vaim564 kirjutas:Teine võimalus on püüelda 3000-se audience poole. Selleks on vaja aga tulemusi ette näidata, sest müüa saab ikkagi võitvat meeskonda.
Sellepärast ma olen kritiseerinud ka VTB-e rajatud ärimudelit, sest see on pärssinud klubi arengut, kui rahuldutakse sellega, et mingi kahtlase päritoluga raha loetakse pihu peale ja tulemusi peetakse teisejärgulisteks ning loodetakse, et rahvas tuleb mitte oma klubi, vaid CSKA ja Unicsi tähti vaatama. Leedu Zalgirise, Rytase jms mudel eeldab ikkagi, et suudetakse sekkuda suurde mängu ja need klubid on Euroopas konkurentsivõimelised. Ma usun, et kaks viimast hooaga on tõestanud, et ka Cramo saab sellise mudeli peale üle minna. Tugevatele Euroopa klubidele suudetakse isegi praeguse rahastatuse juures konkurentsi pakkuda.
Eks see meil üks eesmärkidest ongi, aga küsin ausalt, kas arvad, et tänases olukorras on see reaalne Tallinnas, kus spordimeelelahutus on killustatud ligi 3-5 korvpalli meistriliiga klubi (meie, Tallinna Kalev/Audentes, TalTech/Optibet ning Harjumaalt Keila KK ja Viimsi/Sportland), 5 jalgpalli meistriliiga meeskonna ja teiste meistriliiga võistkondadega?
Ilma süvaanalüüsi tegemata, ütleks, et selline olukord on Euroopas pigem harva nähtav?
Kohalikud toetajad, pealtvaatajad, linnatoetused, jne kõik jagunevad kuidagi nende vahel ära ning kuna ühes kohas on korvpalli meeletult ja koguaega kättesaadav saalikogemuse näol siis olemegi seisus kus sellised mängud nagu oli Brindisiga, ei suuda üle 950 inimese saali tuua (draama, mängu olulisus ning harvajuhtuv euromäng kus vastas andekas eestlane).
Leedu näide on mõistlik, aga siin kultuuriline erinevus tuleb mängu - Leedus on see kultuuri osa, oma linna või klubi toetamine on veres, muud spordialad ei konkureeri mitte kuidagi sellega (muude väga heade turunduskäikude ja eelnevate otsuste koosmõjul muidugi).
Kuskil teemal kirjutasin ma vist pikemalt ka, kuidas tundub, et meie spordiorganisatsiooni on kahjuks muu maailmaga ajast maha jäänud mistõttu "vanade heade" aegade taastamine on ülimalt keeruline, mitte võimatu aga keeruline ja eks üks asi selles on väga suur sõltuvus erakapitalist ehk puudub pikaaegne kindlustunne (linna/riigitoetus, pikaajalised koostöölepingud või arvestatav piletitulu eelarves (enamus klubides 1-10% eelarvest)).
Kui kellegil on mingeid mõtteid, ideid, ettepanekuid või tagasisidet, kuidas asju parandada, siis minu mailbox või see foorum on koht kus seda vabalt teha - oleme avatud
Kindlasti pole see kerge, aga teisest küljest 3000 pole väga suur number ning kategooriad on ka hoopis teised, need teised meistriliiga klubid mängivad ju level või paar allpool. Nende ainus lootus on tõepoolest fännibaas. Kui nii hakata mõtlema, siis K/Cramo mängib küll tugevuselt neljandat sarja, aga püsib seal ilusti konkurentsis ja kui nüüd midagi hullu ei juhtu, siis on reaalne võimalus liikuda järgmisel hooajal aste kõrgemale. Ma ei kujuta ette, kas mõni teine klubi mõnel teisel alal suudab mida sarnast vastu pakkuda? Jalgpalliklubid jäävad enamasti kvalifikatsioonis pidama, see Flora üks hooaeg on pigem erand. Igal juhul ei püsi nad konkurentsis. Võrkpall ja käsipall on klubitasandil ruhkem nišialad. Loomulikult ei tule see kasv kiiresti ja kohe, aga mõne eduka hooajaga võiks see olla võimalik. Vähemalt teoorias
vaim564 kirjutas:Teine võimalus on püüelda 3000-se audience poole. Selleks on vaja aga tulemusi ette näidata, sest müüa saab ikkagi võitvat meeskonda.
