Re: Tartu Rock
Postitatud: 31 Mai 2015, 17:05
Postitas RK
Gert Kullamäe (43) annab endale aru, tunnistab seda koguni avalikult, et Arterile intervjuu andmise asemel võinuks vabalt minna nii, et ta rippunuks hoopis Tartus Raekoja platsil, nöör kaelas. «Oleksin oksa tõmmatud,» lausub ta. Seda juhul, kui ta juhendatav meeskond, TÜ/Rock, oleks Eesti meistrisarja poolfinaalis Rakvere Tarvale alla jäänud. Ega sellest palju puudu jäänud...
Korvpall on eestlastele emotsionaalselt tähtis ala. Kullamäe teab seda juba noorpõlvest, mil ta tuli, tollal siiski valdavalt pingipoisina, koos Tallinna Kaleviga viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Too oli kogu Eesti rahvale hirmtähtis võit.
Kuid ega nädal tagasi TÜ/Rocki peatreenerina võidetud Eesti meistri tiitel Kullamäele vähem hinge läinud. Seda enam, et neli eelmist hooaega tuli põlisrivaalile Kalev/Cramole alla vanduda kuivalt, 0:4. Kananahk tekkis sedapuhku võidu harjal ihule, tunnistab ta. «Kindlasti on treenereid ja mängijaid, kellel on pohhui – kaotan või võidan, mis vahet seal on, peaasi, et plekk jookseb,» ütleb Kullamäe. «Mina ei saa nii. Mul ei ole ükskõik.»
Hingestatud mees, pole kahtlustki. Oleks selliseid vaid rohkem.
Räägime välimusest, sest muidu süüdistatakse jälle, et edukate meeste puhul, erinevalt naistest, ei võeta seda eales teemaks. Niisiis, kunas ja millest su lokkidesse hall sigines?
Ju see on päritav – mu isa läks ka mingil hetkel halliks. Ja eks midagi tuleb panna ka suhteliselt närvilise treeneriameti süüks. Isegi mu habe läks võiduseerias halliks.
Kaalu paistab ka olevat juurde tulnud. Huvitav, mille tõttu?
Pean pattu tunnistama: olen natuke laisk olnud. Siis, kui lõpetasin seitse aastat tagasi mängimise, lõpetasin ka regulaarse liigutamise päris äkitselt ära. Ilmselt sai nii palju sporti tehtud, et tekkis küllastus. Mängijana vihkasin metsajooksu, tõesti vihkasin, sest [Kalevi peatreener Jaak] Salumets lasi meil seda nii palju teha, et mul lõi kopa ette. Mõtlesin, et kui spordi ära lõpetan, ei lähe elu sees enam metsa jooksma. Kümmekond kilo on juurde visanud.
Nüüd vahel ikka meeldib metsas jooksmas käia ja suvel mängin sõpradega tennist, kuid pean end rohkem käsile võtma. Naine annab nagunii kogu aeg ata-ata (naerab) – vaata, mees, passi ja tee midagi!
Pead end iga nädal rahva ees kaks korda tõestama. Kujutan ette, et see tekitab suuremat stressi, kui on Eesti Energia juhil või peaministril, sest sul on tulemus alati must valgel konkreetselt kirjas. Kui kõvasti vaimne pinge peale surub?
Vaidlen vastu. Sellist pinget, nagu riigiisadel, kes vastutavad kogu riigi eest, mul ikka ei ole. Imetlen neid. Soovin Taavi Rõivasele jõudu – ta saab vahepeal uksest ja aknast kogu aeg hagu; ei usu, et mul pooltki nii hull on.
Küll aga käib see mu ametiga kaasas, et pead pärast mänge aru andma. Olen alati püüdnud ausalt rääkida, mitte ära pageda, kui kaotasime. Mul tuli mängijana ka hästi palju rääkida, sest olin sageli kapten, aga ma ei osanud ette näha, et treeneriametis muutub selline vastamine väsitavaks: hakkad iseennast kordama, sul ei ole midagi uut öelda.
Kui palju ajakirjanikud su elu keerulisemaks teevad?
