimistlik. Nüüd kui ca kuu on jäänud esimese trennini, siis enam väga palju aega pole et palgata vajaminevad välismaalased ja ka mõned kohalikud pallurid. Esimesed välismaalased annavad selge signaali - loodetavasti optimismiks.

[Maxi]

Tundub selline aus loos tõesti, ühtegi väga tugevat satsi eelringides ei sattunud, kõik on tasemelt samasse auku, loodetavasti suudab Cramo olenemata eelarve vähenemisest ikkagi teatavat taset säilitada.

[bckalev-cramo]

Ma tean, et Kalev on ise endale augu kaevanud ja ma tean, et Eesti ei ole Euroopa mastaabis nii kõva korvpalliriik, et võiks endale suurel hulgal kohti nõuda, aga äkki räägime korra EKL-i tegutsemisest ka? Millal viimati EKL midagi klubidele kasulikku suutis Euroopas välja lobistada? Kas keegi võiks nimetada mulle töövõite, mida EKL on suutnud Eesti klubide jaoks ära teha? Jalgpalliliit lobistas endale poliitikutelt vähemalt sisehallid välja ja sai A Le Coq Arena juurdeehituse, kuid EKL on pildis ainult (endale) sponsorlepingute sõlmimisega. Pea kõik kohaliku korvpalliga seonduv on ju täielikus stagnatsioonis.

Koduse korvpalliga oleme me endiselt seal, et eurosarjasid (ei loe siia hulka ENBL-i) suudavad vaid üks-kaks klubi mängima minna. Üks asi on klubide suutlikkus vastav raha kokku ajada, teine asi on EKL-i poolt pakutav tugi ja vajadusel lobistamine. Normaalseid, rahvusvahelisel tasemel olevaid korvpallihalle ei ole kõigi nende aastatega juurde tekkinud. Jah, värskelt ehitatud kohalikud spordihooned on igati vinks-vonks ja siinse liiga jaoks adekvaatsed, aga meil ei ole paraku endiselt sellist infrastruktuuri, kus võiks ka rahvusvahelisi võistlusi pidada. Selliseid on Eestis endiselt kaks - Saku Suurhall ja Tondiraba, millest viimane on korvpallile sisuliselt surnud.

Meie enda armsa ühisliiga visuaal istub endiselt aastas 1995 - seniajani ei ole aru saadud, et liigat tuleb müüa kui toodet, aga kui kogu visuaal nii kohapeal kui telekas näeb välja amatöörlik ja kokkuklopsitud, siis on keeruline midagi publikule müüa. Korvide konstruktsioonid istuvad seina küljes, erinevate sportmängude jooned on väljakul risti-rästi segamini, Raplas lendavad endiselt reklaamplakatid laiali jne. Kui tänavuse hooaja kohamängud välja arvata, siis on ka publikuarv pigem vähenenud. Selge idee, mida teha ja kuidas teha, puudub.

Koduses korvpallis on probleemiks piisaval tasemel mängijate vähesus. Kvantiteet. Mida teeb selle peale EKL? Hakkab välismängijatele piiranguid seadma. Halloo, mida me piirame, kui meil ei jagu tagumise otsa klubidesse piisavalt Eesti mängijaidki? Sama vähe kui mängijaid on korvpallis endiselt ka raha. Mingeid maksusoodustusi või -erandeid ei ole suutnud EKL välja rääkida korvpallile või spordile laiemalt. Kohalike omavalitsuste tugi võrreldes Läti ja Leeduga on naeruväärselt väike. Kõik korvpalliklubid on eelarvetes jäänud kas samale tasemele või pigem tagasi läinud, erandiks on sel aastal ilmselt Pärnu. Me oleme enam kui 10 aastaga jõudnud tagasi sinna punkti, kus Eestis pole enam ühtegi miljonieurose eelarvega klubi ja seda praeguse inflatsiooni tingimustes. Isegi Taani suguses "suures" korvpalliriigis opereerib sealne esiklubi 2.5 miljoni eurose eelarvega. Ma ei räägi, et me peaks samale tasemele küündima, aga see on täiesti ajuvaba, et Eesti tingimustes on kasvõi 1.5 miljoni euro suuruse eelarve kokkusaamine niivõrd võimatuna näiv ülesanne. Ja Kalev Kaleviks, mõni väiksem klubi läheb meil hooajale vastu lausa nii, et vaid 1/3 eelarvest on lepingutega kaetud. Kuidas on see võimalik ja miks EKL isegi ei ürita riiki ja kohalike omavalitsusi survestada, et olukord klubide jaoks paremaks ja soodsamaks läheks? EKL kui klubisid ühendav organisatsioon peaks olema see, kes selliste lisahüvede eest võitleb, kes teeb lobitööd. Ma ei tea, mida EKL esindus seal Rakvere linnajuhtidega kohtumisel räägib, aga no see ilmselgelt ei ole väga mõjus.