Sellepärast ma olen kritiseerinud ka VTB-e rajatud ärimudelit, sest see on pärssinud klubi arengut, kui rahuldutakse sellega, et mingi kahtlase päritoluga raha loetakse pihu peale ja tulemusi peetakse teisejärgulisteks ning loodetakse, et rahvas tuleb mitte oma klubi, vaid CSKA ja Unicsi tähti vaatama. Leedu Zalgirise, Rytase jms mudel eeldab ikkagi, et suudetakse sekkuda suurde mängu ja need klubid on Euroopas konkurentsivõimelised. Ma usun, et kaks viimast hooaga on tõestanud, et ka Cramo saab sellise mudeli peale üle minna. Tugevatele Euroopa klubidele suudetakse isegi praeguse rahastatuse juures konkurentsi pakkuda.
Eks see meil üks eesmärkidest ongi, aga küsin ausalt, kas arvad, et tänases olukorras on see reaalne Tallinnas, kus spordimeelelahutus on killustatud ligi 3-5 korvpalli meistriliiga klubi (meie, Tallinna Kalev/Audentes, TalTech/Optibet ning Harjumaalt Keila KK ja Viimsi/Sportland), 5 jalgpalli meistriliiga meeskonna ja teiste meistriliiga võistkondadega?
Ilma süvaanalüüsi tegemata, ütleks, et selline olukord on Euroopas pigem harva nähtav?
Kohalikud toetajad, pealtvaatajad, linnatoetused, jne kõik jagunevad kuidagi nende vahel ära ning kuna ühes kohas on korvpalli meeletult ja koguaega kättesaadav saalikogemuse näol siis olemegi seisus kus sellised mängud nagu oli Brindisiga, ei suuda üle 950 inimese saali tuua (draama, mängu olulisus ning harvajuhtuv euromäng kus vastas andekas eestlane).
Leedu näide on mõistlik, aga siin kultuuriline erinevus tuleb mängu - Leedus on see kultuuri osa, oma linna või klubi toetamine on veres, muud spordialad ei konkureeri mitte kuidagi sellega (muude väga heade turunduskäikude ja eelnevate otsuste koosmõjul muidugi).
Kuskil teemal kirjutasin ma vist pikemalt ka, kuidas tundub, et meie spordiorganisatsiooni on kahjuks muu maailmaga ajast maha jäänud mistõttu "vanade heade" aegade taastamine on ülimalt keeruline, mitte võimatu aga keeruline ja eks üks asi selles on väga suur sõltuvus erakapitalist ehk puudub pikaaegne kindlustunne (linna/riigitoetus, pikaajalised koostöölepingud või arvestatav piletitulu eelarves (enamus klubides 1-10% eelarvest)).
Kui kellegil on mingeid mõtteid, ideid, ettepanekuid või tagasisidet, kuidas asju parandada, siis minu mailbox või see foorum on koht kus seda vabalt teha - oleme avatud
Kindlasti pole see kerge, aga teisest küljest 3000 pole väga suur number ning kategooriad on ka hoopis teised, need teised meistriliiga klubid mängivad ju level või paar allpool. Nende ainus lootus on tõepoolest fännibaas. Kui nii hakata mõtlema, siis K/Cramo mängib küll tugevuselt neljandat sarja, aga püsib seal ilusti konkurentsis ja kui nüüd midagi hullu ei juhtu, siis on reaalne võimalus liikuda järgmisel hooajal aste kõrgemale. Ma ei kujuta ette, kas mõni teine klubi mõnel teisel alal suudab mida sarnast vastu pakkuda? Jalgpalliklubid jäävad enamasti kvalifikatsioonis pidama, see Flora üks hooaeg on pigem erand. Igal juhul ei püsi nad konkurentsis. Võrkpall ja käsipall on klubitasandil ruhkem nišialad. Loomulikult ei tule see kasv kiiresti ja kohe, aga mõne eduka hooajaga võiks see olla võimalik. Vähemalt teoorias
Ma siinkohal, ei pidanud silmas sportlikke tulemusi vaid pigem just seda, et mahult on Harjumaal sporti nii palju ja valikuid palju, keda ja mida vaadata.
Lihtsalt näitena, oletame, et Harjumaal on 2 klubi, siis ülejäänud 3 klubi poolehoidjad/kossusõbrad leiavad ühe nendest kahest klubist kelle mängudel käia ja sellega kasvab pealtvaatajate arv. Lisaks kui meil on 2 klubi Harjumaalt, siis on ka mänge siin regioonis vähem ning iga mäng on nö erilisem kuna neid juhtub harvemini.
