Arnold Mitt. Valmistas päris suure pettumuse. Polnud teda tükk aega mängimas näinud ja oodanuks toonasega võrreldes palju suuremat edasiminekut. Noortekoondistes pole ta kunagi eriline punktitooja olnud, tema tugevuseks on lauavõitlus ja visete blokeerimine. Pühapäevases kohtumises oli tema osaks rünnakul sisuliselt vaid katete panemine. Need paar korviolukorda, mis tal tekkisid, lõppesid kas möödaviske või pallikaotusega. Pettumust valmistas aga eelkõige kaitsemäng, kus ma lootnuks näha palju jõulisemat enesekehtestamist. Ta ei lasknud küll otseselt end ära suruda, kuid mängulugemises tulid mitmel korral lüngad sisse ja lauavõitluses lasi ta paaril korral endalt palli käest ära lüüa. Aasta noorema Mattias Tassiga võrreldes tundub ta vähem osav ja plahvatuslik. Saab olema huvitav näha, kumb neist kujuneb suvel U18 koondise põhitsentriks.Kalev kirjutas:Puhtalt statsi pealt vaadates, minuteid on kuttidele jagunud, kuid seda kõige tähtsamat korvpallis, punkte, on suutnud ainult Treier visata ja temaltki vaid 4.JukuNoorem kirjutas:Uhhuu, ehk jõuad lisada ka omapoolse pigema kommentaari eestlaste esinemise kohta mängudes?
Hugo Erkmaa. Eesti korvpalli mõistes väga huvitav kuju: ligi kahemeetrine mängujuht (vajadusel ka number kaks). Kombinatsioon Martin Dorbeku füüsisest ja Timmu põrgatusosavusest ning visketunnetusest.
Kaspar Treier. Nagu olen siin kunagi juba kirjutanud, minu meelest on tegemist täiusliku paketiga. On olemas tippkorvpalli jaoks vajalik füüsis, vise, pallikäsitsus ning mängulugemine nii kaitses kui rünnakul. Pühapäevases mängus ei olnud tal küll hea viskepäev – muidu on aga tegemist oma meeskonna ühe olulisema ründemängijaga –, aga see, kuidas ta kaitses lühemate mängijatega kaasa suutis liikuda ning rünnakul väljakut nägi, tõi koheselt meelde Kristjan Kanguri. Ta võiks olla sarnaselt Venele ja Veidemanile üks neid mängijaid, kes teeb juba noores eas meestekoondise debüüdi. Midagi peaks ikka väga-väga valesti minema, kui temast ei tuleks Euroopa tippliigade tasemel mängumeest.
Kui Eesti U18 finaalturniiril korvialused mängijad sisuliselt puudusid ja tsentrit mängisid sageli number kolme positsiooni mängijad, siis Itaalias olid kõik nähtud võistkonnad komplekteeritud tipptiimide stiilis ehk nelja-viie mürakaga. Selles suhtes on positiivne, et Mitt on oma meeskonna põhitsenter (ja kuulus ka U20 meeskonda, mis tuli hõbedale) ning et Treier on samuti väga oluline tegija oma meeskonnas.