BC Kalev/Cramo - foorum

kalevcramo kirjutas:http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=71555693

Võite küll öelda, et hapud viinamarjad, aga see kisub juba natuke veidraks. Kõigepealt suur autogrammijagamine Sportlandis (mis on veel okei), nüüd lausa linna vastuvõtt. Jutud ja "hype" on selline nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saadud... Tegelikult tühine Eesti meistritiitel. Kuigi noh vb tõesti 4x4:0 seeria lõpetamine on NII suur võit saavutus

Puhtalt meedia kajastust jälgides tundub, et alistati finaalis mõni välismaa meeskond. Räägitakse ju lausa, et Cramo kaotus oli teene Eesti korvpallile ja nüüd saab EM-il paugutama hakata. Peaaegu unustasin, aastaid olid eestikad ju "Cramo kõige tähtsam liiga".

kalevcramo kirjutas:http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=71555693

Võite küll öelda, et hapud viinamarjad, aga see kisub juba natuke veidraks. Kõigepealt suur autogrammijagamine Sportlandis (mis on veel okei), nüüd lausa linna vastuvõtt. Jutud ja "hype" on selline nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saadud... Tegelikult tühine Eesti meistritiitel. Kuigi noh vb tõesti 4x4:0 seeria lõpetamine on NII suur võit saavutus

No sa ütled ise alguses ju ära, et kaotusevalu veel hinges, seega sinu pisarad arusaadavad.

Tõsisemalt: mis on selles imelikku, et linnapea Eesti meistrid oma vastuvõtule kutsub? Tehakse seda ju ka individuaalmeistrite puhul. Augusburg korraldas alles suure vastuvõtu oma meeskonnale, kuigi ka ju de facto mingit medalikohta ei saadud. Normaalne, et kogukond oma linna meeskonda hea saavutuse eest tänab. See, mida sina nimetad haibiks on normaalne meeskonna ja spordiala propageerimine, mille vajalikkusest Rock ja Tartu linn on aru saanud. Just seetõttu on ka Tarut fänlus aastaid Kalevist ees ja Rock sai finaalis mängida kahes kodusaalis, kuna Kalevil aktiivne kaasaelajaskond puudus. Sporti tehakse eelkõige publikule ja on osa meelelahtusuest, sest ütle mulle, kas on sisulist ühsikondliku vahet, kes üldse spordimesitriks tuleb?

michaelEP kirjutas:

kalevcramo kirjutas:http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=71555693

Võite küll öelda, et hapud viinamarjad, aga see kisub juba natuke veidraks. Kõigepealt suur autogrammijagamine Sportlandis (mis on veel okei), nüüd lausa linna vastuvõtt. Jutud ja "hype" on selline nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saadud... Tegelikult tühine Eesti meistritiitel. Kuigi noh vb tõesti 4x4:0 seeria lõpetamine on NII suur võit saavutus

No sa ütled ise alguses ju ära, et kaotusevalu veel hinges, seega sinu pisarad arusaadavad.

Tõsisemalt: mis on selles imelikku, et linnapea Eesti meistrid oma vastuvõtule kutsub? Tehakse seda ju ka individuaalmeistrite puhul. Augusburg korraldas alles suure vastuvõtu oma meeskonnale, kuigi ka ju de facto mingit medalikohta ei saadud. Normaalne, et kogukond oma linna meeskonda hea saavutuse eest tänab. See, mida sina nimetad haibiks on normaalne meeskonna ja spordiala propageerimine, mille vajalikkusest Rock ja Tartu linn on aru saanud. Just seetõttu on ka Tarut fänlus aastaid Kalevist ees ja Rock sai finaalis mängida kahes kodusaalis, kuna Kalevil aktiivne kaasaelajaskond puudus. Sporti tehakse eelkõige publikule ja on osa meelelahtusuest, sest ütle mulle, kas on sisulist ühsikondliku vahet, kes üldse spordimesitriks tuleb?

Nõus!
Oleme me ikka kossufännid?
Äkki peaks hoopis rahul olema, et koss korraliku kajastust saab?
Eesti meistriklubi kutsutakse linnapea vastuvõtule ja selles nähakse midagi erilist?