Üks küsimus sponsorite ja/või pealtvaatajate leidmisega seoses on ka see, et kas taoliste tegevuste jaoks on üldse piisavalt ressurssi? Kalevi eeskontor on ju siiski üpris ahtake. Kui 1-2 inimest tegelevad kõige muu kõrval rahaallikate leidmisega või siis pealtvaatajate meelitamisega, siis võib-olla see kõik ongi parajalt tuuleveskitega võitlemine.
Tagantjärele targutades on minevikus asju ka võib-olla, et valesti tehtud. Ma kunagi väitsin, et VTBs mitte kui millegi peale mängimine on mõneti kaheldav tegevus ja sain korralikult puid alla... Lisaks see, et noortesüsteem ahtake on problemaatiline. Praeguseks oleks juba korralik toetajaskond peale kasvanud. Aga noh, ma tulistan ka puusalt ja ei saa reaalsust objektiivselt hinnata.
NoName kirjutas:Üks küsimus sponsorite ja/või pealtvaatajate leidmisega seoses on ka see, et kas taoliste tegevuste jaoks on üldse piisavalt ressurssi? Kalevi eeskontor on ju siiski üpris ahtake. Kui 1-2 inimest tegelevad kõige muu kõrval rahaallikate leidmisega või siis pealtvaatajate meelitamisega, siis võib-olla see kõik ongi parajalt tuuleveskitega võitlemine.
Tagantjärele targutades on minevikus asju ka võib-olla, et valesti tehtud. Ma kunagi väitsin, et VTBs mitte kui millegi peale mängimine on mõneti kaheldav tegevus ja sain korralikult puid alla... Lisaks see, et noortesüsteem ahtake on problemaatiline. Praeguseks oleks juba korralik toetajaskond peale kasvanud. Aga noh, ma tulistan ka puusalt ja ei saa reaalsust objektiivselt hinnata.
VTB mängimises ma negatiivset poolt ei näe, antud ajahetkedel oli see parim võimalik lahendus saada klubile väärtuslikke mänge ja tuua tipptasemel korvpall Eestisse. Kõik eurosarjad tol ajal olid väga suured kuluallikad, mis oleks tähendanud veel vähem raha mängijate palkamiseks ning muude asjade arendamiseks - VTB puhul saime tuua Eestisse mängima väga kõvasi mängijaid kellega Dorbekud, Kitsingud ja teised said trenni teha ja koos mängida.
Slle noortesüsteemi seoses pealtvaatajate hulga suhtes Eestis olen ma veidi pigem skeptiline. Võta FC Flora, neil on inimesed, ressurssi, Eesti suurim noortesüsteem, odavamad piletihinnad, vähem mänge ning 2022 aastal keskmiselt 509 pealtvaatajat ehk hetkel sarnane meie tulemusena.
Ei taha tunduda skeptilisena, aga oleme arutlenud, jälginud ja proovinud erinevaid asju, et seda parandada. Kahjuks pole ühtegi supernäidet Eestist väga võtta ka kui siis Welco ja oma fännikultuur või Nõmme Kalju algusaastatel "roosad pantrid" äkki?
Kõrval seisjana on muidugi hästi hea ja lihtne rääkida reaalsus on siiski ehk miskit muud, aga eelarve ja sponsorite teemal.
Kogu turundus on täiesti uuel tasemel ning sisu tuleb pidevalt - nii nagu Allan lubas, et see üritatakse viia järgmisele tasemele nii on ka läinud.
Mis puudutab suursponsorite enda taha saamist, siis võibolla ma eksin, aga mõnd suurt ettevõtet ehk ei kõnetagi niivõrdpalju see, kui palju on Instagram-is, Tik-Tok'is Facebookis jälgijaid vaid pigem klubi pikem visioon ja seda visiooni tuleb võimalikult hästi "müüa".
Millised on lähiaastate visioon ja tee mida mööda soovitakse liikuda;
Mis on olulised etapid sel teel;
Millised eeldused peavad olema täidetud teatud hetkedeks et teha järgmisi samme;
Laias laastus selline pikem 3-5a arengukava / strateegia.
