Me loeks nagu erinevat artiklit. Nt seesama "individualismi ülistamine" on ju liialdatud väljend. Individualismi aktsepteerimine või heakskiit suure osa ühiskonna poolt oleks õige öelda, ülistamine tähendaks ekstreemset vaimustumist sellest a la heliloojad kirjutaksid hümne individualismile. Üldse on see sõna tüüpiline retoorikavõte millegi/kellegi mahategemiseks, analoogselt võiksin ma öelda, et Lips ülistab mängijate kallal vaimse ja füüsilise vägivalla tarvitamist - tegelikult ta aga lihtsalt aktsepteerib seda teatud juhtudel. Autorile selgelt ei meeldi tänapäevane suhtumine, ok, aga selliste liialduste teksti sisse pikkimine, et oma suhtumist õigustada, on labasevõitu.KalevRuus kirjutas:Artikkel oli üsna vaoshoitud ja liialdusi ei näinud kuskilt. Samuti polnud mingist noorte "iseseisvusest" juttu. Ja kordan,et konkreestest Sõbra, Ruudu, Rapla poiste teemast ta kirjutas vaid mõne sõnaga. Enam-vähem niipakju, et põhjendada, miks ta loo üldse kirjutas.
Kuna ise kirjutad ,et oled noorem mees, siis teadmiseks, et Lipsu jutt vanadest aegadest ja toimunud muudatustest ongi sulatõsi. Ja see ei käi mitte verbaalsete väljendite vaid ka puhtalt trennitegemise kohta. Üks treener ütles mulle, et kui ta paneks peale kehva mängu poisid samamoodi füüsilist tegema nagu teda omal ajal, annaksid lapsevanemad ta halvemal juhul kohtusse, paremal juhul võtaksid oma võsukesed trennist ära. See on muidugi laiem teema ja üks Eesti korvpalli või spordi hädadest laiemalt.
Noorte iseseisvumine oli minu kokkuvõttev termin Lipsu kirjeldatud noorte suhtumise muutusele, kus treenereid ei aktsepteerita ja järgita enam puhtalt nende tiitli, vaid tegude ja sõnade järgi ja vajadusel julgetakse välja öelda oma arvamus.
Raplakaid mainis ta tõesti vaid korraks, aga selle paari reaga suutis ta neile omistada midagi, mida nad polnud teinud ega öelnud.
Niipalju tekstianalüüsist. Vana ja uue aja vastandumise koha pealt pakuks ma välja, et vanasti käidi vb trennis rohkem kohusetunde või saavutusvajaduse pärast, aga nüüd pigem, et mõnusalt sportides aega veeta (noorteklassidest muidugi jutt). Esimese variandiga ehk sobibivadki diktaatorlikud vahendid, aga teisega mitte kuidagi. Sõjaväekorra taandumine võib olla probleem tippsportlaste kasvatamise koha pealt, aga üldisele noorte spordiga tegelemisele aitab see ainult kaasa.
Täiskasvanute profitiimi koha pealt, no olgu, las treener teeb, mis tahab - mängija saab leevenduseks palka küsidaa või võib alati endale sobivama juhendamismetoodikaga meeskonna valida. Aga koondist ei saa mängija oma parema äranägemise järgi valida. Mehed tulevad kokku, et sisuliselt heategevuse korras ja vahel isegi oma karjääri ohustades oma maad esindada ja tänutäheks pannakse nad alluma mõnele inimesele, kelle arvates on mängijate igapäevane mõnitamine ja **** sõimamine üks vahva viis nende mängutaset tõsta. Siiski kannatatakse koondisetsükkel ilusti ära, mängitakse nii, kuidas suudetakse ja pärast antakse viisakalt riigi kossujuhtidele treeneri mittemotiveerivatest meetoditest teada, et need saaksid taolisi võimalikke probleeme tuleviku koondiste koostamisel arvesse võtta. Ja siis, selle asemel, et mängijatele kõige eest suur aitäh öelda ja kui kritiseerida, siis ainult oma taseme mitte välja mängimise eest, hüppavad paljud inimesed neile hoopis turja - kuidas nad küll julgesid Korvpalliliidule toimunust tagasidet anda ja oma tundeid ja arvamust avaldada, kuidas on võimalik, et neile ei meeldi enda mõnitamine? See on toimunud skandaali sürr pool minu jaoks.
Jah, olen kursis, et konkreetse Rapla poiste kirja taga olid nad ilmselt vaid osaliselt jne, aga ma avaldan praegu imestust selliste seisukohtade üle (nagu nt Lips), kus just seda peetakse taunimisväärseks, et mängijad üldse oma seisukohti välja ütlevad, Kossuliidule oma ekstreeneri vigadest teada annavad ja enda alandamist normaalsuseks ei pea.