Kui korvpallurina alustasin, oli grupp ajakirjanikke, kes olid siis noored – nad on minuga koos kasvanud. Nendega on lihtne suhelda, sest oleme ühel lainel. Arvan, et meil on ka lihtsam rääkida, sest sa oled samuti vana kooli mees. (Naerab.) Aga nüüd tuleb peale noori ajakirjanikke, kes võtavad asja teises võtmes, kelle vaatenurk on hoopis erinev, ja siis ajavad küll vahel harja punaseks. Hiljuti tekitas furoori, kui ütlesin ühe loo kohta, et seda oli solvav lugeda. (Varjunime Hugo Tipner taha peituv Õhtulehe kolumnist avaldas arvamust, et «Kullamäe on jäänud Tartu [Rocki] etteotsa liiga pikaks». – P. P.) Olen ihu ja hingega asja kallal, ööd on magamata, ja siis öeldakse, et sa ei kõlba üldse kuhugi! Ma ei ole mingi haljaava-vend, kes laseks asju üle jala.
Aga tühja sellest. Neelan alla, elu läheb edasi.
Mis moodi pingetest vabaned?
Mulle on hästi tähtsad sõbrad ja treenerite tiim: Toomas Kandimaa, Martin Vahimets, Peep Päll, Meelis Pastak. On olnud aegu, kui asjad ei suju. Siis saan nendest hästi palju tuge. Samuti olen leidnud Tartus üheksa aastaga väljaspool korvpalli eluks ajaks fantastilised sõbrad, kes vahel kutsuvad külla, pakuvad süüa. See on super! Loomulikult on pere alati selja taga ja toetab.
Võit on alati magus. Aga kui kaua võidurõõm tegelikult kestab?
Üks-kaks päeva.
Teise päeva tunne on vaevalt see, mis vahetult pärast lõpuvilet.
Jah. Kui tuli viimase mängu lõpuvile – ehkki olime selleks ajaks mängu juba võitnud – ja rahvas hakkas püsti tõusma, tundsin, kuidas kananahk tuleb ihule. See on hea tunne! Aga nüüd (teisipäeval, neli päeva pärast võitu – P. P.) on juba argipäev, hakkan mõtlema koosolekuile, mis järgmisel aastal saab jne.
On üürike võidurõõm seda väärt, et aasta aega selle nimel pinget taluda, kusjuures võidurõõm võib sama hästi asenduda kaotusekibedusega?
Kevadel tundub, nagu oleks Eesti meistri tiitel kõige tähtsam. See ei ole üldse nii. Meistrikuld võtab lihtsalt hooaja kokku. Aga hooaeg kestab üheksa kuud, me mängime erinevaid sarju, kus saad samuti kõva emotsiooni. Näiteks siis, kui mängid endast rikkama ja tugevama meeskonna vastu ja võidad. Sel hooajal võitsime Saraatovit, kellel on nii palju raha, et selle eest võiksime siin 15 aastat kossuasja ajada.
Väikses kogukonnas saad oma võitudega tekitada ka positiivset tunnet. Kui saad Tartus Tallinnale ära panna – põmm! Tallinnas on seda tunnet hoopis raskem tekitada, seal on palju klubisid ja alasid, ei teagi, kelle poolt olla. Seepärast mulle Tartus meeldib. Välismaal olen samuti mänginud väikelinnade meeskonnas, näiteks Saksamaal vähem kui 100 000 elanikuga Bambergis, ja kui siis võidad, on emotsionaalne efekt sellest kõigile palju suurem.
Oled nüüd tartlane, mitte tallinlane?
Ma ei ole tallinlane. Elan Saue vallas.
Arvan, et mind on üheksa aastaga Tartus piisavalt omaks võetud. Olen ka klubile truu olnud, pole kunagi tahtnud ära minna ega otsinud uusi väljundeid, ja klubi on andnud mulle võimaluse. Olgem ausad, pärast nelja eelmise hooaja finaalseeria kaotust 0:4 oli neil küll võimalusi öelda, et kuule, Kullamäe, tõmba siit uttu, sul pole siin midagi teha. Aga meil on olnud vastastikune usaldus. Nii et, jah, olen pooleldi tartlane.
On sul muid huvisid ka, nagu paljudel endistel sportlastel, kes ajavad mingit äri?
Ma olen see vend, kelle hobi on sport ja korvpall, pere ja sõbrad. Ma ei lähe hommikul kalale või golfi mängima. Kunagi, kui sportlastee hakkas läbi saama, sai hea sõbra [meeskonnakaaslase] Ivo Saksakulmuga mõeldud, et teeks ka midagi...
Miks ei teinud?
Mul ei ole seda soolikat. Minu ala on igas mõttes korvpall – mulle meeldib see elurütm ja elustiil.
