marxx762 kirjutas: ↑16 Juun 2024, 21:33
Klubi mõistes või siis poolehoidjate vaates on vast tule nädal otsustav, kas Rannula jätkab või mitte. Ma ise täna loodan et Heiko jääb ning klubi suudab leida veidi enam vahendeid, et BCL-is (mis on vist muutumas on formatsioonilt) teha üks korralik hooaeg.
Ma loodan ka, et nüüdseks on seekordne võimalus minekuks möödumas ning klubi saab Rannulaga jätkamises kiiresti kokkuleppele. Esiteks ei ole klubi vaatenurgast kuigi hea, kui peatreener liiga hilja paika saab. Teiseks indikeerib praegune seis seda, et järelikult pole Rannulal siiski olnud sellist kindlat ja head kosilast, kes oleks valmis oma kaardid Rannula peale panema või keda Rannula ise sooviks. Mida hilisemas faasis Rannula lahkub, seda suurem on risk, et asjad võivad vussi minna.
Erinevalt paljudest ei arva ma, et Rannula Kalevis jätkamine võiks olla kuidagi vähemotiveeriv või väljakutseid mittepakkuv. Esiteks võiks üheks tema väljakutseks olla Kalevi organisatsioonina arendamine. Tema perioodi vältel on klubi juba niigi arenenud, aga selge on see, et minna on veel ka kõvasti. Esiteks tundub Rannula ise olemuselt olevat selline peatreener, kes tahab näha nii enda, mängijate kui ka organisatsiooni arengut ning oskab seetõttu olla klubi suhtes nõudlik. Teisalt on minu meelest ka avalikkusesse jõudmas järjest enam see surve, et kuna Rannula on eesotsas, siis peaks sellevõrra ka Kalev rohkem arengu nimel pingutama ning andma talle väärilised vahendid üritamaks Euroopas tulemust teha. Kas see juhtub sel aastal või (üle)järgmisel aastal - keeruline öelda, aga oluline on, et see diskussioon oleks kohalikus spordimaailmas üleval ja Rannula pukis oleku ajal see nii on. Ma kardan, et kui Rannula asemele tuleks mõni peatreener X või peatreener Y, siis muutuksid ka avalikkuse ootused Kalevile ning võiks tekkida korraks natuke selline rihma lõdvaks laskmise moment.
Teiseks, FIBA EuroCupis on tehtud Rannula käe all häid tulemusi. Üleeelmise hooaja poolfinaalist ei ole mõtet rääkidagi, kuid ka eelmisel hooajal tehti Hispaania ja Itaalia kõrgliiga klubide vastu viisakad esitused. Samas ei saa üle ega ümber sellest, et väike tõrvatilk tuli sisse FIBA Meistrite Liiga kvalifikatsioonis, kus pidanuks rootslaste Dolphinsi vastu paremini esinema. Seega on see kindlasti üks koht, mis võiks Rannulale algavaks hooajaks motivatsiooniks olla - kui otse alagrupiturniiri pääset ei saada, siis mis moodi Kalev kvalifikatsiooniturniirist edukalt läbi tüürida? Mõnes mõttes võib selle ära siduda ka eelmise punktiga (so klubi tõstmisega järgmisele tasandile), sest hetkel näib olevat ainsaks viisiks, kuidas Kalevist teha FIBA Meistrite Liiga alagrupiturniiri stabiilne külaline, võita võimalikult palju mänge ning koguda võimalikult palju rankingu punkte. Ka Rannula enda vaatest tõstaks see kindlasti märgatavalt tema aktsiaid, kui ta suudab Kaleviga paaril järjestikusel aastal FIBA Meistrite Liiga alagrupiturniirile kvalifitseeruda ning seal visa vastupanu osutada.
Eesti-Läti Ühisliigas peaks väljakutseid samamoodi jaguma. Eelmise hooaja põhiturniir võideti küll võimsalt, kuid üleeelmisel hooajal jäädi seal näiteks kolmandaks. Tiitlit pole kahe hooaja vältel samuti veel pea kohale tõstetud. Tõsi, Prometey tõttu on see seni olnud ka päris keeruline ettevõtmine, aga siiski. Mina näeks vaimusilmas seda, et Rannula ja Kalevi eesmärk koduses Eesti-Läti Ühisliigas peaks paari järgmise aasta vältel olema ülemvõimu kinnistamine (st olla stabiilselt tulemuste poolest Eesti-Läti Ühisliiga parim klubi, eespool VEF-ist) ning kohalike mängijate arendamine. Taolise stabiilsuse tekitamine ei ole teps mitte kerge ülesanne, eriti kui rõhk on ka eurosarjades hea tulemuse tegemisel. Aga selleks, et klubi mainet mujal Euroopas tõsta, on vaja ka koduregioonis stabiilselt number üks olla.
Rannula enda vaatest võiks välismaale siirdumine panna teda muidugi huvitavasse olukorda, kus ta saab juhendamiseks kas juba kellegi teise käe järgi komplekteeritud meeskonna või kus ta peab ise võõrastest välismaistest mängijatest meeskonna komplekteerima (st ei ole enam seda olukorda, kus ta saab valida juba 8 hästi tuttavat kohalikku mängijat), aga ülaltoodu vaates ma ei ütleks küll, et tal Eestis nüüd ühtegi väljakutset enam ei oleks või et siinne keskkond teda motiveerida ei tohiks.
Samuti on erinevad podcastide vedajad toonud välja, et tema välismaale siirdumise üks hästi oluline ja positiivne aspekt on teistele Eesti treeneritele ukse avamine. Aga ma siinkohal tahaks küsida, et millistele teistele Eesti treeneritele? Kui Brett Nõmm ehk välja arvata, siis ega meil ju tegelikult ei ole ühtegi nooremapoolset perspektiivikat peatreenerit, kes võiks lähima 5 aasta jooksul mõlgutada mõtteid välismaale siirdumisest. Et kellele Rannula seda ust siis nii väga lahti teeks? Paraku kullamäed, pahvid ja varrakud ei ole see materjal, keda välismaale peatreeneriteks eksportima hakata ning praeguste trendide kohaselt ei näe ma väga, kust meil lähema 5 aasta jooksul neid uusi peatreenereid järsku tulema hakkab. Kui nad ei saa siinses koduliigaski jalga ukse vahele, siis mis välismaale siirdumisest me räägime? Selleks ajaks, kui meil tuleb uus andekate peatreenerite põlvkond peale, on Rannula välismaal käimised võibolla juba ammu unustatud.