Lisaks tehakse neid eelnevalt mainitud piiranguid selliseid, et kõik on enamasti "kuulsin seal-kuulsin siin" tasemel. Mis viibki selleni, et EKL-i kommunikatsioon on ümmargune null. Info liigub kuskil kuulujuttude tasandil ja kuskil valitud seltskondades. Kodulehel (mis on samuti aastast 1995, kasutajasõbralikkus on null) refereeritakse peamiselt Delfit ja Postimeest, enda sisuloome on minimaalne ning kasvõi elementaarsete uudiste (nagu noortekoondiste mängutulemused) edastamine käib teosammul. See uimasus ja aeglus ei piirdu ainult koondiste tegemiste kajastamisel. Ka kõigi liigade kajastamine on tehtud minimaalse programmi järgi, ei grammigi rohkemat.

Seetõttu ei saa olla suureks üllatuseks, et EKL ei ole mitte kuskil pildis. Jalgpalliliidu puhul on vest ning Uiboleht pidevalt pildis, võrkpalliliidu puhul on Pevkur pildis. Aga korvpalliliidu puhul? Mitte kui midagi. Null. Seda organisatsiooni justkui ei eksisteerikski. Toon näite - tänavu toimub Arvamusfestival, mille üheks teemaks on "Kuidas muuta Eesti klubid Euroopas edukaks?". Antud paneeli kirjeldus on järgnev:

"Suurtel pallimängualadel valitseb Euroopas klubide vahel väga tugev konkurents. Võitlus käib sportliku ja majandusliku edu nimel, aga mitte ainult. Pallimängualade eduga kaasneb rahvus- ja ühtsustunne, spordivaldkonna töökohad, riigi turundamine ja turism, spordi menukus ühiskonnas, noorte karjäärivõimalused jpm. Kuidas muuta Eesti pallimänguklubid Euroopas jätkusuutlikult edukaks?" 

Vahva, aga see emotsioon läheb kiiresti üle, kui vaadata, kes on antud paneelil osalejad:

"Aivar Pohlak (Eesti Jalgpalli Liidu president), Hanno Pevkur (Eesti Võrkpalli Liidu president), kaks osalejat veel kinnitamisel". 

Mis mõttes me oleme olukorras, kus EJL ja EVL presidendid on osalejatena välja kuulutatud, aga EKL esindajast pole mitte sõnagi? Kas need teemad polegi korvpalli jaoks aktuaalsed? Kelle jaoks EKL eksisteerib ja mis on EKL-i eesmärk?

Ja noortekorvpallist ei hakka ma rääkimagi. Piisab sellest, kui vaadata koondiste peatreenereid ning nentida, et näod on igal aastal samad. Mis on näiteks K. Killingu fenomen, et ta järjepidevalt noortekoondise peatreenerina kätt proovida saab? Mille järgi tema edukust rollis mõõdetakse? Miks on Audentes endiselt selline nagu ta on ja mis on Audentese pikem plaan? Kuidas on regiooniti noortekorvpalli tugevamaks muudetud? 

Siia kategooriasse sobib see, et U20 koondise esimese mängu kohta sain info foorumist, mitte Basketi kanalitest. Kuigi tegu peaks olema meie potensiaalikaima koondisega sel suvel?

[vlk]

Ma tean, et Kalev on ise endale augu kaevanud ja ma tean, et Eesti ei ole Euroopa mastaabis nii kõva korvpalliriik, et võiks endale suurel hulgal kohti nõuda, aga äkki räägime korra EKL-i tegutsemisest ka? Millal viimati EKL midagi klubidele kasulikku suutis Euroopas välja lobistada? Kas keegi võiks nimetada mulle töövõite, mida EKL on suutnud Eesti klubide jaoks ära teha? Jalgpalliliit lobistas endale poliitikutelt vähemalt sisehallid välja ja sai A Le Coq Arena juurdeehituse, kuid EKL on pildis ainult (endale) sponsorlepingute sõlmimisega. Pea kõik kohaliku korvpalliga seonduv on ju täielikus stagnatsioonis.