Suurettevõtted toimetavad tihtilugu samal printsiibil, lühiajalised eesmärgid (aasta), kolme aasta plaan, pikemaajalisem visioon (viis ja enam aastat - see muutub tihtilugu vastavalt eelneva plaani täitumisele jt aspektidest). Ma usun, et see kõnetab suuremaid tegijaid ning võimalike toetajaid märksa enam, kui nad näevad et raha küsiv klubi ei majanda projektipõhiselt vaid omab samamoodi pikemat nägemust, kus on välja toodud kõige olulisemad asjad koos kuluga / ja miks mitte ka tuluga.
Just selle kulu poole pealt, ma arvan et pole just väga palju neid inimesi, kes reaalselt omavad ettekujutust kui palju mingi asi maksab.
On ta siis mängijate elamiste peale kuluvad rahad. (Ma julgeks pakkuda et 6 välismaalase peale ning nende elamise peale kulub kuus 5000€ vähemalt, mis teeb 40-45K hooaeg)
Palju üldse üks korralik keskmängija, tagamängija maksab või kui palju maksab üks keskmine välismäng eurosarjas. Kui on laias laastus numbrite keeles asi välja toodud, siis ehk võimalik toetaja mõistab paremini, miks klubi seda raha vajab ning mis ta sellega teha saab.
Ma tahaks uskuda, et Kalevi kontoris võibolla need asjad isegi toimivad sellisel kujul, aga kui me lähme Eestis alumiste klubide tasemele, siis lisaks projektipõhisele toimetamisele puudub ka pikem visioon. See on kolme suure muutujaga võrrand, aga edu nimel tuleb kuskilt otsast mingil moel harutama hakata.
marxx762 kirjutas:Kõrval seisjana on muidugi hästi hea ja lihtne rääkida reaalsus on siiski ehk miskit muud, aga eelarve ja sponsorite teemal.
Kogu turundus on täiesti uuel tasemel ning sisu tuleb pidevalt - nii nagu Allan lubas, et see üritatakse viia järgmisele tasemele nii on ka läinud.
Mis puudutab suursponsorite enda taha saamist, siis võibolla ma eksin, aga mõnd suurt ettevõtet ehk ei kõnetagi niivõrdpalju see, kui palju on Instagram-is, Tik-Tok'is Facebookis jälgijaid vaid pigem klubi pikem visioon ja seda visiooni tuleb võimalikult hästi "müüa".
Siinkohal on nüüd selline värk et suur osa suurettevõtteid usaldavad sellistes otsustes oma turundusjuhti/meeskonda - kuna meie ju pakume ettevõtetele turundusväärtust olgu see sotsiaalmeedia/seostatus meiega või positiivne kuvand läbi spordi. Ehk just see ongi oluline kas ja kuidas midagi ettevõtetele tagasi tuleb. Ehk kõik mida reaalselt mõõta annab kaalub muu üle ning kui nad näevad sellel väärtust, siis saamegi koostööle. Selles mõttes, spordiklubid tänapäeval on võitluses kõiksuguste influenceritega, keda kunagi ei olnud.
Kindlasti on mingi hulk ettevõtteid ning juhte, kes on spordilähedasemad ja keda huvitaks ka see pigem visioon jne, aga seal tekib küsimus kuidas nendeni jõuda, et oma visiooni pitchida.
Kui me teeme häid tulemusi, oleme pildis igalpool nii väljakutelt, kui selle kõrval, toome inimesi saali siis see aitab mõlemat sorti ettevõtete suhtes.
Ma ise olen üritanud alati selles suunas mõelda, et kõik oleneb esmajoones produktist ning selle produkti tarbimise mugavusest, kättesaadavusest.
Produkti saab siinkohal mõtestada kahel erineval tasandil. Nagu ma enne olen ühes teises teemas välja toonud, siis tegelikult on väga oluline roll klubide populaarsuse kasvatamisel kohaliku liiga juhtkonnal ja nende otsustel. Liiga tootena peab olema professionaalne ning läbimõeldud. Tänasel päeval jätab kohalik liiga mõneti sellise mulje, et seda on põlve otsas vaikselt kokku klopsitud ning seda veetakse põhitöö kõrvalt: kohati nagu mingeid häid asju justkui oleks, kohati aga piilub vastu amatöörlus. Kodulehekülg, ülekannete kvaliteet, mängukorralduslikud nõuded, jne.