Kui palju kapitali õnnestus välismaal mängides hinge taha koguda?
Ma ei ole Madridi Realis mänginud ja Venemaal ka mitte, nagu Müür[sepp]. Olen suhteliselt ratsionaalne inimene, mul ei pea olema kõige see ja kõige too. Olen tavaline eesti vend, kellele meeldib stabiilsus, ja selles mõttes sai sportlaskarjääri ajal head tööd tehtud.
Tartus elad Tigutorni kõrghoone kuuendal korrusel. See on eksklusiivne koht.
Nooh, jaah... Kui veetsin kuus aastat välismaal ja siis mitu aastat Tartus, elasin kogu aeg üürikorteris ja muudkui kolisin. See tüütas ära. Kui selgus, et jään Tartusse treeneriks, sai mõeldud, et otsiks Tartus oma elamise.
Kuidas oled elu kahe linna vahel korraldanud?
Tean hästi seda, mis numbrimärgiga autod mis kell mulle Tallinna-Tartu maanteel vastu sõidavad ja kes mis kell kus kohvi ostab – üheksa aastat endalgi seda teed sõidetud. Aga sõitmist on jäänud aina vähemaks. Ei ole peatreenerina selleks enam jõudu ja jaksu, eriti talvel pimedas.
Olen välismaal näinud, kuidas inimesed sõidavad 500 km tööle ja tagasi. Eestis on tõks – ja oledki kohal! Mul kulub autoga kaks tundi ja kümme minutit, et koju Laagrisse jõuda – tead, kui mõnus! Sõidad, mõtiskled mängu üle, mõtled, mis sa järgmises trennis teed.
Mul on vedanud, et pere on iseseisev; see ei tekita meile probleeme, et mina olen Tartus ja naine-lapsed Tallinnas. Meil kõigil on omad tegemised. Nädalalõpul püüan Tallinna minna või tuleb pere Tartusse.
Eriti hea meel on mul sellest, et arvatavasti tänu minule on paljudele Tallinna inimestele hakanud Tartu meeldima. Varem lõid paljud mu sõpruskonnas käega, et Tartu – see on mõttetu. Aga nüüd tulevad Tartusse mängu vaatama, pärast läheme koos sööma või ööklubisse.
Vanasti nimetati sinu eluviisi visiitabieluks.
Nii ongi. Viimane aasta Hollandis läks samamoodi. Elasin seal üksi, sest vanem poeg Kristian hakkas kooli minema ja tahtsime igal juhul siduda elu Eestiga. Kuna ta polnud Eesti lasteaias käinud, mõtlesin, et äkki ei saa ta niiviisi kooli sissegi. Siis oli [abikaasa] Signe aasta aega Kristianiga Eestis, poiss käis siin lasteaias.
Kas naine lepib sellega, et elate eri linnades?
Eks ta tunneb ju mind, tal on hea meel, kui saan tegelda oma meelisalaga. Kuna Kristianil läheb korvpallis samuti hästi, on ta harjunud, et mehed ajavad peres kossuasja. Aga talle meeldib ka aina rohkem Tartus käia.
Miks abikaasa ja poisid ei ole tahtnud Tartusse tulla, nii oleks ju lihtsam?
See ei ole kunagi teemaks tulnud. Võin ju võtta lapsed Tallinnas koolist ära ja tuua nad Tartusse, aga annan treenerina endale selgelt aru, et võin siit iga hetk kinga saada. Mis ma siis teen? Võtan lapsed jälle Tartus koolist ära? Mulle ei meeldi selline pendeldamine.
Elab abikaasa ka su tegemistele kaasa või hoiab pigem distantsi?
Ta ise ütleb naljatades, kui kusagil seltskonnas hakatakse korvpallijuttu rääkima, et keda see korvpall kotib. (Naerab.) Eks ta ikka elab kaasa, aga see ei ole talle eluküsimus, et ma võidaks.
Signe käib noorema poisi Oliveriga jalgpallivõistlustel. Olen ka vahel käinud – jube võõrastav! Kord kevadel läksin: vihma sadas, külm oli, tuul – ebameeldiv! Ma ju harjunud soojas saalis. Ja siis lapsevanemad: «Tšto tõ, nahhui, delaješ, bljääd?!» Täitsa võõras maailm mulle. Aga poisile meeldib.
Kuidas su abikaasale üksikema elu meeldib?