Varraku intekas:

Varrak: üleolev enesekindlus maksis meile kätte
Postimees25. mai 2015 23:55
Alar Varrak on keerulises ja harjumatus olukorras. Neljal viimasel kevadel Kalev/Cramo korvpallimeeskonna abitreeneri või peatreenerina hooaja võitjana lõpetanud mees peab selgitama klubi juhtidele ja avalikkusele, miks justkui vääramatu soosikuna finaalseeriat alustanud meeskond ühtäkki täielikult lagunes. Ennekõike peab aga 33-aastane mees leidma vastused iseenda ees, sest treenerina on see ilmselt tema karjääri õpetlikem kevad.


Varrak ei kiru kurja saatust, vaid tunnistab, et vastasleer – Tartu Rock eesotsas peatreener Gert Kullamäega – mängis nad lihtsalt üle. «Olen kõik finaalseeria mängud üle vaadanud ja võin valehäbita tunnistada, et Kullamäel läksid kõik otsused täkkesse, mina panin aga oma asjadega puusse… Vastane hammustas meie mängu olemuse hästi lahti ja nullis selle ära,» sõnab ta.

Kas sa juba seeria ajal ei tunnetanud, et otsused, mida langetad, on valed?

Ma olin ainukene inimene, kes ütles juba enne finaalide algust, et sellest tuleb raske seeria. Rock on meile ebamugav vastane – mängisime nendega tänavu seitse korda ja vaid ühes mängus viskasime rohkem kui 70 punkti! Teine oluline asi oli see, et meie liigne enesekindlus muutus ühel hetkel üleolevaks enesekindluseks ja see hakkas meie vastu töötama.

Kas üleolek valdas treenereid, mängijaid või kogu meeskonda?

Peab ütlema, et kõiki! Pärast seeria esimese mängu võitu olid kõik kindlad, et seegi kord tuleb tiitel meile. Eelmistel aastatel valisin juba poolfinaalide ajal välja seitse mängijat, kellega otsustavaid mänge mängida, kuid seekord tegin vea, et ei jäänud sellele kindlaks. Andsin järele kõikjalt tulevale survele kasutada rohkem mängijaid. Valus hetk oligi teise mängu teine veerandaeg, kus ma eduseisus ei jäänud endale kindlaks ja hakkasin julgelt vahetama – see oli üks murrangulisi hetki. Rock sai ette ja lõpuks ka esimese võidu.

Tundus, et seeria teise mängu ajal läksid ise väga närvi – pahandasid emotsionaalselt mängujuht Scott Machadoga ja tõid mängu Oleksi Petšerovi.

Ma läksin iseendaga tülli – miks ma ei jäänud kindlaks oma asjadele, mis olid enne finaalseeriat kokku lepitud! Tekkis hirm, sest korraga käis klõps ja ma sain aru, et panin puusse… Panin Petšerovi platsile ja sellest sündis tegelikult murrangumoment, visked ka enam ei tabanud ja me ei suutnudki seda mängu päästa. Olen oma sisetunde kuulamist varemgi rõhutanud ning nüüd sain kinnitust, et tuleb ennast rohkem usaldada.

Teine murrangumoment oli neljanda mängu alguses. Jällegi – see oli mingis mõttes kerge paanika märk… proovisin veel kord Petšerovi kasutada, kuid kõik minu hirmud, mis sellega seoses olid, pidasid paika. Pärast olin enda peale pahane, et allusin kõrvalisele survele.

Kust see surve tulid?

Eks seda tuli kõikjalt. Kui ma poleks seda käiku proovinud, oleks kaotuse korral saanud kõik ütelda, et miks sa Petšerovi ei kasutanud.

Mõnikord on nii, et kui treener langetab kehva otsuse, siis mängijad suudavad selle ära lappida, või kui mängija teeb viletsa esituse, saab treener seda kuidagi taktikaga parandada. Seekord panime mõlemad puusse – minu paar otsust ja mängijate kehv seeria. Kumbki pool ei suutnud teist välja päästa.

Hooaja teises pooles meeskonda tulnud Petšerovi asi tuleks siiski lahti rääkida. Mis temaga tegelikult juhtus – üks asi on vigastused ja isekas mängustiil, kuid tundus, et probleemid olid ka inimlikult tasandil.

