Martin Müürsepp
Re: Martin Müürsepp
Sportlandist öeldi, et esimene ports DVD-sid saadeti tagasi ja neljapäeval pidavat uuesti müügile tulema. Tahavad järelikult vead ära parandada.
Re: Martin Müürsepp
Nagu Jurtšenko mulle ütles, siis 1 marginaalne viga on jah - ühe chapteri lõpust pidi plaadi niiöelda plaadi algusse viskama, aga menüü kaudu saab valida järgmise peatüki ning edasi minna ja asja lõpuni vaadata. Suur lauatäis plaate oli niisama pakkuda neil seetõttu.Egert kirjutas:Sportlandist öeldi, et esimene ports DVD-sid saadeti tagasi ja neljapäeval pidavat uuesti müügile tulema. Tahavad järelikult vead ära parandada.
Re: Martin Müürsepp
Kaane peal on kirjaviga ka.Charly kirjutas:Nagu Jurtšenko mulle ütles, siis 1 marginaalne viga on jah - ühe chapteri lõpust pidi plaadi niiöelda plaadi algusse viskama, aga menüü kaudu saab valida järgmise peatüki ning edasi minna ja asja lõpuni vaadata. Suur lauatäis plaate oli niisama pakkuda neil seetõttu.Egert kirjutas:Sportlandist öeldi, et esimene ports DVD-sid saadeti tagasi ja neljapäeval pidavat uuesti müügile tulema. Tahavad järelikult vead ära parandada.
Basket.ee kirjutas:TÄHELEPANU!
DVD tegijad vabandavad tehnilise viperuse tõttu tulevad DVD'd müügile hiljemalt 12. detsembril.
Re: Martin Müürsepp
https://www.youtube.com/watch?v=ag8CqVlBtIM" onclick="window.open(this.href);return false;
Re: Martin Müürsepp
Nostalgialax.
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=76049437" onclick="window.open(this.href);return false;
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=76049437" onclick="window.open(this.href);return false;
Re: Martin Müürsepp
http://sport.ohtuleht.ee/781845/martin- ... aga-valus-" onclick="window.open(this.href);return false;
Keegi viitsib siia üles visata?
Keegi viitsib siia üles visata?
Re: Martin Müürsepp
Ainsa Eesti korvpallurina NBAs mänginud Martin Müürsepp püsib lemmikala juures, kuid nüüd juba tagasihoidlikumas, BC Kalev/Cramo abitreeneri rollis. Kuidas 42aastane endine tippsportlane oma karjäärile tagasi vaatab? Mida arvab praegustest maailma asjadest, milliseks hindab toitlustusäri kogemust pubiga Kamikaze ning kuidas suutis kohaneda Iisraelis, Ameerikas ja Venemaal? Noortel mängijatel on siit paljugi õppida.
Martin, mäletan, kui raskelt kulgesid sinu viimased sammud mängijana. Pärast aastaid välismaal tulid hooajaks 2006/2007 koju Tartusse ja proovisid pärast seda Austraalia liigat põhjendusega, et ehk mõjub soe kliima valutavatele jalgadele hästi. Ent naasid mõne kuu möödudes koju. Kevadel 2010 nägime sind veel Rakvere Tarvas, kellel aitasid võita Eesti liiga hõbemedali. Kuidas on hüppeliigestega praegu lood?
Iga aastaga läheb järjest raskemaks. Plaani järgi peaksin minema 26. jaanuaril operatsioonile. Pannakse kruvid sisse ja üritatakse hüppeliigest jäigastada. See deformeerub muidu liiga ära. Nalja pole.
Arvan, et see vigastus võttis minult paar mängija-aastat. Tunda hakkas andma viimasel hooajal Kaasanis (2005/2006 – V.A.), seejärel Tartus ja hiljem Austraalias läks järjest hullemaks. Pärast seda olen käinud kahel operatsioonil. Tegemist on kõhre puudulikkusega – üks kont hõõrub teise vastu, sellest traumast jagusaamiseks pole häid lahendusi.
Kas kõndimine teeb valu?
Jah, ma ei saa hästi otse kõndida. Iga samm on valus, joosta on väga valus.
Kuidas sa üldse seitse aastat tagasi Tarva eest mängida said?
Ega saanudki hästi. Tarva stiil on õnneks selline, et tunnike trenni, samuti sain oma mänguaega reguleerida. Kui lõpuks finaaliks läks, oli üle päeva juba raske mängida, jalg segas.
Kas oled tagantjärele kahetsenud Tarvaga liitumist ja jala koormamist nende mängudega?
Ei, ega Tarvas midagi juhtunud. Juhtus ikka aastal 1997, kui vigastasin jalga autoõnnetuses. Olin kõrvalistuja, sõber sõitis vastu puud. Pigem olen väga õnnelik, et seesama vigastus lasi mul veel kümme aastat mängida.
Arstid on püüdnud jalga parandada, aga paremaks ta ei lähe, pigem kehvemaks. Nüüd on olemas uus lähenemine ja vaatame, mis pärast lõikust saab.
Kui jalg on nõnda valus, siis kuidas sa saad treeneritööd teha? Erinevad pikad mehed on sind erinevatel aastatel kiitnud.
Pigem kiidaksin Alar Varrakut (Kalevi peatreener – V.A.), mitte ennast. Varrak on vedur, aga teatud asju lihvime mängijate juures muidugi individuaalselt.
Mida sa konkreetselt neile õpetad?
ABC on see, kuidas kaitses seista.
Näitad ikka ise ette?
Näitan. Mõni võtab õppust veidi kiiremini, teisel läheb rohkem aega. Korvpallis ja spordis üldse on kordamist kõvasti, ühel hetkel hakkab asi vilja kandma. Seal on palju agasid.