Samamoodi võiks mõttekohaks olla tulevikus mängude graafik. Praegusel juhul hakkab mulle silma kaks probleemi: mänge on liiga palju ning need toimuvad äärmiselt ebaregulaarselt.
Mängude ülekülluse puhul on minu meelest olulisim: pealtvaataja (ja tema rahakott) ei suuda seda kõike tarbida. Korvpallimäng peaks iseenesest olema omaette sündmus, aga kui mängud toimuvad iga kahe-kolme päeva tagant, siis kaob selle erilisus ära ning see muutub lihtsalt massproduktiks. Samuti hajuvad nende mängude vahele ära ka nö juhukülastajad, mis tähendab, et ühe suvalise reamängu lõikes on nõudlus tegelt võrdlemisi väike.
Sellega tihedalt seotud on ka mängude graafik. Kui mängud toimuvad lambiaegadel, siis lõppkokkuvõttes kaob tavavaatajal lõpuks järg käest ning õhtul avastataksegi endale ootamatult, et "ohoh, mäng oli täna!". Selline ebaregulaarsus tapab veidi ka mängude kui eraldi sündmuse efekti.
Samamoodi võiks tõsiselt mõelda sellele, et kõik mängud ei peagi otseülekandena nui neljaks telekasse/interneti jõudma. Piisab ju täiesti sellest, kui valitakse igas voorus üks või maksimaalselt kaks mängu, mis üle kantakse. Siin peab muidugi seda jälgima, et klubid saaksid eetriaega võrdselt ning eetrisse pääsevad mängud oleksid paberil intrigeerivad. Siin tuleb ilmselt vastuargumendiks kohe see, et väljaspool linnasid elavad inimesed lõigatakse korvpalli jälgimisest ära - võibolla mingil määral tõesti, aga vastuküsimus siinkohal on, et kas neil reaalselt on vaja kõikide mängude vaatamise võimalust omada? Mina arvan, et ei ole.
Ehk et minu meelest on hästi oluline, et kohalik liiga end kokku võtaks ja korraldusliku taseme puhul sammu või kaks edasi teeks. Jah, klubidel võivad logistika osas kulud võibolla (!) mõnevõrra suureneda, kui hakataks normaalse graafiku alusel reisima, kuid ma arvan, et lihtsalt mängude ära mängimise eesmärgil ei ole ka mõtet lolli mängida. Kellele seda vaja on?
Kui klubi (ehk Kalevi) tasandil produkti vaadata, siis minu meelest on klubi teinud väga õigeid liigutusi. Kui tihti on klubi lihtsalt mingist arvust mängijatest koosnev sportlaste moodustis, siis Kalevi võetud suund on märksa laiem.
Kõik need mini-movied, behind the scenes movied jne aitavad tegelikult tavavaatajate jaoks mängijaid inimlikustada ja suuremat emotsionaalset kontakti tekitada + väljundiks on see, et klubi ei tooda meelelahutust mitte ainult enam platsi peal, vaid nüüd ka väljaspool seda. Mis omakorda võiks viia selleni, et inimestel tekib klubiga tugevam side, sest kontakt ei piirdu enam ainult mängupäevade külastamisega, vaid klubiga seotud sisu on võimalik tarbida regulaarselt ka muul ajal. Mida laiemat spektrit klubist näidatakse, seda köitvam see korvpallisõbrale on.
Teine positiivne samm on minu meelest olnud selgelt agressiivsem turundus suunamudijate ja muude meediakanalite kaudu. Erinevad stand-up koomikud, Valtingud ja Zevakinid, NOEP mänge külastamas ja Instagram storysid tegemas, Kurbas & Gilbert Kanal2 Õhtu saates jpt - väga hea töö! Tulebki näidata, et korvpall on fun ning täiesti igapäevane osa elust. Mida rohkem suudetakse noort publikut engage'ida, seda suurem on tõenäosus, et Kalev muutub ka brändina tugevamaks. See võikski pikk vaade olla - et brändina ollakse niivõrd kõvad ja atraktiivsed, et tänaval ei tule noored vastu enam Zalgirise või Miami Heati merchiga, vaid ikka Kalevi omaga. Ma arvan, et ka sponsorite vaatest on atraktiivsem toetada meeskonda, mille tegevus ei piirdu ainult eduka platsil toimetamisega, vaid mis toimetab ja on pildis ka väljapool platsi.