Koduse korvpalliga oleme me endiselt seal, et eurosarjasid (ei loe siia hulka ENBL-i) suudavad vaid üks-kaks klubi mängima minna. Üks asi on klubide suutlikkus vastav raha kokku ajada, teine asi on EKL-i poolt pakutav tugi ja vajadusel lobistamine. Normaalseid, rahvusvahelisel tasemel olevaid korvpallihalle ei ole kõigi nende aastatega juurde tekkinud. Jah, värskelt ehitatud kohalikud spordihooned on igati vinks-vonks ja siinse liiga jaoks adekvaatsed, aga meil ei ole paraku endiselt sellist infrastruktuuri, kus võiks ka rahvusvahelisi võistlusi pidada. Selliseid on Eestis endiselt kaks - Saku Suurhall ja Tondiraba, millest viimane on korvpallile sisuliselt surnud.

Meie enda armsa ühisliiga visuaal istub endiselt aastas 1995 - seniajani ei ole aru saadud, et liigat tuleb müüa kui toodet, aga kui kogu visuaal nii kohapeal kui telekas näeb välja amatöörlik ja kokkuklopsitud, siis on keeruline midagi publikule müüa. Korvide konstruktsioonid istuvad seina küljes, erinevate sportmängude jooned on väljakul risti-rästi segamini, Raplas lendavad endiselt reklaamplakatid laiali jne. Kui tänavuse hooaja kohamängud välja arvata, siis on ka publikuarv pigem vähenenud. Selge idee, mida teha ja kuidas teha, puudub.

Koduses korvpallis on probleemiks piisaval tasemel mängijate vähesus. Kvantiteet. Mida teeb selle peale EKL? Hakkab välismängijatele piiranguid seadma. Halloo, mida me piirame, kui meil ei jagu tagumise otsa klubidesse piisavalt Eesti mängijaidki? Sama vähe kui mängijaid on korvpallis endiselt ka raha. Mingeid maksusoodustusi või -erandeid ei ole suutnud EKL välja rääkida korvpallile või spordile laiemalt. Kohalike omavalitsuste tugi võrreldes Läti ja Leeduga on naeruväärselt väike. Kõik korvpalliklubid on eelarvetes jäänud kas samale tasemele või pigem tagasi läinud, erandiks on sel aastal ilmselt Pärnu. Me oleme enam kui 10 aastaga jõudnud tagasi sinna punkti, kus Eestis pole enam ühtegi miljonieurose eelarvega klubi ja seda praeguse inflatsiooni tingimustes. Isegi Taani suguses "suures" korvpalliriigis opereerib sealne esiklubi 2.5 miljoni eurose eelarvega. Ma ei räägi, et me peaks samale tasemele küündima, aga see on täiesti ajuvaba, et Eesti tingimustes on kasvõi 1.5 miljoni euro suuruse eelarve kokkusaamine niivõrd võimatuna näiv ülesanne. Ja Kalev Kaleviks, mõni väiksem klubi läheb meil hooajale vastu lausa nii, et vaid 1/3 eelarvest on lepingutega kaetud. Kuidas on see võimalik ja miks EKL isegi ei ürita riiki ja kohalike omavalitsusi survestada, et olukord klubide jaoks paremaks ja soodsamaks läheks? EKL kui klubisid ühendav organisatsioon peaks olema see, kes selliste lisahüvede eest võitleb, kes teeb lobitööd. Ma ei tea, mida EKL esindus seal Rakvere linnajuhtidega kohtumisel räägib, aga no see ilmselgelt ei ole väga mõjus.

Lisaks tehakse neid eelnevalt mainitud piiranguid selliseid, et kõik on enamasti "kuulsin seal-kuulsin siin" tasemel. Mis viibki selleni, et EKL-i kommunikatsioon on ümmargune null. Info liigub kuskil kuulujuttude tasandil ja kuskil valitud seltskondades. Kodulehel (mis on samuti aastast 1995, kasutajasõbralikkus on null) refereeritakse peamiselt Delfit ja Postimeest, enda sisuloome on minimaalne ning kasvõi elementaarsete uudiste (nagu noortekoondiste mängutulemused) edastamine käib teosammul. See uimasus ja aeglus ei piirdu ainult koondiste tegemiste kajastamisel. Ka kõigi liigade kajastamine on tehtud minimaalse programmi järgi, ei grammigi rohkemat.

