Re: Eesti-Läti korvpalliliiga 2026/27
Postitatud: 12 Okt 2026, 09:30
Kalevi tala saamine vast kõige suurem üllatus ei olnud.
Endiselt on probleemiks see, et teatud murdehetkedel ei suudeta vastast ära murda. Teisel veerandil oli ju vahe stabiilselt +9, aga siis raisati paar head võimalust, et vastane ära murda ning poolajapausile minekuks oli Ventspilsile antud võimalus vahe minimaalseks mängida.
Ja teistpidi samuti – iseennast lastakse mingitel momentidel jällegi liiga kergelt ära murda. Ventspils ei teinud rünnakul mingit imemängu, aga neljandal veerandajal ei saanud Kalev rünnakul enam üldse hakkama ja loogilised lahendused lakkasid.
Eks hetkel peabki mõistma, et kui Nõmm koduses liigas rotatsiooni laiemaks tõmbab, siis hakkab meeskondlik mäng rohkem laperdama ja asi muutub ebastabiilseks. Minu meelest pole see tingitud isegi väga sellest, et a la Vuksid midagi oma mänguaja jooksul halvasti teeksid, vaid pigem see kõigile minutite jagamine lihtsalt mõjutab ülejäänud mängijate rollitunnetust ning aeglustab platsil rollide väljakujunemist.
Tartu puhul võib mõneti sama asja täheldada. Ma arvan, et see pole juhus, et Tartu mäng on just Mack Smith-McEweni vigastuspausilt naasmisega veidi kammitsetumaks muutunud. Paasoja on alati olnud hooaja esimestes mängudes korralikus vormis ning isegi kui mängujuhi positsioon ei ole tema põhipositsiooniks, siis Tartu mäng jooksis tema käe all paremini. Nüüd Smith-McEweni ning Rosenthali naasmistega on rollide jaotus muutunud ja see on ka meeskondliku flow rütmist välja löönud.
Aga Pärnu ja Gert Kullamäega seoses riivas mu kõrva tugevalt see, kuidas Gert „Eesti korvpalli suur fänn“ Kullamäe suutis Pihtas Põhjas taskuhäälingus Kalevi võidu türklaste vastu „soperdusvõiduks“ tituleerida. Ega Jurtšenko ka väga palju maha ei jäänud oma pärliga, et „Kalevi roll võidus oli 40%“.
Disclaimerina - ma siinkohal ei ütle, et Kullamäe või näiteks kasvõi Tartu fännid peaksid Kalevi võidu üle rõõmustama või kulpi lööma – absoluutselt mitte ja mingeid torkeid võib vabalt teha, kui leida neid kohti, kus torgata. Kodune rivaliteet on tore ja viib kohalikku asja suuremaks.
Aga mind jubedalt häirivad need podcastides justkui neutraalsed korüfeed, kes suudavad iga võitu põhjendada sellega, et ju see vastane siis mängis lihtsalt nii halvasti, et mingit muud varianti polnudki kui võita. Korvpall on psühholoogiline mäng ning kui sa suudadki paberil tugevamale meeskonnale sedavõrd naha vahele pugeda, et nad uinuvad platsil, lähevad kipsi, närvi või kuhuiganes, siis see on sinu enda väga hea töö ja sa vääridki võitu. Selles suhtes viskan Taltsile propsi, et ta suutis kõige normaalsemalt asjale läheneda, kuigi tal vast olnuks rivaliteedi tõttu just enim põhjust millegiga torgata.
Endiselt on probleemiks see, et teatud murdehetkedel ei suudeta vastast ära murda. Teisel veerandil oli ju vahe stabiilselt +9, aga siis raisati paar head võimalust, et vastane ära murda ning poolajapausile minekuks oli Ventspilsile antud võimalus vahe minimaalseks mängida.