Ma ei taha kedagi maha teha, aga teatud materjali on raske lihvida. Loomulikult on trennides ette nähtud aeg, kus töötame pikkade ja lühikeste mängijatega eraldi. Nüüd on meil Matthias Tass (Eesti U18 koondise mängija, liitus sügisel Kaleviga – V.A.), kellega tahaks hirmsasti tegelda.
Tahtsingi Tassi juurde jõuda. Viimasel ajal on Kalevi pikad olnud enamasti välismaalased, tema on ikkagi oma eesti poiss ja kas see asjaolu paneb sinugi südame kiiremini põksuma?
Loomulikult oleme väga õnnelikud, et ta tuli Kalevisse, usaldas meid. Ta meeldib meile. Tema suhtumine on super, mängijad saavad temaga hästi läbi. Ta ei karda keha kasutada, kuulab, üritab meelde jätta ja teha õpetatavaid asju. Selle pealt on hea edasi minna, samas seisab ees pikk tee. Las ta kinnitab meeste seas kanda.
Tore oli vaadata, kuidas ta mängis noortekoondises, haaras liidrirolli – võttis mehiselt lauda, viskas punkte. Tema enesekindlus on kasvanud, suhtumine super, ja see ongi tihtipeale tähtsaim. Loodan, et ta püsib terve ja tahtmist jagub – siis on teed valla.
Internet ja sotsiaalmeedia on muutnud elu paari viimase kümnendiga tundmatuseni. Hiljemalt iga teise kaotuse järel purtsatab keegi: Varrak minema, Müürsepp Kalevi peatreeneriks! Kui palju sul endal seda ambitsiooni oleks?
Seda võib ju välja pursata, aga tegelikkuses ei näe ma varianti, et suudaksin selles tiimis teha midagi Varrakust paremini. Kui põhjalikult ta kõike analüüsib, laskub detailidesse…
Ma ei suudaks seda paremini teha! Tema on korvpallile pühendunud 24 tundi ja tunnistan ausalt, et mina ei ole. Mänge on tohutult palju, tema töö on väga raske.
Kas ühel hetkel tahaksid ikkagi peatreeneri tööd proovida, jutt ei käi tingimata Kalevist?
Kindlasti, ehkki ma ei näe praegu kusagil varianti.
Töötasid suvel 2013 Valgevene koondise abitreenerina, kas sind on ka mujale välismaale kutsutud?
Ei, rohkem pakkumisi pole tulnud.
Millised mõtted sind valdasid, kui lõpetasid mängijakarjääri?
Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Paljud korvpallurid on sel hetkel raske valiku ees, kuidas sulanduda uude ellu. Õnneks olin kõrval vaid aasta-kaks. Tegelesin oma jalaga, käisin paaril lõikusel, nii või naa oli ooteperiood. Siis avanes võimalus Kalevis töötada.
Olen tänulik klubi omanikele ja toonasele peatreenerile Aivar Kuusmaale, kes mind oma tiiva alla võtsid ja on sellest teinud juba seitsmeaastase karjääri. Aeg on möödunud tõesti väga kiirelt ja ma pole üheski klubis püsinud nii kaua kui Kalevis!
Kas abitreeneri amet on sinu jaoks huvitav?
Jaa, loomulikult! Peaaegu sama mis mängimine, ainult et saab palju rohkem istuda. Eks olen ikka väljakule kippunud. Mõni aasta tagasi mängisin mõnes trennis veidi kaasa, nii palju jalg kannatas. Praegu ei kannata enam mitte midagi, muidu mängiksin kas või veteranide seas.
Kas see oli ka põhjus, miks sind polnud teisel jõulupühal Tartus, Marek Doronini lahkumismängul? Kujutan ette, et said ikka kutse.
Jaa, kutsuti. Aga võtsin pärast Andre Pärna lahkumismängu vastu otsuse, et ma ei osale enam ühelgi niisugusel üritusel. Üritasin seal paar korda edasi-tagasi joosta, aga kui ei tule välja… No jalg ei kannata! Pole mõtet.
Pealegi seisis nüüd, Doronini õhtust kaks päeva hiljem ees Kalevi mäng. Ma ei saanud treeningutelt veel üht päeva puududa – just olime pidanud jõulupausi.
Sina polegi lahkumismängu saanud. Kas pole pakutud?
Kui Mart Soidro minust raamatut kirjutas, siis korra see teema tekkis. Mart Mardisalu oli ka pundis. Aga see kadus, sest osapooled läksid üksteisega riidu.
Kas on kahju ka, et ilma jäid?
(Mõtleb.) Ei ole.
Asutasid umbes poolteist aastakümmet tagasi Tallinnas Mustamäe teel Kamikaze pubi. Miks selle ühel hetkel ära müüsid?
Paar sõpra vedas seda restoraniäri. Siis leidsid nad oma elus teise tee ja mul polnud sinna enam kedagi panna. Mul endal puudus asjast täielik ülevaade, välismaal viibides ei suutnud terviklikult jälgida, mis seal toimub. Ning ostjad olid juba pikemat aega peale käinud.
Kuidas hindad seda kogemust?
Kamikaze võiks mul alles olla!
Kas tagantjärele vaadates oled pubi loomisega rahul?
Jaa! See toimis ärilises plaanis päris hästi, kasumlikult. Kossufännidel oli koht, kus koos käia. Selle võimaluse kadumisest on kahju. Mäletan koondiseajast, kui pärast mänge sealt läbi läksime ja alati oli suur-suur seltskond juba ees. Meil oli oma laud, nimed peal… Aga eks iga asi saa ükskord läbi.
Kas toitlustusärisse sisenemiseks peavad olema ka mingid eelteadmised? Või kui mõte eksprompt tuleb, teed lihtsalt pubi ära?
Idee tekkis meil ammu. Mäletan, kui olin väike ja lugesin Žarko Paspaljiga (omaaegne Jugoslaavia koondise korvpallur – V.A.) tehtud intervjuud, et mida ta elus teha tahab, siis nimetas pitsarestorani.