Lõpetuseks ma olen selles suhtes NoName'iga nõus, et kuigi suur noortesüsteem ei pruugi kohe saale täis tuua, siis see on sellegipoolest väga hea alus, mille pealt võiks olla võimalus tulevikus toetajaskonda ehitada. Olenevalt noortesüsteemi suurusest räägime me ikkagi mitmesajast või koguni -tuhandest inimesest (lapsed, nende sõbrad ja nende vanemad), kes oleks hoobilt klubiga seotud. Iga selline connection on ju tegelikult oluline ja väärtuslik.
East kirjutas:Ma ise olen üritanud alati selles suunas mõelda, et kõik oleneb esmajoones produktist ning selle produkti tarbimise mugavusest, kättesaadavusest.
Produkti saab siinkohal mõtestada kahel erineval tasandil. Nagu ma enne olen ühes teises teemas välja toonud, siis tegelikult on väga oluline roll klubide populaarsuse kasvatamisel kohaliku liiga juhtkonnal ja nende otsustel. Liiga tootena peab olema professionaalne ning läbimõeldud. Tänasel päeval jätab kohalik liiga mõneti sellise mulje, et seda on põlve otsas vaikselt kokku klopsitud ning seda veetakse põhitöö kõrvalt: kohati nagu mingeid häid asju justkui oleks, kohati aga piilub vastu amatöörlus. Kodulehekülg, ülekannete kvaliteet, mängukorralduslikud nõuded, jne.
Samamoodi võiks mõttekohaks olla tulevikus mängude graafik. Praegusel juhul hakkab mulle silma kaks probleemi: mänge on liiga palju ning need toimuvad äärmiselt ebaregulaarselt.
Mängude ülekülluse puhul on minu meelest olulisim: pealtvaataja (ja tema rahakott) ei suuda seda kõike tarbida. Korvpallimäng peaks iseenesest olema omaette sündmus, aga kui mängud toimuvad iga kahe-kolme päeva tagant, siis kaob selle erilisus ära ning see muutub lihtsalt massproduktiks. Samuti hajuvad nende mängude vahele ära ka nö juhukülastajad, mis tähendab, et ühe suvalise reamängu lõikes on nõudlus tegelt võrdlemisi väike.
Sellega tihedalt seotud on ka mängude graafik. Kui mängud toimuvad lambiaegadel, siis lõppkokkuvõttes kaob tavavaatajal lõpuks järg käest ning õhtul avastataksegi endale ootamatult, et "ohoh, mäng oli täna!". Selline ebaregulaarsus tapab veidi ka mängude kui eraldi sündmuse efekti.
Samamoodi võiks tõsiselt mõelda sellele, et kõik mängud ei peagi otseülekandena nui neljaks telekasse/interneti jõudma. Piisab ju täiesti sellest, kui valitakse igas voorus üks või maksimaalselt kaks mängu, mis üle kantakse. Siin peab muidugi seda jälgima, et klubid saaksid eetriaega võrdselt ning eetrisse pääsevad mängud oleksid paberil intrigeerivad. Siin tuleb ilmselt vastuargumendiks kohe see, et väljaspool linnasid elavad inimesed lõigatakse korvpalli jälgimisest ära - võibolla mingil määral tõesti, aga vastuküsimus siinkohal on, et kas neil reaalselt on vaja kõikide mängude vaatamise võimalust omada? Mina arvan, et ei ole.
Ehk et minu meelest on hästi oluline, et kohalik liiga end kokku võtaks ja korraldusliku taseme puhul sammu või kaks edasi teeks. Jah, klubidel võivad logistika osas kulud võibolla (!) mõnevõrra suureneda, kui hakataks normaalse graafiku alusel reisima, kuid ma arvan, et lihtsalt mängude ära mängimise eesmärgil ei ole ka mõtet lolli mängida. Kellele seda vaja on?
Kahe käega nõus.
EDIT: Lisaksin juurde veel teleülekannete mängude kaheldavad valikud ning nende üldine promotsioon, kui praegu ülekanded tasulised, siis see 1 kord nädalas kui on Inspira mäng mis tasuta kättesaadav Teliat tarbivatele inimestele, siis see peaks olema huvitav mäng ja tavainimesteni peab jõudma info, et miks see mäng on huvitav ja millal seda näha.
