Re: Tartu Rock
Postitatud: 09 Mai 2017, 09:56
Tartu postimees ja Jaan Olmaru tegid päris terava intervjuu Gert Kullamäega. http://pluss.postimees.ee/4105709/gert- ... -vastutama" onclick="window.open(this.href);return false;
Eks mingitele küsimustele saab vastuse, mingitele küsimustele lubatakse vastused peale hooaja lõppu, kuuldavasti olevat ka meeskonna juhid väga pettunud Tartu poolfinaali üle, eriti ollakse pettunud mängupildi pärast.
tekst ka
Tartu Ülikooli peatreener Gert Kullamäe on kindel, et Tartu noored viivad Emajõelinna korvpalli lähiaastatel taas tõusule. Tartu korvpalli esindusmeeskond Tartu Ülikool jäi 14-aastase vahe järel Eesti meistrivõistluste finaalist välja ning peab igipõlise Tallinna-Tartu vastasseisu asemel leppima Pärnu meeskonnaga peetavate pronksimängudega.
Pettumus on suur?
Muidugi. Oleks tahtnud ju finaali saada. Meil pole kunagi olnud eesmärk pronksi peale mängida. Kõik need aastad on olnud eesmärk olla finaalis.
Enne kolmandat poolfinaali kirjutas Postimees, et Tartu korvpall seisab kuristiku äärel. Nüüd võib vist öelda, et olemegi langenud sügavasse auku. Kas see on õiglane hinnang?
Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Minu meelest on see isegi natukene pahatahtlik. Me ei saa vaadata ainult ühe seeria pealt, et me teeme oma asja jube halvasti ... Tuleb vaadata laiemat pilti. Tuleb vaadata professionaalset meeskonda ja Tartu üldist korvpalli. Mina näen neid asju väga positiivselt.
Kui vaadata tulevikku, siis just nüüd hakkab kätte jõudma see aeg, kus meie oma korvpallikooli poisid võiksid tulla esindusmeeskonda ja hakata seal mängima. Kui veel mitte järgmine, siis ülejärgmine hooaeg. Kui nad muidugi seovad oma elu Tartuga.
Mina saan hinnangu anda ainult sellele, et me tegime väga kehva hooajalõpu, aga tervikpildis ei ole mingist kuristikust Tartu korvpallis juttugi. Pigem lähevad asjad paremaks. Ma tean, et paljud inimesed loodavad, et kunagi tekiks Tartus jälle see aeg, kus on meeskonnas enda mängijad. Ma arvan, et see aeg on täitsa tulemas. U16 just võitis meistritiitli, U14 on tublid ....
Ei saa lahmides hinnata ühe profimeeskonna ebaedu ... Jah, ma tunnistan, see on pettumus ja olen valmis selle eest vastutama, aga rääkida kuristikust ja et Tartu korvpall on halvas seisus ... Kindlasti see nii ei ole. Inimesed pingutavad Tartus iga päev selle nimel, et korvpall kuhugi ei kaoks ja et meil tuleks veel rohkem mängijaid oma korvpallikoolist.
Kui me räägime esindusmeeskonnast, siis peaks Tartule olema Eesti meistrivõistlustel finaali jõudmine auasi ja mingis mõttes elementaarne?
Auasi kindlasti, aga kas ka elementaarne ... Kui me vaatame komplekteeritust, siis meil on iga aastaga läinud büdžett väiksemaks. Me ei ole sellise hinnaklassiga välismaalasi mitte kunagi vaadanudki. Ei siis, kui ma olin mängija, ega ka siis, kui olin abitreener või nüüd peatreener.
Teised klubid on ju ilmselgelt tugevamaks läinud. Oleme ka ise andnud ära mõned mängijad, näiteks Saimon Sutt läks ära Pärnusse. Just selles lootuses, et ta saaks seal rohkem mängida. Võrreldes eelmise aastaga on ka Rapla tugevamaks läinud. Nad on võtnud omale rohkem leegionäre. Ka Valga on võtnud rohkem lätlasi. Välismaalasi on liigasse juurde tulnud ja see on teinud liiga ühtlasemaks.