Ma ei tea, kas ta tegi selle või mitte, aga sealt selle idee saingi. Tol ajal polnud suurt muud varianti, kui väike pubi teha, minu mõistus ei nuputanud muud välja.
Ma ei saa öelda, et oleksin toitlustusvaldkonnas mingi ekspert. Kuid tundus, et inimestele see koht meeldis. Ise sain küll vähe kohal käia, mängisin sel ajal aktiivselt välismaal.
Põhitegevus oli korvpall, seal olid iga päev pinged õhus, põhienergia läks meeskonnale. Restoran oli korvpalli kõrval pisike bisnis.
Kui palju sa praegu korvpallivälist elu jälgid, kui palju sind maailmas toimuv huvitab?
Väga palju. Loen uudiseid igalt kanalilt, igalt poolt, need on nii kättesaadavad. Jälgin poliitikat, kõike-kõike. Mul on kõige kohta oma arvamus.
Kõlab nii, et võiksid ka poliitikasse minna!
Ei, üritan sellest ikka eemale hoida. Ent arvan, et saaksin seal hakkama küll! Usun, et saan aru, mis on õige ja mis vale, aga ma ei tahaks end siduda seal toimuvaga.
Teatud vahendid ja taktika, millega püütakse hääli võita, ei tundu õiged olevat. See on omaette kunst. Ma ei taha kellelegi midagi halvasti öelda… Poliitika on mäng.
Kas sind on kutsutud poliitikasse? Eelmine korvpalliliidu president just sai peaministriks…
Ei, keegi ei julge mind kutsuda!
Facebookist näen, et laigid hoolega pagulastevastaseid teemasid.
Mulle ei meeldi pagulaste teema. Ma ei saa aru, miks neil lastakse niimoodi möllata, kui tegemist on inimestega, kes ei austa meie seadusi ja põhimõtteid.
Sa ise oled maailmas hästi palju ringi liikunud, näinud palju rahvaid ja oskad teisi mõista.
Jah, ja olen end igal pool kohalike tavadega kurssi viinud ning saanud igal pool hästi hakkama ja inimestega läbi. Sealt üle mere tuleb midagi muud. Kui võtta ette statistika, siis nad ei integreeru mitte kunagi, sest 80–90 protsenti tulijatest ei hakkagi tööl käima. Mida me siis kutsume nendest Euroopasse?
Kus sinul oli kõige raskem kohaneda? Ameerikas, Iisraelis, Venemaal, kusagil mujal?
Sain kõikjal hästi hakkama, mulle meeldis igal pool! Pole ühtegi kohta, kuhu minemist oleksin kahetsenud – et ei meeldi riik või trennid või treener või tavad. Mul pole korvpalli osas olnud ühtegi halba valikut! Läksin Rootsi – meeldis, Iisraeli – meeldis! Raske on isegi neid häid sõnu ritta panna.
Vaatan tänapäeval, kuidas mõni mängija vahetab klubi kolm korda aasta jooksul ega ole kusagil rahul.
Mul polnud seda probleemi kunagi. Kui saad näiteks vähe mänguaega, pead rohkem tööd tegema. Võib-olla olen sündinud õnnesärgis, alati saanud piisavalt mänguaega, mahtunud rotatsiooni. Muidu võib-olla vaataksin praegu asjadele teistmoodi.
No NBAs tahtnuks sa kindlasti rohkem mänguaega?
Jah, NBA on teine teema. Ehkki olen väga rahul ja õnnelik, et sain võimaluse seal mängida. Pidanuksin mõne asja tegema teistmoodi, aga et mul polnud kellegi käest küsida, kuidas asjad käivad, kujunes sisseelamine eeldatust raskemaks.
Õige olnuks hoida suu kinni ja teha korralikult tööd. Igal mehel tuleb oma aeg. Kui tagasi mõtlen, polnud ma siis veel mingi korvpallur. Olin noor mängija, kes võis midagi saavutada, aga ei jaganud veel mängust midagi. Minu eesmärk oli kiirelt paar punkti visata, kuid selle asemel tuleb korvpalli mängida.
Ka tänapäeval arvavad paljud noormängijad, et treener vaatab nende punkte. Et kui mängivad kolm-neli minutit ja viskavad selle ajaga neli punkti, on väga hea – järgmisel korral võiks saada rohkem mängida.
See ei vasta tõele! Sa pead satsi sulanduma, andma häid sööte, pingutama kaitses – need asjad annavad mänguaega.
Olid 1993. aastal Iisraeli klubisse siirdudes alles 18aastane. Kas seal polnud tegemist liiga teistsuguse kultuuri, kommetega?
Olin nii noor, mida ma kultuurist teadsin?! Kommetega harjud kohe ära, pole probleemi. Lapsepõlves oli üks mu unistusi mängida Tel Avivi Maccabis. See klubi meeldis mulle. Kui saabus päev, mil Maccabi tegi pakkumise, polnud vaja pikalt mõelda.
Mul polnud aimugi, kuhu lendan, mida minult tahetakse ja kuhu mind pannakse. Korra arvasin vist, et lähengi Maccabisse mängima, aga tegelikult suunati mind selle farmklubisse. Seegi oli suurepärane.
Mul pole kunagi olnud koduigatsust, nagu mõne kusagilt tagasi tuleva inimese suust kuulda saab. Mulle oli koduigatsus arusaamatu. Teadsin juba päris varases eas, et minust saabki korvpallur. See oli ehk Andres Sõbra töö – ta oskas meid, noori, niimoodi motiveerida, et olime oma peas täitsa kossupoisid. Su kodu on seal, kus sa mängid.
Liikusid aastal 2001 Venemaale. Kas seal polnud midagi liiga harjumatut, mis vastu hakanuks?