Meil on Laagris vahva kogukond, palju sõpru ja tuttavaid elab seal. Aivar Kuusmaa pere on sama hästi kui meie naaber, ja Aivar elab ka samasugust elu nagu mina, tema käib tööle Raplasse. Kui oleme ära, siis naised teevad igasugu asju koos. Lapsed on meil ka enam-vähem üheealised, omavahel läbi käinud.
Miks sa abielusõrmust ei kanna?
Kas mul üldse ongi see alles? ... Ei, on küll, kuskil kapis. Mängimise ajaks pidi selle kogu aeg ära võtma, ja see oli tüütu. Ja ma ei ole üldse ehetevend. Leedu meistri tiitliga kaasneb kuldklotser, Salumets käib sellega, paneb käe müraki lauale. Aga ma pole seda kordagi kandnud – ei meeldi.
Poeg Kristian kuulub omaealiste Eesti koondisse. Kui võtaksite üks ühe vastu mõõtu, kumb võidaks?
Juba eelmisel suvel ei saanud talle väga vastu. Pärnus, kus oleme käinud suvel puhkamas, proovisime, aga ma ei jõudnud – põlvest käis nõks läbi, kui pidin kaitseasendi sisse võtma. Võib-olla, kui selg ees korvi all trügima hakkan, siis saan vastu.
On Kristian lootustandvam kui sina samas vanuses?
Raske öelda. Peaasi, et tal jätkuks kannatust. Ta on seadnud endale korvpallis väga suured sihid, eks ma püüan teda aidata. Vähemalt on poisil mingi asi, mida ta väga armastab. Usun, et tal on annet küll. Läheme 13. juunil Serbiasse Belgradi, teda tahetakse seal vaadata. Ma saan seal treeningute telgitagustes värsket sõõmu peale hingata, kui poiss omavanuste Serbia parimatega viis päeva trenni teeb.
Mängisid NSV Liidu noortekoondises. Kui suureks korvpalluriks unistasid saada?
Minu unistus oli pääseda Tallinna Kalevisse. Siis ei saanudki muud unistust olla. Mu iidolid olid Mihkel Tiks, Heino Enden, Andres Sõber, Tõnis Randala. Kui sain liidu koondisse, sain seal näha ka NBA mänge. Aga eesmärk oli ikkagi jõuda Kalevisse. Mängida Kaleviga NSV Liidu meistrivõistlusi tundus ülim õnn.
Millal said aru, et maailma tipptasemel meest sinust siiski ei tule?
Unistada ju võid, aga maamuna on häid korvpallureid täis. Ainuüksi selliseid kossumehi, nagu mina, on New Yorgis nii palju, et võid neid vagunite kaupa kokku ajada. Miks peab üks Eesti poiss NBAsse saama? Meie jaoks on Martin Müürsepp megaandekas, aga temasuguseid on Ameerikas küll ja küll.
Mäletan, kui olin 17 või 18, rääkis [tollane ajakirjanik ja teledokumentalist] Veiko Paalma, et võiksin minna Ameerikasse õppima. Ta ütles, et pean selleks mingi testi ära tegema. Aga ma ei tahtnud. Tahtsin ikka Kalevis mängida.
1993 sain Kaunase Žalgirisse mängima ja olin aasta Eestist ära. Aga olin noor mees, Signesse armunud – ta õppis Pedas ja käis mul ainult vahel külas. Žalgiris pakkus lepingut, et jääksin järgmiseks aastaks veel sinna. Ütlesin, et ei, tahan koju.
Oleksin Ameerikasse läinud või Žalgirisse jäänud, kes teab, kuhu oleksin saanud sealt edasi minna. Aga tänu sellele, et ma kuskile ei läinud, on mul fantastiline pere. Oleksin ära läinud, poleks mul võib-olla seda naist ja neid lapsi.
Kas pojal soovitaksid välismaale minna?
See on meil täitsa teema. Mu endine treener Hollandis on nüüd tihedalt seotud Põhja-Carolina ülikooliga, kust on tulnud ka Michael Jordan. Ta võttis kevadel ühendust ja küsis, et Kristian on sul tubli kossumees, kas olete mõelnud, mis saab edasi. Ta tegi pakkumise tulla Ameerikasse keskkooli. Nüüd on otsustamise koht, kuidas eluga edasi minna.
Mina seda meelt ei ole, et saaks vaid Eestist ära Ameerikasse, sest seal saab sinust kõva mees. Enne tuleb teha taustauuring: kes on treenerid, milline on kooliprogramm. Ameerikas on ikka palju bullshit’i ka.
