BC Kalev/Cramo - foorum

Jah kõik õige.
Aga 2025 EM-il tegude tegemiseks ettevalmistumise skaala oleks olnud ikkagi järgmine:

*OM kvalifikatsioon Euroopa tippudega, kus midagi on mängus
*Eesti A-koondise puhkus ja akude laadimine, B-koondis korvpallikodus ja kontrollmängudel
*Poolik A-koondis koos mingite kontrollimängude jaoks
*Täiesti tühi suvi - hoiame raha kokku

Läti koondis teeb küll kadedaks. Minnakse ja lammutatakse. Nüüd võeti Hispaania skalp. Tagaliinis poisid, kellel samuti suurt kogemust ei ole, aga pole probleemi. Viimaks on asi ikkagi ka mentaliteedis. Siin Eesti võrkpallikoondis saab ka 0-3 kaotusi, aga kõik rahul, sest et mängud on väga toredad. Objektiivselt kõik õige, aga samas kas niimoodi saab üldse edu tulla.

Meile on oluline osavõtt ju. Ega muu on teise järguline.

NoName kirjutas:Läti koondis teeb küll kadedaks. Minnakse ja lammutatakse. Nüüd võeti Hispaania skalp. Tagaliinis poisid, kellel samuti suurt kogemust ei ole, aga pole probleemi. Viimaks on asi ikkagi ka mentaliteedis. Siin Eesti võrkpallikoondis saab ka 0-3 kaotusi, aga kõik rahul, sest et mängud on väga toredad. Objektiivselt kõik õige, aga samas kas niimoodi saab üldse edu tulla.

Erinevalt meist on Läti koondisel Euroliiga-kaliibriga treener (Banchi loobus sel suvel Baskonia pakkumisest) ja kahte nooremapoolset tagamängijat toetab terve plejaad tippliigade tasemel kogenud mängijaid, samas kui meil otsustajate hulgas kogenud mängijad peaaegu puuduvad.

Ei ole päris nii lihtne siiski, et lätlased tahavad rohkem ja sellepärast on meist paremad. Isegi ilma Porzingise, Strelnieksi ja Lomazsita on neil hetkel oluliselt rohkem materjali vōtta kui meil. Kui Hispaania ja Läti koosseise võrdlema hakata, siis see kvaliteedivahe ju kuigi suur polegi.

Ma saan sellest kõigest aru, aga ma leian, et mentaliteet on samuti tähtis. Lätlased ja leedukad lähevad kõri kallale. Meie seda ei tee, sest et alati saab vabandada, et duhhi ei saadud üles või, et kõik on verinoored. Ma selle paberil võrdlusega siiski päris ei nõustu. Hispaanial ja Prantsusmaal paberil kõvasti rohkem kvaliteeti ja ennekõike kogemust.

NoName kirjutas:Ma saan sellest kõigest aru, aga ma leian, et mentaliteet on samuti tähtis. Lätlased ja leedukad lähevad kõri kallale. Meie seda ei tee, sest et alati saab vabandada, et duhhi ei saadud üles või, et kõik on verinoored. Ma selle paberil võrdlusega siiski päris ei nõustu. Hispaanial ja Prantsusmaal paberil kõvasti rohkem kvaliteeti ja ennekõike kogemust.

Meie koondises annavad tooni mängijad sünniaastatega 1999 ja 2002. Need on aastakäigud, kes on (korduvalt) tulnud Balti matši võitjaks (s.t alistatud on nii leedukad kui lätlased), edukalt on esinetud ka noorteklasside tiitlivõistlustel (isegi, kui valdavalt on tegemist olnud B-divisjoniga – mis parata, kui eelnevad aastakäigud on olnud nõrgukesed). Toona pole nende tahtejõule midagi ette heita saanud. Millegipärast on „duhhi leidmise“ ja „pehme olemise“ teema muutunud aktuaalseks Toijala käe all mängides. Ja vaadates näiteks Lietkabelise või Oostende mängupilti – meeskonnad, kelle koosseisud ei ületa kvaliteedilt meie koondise oma –, kuidas seal pall liigub ja kui mitmekülgne on rünnak, ja võrreldes seda siis meie koondise külgsuunalise rünnakujoonisega, siis hakkab raisatud potentsiaalist eriti kahju.

Vahelduseks nõustume.

Muuseas, Banchiga seoses on samuti räägitud Läti koondise mentaliteedi muutmisest. Eks peatreener peab ikkagi võitu ja võitlusesse uskuva õhkkonna looma.

Ärme hakka Banchit ja Toijalat võrdlema siin, see tasemevahe on valgusaastates. Arvestades kui hädine meil see korvpalliliit rahaliselt on, siis ega meil polegi mõtet unistada, et oleks Banchi, Maksvytise või Tuovi tasemel peatreener. Ehk millalgi on Rannula valmis seda koondist üle võtma näiteks siis kui Jukka leping lõppeb 2026, ehk selleks ajaks on ta sellisel tasemel et suudab seda koondist paremaks teha.

Meie koondises annavad tooni mängijad sünniaastatega 1999 ja 2002. Need on aastakäigud, kes on (korduvalt) tulnud Balti matši võitjaks (s.t alistatud on nii leedukad kui lätlased), edukalt on esinetud ka noorteklasside tiitlivõistlustel (isegi, kui valdavalt on tegemist olnud B-divisjoniga – mis parata, kui eelnevad aastakäigud on olnud nõrgukesed).