Olin seal juba Nõukogude Liidu noortekoondise aegu mitmes treeninglaagris käinud. Siis oli kogu maal toiduainete nappus, talongideaeg, leiva- ja piimajärjekorrad. Meie seal Moskva-lähedases metsas Novogorskis tegime trenni ja sõime kalamarja. See oli koht, kus tundsid, et näe, riik on näljas, aga meie paneme siin niimoodi.
Sain sealt tohutu enesekindluse. Liidu koondis pani tulevikuks kõva põhja, see oli esimene karastus, edasi oli igale poole palju kergem minna. Venemaa klubisse samuti, ehkki vahepealse rohkem kui kümne aasta jooksul olin Venemaale jõudnud vaid korra, kui Kalev kohtus hooajal 1995/1996 Moskva Dinamoga.
Kui Liidu noortekoondise aegne juhendaja Stanislav Jerjomin sind Kaasanisse kutsus, siis pikka mõtlemist polnud?
Jällegi – palju toimub inimlike suhete tasandil. Sain Jerjominiga juba varem väga hästi läbi. Andsin nõusoleku, ehkki mujalt tuli paremaid pakkumisi ja Venemaa klubikorvpall ei olnud 2001. aastal veel maailmakaardil. Aga just hakkas tõusma, sealne liiga tugevnes iga aastaga.
Kaasan ei olnud sajandi alguses eriti heas seisus. Ühel hetkel läks lahti tohutu ehitusbuum ja praegu on see Venemaa üks ilusamaid linnu. Õnneks saame tänu Kalevi Ühisliigas osalemisele seal tihti käia ja alati tekib soe tunne – Kaasan on minu südamesse kindlasti jälje jätnud. Kolm seal veedetud aastat olid vinged, edukad ja mis pole vähetähtis – rahvast käis mängudel palju!
Oled pool aastat mänginud ka Permis, kuidas oli nüüd mõne kuu eest sinna tagasi minna?
Samuti tore üle pika-pika aja. Meenus, kui külm seal oli. Kõik asjad tulevad meelde. Kohe pärast jõule sinna minnes oli miinus 42 ja niimoodi kuu aega järjest. Imestasin, kuidas need 6000–7000 pealtvaatajat kohale tulid, meil oli iga mäng täismaja ees.
Vastased istusid vahetusmängijate pingil jopedes, neil oli nii külm. Pöörasime selle külma oma plussiks, olime harjunud. Ega ükski võistkond Permi heameelega tulnud. Nüüd sügisel oli samas hokihallis samuti jahe.
Millist tarka nõu annaksid välismaale minevatele noortele?
«Kui saad vähe mänguaega, pead rohkem tööd tegema.» (Martin Ahven)
Kannatust! Ole hea meeskonnakaaslane. Tee kõike, mida treener nõuab, anna endast sada protsenti. Ja kui oled hea kamraad, hakkavad asjad sujuma. Kui lähed sinna kohe liidrirolli tahtma või üritama kohe suurt punktisaaki, siis arvan, et see ei toimi.
Müürsepp naabrimees Joel Lindperest: ta on hea viskega, aga minu vastu ei saa!
Martin Müürsepp ehitas oma korvpallurikarjääri tippajal Maarjamäele paarismaja, mille ühe poole kinkis oma esimesele treenerile Andres Sõbrale. Sõber kolis mõni aasta tagasi Virumaale ning nüüd jagab Müürsepp maja kauase jalgpallikoondislase Joel Lindperega.
Milline on Lindpere naabrimehe pilgu läbi? "Ta on hirmus aktiivne vend, ei suuda istuda ühe koha peal, jalg üle põlve. Peab kogu aeg midagi tegema või rääkima. Ega me teineteist palju näe, meil on erinevad graafikud, aga kui kokku saame, on meil alati lõbus.
Vahel teeme väikese pokkeriõhtu. Mul on korv üleval, ta on mängimas käinud. Ta on vasakukäeline ja piisavalt hea viskega, aga minu vastu ei saa. Ragnar Klavan ja teisedki jalgpallipoisid on käinud "viitekat" mängimas. Siis tuleb neile meelde tuletada, et olin ka kunagi hea viskaja," muheleb Müürsepp.
Kas Lindpere saab maja eest lume ära lükatud? "Minu poolt ta ei tõmba (ohkab – V.A.), seda oleks vist palju loota. Piir on meil teada. Muidu kannatame teineteist välja, ta ei mängi õhtuti valju muusikat (muigab – V.A.)."
Martin Müürsepp, korvpallur ja korvpallitreener
Martin Müürsepp 2003. aasta jaanuaris Eesti koondise mängus Ungariga. (Mati Hiis )
Sündinud: 26. septembril 1974
Pikkus: 207 cm
Mängijakarjäär: 1990–1992 Tallinna Kalev, 1992/93 Stockholmi Alvik Basket, 1993–1995 Tel Avivi Maccabi, 1995/96 Tallinna Kalev, 1996/97 Miami Heat, 1997/98 Dallas Mavericks, 1999 Thessaloniki Aris, 1999–2001 Ateena AEK, 2001/02 Kaasani Unics, 2002 Moskva Dinamo, 2002/03 Permi Ural-Great, 2003/04 Kaasani Unics, 2004/05 Moskva CSKA, 2005/06 Kaasani Unics, 2006/07 Tartu Ülikool/Rock, 2007 Melbourne Tigers, 2008/09 BC Kalev/Cramo (ei pidanud Kalevi ridades ainsatki mängu), 2010 Rakvere Tarvas.
Koondisekarjäär: 1989–1991 NSV Liidu juunioride koondis, 1993–2007 Eesti koondis.