East kirjutas:
Lõpetuseks ma olen selles suhtes NoName'iga nõus, et kuigi suur noortesüsteem ei pruugi kohe saale täis tuua, siis see on sellegipoolest väga hea alus, mille pealt võiks olla võimalus tulevikus toetajaskonda ehitada. Olenevalt noortesüsteemi suurusest räägime me ikkagi mitmesajast või koguni -tuhandest inimesest (lapsed, nende sõbrad ja nende vanemad), kes oleks hoobilt klubiga seotud. Iga selline connection on ju tegelikult oluline ja väärtuslik.
Mulle meeldib see teema püstitus ning ma olen sama moodi seda meelt, et läbi noorte annaks auditooriumit saalis tuntavalt kasvatada.
Olen mõtlema jäänud, et meil lähevad päris paljud noored üsna varakult välismaale, et ennast arendada ja saada veidi teistsugust kogemust. Võibolla ka paremaid treeningtingimusi, paremat konkurentsi, suuremat arenguvõimalust jpm. Kalev/Cramo võiks olla selles osas just see klubi, kes võiks võtta jõulisemalt enda farmklubisse (Nordi) neid potensiaalikamaid mängijaid. Kasvõi neidki, kes päris välismaale ei pürgi veel, aga on oma oskustelt kusagil seal piiripeal.
Pakkuda neile korralike treeningtingimusi, hulgaliselt mänguaega esiliigas, võimalust saada osa esindusmeeskonnast, pakkuda väikest stipendiumit (lisa motivatsioonina). Kui võistkonda oleks kaasatud 3-4-5 sellist veidi tummisemat mängijat ning miks mitte mõni noor välismaine pikk (pikema perspektiiviga), siis esiteks oleks esiliiga sats konkurentsis rohkem, trennid oleks kõrgema tasemega, arenguperspektiiv oleks olemas igas mõttes.
Hetkel vist pakub antud võimalust mingil kujul Tartu võistkond ja Tallinnas on Audentes. Mulle näib pigem, et noorte ja andekamate mängijate varakult enda süsteemi alla saamine ei ole täna meie klubikorvpallis just kõige suuremas fookuses. Pigem leidub igas satsis 1-2 veidi helgemat kuju, kes siis säravad juba seetõttu, et konkurents on võistkonnas üsna madal ja arenguvõimalused võibolla pole ka sedavõrd suur.
Selle kõige juures on muidugi palju kõrvalisi nüansse, et kus sul Võrust tulnud poiss elab, õpib jms asjad.
Lõpetuseks, läbi noorte saab kindlasti connectionit ja publikut rohkem tõmmata + kaasates andekamaid kutte klubisse pakkudes neile ka veidi präänikut tõstaks kogu süsteemi uuele levelile, mis omakorda tekitab olukorra, kus mingil hetkel hakkavad tekkima juba ise uksele koputajad.
Gromovs Vefis ei jätka, Sellest sahistati juba varem, vahepeal kupatati ta isegi duublisse. Huvitav, kus mehe karjäär jätkuda võiks. Kas tagasi Liepajasse ?
Raimolt 2 väga korralikku partiid järjest. Seoses vigastustega meeskonnas on tema roll suurenenud ja täitsa kenasti saab hakkama. Mees võiks samamoodi nii jätkata, mine tea ehk on temast abi ka siis eurosarjas.
Kuulasin pihtas põhjas saadet. Huvitav fakt, et Kangur sai karistuse eemaldamise eest. Huvitaks teeb asja see, et peale eemaldatud mängu mängis ta veel 2 mängu ning alles, siis määrati karistus. Ideaalis võiks need asjad toimuda kiiremini nagu jalgpallis.
Iga mäng mida Männiste vilistab on täielik katastroof. Kõikidele poolehoidjatele muidugi lohutuseks, et tema vile paneb seinast seina mõlemale poole ehk kokkuvõttes on enam-vähem viigis.
Aga selle mehe tase on olematu ja võiks teha midagi muud. Tore oleks kui näiteks Mitrofanskist eeskuju võtaks.
Sten Sokk järjekordselt Kreeka esiliigasse. Veidi ootamatu. Ehk siis temast üle jääva palgaraha saaks suunata mingi välismaise PG peale, kes ehk suudaks satsile ka mõned võidud tuua juurde. Järvelainen pani ka võimsa punkti mängu maha viimases Viimsiga mängus. Samas korviall oldi ikkagi suht õhukesed Kanguri puudumise tõttu. Lips ja Toppin möllasid seal isuga.