Ma ei taha kellestki halba rääkida, aga samas tunnen, et mul on korvpallisõprade ees mingi kohustus seda kõike selgitada, sest mingil kummalisel kombel mängis ta ennast korvpallisõprade südamesse.

Kui me Petšerovi palkasime, küsis Rapla abitreener Paulius Juodis, kes on töötanud ka Kiievi Budivelnikus, miks me ta palkasime. Ukrainas ei taha teda ükski klubi ega koondis, sest ta ei ole hea meeskonnamängija. Martin Müürsepp rääkis ühe Venemaa treeneriga, kes hindas teda superandekaks, aga ütles ka seda, et peame teda kaitses peitma. Tema kaitsemängu kohta – ta võib visata 20 punkti, aga vastu pannakse 40 – tuli signaal ka Itaaliast. Meid kiirustas aga tagant aeg, sest üleminekute tähtaeg sai täis.

Siia saabus ta aga vigastatuna ja alguses käis mööda arste ning treeningutel ei osalenud. Kuna katseaeg sai läbi nii, et ta oli teinud koos meeskonnaga vaid ühe treeningu, tegime talle selgeks, et katseaega tuleb pikendada. Toona ütles ta ka väga tähendusrikka lause: et peame olema õnnelikud, et ta sellise raha eest siia klubisse üldse tuli.

Zeniti vastu peetud mängu järel (Petšerov paistis seal silma suure isetsemisega – toim) oli temaga palju riidlemist. Vahepeal saime koos temaga ka mõned võidud, kuid siis tuli mäng Krasnõi Oktjabriga, kus andsin talle lõpus korralduse vabavise mööda visata, aga tema pani sisse. Ütlesin talle, et mul on ükskõik, kas võidame või kaotame, sina pead täitma käsku, mis antakse! Seejärel ei saanud ta jälle nädal aega jalavigastuse tõttu trenni teha. Minski vastu panin ta platsile ja seal vigastas ta kubet.

Tegelikult ei võtnud meeskond teda lõpuni päris omaks. See mäng, mille mängisime koos Frank Elegari ja Rolands Freimanisega, meeldis ka mulle palju rohkem kui mängud Petšerovi ja Keith Bensoniga. Tegelikult elas meie tagaliin selle muutuse isegi hästi üle, vahepeal tehti ikka uskumatuid mänge ning see tõstis ka lati liiga kõrgele.

Eks selle põhjal jäigi mulje, et Rockil pole Kalevile midagi vastu panna. Finaalis oli aga Kalevi mängujuht Scott Machado hoopis teistsugune mees kui Ühisliiga hooajal.

See on ka üks teema, mille pean lahti seletama. Rock mängis kaitses väga kavalalt: nad ei andnud Gregor Arbeti ja Rain Veidemani pealt eriti abi ja sundisid Machadot viskama – et las paneb, palju tahab, peaasi, et ei annaks resultatiivseid sööte. Rock jättis talle just katte tagant väljudes viskamisvõimaluse – ei lubanud sööta ega korvi alla minna.

Arvasin kohe, et Rock hakkab mängutempot tapma, meie mäng on aga kiire. Lõpuks läksin kiiruse surumisega ise liiale. Ütlesin Machadole, et mängud on üle päeva, ärme lase Rockil puhata – isegi kui saame mõned kaotused ja seeria läheb kasvõi seitsme mängu peale, peaks see töötama meie kasuks. Tegelikult oli see aga vesi nende veskile – tulime palliga kiiresti üle, viskasime mööda ja Rock sai jälle pikalt rünnata.

Arbet ja Veideman pidid tihti viskama ebamugavatest positsioonidest ja kiirustades ning sellega tekkis ebakindlus, mis ei lubanud pärast ka täiesti vabadelt kohtadelt sisse visata.

Visanuks me sama hästi kui Ühisliiga mängudes, polnuks midagi rääkidagi, aga tekkis ebakindlus. Lõpuks hakkas Machado väsima ja siis võtsin plaani, et teeme kordamööda kiire ja aeglase rünnaku, kuid tegelikult läks meil asi tasakaalust välja ja mida mäng edasi, seda vähemaks aeglaseid rünnakuid jäi.

Finaali eel arvati, et Kalevi relv võiks olla Rocki mängujuhi Tanel Soku surumine. Esimeses mängus see õnnestus, kuid mida mäng edasi, seda rohkem te sellest loobusite.