Meeskondlikud saavutused: Saporta karikasarja võitja 2000, FIBA Europe Cupi võitja 2004, Euroliiga Final Fouris osaleja 2005, Eesti meister 1996, 2007, Kreeka karikavõitja 2000, 2001, Venemaa meister ja karikavõitja 2005, EMi finaalturniiril osaleja 2001. 1993 aitas Eesti koondise EM-finaalturniirile, kuid jäi Maccabiga sõlmitud lepingu tõttu lõppvõistluselt eemale.
Isiklikud saavutused: 2003 Venemaa meistrivõistluste play-off’i MVP, 2004 FIBA Europe Cupi finaalturniiri MVP, Eesti aasta parim korvpallur 1996 ja 2000–2005.
Treenerikarjäär: 2010–2017 BC Kalev/Cramo (abitreener), 2013 Valgevene koondis (abitreener). Eesti meister 2011–2014 ja 2016.
Martin, mäletan, kui raskelt kulgesid sinu viimased sammud mängijana. Pärast aastaid välismaal tulid hooajaks 2006/2007 koju Tartusse ja proovisid pärast seda Austraalia liigat põhjendusega, et ehk mõjub soe kliima valutavatele jalgadele hästi. Ent naasid mõne kuu möödudes koju. Kevadel 2010 nägime sind veel Rakvere Tarvas, kellel aitasid võita Eesti liiga hõbemedali. Kuidas on hüppeliigestega praegu lood?
Iga aastaga läheb järjest raskemaks. Plaani järgi peaksin minema 26. jaanuaril operatsioonile. Pannakse kruvid sisse ja üritatakse hüppeliigest jäigastada. See deformeerub muidu liiga ära. Nalja pole.
Arvan, et see vigastus võttis minult paar mängija-aastat. Tunda hakkas andma viimasel hooajal Kaasanis (2005/2006 – V.A.), seejärel Tartus ja hiljem Austraalias läks järjest hullemaks. Pärast seda olen käinud kahel operatsioonil. Tegemist on kõhre puudulikkusega – üks kont hõõrub teise vastu, sellest traumast jagusaamiseks pole häid lahendusi.
Kas kõndimine teeb valu?
Jah, ma ei saa hästi otse kõndida. Iga samm on valus, joosta on väga valus.
Kuidas sa üldse seitse aastat tagasi Tarva eest mängida said?
Ega saanudki hästi. Tarva stiil on õnneks selline, et tunnike trenni, samuti sain oma mänguaega reguleerida. Kui lõpuks finaaliks läks, oli üle päeva juba raske mängida, jalg segas.
Kas oled tagantjärele kahetsenud Tarvaga liitumist ja jala koormamist nende mängudega?
Ei, ega Tarvas midagi juhtunud. Juhtus ikka aastal 1997, kui vigastasin jalga autoõnnetuses. Olin kõrvalistuja, sõber sõitis vastu puud. Pigem olen väga õnnelik, et seesama vigastus lasi mul veel kümme aastat mängida.
Arstid on püüdnud jalga parandada, aga paremaks ta ei lähe, pigem kehvemaks. Nüüd on olemas uus lähenemine ja vaatame, mis pärast lõikust saab.
Kui jalg on nõnda valus, siis kuidas sa saad treeneritööd teha? Erinevad pikad mehed on sind erinevatel aastatel kiitnud.
Pigem kiidaksin Alar Varrakut (Kalevi peatreener – V.A.), mitte ennast. Varrak on vedur, aga teatud asju lihvime mängijate juures muidugi individuaalselt.
Mida sa konkreetselt neile õpetad?
ABC on see, kuidas kaitses seista.
Näitad ikka ise ette?
Näitan. Mõni võtab õppust veidi kiiremini, teisel läheb rohkem aega. Korvpallis ja spordis üldse on kordamist kõvasti, ühel hetkel hakkab asi vilja kandma. Seal on palju agasid.
Ma ei taha kedagi maha teha, aga teatud materjali on raske lihvida. Loomulikult on trennides ette nähtud aeg, kus töötame pikkade ja lühikeste mängijatega eraldi. Nüüd on meil Matthias Tass (Eesti U18 koondise mängija, liitus sügisel Kaleviga – V.A.), kellega tahaks hirmsasti tegelda.
Tahtsingi Tassi juurde jõuda. Viimasel ajal on Kalevi pikad olnud enamasti välismaalased, tema on ikkagi oma eesti poiss ja kas see asjaolu paneb sinugi südame kiiremini põksuma?
Loomulikult oleme väga õnnelikud, et ta tuli Kalevisse, usaldas meid. Ta meeldib meile. Tema suhtumine on super, mängijad saavad temaga hästi läbi. Ta ei karda keha kasutada, kuulab, üritab meelde jätta ja teha õpetatavaid asju. Selle pealt on hea edasi minna, samas seisab ees pikk tee. Las ta kinnitab meeste seas kanda.
Tore oli vaadata, kuidas ta mängis noortekoondises, haaras liidrirolli – võttis mehiselt lauda, viskas punkte. Tema enesekindlus on kasvanud, suhtumine super, ja see ongi tihtipeale tähtsaim. Loodan, et ta püsib terve ja tahtmist jagub – siis on teed valla.
Internet ja sotsiaalmeedia on muutnud elu paari viimase kümnendiga tundmatuseni. Hiljemalt iga teise kaotuse järel purtsatab keegi: Varrak minema, Müürsepp Kalevi peatreeneriks! Kui palju sul endal seda ambitsiooni oleks?
Seda võib ju välja pursata, aga tegelikkuses ei näe ma varianti, et suudaksin selles tiimis teha midagi Varrakust paremini. Kui põhjalikult ta kõike analüüsib, laskub detailidesse…
Ma ei suudaks seda paremini teha! Tema on korvpallile pühendunud 24 tundi ja tunnistan ausalt, et mina ei ole. Mänge on tohutult palju, tema töö on väga raske.
Kas ühel hetkel tahaksid ikkagi peatreeneri tööd proovida, jutt ei käi tingimata Kalevist?