Üks meie edu võti on olnud see, et oleme suutnud omale välismaalasi vaadata suurema valiku hulgast. Sel aastal on need valikud olnud just sellised. Ent ma ei taha kindlasti meie välismaalasi süüdistada. Minu asi on nad vormida meeskonnaks ja ma arvan, et mingi hetkeni ma saingi väga hästi hakkama. Aga poolfinaalis ei vastanud mängupilt kindlasti sellele, mida ma lootsin ja tahtsin. See ei olnud ju unistuste komplekteeritus ka treenerite poolt. Ma tuletan meelde, et mul on ju ainult kümme meest roster’is (nimekirjas – toim). Max Konategi saime klubisse ainult tänu asjade kokkulangemisele. Kui teda poleks, siis oleks meid üldse üheksa olnud. Eks meil ole selliseid halbu asju ka juhtunud.
Ivo Van Tamm sai hooaja keskel vigastada, Janar Soo samuti. Ja need tublid koolipoisid, kes meil on ... Nad käivad ju hommikul koolis ja neil on oma noortemängud.
Eks see komplekteeritus oligi selle aasta väga raske moment. Me teadsime, millised on meie võimalused, ja tegime sellised valikud. Kas need on õiged või valed? Me pole kunagi võtnud sihiks, et kui mängijad tulevad, siis me saadame nad kohe jälle ära ja võtame uued. See kõik nõuab finantse. Pigem oleme alati püüdnud nad meeskonnaks vormida, mitte hakata tõmblema.
Mina saan hinnangu anda ainult sellele, et me tegime väga kehva hooajalõpu, aga tervikpildis ei ole mingist kuristikust Tartu korvpallis juttugi.
Ometi on ju Rapla eelarve Tartu omast poole väiksem?
Ju nende valikud on õnnestunud. Aga ma ei tahaks tegelikult hooaja analüüsiga praegu tegeleda. Meie hooaeg ei ole läbi. Mul on vaja valmistuda meeskonnaga pronksimänguks. Hooaeg tuleb ikkagi korralikult lõpetada. Ma olen nõus nendele küsimustele vastama hooaja lõpus.
Meeskonna jaoks pole hooaeg läbi, aga Tartu korvpallisõprade ja toetajate jaoks sisuliselt küll.
Jah, aga mina pean keskenduma oma asjadele. Mul on vaja meeskond häälestada neljapäeval algavaks seeriaks. Iga asi omal ajal.
Tavaliselt elate tähtsates mängudes väga emotsionaalselt väljaku ääres kaasa. Seekord istusite pigem mõtlikult pingil. Vähemalt kahes esimeses poolfinaalmängus. Miks nii?
No ei tea midagi. Ma olin ikka päris häälekas ja emotsionaalne, aga kui sul ikka asjad väljakul üldse ei suju ja kõik läheb vastupidi, siis kaua sa ikka kütad. Eks edulainel on alati parem ... See on juba minu loomuses, aga kui asjad ikka tõesti ei suju, siis lõputult ei jõua.
Kas see polnud märk sellest, et ei olnud enam energiat ega jõudu?
Ei usu. Selle taha nüüd küll midagi ei jäänud. Pigem olin ise veerandfinaalide ajal või poolfinaali alguses midagi valesti teinud, aga kindlasti ei jäänud midagi selle taha, et keegi ei tahtnud. Võin vanduda, et kõik läksid võitma.
Olete Tartus olnud nüüdseks 11 aastat. Kas te pole tundnud, et tahaks midagi uut proovida?
Ma saan selle küsimuse mõttest aru küll ja mõistan, kuhu te rihite, aga ma ütlen veel kord, et ma räägiksin nendel teemadel pärast hooaja lõppu.
Kas Tartu finaalist välja jäämises võiks olla ka midagi positiivset?
Kindlasti. Mina ei näe neid asju nii negatiivselt. Ikka juhtub. Mis siis teha? Ei pea ju hakkama üksteist maha laskma.
Meil on inimesed, kes korvpalli eest hoolt kannavad. Tartu korvpall ei kao kuhugi. Pigem ma usun ja loodan, et Tartu noortetreenerid on teinud head tööd ja kindlasti mingil hetkel hakkab Tartu oma poisse meeskonda tulema. Ma olen selles täiesti veendunud. See on ainult aja küsimus.
Sel neljapäeval on esimene pronksimäng. Kui raske on ennast ja mehi motiveerida?
Saab näha. Eks see ole uus olukord kõigile. Nii treeneritele kui mängijatele. Pole sellises olukorras varem olnud, aga need mängud tuleb ära mängida.