Tegelikult võtsime surve maha alles viimases mängus, usun, et selle hetkeni surusime päris normaalselt. Sokk tuli aga sellest väga hästi välja. Kaitse mõttes olid ju head mängud ja väga palju me ei eksinud – isegi kiire tempo juures olid skoorid väikesed.

Seeria käigus polnud sul peatreenerina muudatuste tegemisteks kuigi palju variante. Võib-olla oleks võinud siiski kasutada rohkem Martin Dorbekut ja Kristjan Kitsingut.

Vahepeal tegin mingeid otsuseid, kuid need polnud õiged. Dorbekust on veidike kahju, ta on tubli treeningutel ja mängudes ning hooaja kokkuvõttes tegi sammu edasi. Tagantjärele mõteldes oleks pidanud teda rohkem kasutama, aga tervikuna mul väga palju kaarte polnud: E.J. Singler, Mindaugas Kupšas – tema oli sisuliselt ka ainus, kes ei teinud tänavu mingit sammu edasi –, aga väga pikka pinki meil polnud. Füüsiliselt polnud probleemi, mehed pidasid hästi vastu, pigem sõid need mängud vaimu.

Eesti meistrivõistluste lõpp kujunes Kalevile kurvaks, kuid samas mängisite Ühisliigas silmapaistvalt. Kuidas hooaega tervikuna hindad?

Ma tegin juba ükspäev nalja, et Eesti korvpallile oli see superhooaeg: Rapla sai oma pronksi, mis on neile väga tähtis, Tarvas saab vastu rinda lüüa ja rääkida, et tegid kõva poolfinaalseeria, Tartu võitis lõpuks tiitli ja Kalev sai kauaoodatud edu Ühisliigas. Kõige selle juures on üks kaotaja ja see olen mina isiklikult.

Machado tegi ju tegelikult väga hea hooaja, Veidemanil oli see karjääri parim hooaeg, Arbet tegutses väga stabiilselt, Erik Keedusest poleks ilmselt keegi uskunud, et ta saab nii palju mängida. Mängijad müüakse maha ikkagi tänu Ühisliigale, kuid tean, et Kalevi klubil on seda kaotust raske seedida, ja ma ei tea, mis minust saab. Tööleping klubiga on lõppenud.

Varrak ei kiru kurja saatust, vaid tunnistab, et vastasleer – Tartu Rock eesotsas peatreener Gert Kullamäega – mängis nad lihtsalt üle. «Olen kõik finaalseeria mängud üle vaadanud ja võin valehäbita tunnistada, et Kullamäel läksid kõik otsused täkkesse, mina panin aga oma asjadega puusse… Vastane hammustas meie mängu olemuse hästi lahti ja nullis selle ära,» sõnab ta.

Nii see on.

Peab ütlema, et kõiki! Pärast seeria esimese mängu võitu olid kõik kindlad, et seegi kord tuleb tiitel meile. Eelmistel aastatel valisin juba poolfinaalide ajal välja seitse mängijat, kellega otsustavaid mänge mängida, kuid seekord tegin vea, et ei jäänud sellele kindlaks. Andsin järele kõikjalt tulevale survele kasutada rohkem mängijaid.

Seitsme mängijaga ei saanud isegi Tarvas hakkama. Seeriat, mida mängitakse üle päeva?

Zeniti vastu peetud mängu järel (Petšerov paistis seal silma suure isetsemisega – toim) oli temaga palju riidlemist. Vahepeal saime koos temaga ka mõned võidud, kuid siis tuli mäng Krasnõi Oktjabriga, kus andsin talle lõpus korralduse vabavise mööda visata, aga tema pani sisse. Ütlesin talle, et mul on ükskõik, kas võidame või kaotame, sina pead täitma käsku, mis antakse!

Oli, mis oli, aga neid mõningaid võite poleks muidu arvatavasti ka tulnud. Selle vabaviskeskandaali suureks puhumine on lapsik, saaks aru, kui mäng oleks seeläbi kaotatud. Sisuliselt polnud suurt vahet, millise taktikaga peale minna, aega oli niivõrd vähe.