Kindlasti, ehkki ma ei näe praegu kusagil varianti.
Töötasid suvel 2013 Valgevene koondise abitreenerina, kas sind on ka mujale välismaale kutsutud?
Ei, rohkem pakkumisi pole tulnud.
Millised mõtted sind valdasid, kui lõpetasid mängijakarjääri?
Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Paljud korvpallurid on sel hetkel raske valiku ees, kuidas sulanduda uude ellu. Õnneks olin kõrval vaid aasta-kaks. Tegelesin oma jalaga, käisin paaril lõikusel, nii või naa oli ooteperiood. Siis avanes võimalus Kalevis töötada.
Olen tänulik klubi omanikele ja toonasele peatreenerile Aivar Kuusmaale, kes mind oma tiiva alla võtsid ja on sellest teinud juba seitsmeaastase karjääri. Aeg on möödunud tõesti väga kiirelt ja ma pole üheski klubis püsinud nii kaua kui Kalevis!
Kas abitreeneri amet on sinu jaoks huvitav?
Jaa, loomulikult! Peaaegu sama mis mängimine, ainult et saab palju rohkem istuda. Eks olen ikka väljakule kippunud. Mõni aasta tagasi mängisin mõnes trennis veidi kaasa, nii palju jalg kannatas. Praegu ei kannata enam mitte midagi, muidu mängiksin kas või veteranide seas.
Kas see oli ka põhjus, miks sind polnud teisel jõulupühal Tartus, Marek Doronini lahkumismängul? Kujutan ette, et said ikka kutse.
Jaa, kutsuti. Aga võtsin pärast Andre Pärna lahkumismängu vastu otsuse, et ma ei osale enam ühelgi niisugusel üritusel. Üritasin seal paar korda edasi-tagasi joosta, aga kui ei tule välja… No jalg ei kannata! Pole mõtet.
Pealegi seisis nüüd, Doronini õhtust kaks päeva hiljem ees Kalevi mäng. Ma ei saanud treeningutelt veel üht päeva puududa – just olime pidanud jõulupausi.
Sina polegi lahkumismängu saanud. Kas pole pakutud?
Kui Mart Soidro minust raamatut kirjutas, siis korra see teema tekkis. Mart Mardisalu oli ka pundis. Aga see kadus, sest osapooled läksid üksteisega riidu.
Kas on kahju ka, et ilma jäid?
(Mõtleb.) Ei ole.
Asutasid umbes poolteist aastakümmet tagasi Tallinnas Mustamäe teel Kamikaze pubi. Miks selle ühel hetkel ära müüsid?
Paar sõpra vedas seda restoraniäri. Siis leidsid nad oma elus teise tee ja mul polnud sinna enam kedagi panna. Mul endal puudus asjast täielik ülevaade, välismaal viibides ei suutnud terviklikult jälgida, mis seal toimub. Ning ostjad olid juba pikemat aega peale käinud.
Kuidas hindad seda kogemust?
Kamikaze võiks mul alles olla!
Kas tagantjärele vaadates oled pubi loomisega rahul?
Jaa! See toimis ärilises plaanis päris hästi, kasumlikult. Kossufännidel oli koht, kus koos käia. Selle võimaluse kadumisest on kahju. Mäletan koondiseajast, kui pärast mänge sealt läbi läksime ja alati oli suur-suur seltskond juba ees. Meil oli oma laud, nimed peal… Aga eks iga asi saa ükskord läbi.
Kas toitlustusärisse sisenemiseks peavad olema ka mingid eelteadmised? Või kui mõte eksprompt tuleb, teed lihtsalt pubi ära?
Idee tekkis meil ammu. Mäletan, kui olin väike ja lugesin Žarko Paspaljiga (omaaegne Jugoslaavia koondise korvpallur – V.A.) tehtud intervjuud, et mida ta elus teha tahab, siis nimetas pitsarestorani.
Ma ei tea, kas ta tegi selle või mitte, aga sealt selle idee saingi. Tol ajal polnud suurt muud varianti, kui väike pubi teha, minu mõistus ei nuputanud muud välja.
Ma ei saa öelda, et oleksin toitlustusvaldkonnas mingi ekspert. Kuid tundus, et inimestele see koht meeldis. Ise sain küll vähe kohal käia, mängisin sel ajal aktiivselt välismaal.
Põhitegevus oli korvpall, seal olid iga päev pinged õhus, põhienergia läks meeskonnale. Restoran oli korvpalli kõrval pisike bisnis.
Kui palju sa praegu korvpallivälist elu jälgid, kui palju sind maailmas toimuv huvitab?
Väga palju. Loen uudiseid igalt kanalilt, igalt poolt, need on nii kättesaadavad. Jälgin poliitikat, kõike-kõike. Mul on kõige kohta oma arvamus.
Kõlab nii, et võiksid ka poliitikasse minna!
Ei, üritan sellest ikka eemale hoida. Ent arvan, et saaksin seal hakkama küll! Usun, et saan aru, mis on õige ja mis vale, aga ma ei tahaks end siduda seal toimuvaga.
Teatud vahendid ja taktika, millega püütakse hääli võita, ei tundu õiged olevat. See on omaette kunst. Ma ei taha kellelegi midagi halvasti öelda… Poliitika on mäng.
Kas sind on kutsutud poliitikasse? Eelmine korvpalliliidu president just sai peaministriks…
Ei, keegi ei julge mind kutsuda!
Facebookist näen, et laigid hoolega pagulastevastaseid teemasid.
Mulle ei meeldi pagulaste teema. Ma ei saa aru, miks neil lastakse niimoodi möllata, kui tegemist on inimestega, kes ei austa meie seadusi ja põhimõtteid.
Sa ise oled maailmas hästi palju ringi liikunud, näinud palju rahvaid ja oskad teisi mõista.