Ma loodan, et meid motiveerib seegi, et ka Pärnu on väga motiveeritud kolmanda koha suhtes. Nad pole seda kunagi saanud.
Eks mingitele küsimustele saab vastuse, mingitele küsimustele lubatakse vastused peale hooaja lõppu, kuuldavasti olevat ka meeskonna juhid väga pettunud Tartu poolfinaali üle, eriti ollakse pettunud mängupildi pärast.
tekst ka
Tartu Ülikooli peatreener Gert Kullamäe on kindel, et Tartu noored viivad Emajõelinna korvpalli lähiaastatel taas tõusule. Tartu korvpalli esindusmeeskond Tartu Ülikool jäi 14-aastase vahe järel Eesti meistrivõistluste finaalist välja ning peab igipõlise Tallinna-Tartu vastasseisu asemel leppima Pärnu meeskonnaga peetavate pronksimängudega.
Pettumus on suur?
Muidugi. Oleks tahtnud ju finaali saada. Meil pole kunagi olnud eesmärk pronksi peale mängida. Kõik need aastad on olnud eesmärk olla finaalis.
Enne kolmandat poolfinaali kirjutas Postimees, et Tartu korvpall seisab kuristiku äärel. Nüüd võib vist öelda, et olemegi langenud sügavasse auku. Kas see on õiglane hinnang?
Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Minu meelest on see isegi natukene pahatahtlik. Me ei saa vaadata ainult ühe seeria pealt, et me teeme oma asja jube halvasti ... Tuleb vaadata laiemat pilti. Tuleb vaadata professionaalset meeskonda ja Tartu üldist korvpalli. Mina näen neid asju väga positiivselt.
Kui vaadata tulevikku, siis just nüüd hakkab kätte jõudma see aeg, kus meie oma korvpallikooli poisid võiksid tulla esindusmeeskonda ja hakata seal mängima. Kui veel mitte järgmine, siis ülejärgmine hooaeg. Kui nad muidugi seovad oma elu Tartuga.
Mina saan hinnangu anda ainult sellele, et me tegime väga kehva hooajalõpu, aga tervikpildis ei ole mingist kuristikust Tartu korvpallis juttugi. Pigem lähevad asjad paremaks. Ma tean, et paljud inimesed loodavad, et kunagi tekiks Tartus jälle see aeg, kus on meeskonnas enda mängijad. Ma arvan, et see aeg on täitsa tulemas. U16 just võitis meistritiitli, U14 on tublid ....
Ei saa lahmides hinnata ühe profimeeskonna ebaedu ... Jah, ma tunnistan, see on pettumus ja olen valmis selle eest vastutama, aga rääkida kuristikust ja et Tartu korvpall on halvas seisus ... Kindlasti see nii ei ole. Inimesed pingutavad Tartus iga päev selle nimel, et korvpall kuhugi ei kaoks ja et meil tuleks veel rohkem mängijaid oma korvpallikoolist.
Kui me räägime esindusmeeskonnast, siis peaks Tartule olema Eesti meistrivõistlustel finaali jõudmine auasi ja mingis mõttes elementaarne?
Auasi kindlasti, aga kas ka elementaarne ... Kui me vaatame komplekteeritust, siis meil on iga aastaga läinud büdžett väiksemaks. Me ei ole sellise hinnaklassiga välismaalasi mitte kunagi vaadanudki. Ei siis, kui ma olin mängija, ega ka siis, kui olin abitreener või nüüd peatreener.
Teised klubid on ju ilmselgelt tugevamaks läinud. Oleme ka ise andnud ära mõned mängijad, näiteks Saimon Sutt läks ära Pärnusse. Just selles lootuses, et ta saaks seal rohkem mängida. Võrreldes eelmise aastaga on ka Rapla tugevamaks läinud. Nad on võtnud omale rohkem leegionäre. Ka Valga on võtnud rohkem lätlasi. Välismaalasi on liigasse juurde tulnud ja see on teinud liiga ühtlasemaks.