Arvasin kohe, et Rock hakkab mängutempot tapma, meie mäng on aga kiire. Lõpuks läksin kiiruse surumisega ise liiale. Ütlesin Machadole, et mängud on üle päeva, ärme lase Rockil puhata – isegi kui saame mõned kaotused ja seeria läheb kasvõi seitsme mängu peale, peaks see töötama meie kasuks. Tegelikult oli see aga vesi nende veskile – tulime palliga kiiresti üle, viskasime mööda ja Rock sai jälle pikalt rünnata.

Maga ennast välja. Sul on rotatsioonis ainult seitse mängijat, keda sa usaldad ja üritad Rocki, kes vahetab hoolega, kiirusega maha tappa. Pigem oleks võinud tempo nii maha suruda kui vähegi võimalik ja üritada kinnises mängus tabada paremini.

Nojah meeskondlikku läbikukkumist üksikutele leegionäridele suruda on ka natukene naljakas. Aga siin on see kombeks. Kord Petserov süüdi, kord Machado. Tõsiasi on näiteks see, et Petseroviga võideti VTB-s 5st mängust 4 (80%) ja ilma temata 25st 9 (36%). Ok nende protsentide suhtes ei saa suuri järeldusi teha, valim pole piisavalt suur aga ei saa kuidagi öelda, et ta poleks VTBs abiks olnud või oma kohalolekuga mõne olulise võidu oleks meeskonnalt ära võtnud (see üks kaotus, mis saadi, oli ligi 20 punkti nii või naa, ehk ühe mee süü see pole). Kuigi jah vastased polnud liiga tugevaimate hulgas, oli siiski tegemist siiski tähtsate mängudega otsustavas faasis.

Ma ei väida, et temaga probleeme polnud või oli ta ideaalne mängija aga meeskonna huvides peab treener oma ego maha suruma või lihtsalt mängija koju saatma. Vastasel korral see jääb meeskonna mängu lõhkuma. See finaalseeria näide:
1) tugev treener oleks nendest vastuoludest mängijaga üle olnud, vaatamata tema kehvale vormile leidnud mängijale tema oma rolli ja kindlad ülesanded, oma mänguminutid (olgu need või 3x3 mängu jooksul) kus ta täidab selget rolli mis talle on pandud ja suutnud selle mängijale ära põhjendada;
2) nõrk treener, kui ta oleks näinud, et mängija ei soostu selle rolliga või ta ei suuda mängijale oma rolli seal leida (ehk oskab tema häid omadusi kasutada ainult siis, kui mängija saab põhitegija olla), oleks mängija jätnudki lihtsalt pingile
3) meeskonnale kahjulik treener teeb aga umbes nii, et saadab kaks mängu pingil olnud mängija suvalisel hetkel platsile ilma konkreetsete ülesanneteta, umbes, et mine ja päästa nüüd päev ja kui mängija 2 minuti jooksul sellega hakkama ei saa, siis targutab "ma ju ütlesin". Ehk see treener, kes saadab mängija väljakule ainult selleks, et teistele tõestada, et "vaadake nüüd, mul oli ju õigus, et see mängija ei kõlba kuhugi" tegutseb otseselt meeskonna vastu ja kahjuks.

[quote="nojah"]Nojah meeskondlikku läbikukkumist üksikutele leegionäridele suruda on ka natukene naljakas. Aga siin on see kombeks. Kord Petserov süüdi, kord Machado. Tõsiasi on näiteks see, et Petseroviga võideti VTB-s 5st mängust 4 (80%) ja ilma temata 25st 9 (36%). Ok nende protsentide suhtes ei saa suuri järeldusi teha, valim pole piisavalt suur aga ei saa kuidagi öelda, et ta poleks VTBs abiks olnud või oma kohalolekuga mõne olulise võidu oleks meeskonnalt ära võtnud (see üks kaotus, mis saadi, oli ligi 20 punkti nii või naa, ehk ühe mee süü see pole). Kuigi jah vastased polnud liiga tugevaimate hulgas, oli siiski tegemist siiski tähtsate mängudega otsustavas faasis.

1) tugev treener oleks nendest vastuoludest mängijaga üle olnud, vaatamata tema kehvale vormile leidnud mängijale tema oma rolli ja kindlad ülesanded, oma mänguminutid (olgu need või 3x3 mängu jooksul) kus ta täidab selget rolli mis talle on pandud ja suutnud selle mängijale ära põhjendada;

Kui vihjad Petšerovile, ei oleks saanud ükski treener ei piitsa või präänikuga seda meest mängima. Mees näitas suhtumisega, et ei soovinud platsil viibida.