Jah, ja olen end igal pool kohalike tavadega kurssi viinud ning saanud igal pool hästi hakkama ja inimestega läbi. Sealt üle mere tuleb midagi muud. Kui võtta ette statistika, siis nad ei integreeru mitte kunagi, sest 80–90 protsenti tulijatest ei hakkagi tööl käima. Mida me siis kutsume nendest Euroopasse?
Kus sinul oli kõige raskem kohaneda? Ameerikas, Iisraelis, Venemaal, kusagil mujal?
Sain kõikjal hästi hakkama, mulle meeldis igal pool! Pole ühtegi kohta, kuhu minemist oleksin kahetsenud – et ei meeldi riik või trennid või treener või tavad. Mul pole korvpalli osas olnud ühtegi halba valikut! Läksin Rootsi – meeldis, Iisraeli – meeldis! Raske on isegi neid häid sõnu ritta panna.
Vaatan tänapäeval, kuidas mõni mängija vahetab klubi kolm korda aasta jooksul ega ole kusagil rahul.
Mul polnud seda probleemi kunagi. Kui saad näiteks vähe mänguaega, pead rohkem tööd tegema. Võib-olla olen sündinud õnnesärgis, alati saanud piisavalt mänguaega, mahtunud rotatsiooni. Muidu võib-olla vaataksin praegu asjadele teistmoodi.
No NBAs tahtnuks sa kindlasti rohkem mänguaega?
Jah, NBA on teine teema. Ehkki olen väga rahul ja õnnelik, et sain võimaluse seal mängida. Pidanuksin mõne asja tegema teistmoodi, aga et mul polnud kellegi käest küsida, kuidas asjad käivad, kujunes sisseelamine eeldatust raskemaks.
Õige olnuks hoida suu kinni ja teha korralikult tööd. Igal mehel tuleb oma aeg. Kui tagasi mõtlen, polnud ma siis veel mingi korvpallur. Olin noor mängija, kes võis midagi saavutada, aga ei jaganud veel mängust midagi. Minu eesmärk oli kiirelt paar punkti visata, kuid selle asemel tuleb korvpalli mängida.
Ka tänapäeval arvavad paljud noormängijad, et treener vaatab nende punkte. Et kui mängivad kolm-neli minutit ja viskavad selle ajaga neli punkti, on väga hea – järgmisel korral võiks saada rohkem mängida.
See ei vasta tõele! Sa pead satsi sulanduma, andma häid sööte, pingutama kaitses – need asjad annavad mänguaega.
Olid 1993. aastal Iisraeli klubisse siirdudes alles 18aastane. Kas seal polnud tegemist liiga teistsuguse kultuuri, kommetega?
Olin nii noor, mida ma kultuurist teadsin?! Kommetega harjud kohe ära, pole probleemi. Lapsepõlves oli üks mu unistusi mängida Tel Avivi Maccabis. See klubi meeldis mulle. Kui saabus päev, mil Maccabi tegi pakkumise, polnud vaja pikalt mõelda.
Mul polnud aimugi, kuhu lendan, mida minult tahetakse ja kuhu mind pannakse. Korra arvasin vist, et lähengi Maccabisse mängima, aga tegelikult suunati mind selle farmklubisse. Seegi oli suurepärane.
Mul pole kunagi olnud koduigatsust, nagu mõne kusagilt tagasi tuleva inimese suust kuulda saab. Mulle oli koduigatsus arusaamatu. Teadsin juba päris varases eas, et minust saabki korvpallur. See oli ehk Andres Sõbra töö – ta oskas meid, noori, niimoodi motiveerida, et olime oma peas täitsa kossupoisid. Su kodu on seal, kus sa mängid.
Liikusid aastal 2001 Venemaale. Kas seal polnud midagi liiga harjumatut, mis vastu hakanuks?
Olin seal juba Nõukogude Liidu noortekoondise aegu mitmes treeninglaagris käinud. Siis oli kogu maal toiduainete nappus, talongideaeg, leiva- ja piimajärjekorrad. Meie seal Moskva-lähedases metsas Novogorskis tegime trenni ja sõime kalamarja. See oli koht, kus tundsid, et näe, riik on näljas, aga meie paneme siin niimoodi.
Sain sealt tohutu enesekindluse. Liidu koondis pani tulevikuks kõva põhja, see oli esimene karastus, edasi oli igale poole palju kergem minna. Venemaa klubisse samuti, ehkki vahepealse rohkem kui kümne aasta jooksul olin Venemaale jõudnud vaid korra, kui Kalev kohtus hooajal 1995/1996 Moskva Dinamoga.
Kui Liidu noortekoondise aegne juhendaja Stanislav Jerjomin sind Kaasanisse kutsus, siis pikka mõtlemist polnud?
Jällegi – palju toimub inimlike suhete tasandil. Sain Jerjominiga juba varem väga hästi läbi. Andsin nõusoleku, ehkki mujalt tuli paremaid pakkumisi ja Venemaa klubikorvpall ei olnud 2001. aastal veel maailmakaardil. Aga just hakkas tõusma, sealne liiga tugevnes iga aastaga.
Kaasan ei olnud sajandi alguses eriti heas seisus. Ühel hetkel läks lahti tohutu ehitusbuum ja praegu on see Venemaa üks ilusamaid linnu. Õnneks saame tänu Kalevi Ühisliigas osalemisele seal tihti käia ja alati tekib soe tunne – Kaasan on minu südamesse kindlasti jälje jätnud. Kolm seal veedetud aastat olid vinged, edukad ja mis pole vähetähtis – rahvast käis mängudel palju!
Oled pool aastat mänginud ka Permis, kuidas oli nüüd mõne kuu eest sinna tagasi minna?
Samuti tore üle pika-pika aja. Meenus, kui külm seal oli. Kõik asjad tulevad meelde. Kohe pärast jõule sinna minnes oli miinus 42 ja niimoodi kuu aega järjest. Imestasin, kuidas need 6000–7000 pealtvaatajat kohale tulid, meil oli iga mäng täismaja ees.