Oled tulnud mängijana viie riigi meistriks. Milline neist võitudest oli kõige magusam?
Kõik olid omas ajas head emotsioonid. Kuigi NSV Liidu meistri tiitel oli mulle avanss: sain noore poisina Kalevisse, ega mu roll meeskonnas väga suur olnud. Lõin rohkem Sumole [Kuusmaa] õhtul patsi.
Aga eluks ajaks jääb kripeldama see, et sain kaks korda Saksamaa meistrivõistluste finaalis peksa. Eriti valus oli teine aasta. Olime kolme võiduni mängitavas finaalis Frankfurdi vastu 2:1 ees. Meil tuli kodumäng. Hommikul trennis vaatasin, kuidas saali toodi kastide viisi šampust ja õllesid, garderoobi toodi sigareid, et õhtul tuleb mõnus pidu, saame Saksamaa meistri tiitli kätte. Kaotasime selle kodumängu. Siis läksime Frankfurti ja saime seal ka kolaka. See kaotus näris tükk aega sees. Meeskonda oli aastaid ehitatud, mul oli seal suur roll.
Valmo Kriisa on sinust ainult kolm aastat noorem, sai 41, ja tuli mängijana sinu meeskonnas Eesti meistriks. Miks sa ise juba aastaid enam ei mängi?
See oli täitsa võimalus! Kui mul sai Rockiga [2009. aastal] mängijana leping läbi, helistas Jorr [Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber], et kuule, mis sa seal Tartus oled, tule parem Rakverre, sa võid mängida küll. Aga [Rocki tollane peatreener Indrek] Visnapuu moodustas oma meeskonda ja küsis, kas tahan tulla abitreeneriks. Sellest oli varem ka juttu olnud. Mõtlesin, mis teen: kas hakkan karjääri lõppu venitama ja lähen Tarvasse? Arvan, et saaksin praegu ka Eesti tasemel hakkama, kui viitsiks end vormi viia, muidugi mitte Rockis, vaid mõnes väiksemas klubis. Aga siis mõtlesin, et see ei anna mulle emotsionaalselt midagi, kuigi tean, et Jorriga oleks lahe olnud. Ta ütles mulle, et hommikusi trenne ära tee, tule õhtul ja mängi ja ole meestele hea semu. Aga kui [Kalev/Cramo mängija Gregor] Arbet istub sul kogu aeg tagumikus ega lase viskele, ja sa ei jõua eest ära joosta, siis see pole enam see – mida sa ikka enam kõrges eas tõestad. Kuid mine tea: kui Visnapuu poleks mulle oma ettepanekut teinud, oleks see võinud kõne alla tulla.
Kuidas endine profikorvpalluri karjäär nüüd tervisele tunda annab?
Mul on elus olnud üks tõsine vigastus – põlve ristatiside Belgias 31-aastaselt. See oli päris valus hetk. Aga praegu võin rahulikult joosta või tennist mängida, põlved ei valuta ega puusast käi nõks läbi – ptüi-ptüi-ptüi!
Mis on nüüdsetes tegemistes kõige tüütum ja kurnavam? Ilmselt pidev reisimine?
Bussireisid Leetu ja Lätti ajavad küll kopa ette, ja kohad on ka mingid Utena ja Kedainiai. Aga reisid teeb kihvtiks see, et meil on lahe bussijuht Kaimar, ja buss on nagu Rocki treenerite pere kokkusaamise koht. Meeskonna liikmed istuvad, kõrvaklapid peas, aga meie, treenerid, ajame juttu ja viskame nalja. Kui meeskonnas tekib hea keemia, on raskeid hetki, nagu tüütud bussireisid ja lennujaamas passimine, üksteist toetades kergem taluda.
Kui kaua veel jaksad?
Kunagi [legendaarne treener] Ilmar Kullam ütles, et kuni 50. eluaastani on mõistlik seda tööd teha, siis enam mitte, vähemalt Eestis. Seega on mul jäänud kuus aastat (naerab), kui need on prohvetlikud sõnad. Ise tunnen küll end treenerina iga aastaga üha kindlamini, usun, et olen õigel teel. Aga tihti ei sõltu kõik sinust.
Jah, treener võib ju iga hetk hundipassi saada, ja siis on kukkumine ikka päris suur. Oled selleks valmis?