Üks meie edu võti on olnud see, et oleme suutnud omale välismaalasi vaadata suurema valiku hulgast. Sel aastal on need valikud olnud just sellised. Ent ma ei taha kindlasti meie välismaalasi süüdistada. Minu asi on nad vormida meeskonnaks ja ma arvan, et mingi hetkeni ma saingi väga hästi hakkama. Aga poolfinaalis ei vastanud mängupilt kindlasti sellele, mida ma lootsin ja tahtsin. See ei olnud ju unistuste komplekteeritus ka treenerite poolt. Ma tuletan meelde, et mul on ju ainult kümme meest roster’is (nimekirjas – toim). Max Konategi saime klubisse ainult tänu asjade kokkulangemisele. Kui teda poleks, siis oleks meid üldse üheksa olnud. Eks meil ole selliseid halbu asju ka juhtunud.
Ivo Van Tamm sai hooaja keskel vigastada, Janar Soo samuti. Ja need tublid koolipoisid, kes meil on ... Nad käivad ju hommikul koolis ja neil on oma noortemängud.
Eks see komplekteeritus oligi selle aasta väga raske moment. Me teadsime, millised on meie võimalused, ja tegime sellised valikud. Kas need on õiged või valed? Me pole kunagi võtnud sihiks, et kui mängijad tulevad, siis me saadame nad kohe jälle ära ja võtame uued. See kõik nõuab finantse. Pigem oleme alati püüdnud nad meeskonnaks vormida, mitte hakata tõmblema.
Mina saan hinnangu anda ainult sellele, et me tegime väga kehva hooajalõpu, aga tervikpildis ei ole mingist kuristikust Tartu korvpallis juttugi.
Ometi on ju Rapla eelarve Tartu omast poole väiksem?
Ju nende valikud on õnnestunud. Aga ma ei tahaks tegelikult hooaja analüüsiga praegu tegeleda. Meie hooaeg ei ole läbi. Mul on vaja valmistuda meeskonnaga pronksimänguks. Hooaeg tuleb ikkagi korralikult lõpetada. Ma olen nõus nendele küsimustele vastama hooaja lõpus.
Meeskonna jaoks pole hooaeg läbi, aga Tartu korvpallisõprade ja toetajate jaoks sisuliselt küll.
Jah, aga mina pean keskenduma oma asjadele. Mul on vaja meeskond häälestada neljapäeval algavaks seeriaks. Iga asi omal ajal.
Tavaliselt elate tähtsates mängudes väga emotsionaalselt väljaku ääres kaasa. Seekord istusite pigem mõtlikult pingil. Vähemalt kahes esimeses poolfinaalmängus. Miks nii?
No ei tea midagi. Ma olin ikka päris häälekas ja emotsionaalne, aga kui sul ikka asjad väljakul üldse ei suju ja kõik läheb vastupidi, siis kaua sa ikka kütad. Eks edulainel on alati parem ... See on juba minu loomuses, aga kui asjad ikka tõesti ei suju, siis lõputult ei jõua.
Kas see polnud märk sellest, et ei olnud enam energiat ega jõudu?
Ei usu. Selle taha nüüd küll midagi ei jäänud. Pigem olin ise veerandfinaalide ajal või poolfinaali alguses midagi valesti teinud, aga kindlasti ei jäänud midagi selle taha, et keegi ei tahtnud. Võin vanduda, et kõik läksid võitma.
Olete Tartus olnud nüüdseks 11 aastat. Kas te pole tundnud, et tahaks midagi uut proovida?
Ma saan selle küsimuse mõttest aru küll ja mõistan, kuhu te rihite, aga ma ütlen veel kord, et ma räägiksin nendel teemadel pärast hooaja lõppu.
Kas Tartu finaalist välja jäämises võiks olla ka midagi positiivset?
Kindlasti. Mina ei näe neid asju nii negatiivselt. Ikka juhtub. Mis siis teha? Ei pea ju hakkama üksteist maha laskma.
Meil on inimesed, kes korvpalli eest hoolt kannavad. Tartu korvpall ei kao kuhugi. Pigem ma usun ja loodan, et Tartu noortetreenerid on teinud head tööd ja kindlasti mingil hetkel hakkab Tartu oma poisse meeskonda tulema. Ma olen selles täiesti veendunud. See on ainult aja küsimus.
Sel neljapäeval on esimene pronksimäng. Kui raske on ennast ja mehi motiveerida?
Saab näha. Eks see ole uus olukord kõigile. Nii treeneritele kui mängijatele. Pole sellises olukorras varem olnud, aga need mängud tuleb ära mängida.
Ma loodan, et meid motiveerib seegi, et ka Pärnu on väga motiveeritud kolmanda koha suhtes. Nad pole seda kunagi saanud.