Vastased istusid vahetusmängijate pingil jopedes, neil oli nii külm. Pöörasime selle külma oma plussiks, olime harjunud. Ega ükski võistkond Permi heameelega tulnud. Nüüd sügisel oli samas hokihallis samuti jahe.
Millist tarka nõu annaksid välismaale minevatele noortele?
«Kui saad vähe mänguaega, pead rohkem tööd tegema.» (Martin Ahven)
Kannatust! Ole hea meeskonnakaaslane. Tee kõike, mida treener nõuab, anna endast sada protsenti. Ja kui oled hea kamraad, hakkavad asjad sujuma. Kui lähed sinna kohe liidrirolli tahtma või üritama kohe suurt punktisaaki, siis arvan, et see ei toimi.
Müürsepp naabrimees Joel Lindperest: ta on hea viskega, aga minu vastu ei saa!
Martin Müürsepp ehitas oma korvpallurikarjääri tippajal Maarjamäele paarismaja, mille ühe poole kinkis oma esimesele treenerile Andres Sõbrale. Sõber kolis mõni aasta tagasi Virumaale ning nüüd jagab Müürsepp maja kauase jalgpallikoondislase Joel Lindperega.
Milline on Lindpere naabrimehe pilgu läbi? "Ta on hirmus aktiivne vend, ei suuda istuda ühe koha peal, jalg üle põlve. Peab kogu aeg midagi tegema või rääkima. Ega me teineteist palju näe, meil on erinevad graafikud, aga kui kokku saame, on meil alati lõbus.
Vahel teeme väikese pokkeriõhtu. Mul on korv üleval, ta on mängimas käinud. Ta on vasakukäeline ja piisavalt hea viskega, aga minu vastu ei saa. Ragnar Klavan ja teisedki jalgpallipoisid on käinud "viitekat" mängimas. Siis tuleb neile meelde tuletada, et olin ka kunagi hea viskaja," muheleb Müürsepp.
Kas Lindpere saab maja eest lume ära lükatud? "Minu poolt ta ei tõmba (ohkab – V.A.), seda oleks vist palju loota. Piir on meil teada. Muidu kannatame teineteist välja, ta ei mängi õhtuti valju muusikat (muigab – V.A.)."
Martin Müürsepp, korvpallur ja korvpallitreener
Martin Müürsepp 2003. aasta jaanuaris Eesti koondise mängus Ungariga. (Mati Hiis )
Sündinud: 26. septembril 1974
Pikkus: 207 cm
Mängijakarjäär: 1990–1992 Tallinna Kalev, 1992/93 Stockholmi Alvik Basket, 1993–1995 Tel Avivi Maccabi, 1995/96 Tallinna Kalev, 1996/97 Miami Heat, 1997/98 Dallas Mavericks, 1999 Thessaloniki Aris, 1999–2001 Ateena AEK, 2001/02 Kaasani Unics, 2002 Moskva Dinamo, 2002/03 Permi Ural-Great, 2003/04 Kaasani Unics, 2004/05 Moskva CSKA, 2005/06 Kaasani Unics, 2006/07 Tartu Ülikool/Rock, 2007 Melbourne Tigers, 2008/09 BC Kalev/Cramo (ei pidanud Kalevi ridades ainsatki mängu), 2010 Rakvere Tarvas.
Koondisekarjäär: 1989–1991 NSV Liidu juunioride koondis, 1993–2007 Eesti koondis.
Meeskondlikud saavutused: Saporta karikasarja võitja 2000, FIBA Europe Cupi võitja 2004, Euroliiga Final Fouris osaleja 2005, Eesti meister 1996, 2007, Kreeka karikavõitja 2000, 2001, Venemaa meister ja karikavõitja 2005, EMi finaalturniiril osaleja 2001. 1993 aitas Eesti koondise EM-finaalturniirile, kuid jäi Maccabiga sõlmitud lepingu tõttu lõppvõistluselt eemale.
Isiklikud saavutused: 2003 Venemaa meistrivõistluste play-off’i MVP, 2004 FIBA Europe Cupi finaalturniiri MVP, Eesti aasta parim korvpallur 1996 ja 2000–2005.
Treenerikarjäär: 2010–2017 BC Kalev/Cramo (abitreener), 2013 Valgevene koondis (abitreener). Eesti meister 2011–2014 ja 2016.
Re: Martin Müürsepp
Njh, kui ta poleks 90 datel toonaste kurikaeltega läbi käinud siis võib olla räägiksime praegu endisest all-star mehest.
Talenti oli tal ikka meeletult ja oma pikkuse kohta oli ta ikka ülimalt liikuv.
Talenti oli tal ikka meeletult ja oma pikkuse kohta oli ta ikka ülimalt liikuv.
Re: Martin Müürsepp
Ma ei tea, kas ta just klassikalises mõttes kurikaeltega suhtles aga eks pidutsemiste ja noorusaja jamade taha jäi nii mõndagi. Kuskil vanuses 16-17, enne Rootsi minekut ta ju põhimõtteliselt pikalt ei mänginudki. Mingigi vorm säilis seetõttu, et käis vahel Liidu noortekoondise laagrites ja Eestis toksis Andrise harrastajatega. Hiljem pani laksu see Küttisega tehtud avarii. Kui neid ja muid jamasid poleks olnud, siis kes teab, ehk mängiks siiamaani nagu Kriisa ja parimatel päevadel jõudnuks ehk tõesti All Stars mängule. Igatahes, potentsiaali jäi meeletult kasutamata.
Re: Martin Müürsepp
Müürsepp ka ca 3 kuuks audis http://sport.delfi.ee/news/korvpall/vtb ... d=77029762" onclick="window.open(this.href);return false;