Ja teistpidi samuti – iseennast lastakse mingitel momentidel jällegi liiga kergelt ära murda. Ventspils ei teinud rünnakul mingit imemängu, aga neljandal veerandajal ei saanud Kalev rünnakul enam üldse hakkama ja loogilised lahendused lakkasid.
Eks hetkel peabki mõistma, et kui Nõmm koduses liigas rotatsiooni laiemaks tõmbab, siis hakkab meeskondlik mäng rohkem laperdama ja asi muutub ebastabiilseks. Minu meelest pole see tingitud isegi väga sellest, et a la Vuksid midagi oma mänguaja jooksul halvasti teeksid, vaid pigem see kõigile minutite jagamine lihtsalt mõjutab ülejäänud mängijate rollitunnetust ning aeglustab platsil rollide väljakujunemist.
Tartu puhul võib mõneti sama asja täheldada. Ma arvan, et see pole juhus, et Tartu mäng on just Mack Smith-McEweni vigastuspausilt naasmisega veidi kammitsetumaks muutunud. Paasoja on alati olnud hooaja esimestes mängudes korralikus vormis ning isegi kui mängujuhi positsioon ei ole tema põhipositsiooniks, siis Tartu mäng jooksis tema käe all paremini. Nüüd Smith-McEweni ning Rosenthali naasmistega on rollide jaotus muutunud ja see on ka meeskondliku flow rütmist välja löönud.
Kui ma rannapilte nägin, siis olin juba suhteliselt kindel, et Keila teeb Pärnule 1:0. Mitte isegi sellepärast, et sellised meeskonna ühteliitmise üritused kuidagi kurjast oleks, aga see on mingi kirjutamata reegel, et kohe kui sa sellised pildid sotsiaalmeediasse üles lükkad, siis midagi head sellest ei sünni.marxx762 kirjutas: ↑11 Okt 2026, 14:37 Kalevi mängu päris tugevalt see, et ei Saar, Saal ega Jürgens ei suuda võistkonda rünnakul piisavalt toetada. Hugo ka võibolla kõigub liiga palju, aga eelkõige see kolmik peaks kuidagi juurde panema.
Tundub et Pärnu käisigi pigem päikest võtmas ja ujumas, kui korvpalli mängimas. Vähemalt sotsiaalmeediat vaadates jäi küll selline mulje. Mängust oli 4 storyt ja 2 pilti ning basseini äärest 3x rohkem sisu.
Aga Pärnu ja Gert Kullamäega seoses riivas mu kõrva tugevalt see, kuidas Gert „Eesti korvpalli suur fänn“ Kullamäe suutis Pihtas Põhjas taskuhäälingus Kalevi võidu türklaste vastu „soperdusvõiduks“ tituleerida. Ega Jurtšenko ka väga palju maha ei jäänud oma pärliga, et „Kalevi roll võidus oli 40%“.
Disclaimerina - ma siinkohal ei ütle, et Kullamäe või näiteks kasvõi Tartu fännid peaksid Kalevi võidu üle rõõmustama või kulpi lööma – absoluutselt mitte ja mingeid torkeid võib vabalt teha, kui leida neid kohti, kus torgata. Kodune rivaliteet on tore ja viib kohalikku asja suuremaks.
Aga mind jubedalt häirivad need podcastides justkui neutraalsed korüfeed, kes suudavad iga võitu põhjendada sellega, et ju see vastane siis mängis lihtsalt nii halvasti, et mingit muud varianti polnudki kui võita. Korvpall on psühholoogiline mäng ning kui sa suudadki paberil tugevamale meeskonnale sedavõrd naha vahele pugeda, et nad uinuvad platsil, lähevad kipsi, närvi või kuhuiganes, siis see on sinu enda väga hea töö ja sa vääridki võitu. Selles suhtes viskan Taltsile propsi, et ta suutis kõige normaalsemalt asjale läheneda, kuigi tal vast olnuks rivaliteedi tõttu just enim põhjust millegiga torgata.