See "ülesannete andmise" jutt ei päde jah eriti...

"Ole nüüd tubli poiss ja tôsta kaitses käed ülesse et vastane ei saaks vabalt lay-up'i panna."

Küsimus ongi selles, kas suudad meest motiveerida väljakul olema või mitte. Ja üks motivatsiooni küsimusi on see, et tema roll ja ootused talle on temaga läbi räägitud. Kui ei ole mõistlik meest põhikoormust kandma panna siis tuleb temaga see olukord läbi arutada, rääkida, mida sa temast ootad ja millised võimalused on ja küsida, kas mees on nõus selliselt võistkonna kasuks panustama või mitte. Teist võimalust ei ole. Kas panustad nii nagu kokku leppisime või istud pingil. Kui täidad kokkuleppeid ja hästi, siis võib juhtuda ka, et tuleb boonus täiendavate minutite näol. Kui mängija aga üldse mängimisest huvitatud ei ole, siis tulebki ka see asi sirgeks rääkida ja otsustada, mida teha. Kas saata mees koju või öelda, et ära dressi mänguks üldse selga pane vms.

Eelnevaga ma ei taha muidugi öelda seda, et ma arvaks nagu Varrak ei peaks treenerina jätkama. Ma arvan, et ta võiks jätkata küll. Temasse on piisavalt investeeritud, ta on kindlasti kõige talendikam noore põlvkonna treener Eestis ja tal on ka üht-teist ette näidata. Kuid arenguruumi on küll ja mõtlemiskohta on ka omajagu. Kas või omanikud peaksid tõsise jutuajamise pidama ja tegema selgeks, et treener ei tohi meeskonda kahjustada selleks, et teha midagi meelega rumalalt, et kellelegi tõestada "ma ju ütlesin" stiilis asju.

Kusagil maal tuleb piir ette, ole sa kui tahes hea suhtleja ja psüholoog ja mida kõike muud, eelkõige peab mängija ise olema asjast huvitatud. Ma ei usu, et Varrak ei üritanud. See Petšerovi olukord meenutab mulle veidi seda, kuidas Pokla Rakveres Sõbra juures käis. Alguses oli küll kõik tore ja vägev, aga lõpuks lõid ikka samad vanad probleemid välja ja siis ei olnud enam midagi parata.

Aga noh, nagu siin ennegi arutatud, siis hetkel on Varrak Kalevi troonil mõnes mõttes paratamatus. Välistreenerit saaks kah ju tuua, aga see oleks jälle klubile suur väljaminek, ning võib-olla oleks mõttekam sama raha eest lihtsalt veidi parem leegionär osta ja lasta Varrakul edasi panna.

Treeneri ja mängija suhted loomulikult mõjuvad mängule. Ma arvan siiski, et VTB-s tõi Petšerov meeskonnale rohkem kasu kui kahju. Siiamaani jahutakse mingist vabaviskest, mille ta Varraku soovide vastaselt sisse viskas, kuigi see ei mõjutanud mängutulemust mitte karvavõrdki. Võib-olla tajus Varrak, et tal pole Petšerovi silmis autoriteeti ja hakkas end jõuga kehtestama, millega asjad läksid loomulikult hoopis hullemaks. Ma usun, et tõenäoliselt jätkatakse loomulikult Varrakuga, sest kokkuvõttes tegi meeskond hea hooaja ja siis pole mõtet hobuseid vahetada. See ei tähenda aga, et Varrakul poleks veel kõvasti arenguruumi eriti treeneritöö praktilise poole pealt.

Ise oleks ka pigem Varraku poolt, ei sobi need välistreenerid Eestissse, pole meie korvpallile ka kasulikud.

Ukraina koondis on treenerita! Toome Mike Fratello kalevi treeneriks!

theundertaker kirjutas:Ukraina koondis on treenerita! Toome Mike Fratello kalevi treeneriks!

Bullsi treener sa ka hundi-passi ?

Ja siis kui sai Tom nagu nii euroopasse ei tule, aga Mike on mitu aastat olnud ja hea treener on!