Ma üldse ei põeks. Minna näiteks TTÜ treeneriks oleks päris äge, saad hakata end hoopis teisest otsast tõestama. Mina sellest küll egole laksu ei saa, et olen olnud Rocki peatreener, kuidas ma nüüd TTÜsse lähen?!
Mul on omast käest näide, kui mängisin Bambergis. Meeskonna peatreener Dirk Bauermann ütles mulle pärast hooaega nelja silma all, et olin tubli mees, et ta on minuga olnud väga rahul, aga ta lihtsalt ei tee minuga järgmiseks aastaks lepingut, vaid võtab mõned nooremad jalad, ning soovib mulle karjääris edu. Käsi pihku, kõik.
Julm värk.
Ei ole julm, kui oled selleks valmis. See on spordimaailmas tavaline, et treenerid ja sportlased liiguvad.
Kuhu oleks edasi pürgida, sest selge see, et ega sa elu lõpuni Tartusse jää?
See on jube raske. Minusuguse treeneri võimalus välismaale saada on kasutada tutvusi ja pääseda kusagile pingi otsale vaatama ja õppima; siis pead kedagi tundma, kes sind soovitab. Treeneritel on veelgi raskem kui mängijatel, sest sa võid võtta treeneri Leedust või Serbiast – sa ei pea ju võtma Eestist. Võin koostada nimekirja töötutest treeneritest, ka välismaalastest, kes ainult ootavad, et saaks Kullamäe peksa, pääseks nemad Rocki etteotsa.
Mul ei ole tõsist soovi, et tahaks lennata Eestist minema ja kuskil mujal treener olla. Olen välismaal aastaid elanud ja tean, et seal ei ole nii, et jõuad kohe haljale oksale.
Mis suvel plaanis?
Püüan olla koos pere ja sõpradega, teeme mõne reisi. Kristian läheb Sofiasse EMile, võib-olla sõidan sinna lapsevanemana, vaataks mänge. Kui mu karjäär jätkub Rockis, tuleb jaanipäeva paiku mõtlema hakata, mis edasi saab: kes meeskonda jäävad, kellega laagreid teha. Keeruline võib tulla, sest hästi palju küsimärke on õhus.
On su palk peatreenerina suurem kui viimasel hooajal mängijana?
Minu palk suurem?!! Ei ole, ei ole! Kui saaksin sellise palga nagu mängijana, mis siis viga elada oleks. Mul tuleb treenerina end alles tõestada, et jõuaksin sinna, kus kunagi mängijana olin.
Tegelikult mulle ei meeldi teiste rahakotis sorida. Ma ei tea isegi oma mängijate palku – nii on lihtsam elada. Ei huvitagi, kui palju keegi saab. Kui need pinged ka veel peale panna, vaat siis hakkaks juukseid juba välja viskama. (Naerab.)
---------------
CV
Gert Kullamäe (43)
Eesti meistermeeskonna TÜ/Rocki peatreener
Sündinud 3. juunil 1971 Tallinnas
Lõpetanud 1989 Tallinna 54. keskkooli
1989–1991 õppis Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonnas
Karjäär mängijana:
1985–1989 TPI
1987 NSV Liidu noorte (U-17) koondises EM-pronks
1989–1990 TPedI
1990–1993 Tallinna Kalev, NSV Liidu meister 1991, Eesti meister 1992 ja 1993
1993 Eesti koondises EMi 6. koht
1993–1994 Kaunase Žalgiris, Leedu meister
1994–1996 BC Kalev, Eesti meister 1995 ja 1996
1996–1997 Kamee
1998–2000 BC Kalev, Eesti meister 1998
2000–2001 Telindus Oostende, Belgia meister
2001–2002 BC Hotronic
2002–2004 Brose Baskets, Bamberg, Saksamaa meistrivõistlustel kahel korral teine
2004–2006 Den Bosch EiffelTowers, Hollandi meister 2006
2006–2009 TÜ/Rock, Eesti meister 2007 ja 2008
Karjäär treenerina:
2009–2011 TÜ/Rocki abitreener, 2010 Eesti meister
2012–... TÜ/Rocki peatreener, 2015 Eesti meister
2010–... Eesti korvpallikoondise abitreener
Abikaasa Signe, poeg Kristian (16) Eesti korvpalli noortekoondise liige, poeg Oliver (7) käib Harju jalgpallikoolis
ja uinakud kaarsillal a'la Tein...kuhu need jäävad.
