Ühel hetkel tundub, et Eestil on üle pika aja päris korralik hulk mängijaid soliidsetes Euroopa klubides. Järgmine hetk saad aru, et pooled neist mängijatest on kuskil vallandamisohu piiri peal ning pooled korjavad lihtsalt prügiminuteid ja teevad joonejooksu.
Ühel hetkel tundub, et NCAAsse on siirdunud mõnus punt perspektiivikaid noormängijaid. Järgmine hetk saad aru, et tegelikult ei saa tipptasemel neist vist mitte kellestki asja ning suurepärane oleks, kui lõpuks kasvõi ühest või kahest mängijast saaks tulevikus üldse profikorvpallurid.
Ühel hetkel tundub, et lõpuks ometi on mõni eestlasest mängija taas NBA veerele jõudmas. Järgmine hetk saad aru, et ilmselt sinu eluaja jooksul silmad seda siiski ei näe ning järgmist prospekti tuleb taas minimaalselt paar aastakümmet oodata.
Või siis klubikorvpall, kus ühel hetkel võidab Kalev tugeva Hispaania liiga klubi ning mõned päevad hiljem pühitakse nende samade meestega selliselt põrandat, et sa mõtled, kas tolles mängus oli üks korvpalli mängiv meeskond platsil või kaks. Rääkimata siis eelmise hooaja euroedust, millele järgnes totaalne pohmell selles mõttes, et eelarve reaalselt võttes pigem vähenes ning mängijatevalik muutus lahjemaks. Teatud hetkedel tundub Eesti korvpall ikka totaalse kannatamisena.
Aga mis Kotsarit puudutab, siis mulle jäi kunagi ühe Baskonia fänni kommentaar silma, kes heitis Kotsarile ette tema flegmaatilisust ja emotsioonitust. Jääb üle vaid nõustuda, sest mullegi tundub Maik sellise inimesena, kellel on justkui kõik alati hästi ning kes väljakul ei põle. Ma tahaks tema poolt näha veidi enam agressiivsust ja emotsiooni, kasvõi frustratsiooni kujul.
Mis on minu meelest üks suurimaid probleeme Eesti korvpallis - mängijad ei käitu ega mõtle piisavalt professionaalselt. Ükski mängija ei tohiks sellist lauset öelda enne kui ta ise ja tema klubi seda liigat absoluutselt ei domineeri. Reamängud reamängudeks, aga kui sa ikka ei suuda selles liigas isegi medalit võita - rääkimata liigavõidust -, siis ei tohiks liigataseme kohta mingisugust kobisemist olla. Eriti veel kui ka enda individuaalsed numbrid midagi üleliia erilist polnud.Uhhuu kirjutas:Konontšuk tõdes mullu korduvalt, et Eesti-Läti ühisliiga reamängud teda enam ei motiveeri.
Ma tean, et Konontšuk on tegelikult sportlase hingega ja kõik muud jutud, kuid mind tohutult ajavad sellised sõnavõtud närvi.