Seetõttu ei saa olla suureks üllatuseks, et EKL ei ole mitte kuskil pildis. Jalgpalliliidu puhul on vest ning Uiboleht pidevalt pildis, võrkpalliliidu puhul on Pevkur pildis. Aga korvpalliliidu puhul? Mitte kui midagi. Null. Seda organisatsiooni justkui ei eksisteerikski. Toon näite - tänavu toimub Arvamusfestival, mille üheks teemaks on "Kuidas muuta Eesti klubid Euroopas edukaks?". Antud paneeli kirjeldus on järgnev:

"Suurtel pallimängualadel valitseb Euroopas klubide vahel väga tugev konkurents. Võitlus käib sportliku ja majandusliku edu nimel, aga mitte ainult. Pallimängualade eduga kaasneb rahvus- ja ühtsustunne, spordivaldkonna töökohad, riigi turundamine ja turism, spordi menukus ühiskonnas, noorte karjäärivõimalused jpm. Kuidas muuta Eesti pallimänguklubid Euroopas jätkusuutlikult edukaks?" 

Vahva, aga see emotsioon läheb kiiresti üle, kui vaadata, kes on antud paneelil osalejad:

"Aivar Pohlak (Eesti Jalgpalli Liidu president), Hanno Pevkur (Eesti Võrkpalli Liidu president), kaks osalejat veel kinnitamisel". 

Mis mõttes me oleme olukorras, kus EJL ja EVL presidendid on osalejatena välja kuulutatud, aga EKL esindajast pole mitte sõnagi? Kas need teemad polegi korvpalli jaoks aktuaalsed? Kelle jaoks EKL eksisteerib ja mis on EKL-i eesmärk?

Ja noortekorvpallist ei hakka ma rääkimagi. Piisab sellest, kui vaadata koondiste peatreenereid ning nentida, et näod on igal aastal samad. Mis on näiteks K. Killingu fenomen, et ta järjepidevalt noortekoondise peatreenerina kätt proovida saab? Mille järgi tema edukust rollis mõõdetakse? Miks on Audentes endiselt selline nagu ta on ja mis on Audentese pikem plaan? Kuidas on regiooniti noortekorvpalli tugevamaks muudetud? 

Siia kategooriasse sobib see, et U20 koondise esimese mängu kohta sain info foorumist, mitte Basketi kanalitest. Kuigi tegu peaks olema meie potensiaalikaima koondisega sel suvel?

Tõmbaks seda teemat isegi veel laiemaks. Probleem algab juba välismaaga seotud teemadest. Kui olete tähele pannud, siis kõik nn. suured meediakanalid (Delfi, Postimees jt.) nopivad uudisväärtuse üles just siit foorumist või mõnest grupist Facebookist. Tulemuseks on alatasa vigadega kirjutatud artikkel ning veelgi hullem on seis suvel, kui rakendatakse ametisse õpipoisid, kes ei suuda nimesid käänata ega pöörata, rääkimata klubide eestikeelsesse vormi viimisest. Lisaks tehakse uudis suure hilinemisega valmis. Näiteks Itaalia koondise nimekiri käis siit foorumist läbi eile, Postimehes suudeti viieminutiline artikkel vorpida valmis alles täna lõunaks. Ehk mida ma tahan öelda: praegusel ajal kõik need uudistetegijad puhkavad enamiku ajast jalga ja kui vaja linnuke kirja saada, siis reageeritakse poolikult. Eestlastele läheb Žalgiris päris palju korda, aga ikkagi pole suudetud meil teha uudist, et Grigonis läks Panathinaikosesse.

See, mis Basketis toimub (ei toimu), on lihtsalt piinlik. Kui uus EKL president ametisse asus, siis tegi Kalev Kruus ka temaga pika intervjuu ja kõlama jäi naiste korvpallile suurema tähelepanu pööramine. Ma võib-olla olen midagi märkamata jätnud, aga sellest tegevusest küll mingeid märke pole ja meeste korvpalliga seoses on turundus pehmelt öeldes olematu. Presidenti kuskil pildis olles mäletan vaid lõppenud hooaja karikate üleandmisest, muus osas on peidus olnud.