Tallinnas mängis koondis, kus kõige vanemad mängijad olid 26-aastased Kirves ja Hermet ning puudu olid eelkõige Kotsar, Kriisa ja Veesaar, kes esindavad sama generatsiooni. Veideman ja Dorbek on juba koondisest taandunud, ilmselt lähevad sama teed Vene, Kitsing ja Jõesaar. Selles mõttes lõi see turniir hea platvormi, mille pealt edasi minna. Kuid mingi vahe lätlastega lööb välja selles, et neil võib rohkem luuavarrest pauku tulla, sest kui vaadata isegi Läti satse PAF-liigas, siis täiesti suvalised noored tulevad pingilt ja hakkavad mängima. Ma ei tea millest see tuleb, kuid Eesti klubides tuleb niisugusi avanemisi palju vähem ette. Sama asi koondises, supertähti pole, Žagars tuleb Nevežysest, kuid usaldati platsile, võttis kätte ja hakkas mängima. Saab hakkama küll.

vaim564 kirjutas:

Meie koondises annavad tooni mängijad sünniaastatega 1999 ja 2002. Need on aastakäigud, kes on (korduvalt) tulnud Balti matši võitjaks (s.t alistatud on nii leedukad kui lätlased), edukalt on esinetud ka noorteklasside tiitlivõistlustel (isegi, kui valdavalt on tegemist olnud B-divisjoniga – mis parata, kui eelnevad aastakäigud on olnud nõrgukesed).

Tallinnas mängis koondis, kus kõige vanemad mängijad olid 26-aastased Kirves ja Hermet ning puudu olid eelkõige Kotsar, Kriisa ja Veesaar, kes esindavad sama generatsiooni. Veideman ja Dorbek on juba koondisest taandunud, ilmselt lähevad sama teed Vene, Kitsing ja Jõesaar. Selles mõttes lõi see turniir hea platvormi, mille pealt edasi minna. Kuid mingi vahe lätlastega lööb välja selles, et neil võib rohkem luuavarrest pauku tulla, sest kui vaadata isegi Läti satse PAF-liigas, siis täiesti suvalised noored tulevad pingilt ja hakkavad mängima. Ma ei tea millest see tuleb, kuid Eesti klubides tuleb niisugusi avanemisi palju vähem ette. Sama asi koondises, supertähti pole, Žagars tuleb Nevežysest, kuid usaldati platsile, võttis kätte ja hakkas mängima. Saab hakkama küll.

Statistika siiski ei kinnita seda väidet, et lätlastel on rohkem noori mängijaid, kes tulevad ja hakkavad sisuliselt kohe tegusid tegema. Näiteks 2002. aastal või hiljem sündinute hulgas (s.t eelmise hooaja alguse seisuga 20-aastased või nooremad) oli ühisliigas keskmiselt vähemalt 10 punkti visanud mängijate seas eestlasi ja lätlasi võrdselt 2. Kui vanusepiiri allapoole nihutada, siis lätlased edestavad meid vaid selles osas, et neil oli erinevalt meist üks U18 vanuseklassi mängija, kes sai regulaarselt mängida: Juris Vitols Liepajast, keskmiselt 18 minutit, 4 punkti ja 2 söötu. Ja kui vanusepiiri kõrgemaks tõsta, siis pole meie ja lätlaste vahel samuti sisulist erinevust. Meil on päris palju sellised mängijaid, kes on juba mitmeid aastaid märkimisväärses rollis olnud, mistap kipub ununema, et nad on tegelikult alles 2001. või 2000. aastal sündinud mängumehed.

Kui lätlaste liidrite hulka kuulub sel MM-il 23-aastane Arturs Zagars, siis meil oli EM-il kandvaks jõuks Kerr Kriisa, kes on lätlasest aasta noorem ehk oli EM-i ajal 21-aastane, kui kogus keskmiselt 10,8 punkti ja 5,8 resultatiivset söötu. Lätlased on tänavusel MM-il esinenud kahtlemata edukamalt kui meie viimasel EM-il, aga neil on koondises ka ainult kaks kuni 23-aastast mängijat, meil oli neid tükki 5 (ja oleks olnud veel rohkem kui Treier ja Jurkatamm poleks vigastada saanud). Saab olema väga huvitav näha, milline on jõudude vahekord siis, kui koondise hakkavad moodustama mängijad, kes on sündinud aastatuhande vahetuse paiku ja hiljem.

Eestil on kiilakas põder, lätlastel on treener. Lihtne.

sveiks kirjutas:Eestil on kiilakas põder, lätlastel on treener. Lihtne.

Wau, kui võimas analüüs. Kas see põhines õhtusest Rocki purkidega mediteerimisest?

Olen hakanud mõtlema, et kui äkki meile ei sobigi see stiil, et meil on Toijala treener, kes juhib mängijaid aastas kokku umbes 10+ maximum 15 mängu aastas. Seda on ju kuradi vähe. Ta peab neis mängudes maximum õnnestuma ja tegema õigeid otsuseid. Plaan B , et panna ta ka kuskile Eestis, siis mingit klubi ka peatreenerina juhtima, et ta oleks ka mängudes koguaeg töös ja käsi oleks soe. Järgmised mängud veebruaris, sinna on üle poole aasta aega ja vahepeal ei juhi ta ju peatreenerina ühtegi mängu ja kohe peab 2st 2 võitu ära võtma, see ikka väga keeruline. Toijala kordineerimistöö kindlasti on filigraane, aga mängudes koondise juhtimine ilma igapäevase praktikata võib ehk järgi aitamist vajada.

Läti ja Leedu said gruppidest edasi siis. Mul tuli meelde, kuidas eesti kossu langust peale NL aega aeti selle kaela, et spordikoolid kaotati ära. On siin kellegil aimu mis Läti ja Leedu tegid spordikoolidega peale liidu lagunemist?