[marxx762]

Käin aeg-ajalt vaatamas EKL juhatuse koosolekute protokolle.
Viimatine protokoll pärineb ca kuu tagusest ajast ning sisaldab erinevaid kokkuvõtteid jms infot.
Asub siin: http://www.basket.ee/bw_client_files/ba ... l.docx.pdf" onclick="window.open(this.href);return false;

Üldiselt midagi rabavat sealt ei leia, ainus ehk minu jaoks huvitav oli "KML Visiooni 2025+"
Sellega saab tutvuda siit: https://docs.google.com/document/d/1Cmq ... 7rC6w/edit" onclick="window.open(this.href);return false;
Kes seda lugeda ei viitsi, siis panen siia mõned huvitavamad punktid:

*Eestist osaleb KML turniiril 10 konkurentsivõimelist ja hästi organiseeritud klubi
*Eesmärgiks on, et iga klubi mängiks hooaja jooksul vähemalt ühe kohtumise saalis, mis asub väljaspool KML tavapäraseid võistluspaiku. Regionaalse mitmekesisuse loomise eelduseks on kohalike omavalitsuste toetus ja Eesti Korvpalliliidu poolne koordineerimistöö.
*Igal klubil on oma kindel mängupäev ja varupäev.
*Kõik kohtumised on otseülekandena vaadatavad veebis, 30-50% mängudest on otseülekandena teles.
*Vaatamist toetavad innovatiivsed graafikalahendused ja loov statistika kuvamine (erinevad huvitavad faktid, lood jmt).
*KML tegevust kajastab eraldi saateformaat.
*Keskne korvpalli infovärav on veebileht basket.ee, mille kaudu peab olema mugav ja arusaadav liikuda konkreetsete huvipakkuvate liigade või teemade juurde.
*Veebis toimuvate otseülekannete vaatamine on tasuline.
*Eesmärgiks on, et Eesti meistritiitel ja karikavõit toovad kaasa rahalise preemia (millel võib olla sihtotstarbeline kasutus osalemiseks rahvusvahelistes Euroopa korvpallisarjades).
*Välismängijate piirangute arutelu jätkub sügisel KML nõukogus. Eesmärgiks on sõnastada nõukogu poolne ettepanek hiljemalt detsembris toimuva üldkogu materjalides.

Olles lugenud hiljaaegu ühe klubi visiooni lähimateks aastateks, siis tundub, nagu nad oleks kõnealuse klubi arengukava koostajaga tugevalt konsulteeritud.

[NoName]

Ma ei saa aru, et mis värk selle 10 klubiga on nii jalkas kui korvpallis. Eesti ju nii väike riik, et igale poole ei jätku. Piisaks kui oleks kasvõi 6-7 professionaalselt juhitavat ja jätkusuutlikku klubi, mis suudavad igal hooajal sügava rotatsiooni luua ja ei oleks õhus pidevaid küsimusi, et kas mängijaid ikka saab kokku ja miks mängujuhti või keskmängijat ei ole.

Üleüldse, võib-olla ma ei ole patriootlik, aga miks suunata ressursse KMLi arengusse, kui meil on Lätiga koostöös palju suurem potentsiaal midagi head luua.

[JukuNoorem]

Kümnes suuremas linnas igaühes üks Meistriliiga tasemel klubi? Või on 10 selline ilus ümmargune, meeldejääv arv. Ilma irooniata, kui leitakse, et peab olema 10 klubi, siis peab ka avalikusele selgitama, miks just selline arv klubisid. Muidu jääb kõigest sellise "õhina põhise" lähenemise mulje.

Tsiteerin Marxi postitust: "Eesmärgiks on, et iga klubi mängiks hooaja jooksul vähemalt ühe kohtumise saalis, mis asub väljaspool KML tavapäraseid võistluspaiku. Regionaalse mitmekesisuse loomise eelduseks on kohalike omavalitsuste toetus ja Eesti Korvpalliliidu poolne koordineerimistöö."

See mõte mulle isiklikult meeldib ja minu meelest on parem mõte, kui see 10 klubi reegel. Tartus elades sai ikka iga nädal käia spordihallis mänge vaatamas. Nüüd Võrus elades jäi mõnikord isegi paar kuud vahele, sest see 140 km sõita edasi tagasi on ikkagi ka lisakulu. Meistriliiga klubi asemel ehitame igasse suuremasse linna pigem KML nõuetele vastava spordihalli ja anname nii kohalikele elanikele võimaluse saada osa korvpallist.

[UCLA]

Tõmbaks seda teemat isegi veel laiemaks. Probleem algab juba välismaaga seotud teemadest. Kui olete tähele pannud, siis kõik nn. suured meediakanalid (Delfi, Postimees jt.) nopivad uudisväärtuse üles just siit foorumist või mõnest grupist Facebookist. Tulemuseks on alatasa vigadega kirjutatud artikkel ning veelgi hullem on seis suvel, kui rakendatakse ametisse õpipoisid, kes ei suuda nimesid käänata ega pöörata, rääkimata klubide eestikeelsesse vormi viimisest. Lisaks tehakse uudis suure hilinemisega valmis. Näiteks Itaalia koondise nimekiri käis siit foorumist läbi eile, Postimehes suudeti viieminutiline artikkel vorpida valmis alles täna lõunaks. Ehk mida ma tahan öelda: praegusel ajal kõik need uudistetegijad puhkavad enamiku ajast jalga ja kui vaja linnuke kirja saada, siis reageeritakse poolikult. Eestlastele läheb Žalgiris päris palju korda, aga ikkagi pole suudetud meil teha uudist, et Grigonis läks Panathinaikosesse.

Kuna töötan ajakirjanikuna, siis natuke tahan seda olukorda selgitada. Korvpall on Eestis küll populaarne, aga veebiklikke vaadates on märkimisväärseks huviks vaja kas head stoorit või tulemust. Noh, näiteks Cramo jõudmine Meistrite liiga põhiturniirile, Pärnu tiitel jne. Koondise mängude otseblogid on kah enam-vähem alati menukad. Aga näiteks järelkaja 90% kordadest mitte.

Sinu toodud näide Itaalia koondise nimekirjast tõi minu tööandja veebis 639 klikki, mis tähendab, et seda vaatas umbes 500 unikaalset inimest. Sellise numbriga ei tahaks isegi lutsu visata, sest on nii madal.

Žalgiris võib ju Eestis populaarne olla, aga ma ennustan, et Grigonise üleminek oleks praegu enam-vähem samasse auku numbritega. Ja selliseid asju pole lihtsalt mõtet teha, sest suured meediamajad pole ala-, vaid huvipõhised. Ja huvi tähendab eelkõige seda, mis võiks huvitada suurt massi, mitte konkreetse ala huvilisi.

Paar markantset näidet veel: Euroliiga võitja tulemusuudis (läks enam-vähem lõpuvilega üles) on veidi üle 1000 kliki. Efesi ja Olympiacose meeletu poolfinaali tulemusuudis, mis läks lõpuvilega, 585 klikki.

See on üldine suund, et spordisõprade harjumused on muutunud. Kui oled Euroliiga sõber, on su põhiallikas Basketnews, Eurohoops või Euroliiga koduleht, mitte Delfi või Postimees. Eestis on kolm ja pool asja, mis lähevad iga ilmaga peale: autoralli MM-sari, Kelly Sildaru ja Eesti naistennisistid. Poolik asi on Kristjan Ilves, kelle populaarsus tegi mullusega väga suure hüppe, aga ühe hooaja pealt ei saa veel kivisse raiuda, et ta läheb ka iga ilmaga peale. Kõik ülejäänud asjad vajavad suure tähelepanu saamiseks mingit märkimisväärset stoorit või tulemust.

[marxx762]

Ka mina olen natuke ajakirjandusega kokku puutunud. Olnud kirjutaja rollis Basketball-is ning vahelduva eduga ka Korvpall24-s.
Ma mõistan et tänasel päeval on klikk jumal ning indikaator, mis määrab laias plaanis selle millist sisu lugejale toota. Kui toota 10 lugu korvpallist, mis saavad 500 klikki samal ajal kui üks ralli uudis teeniks 3000 klikki siis on selge mida on kavalam toota. Loodetavasi aga see pole ka päris sulatõde, mille alusel toodetavate lugude valikuid tehakse.

Ma olen nõus, et artikli paremaks müügiks on vaja ka produkti, mis kõnetab laiemat lugejaskonda ning ajakirjandus ei saa ühtki klubi või sportlast ilma tema arenguta ja tulemusteta suuremaks müüa, aga teisalt ei saa me jätta tähelepanuta klubi või sportlase üleüldise tähelepanu saamisel kõrvale meediat. Vabandan kui nüüd eksin, aga EJL-i rahastatud Soccernet vast suurima lugejaskonnaga ei ruuli, küll aga on kogu Eesti jalgpall pidevas kajastuses. Kipun arvama et see ettevõtmine on küll puhas miinusprojekt rahalises väärtuses, aga teisalt eelpool mainitud pildis olek maksab ka midagi - tõsi sellele on raske rahalist väärtust külge liita. Niipalju siiski võib öelda, et jalgpall teeb selles osas märkimisväärset tööd müües põhimõtteliselt õhku kulla hinnaga.

Jalgpalliga konkureeriva ja pidevas võrdluses olev korvpall otsustas aastate eest aga ajakirja Basketballi avaldamise lõpetada, kuna selle välja andmine oli kulukas ning online meedia operatiivsus sõi ära paljude uudiste väärtuse ajakirja ilmumise ajaks ära. Põhjendused olid / on valiidsed, aga mis minu hinnangul kõige hullem - siis EKL jäi lihtsalt elama ülejäänud meediaväljaannetele lootma.

Kuna aga Delfid jt väljaanded on keskendunud spordile laiemalt ning uudiseid mida kirjutada on hulgaliselt, siis tegelikult on korvpalli laiem kajastatus üsna soiku jäänud. Meil on mõned üksikud entusiastid Mängumeeste näol, Semiskar - Korvpall24 näol, Pihtas Põhjas, Betsafe. Eelpool minitutest tegeleb pideva kirjutamisega vaid Korvpall24 kes on oma konseptsiooni ka ajas muutnud ning keskendub nüüd ainult suurematele lugudele. Suuremates meediaväljaannetes ilmuvad ka mõned pikemad lood - kuid see on pigem harv juhus. Üldiselt võiks ala kajastus olla märksa laiem.

Tulles juurde ala truehead-ide juurde ning spetsiifiliste uudisete kajastamist meedias, siis tõenäoliselt ei huvita alumise otsa korvpallisõpra see, kas Grigonis läks Zalgirisse, NBA-sse või kuhugi mujale - see on ala spetsiifiliste ja paadunud huviliste jaoks enne delfis loo ilmumist juba teada, aga siiski sellised lood hoiavad kogu ala pildis ja järjepideva kajastatuse tulemusena võiks kasvada inimeste soov ja uudishimu ala veidi laiemalt tarbida.

Mida aga näeb minu hinnangul üsna harva on pikemad lood ja reaalsed analüüsid. Sisukad artiklid milles sisaldub reaalne info ja väärtus lugejale - neid võiks küll märksa enam olla.See on ka vist Korvpall24 uus suund, kus niivõrd ei keskenduta igapäevastele tulemus uudistele, sest pole piisavalt personali ning seetõttu ka aega seda kajastada, vaid pigem sisukad lood on uus suund. Üldiselt meil ilmub ikka mõned pikemad lood üldises meedias, aga nende sagedus on üsna harv ning sisuline väärtus on päris keskpärane. Teagi kas see tuleneb pigem ajanappusest või siis oskamatusest küsida ja uurida reaalsete probleemide kohta.

Kokkuvõttes ma ei taha näidata otseselt ajakirjanike suunas, ega ka klubide poole - see peaks olema sümbioosis olev tegevus, kus eksisteerib produkt ning millest on kirjutada. Paraku need asjad ei kipu vist käsikäes käima ning seetõttu ma ütleks, et EKL kui Eesti korvpalli alustala peaks astuma reaalseid samme ala oleks suuremas mahus pildis, sest seda tundub mõnevõrra lihtsam esimeste sammudena teha.

[NoName]

See on ikkagi mõneti hirmutav kui ainult klikid loevad. Siis tulevikus saame veelgi rohkem Susanne Hundi tegemiste kohta lugeda. Loodetavasti selle Hundi suhtesaate võidab mõni korvpallur ära, et ka meie ala rohkem pilti saaks. Korvpalliliit peaks võib-olla mängijaid suisa sponsoreerima, et piisavalt motivatsiooni oleks osaleda. Isegi kui kaotatakse, siis saaks hiljem lugusid kirjutada, et milles ikkagi asi, et teistes riikides korvpalluritel rohkem edu.

[bckalev-cramo]

Soovitan ajakirjandusliku teema kohapealt kuulata ära see podcast - https://open.spotify.com/episode/6bUUt8 ... TNXxu9PnlQ" onclick="window.open(this.href);return false;

Aga teemasse sisenedes, eks see ole klubide, mängijate ja EKLi ülesanne, et korvpalliuudised oleks populaarsemad, ajakirjanike/portaale näpuga näidata ei ole mõtet, nemad teevad oma tööd.

Probleem on kaardistatud, aga kuidas sellele lahendust leida on keeruline. Ütlen oma arvamuse üleüldisest spordikultuurist Eestis ka välja, meie spordijuhtimine on ülejäänud maailmast 10 aastat maas, tehakse nii nagu alati tehtud on, nendele samadele inimestele mistõttu on põhimõtteliselt igal alal järjepidevalt "rasked ajad," lapsiku näitena, kui rääkida 5 aastat, et meil seda pole, siis midagi ei muutu. Kui näha probleemi ja see 5 aastat kulutada probleemi lahendamisele, siis on suurem võimalus, et midagi muutub.

[UCLA]

See on ikkagi mõneti hirmutav kui ainult klikid loevad. Siis tulevikus saame veelgi rohkem Susanne Hundi tegemiste kohta lugeda. Loodetavasti selle Hundi suhtesaate võidab mõni korvpallur ära, et ka meie ala rohkem pilti saaks. Korvpalliliit peaks võib-olla mängijaid suisa sponsoreerima, et piisavalt motivatsiooni oleks osaleda. Isegi kui kaotatakse, siis saaks hiljem lugusid kirjutada, et milles ikkagi asi, et teistes riikides korvpalluritel rohkem edu.

Kui ainult klikk loeks, siis neid minu märgitud uudiseid poleks ilmunud. Need olid lihtsalt näited sellest, miks suured meediamajad korvpalli rohkem ei tee ja miks ei tasu selle üle imestada.

Kusjuures Basketball lõppes minu teada nii, et Õhtulehe kirjastamise lõpetamise üks põhjus oli, et EKL ei täitnud oma lubadusi. Esimesed Aldo Maksimovi ajastu järgsed numbrid, mille Õhtuleht väljastas, võeti päris hästi vastu ning neil läks ka üksikmüügis täitsa okeilt. Üks hetk muutus reklaamimüük üha raskemaks ja hakati isegi mõtlema, et äkki tuua kaanelugudeks korvpallihuvilistest tähti: Ott Lepland, Genka, Rasmus Mägi jne. Teisisõnu: ajakirja taheti teha vähem korvpallisemaks, et see paremini müüks. Aga toonane peatoimetaja polnud sellise suunisega üldse nõus, sest Basketball oli ju alati "higine" ehk pehmest sisust päris prii.

Korvpall24 oli üks äraütlemata lahe värskendus meie meediamaastikul. Kõva tuhhiga tuldi peale ja portaal ju püsis mitu aastat järjel, aga nüüd on läinud nii nagu karta oli: ressurssi (kirjutajaid ja raha) napib ja sestap ongi vaja lugude sagedust kõvasti alla tõmmata.

Kusjuures klubidele on mul üks nõuanne, mis tuleb jalgpallimaailmast (mitte Eestist, vaid välismaalt, kus klubid ja agendid ise lugusid pakuvad): võtke ise väljaannetega ühendust ja pakkuge lugude ideid. Teil on mingi leegionär, kellel on lahe lugu? Andke vihje ja küll see üles korjatakse. Teil on lahe mõte, mida võiks teha (näiteks lasta ajakirjanikul veeta aega videokoosolekul, et saaks teha reportaaži, kuidas videot analüüsitakse, mängijad infot vastu võtavad jne. Seda, mida võib ja mida ei tohi avaldada, saab eelnevalt või hiljem kokku leppida). Win-win olukord, sest ajakirjanik saab laheda loo ja klubi kajastust.

[bckalev-cramo]

Viskan idee õhku, UCLA, East, NoName, marxx ja teised, viskan õhku idee.

Nimelt on mul väga suur soov ja kirg Eesti spordikultuuri muuta läbi ühe selle lipulaeva BC Kalev/Cramo. Olen nüüd eelnevalt käinud nii BCL kui ka FEC selle teemalistel koolitustel, uurinud väga palju kõrvalt juurde ning alustanud arengukava ehitamisega kuid ma tean, et kui tegemist on ainult minu mõtete ja ideedega, siis see ei ole parim variant, seetõttu tahaks teha väikese fookusgrupi ringarutelu, et kuidas kasvatada BC Kalev/Cramo projektimeeskonnast tippklubiks.

Meeskond on 25 aastat tegutsenud, kuid selle aja jooksul on 95% rõhust läinud parimate mängijate siia toomisele, tugevaimate mängude toomisele ning rahvusvahelistes liigades osalemisele, kuid see ei ole kõnetanud inimesi piisavalt ning see on koht mis oleks vaja lahendada.