KalevRuus kirjutas:Demarr, luba esitada mõned küsimused, mida olen ka varem küsinud aga milele pole eriti vastuseid saanud.
1. Mis hiigelsummad on kasutada neil noortega tegelevatel klubidel kus asjad toimivad, vähemalt Kalev/Cramoga võrreldes (Rapla, Pärnu, Hito, Soku kool jne)?
2. Mis stipendiumitest sa räägid, kui jutt on eeskätt tasemel laste- ja noortegruppidest miniklassist A-klassini?
3. Kui aga rääkida juba napilt täiskasvanuikka jõudnud mängijatest, siis sellele samale Schleicherile ju tõesti leiti kõik need võimalused. OK, antud isiku, kuidas viisakalt öelda, eripärade tõttu asi ei toiminud. Aga kas sellest peab järeldama, et edaspidi ei peaks üritama võimeka noormängijaga sama varianti kasutada (pikem leping, vajadusel ühikakoht jne) Ja kas me räägime siingi mingitest ulmesummadest, mis on tõesti ülejõukäivad?
4. Kuidas on lood tippkorvpalli arendamisega vastuolus või on üldse võimatu eelmises postituses toodud ja pigem tahtmist kui raha nõudvate võimalustega (koostöö toimivate noorteklubidega, koolidega, ehk KOV-iga jne)?
5. "võiks igasugused võrdlused näiteks Leeduga ära unustada, kuna seal on korvpall teistsuguses staatuses ning paljude noorte jaoks on korvpalluriks saamine omaette eesmärgiks" - a)kui Leedu näide ei sobi, siis kas Läti ka mitte? b)kas oled kursis, millises staatuses ja millise kandepinnaga oli (noorte)jalgpall Eestis 20 aastat tagasi võrreldes praegusega? Kas sa ei arva,et nö paratamatusega leppimise korral oleksime samas seisus ka praegu?
6."Võib ju muidugi öelda, et Kalev võiks praegu esmalt omaealiste tippu jõuda, aga tegelt on sinna varasemalt jõutud ning see tee on ära proovitud. Ei olnud märkimisväärset tolku." - et korra prooviti noortetööd aga kohe erilisi tulemusi ei tulnud, seega paneme poe kinni? Vägev.
Kokkuvõtteks ütleks, et ma mäletan hästi kuidas sama suhtumine oli ka juba 90-tel. Eeskätt korvpalliliidu aga ka klubide, mõnede tuntud treenerite jne tasandil. Tulemus on see, et enimharrastatud spordialadest on korvpall kõige enam alla käinud. Vahemikus 1991-1993 tulime Liidu meistriks, mängisime Euroliigas ja olime EM-il kuuendad. Mida saavutasid sel ajal lätlased? Midagi. Ja mis on seis nüüd?
1.
Pole hiigelsummasid ja taolise kogukondliku töö eest tuleb neid väikekohtade tegelasi muidugi respekteerida. Entusiasmi ja tahet seal on, müts maha nende eest. Kuid - ühtegi eredat talenti pole sealt tulnud ega lähitulevikus ei näe ma ka tulemas. Ja mille järgi siis noortetööd ikka hinnata kui mitte lõpp-produkti järgi? Sa võid ju algviisiku koolipoisse täis toppida, kuid see ei näita veel noortetöö tegelikku taset. Tegelt tahtsingi jõuda selleni, et kahjuks tahab diskussioon taanduda formaalsusele (et miks Kalevi A-klassi meeskond mängib omaealiste esiliigas), mitte sisulisele probleemile (et miks pole Eestis ühtegi korralikku kvaliteetnoort peale tulemas lähitulevikus). Rõhutan, Eestis, mitte ainult Kalevis.
2. ja 3.
Kuna siin oli kriitika üks põhiargumente suunatud eelkõige selle suunas, et Kalevi A- ja B-klassi meeskonnad nii nõrgad on, siis keskendusingi pigem neile vanuseklassidele. Stipendiumide maksmise all mõtlesin seda, et tuleks ka A-klassi noormeestele rahalist toetust maksta. Kui tahta luua professionaalset keskkonda, kus noore põhitegevuseks oleks trenn (ja õppimine), siis tuleb teda ka toetada. On päris loogiline, et kui päevasel ajal keskendud põhiliselt eelpool nimetatud tegevustele, siis ei saa noorelt nõuda, et ta öösel kuskil rahateenimiseks tööl käiks. Tuleb luua sellised tingimused, mis soodustaks arengut ja ei tohi ära unustada, et tegemist on väga tundliku vanusega, kus tuleb teha tulevikku mõjutavaid otsuseid: kes tahab elukutseliseks peoloomaks hakata, kes läheb Soome ehitajaks, kes aga otsustab hoopis tõsisemalt ülikoolis haridust omandama hakata. Seega tuleb mõelda, kuidas motiveerida noormehi korvpalli juurde jääma ning tekitada neile reaalne kuvand, et ka korvpallis on võimalik kaugele jõuda. Välismaa akadeemiates on antud tingimused loodud: teed trenni, õpid natuke ja kui tahad, siis saad igal momendil ise veel individuaalset trenni juurde teha, millegi muu pärast muret tundma ei pea. Ka meil võiks ükski selline akadeemia tulevikus olla. Kiitsid enne Hito noortetööd, aga reaalsuses teevad nad hilisemas etapis endale hoopis suure karuteene. Kuidas? Kui esindusmeeskond on amatöörlikul tasemel ja teeb vaid kaks korda nädalas trennis, siis kandub see mingit hetk üle ka neile samadele tublidele A-klassi kuttidele ja hakkab nende arengut pärssima. Korvpall muutub nende jaoks aegamööda pelgalt harrastuseks, mitte aga professionaalseks elukutseks. Ehk siis peaaegu nullitakse oma töö ära ja koondis ei saa sealt kokkuvõttes mingisugust täiendust.
4.
Rix vastas hästi ära, väga palju lisada pole. Teiste noorteklubidega on varasemalt ju mingil määral koostööd tehtud. KOV-i toele ei maksa loota, ametlik esindusklubi on Tallinnas teadagi mis. Erinevates haridusasutustes on Kalev korvpalli propageerimas käinud (Kuristiku gümnaasium ja siis viimati vist kuskil Viimsi kandis), kuigi ma ei tea, kas neil mingi sügavam diil ka kellegiga on.
Üksi asja ajades tuleks esindusmeeskonna pealt liiga palju tagasi tõmmata.
5.
a) Läti on parem mõõdupuu. Ma küll ei tea väga detailselt Läti noortekorvpalli nüansse või mis nad seal täpselt teistmoodi teevad, kuid mõned tähelepanekud on küll. Esiteks on Läti korvpall Euroopas tuntum, tee mis tahad, aga nii lihtsalt on ja seetõttu on neil kergem välismaale pääseda. Ainuüksi seda võiks vaadata, kui palju on Läti noori mööda ilma laiali korvpalliharidust omandamas, nii Euroopa tippriikide juures kui ka USA's. See on juba praegu vilju toonud ja toob ilmselt tulevikuski. Sesmõttes oleme me Lätist tagapool, aga positiivne on see, et läbi Erkmaa ja Annuki on ka meil järjest enim noori tee piiri taha leidnud ning kontakte tuleb juurde. Väga vajalik nähtus, kuna just välismaal on noortel võimalik saada seda, mis meil hetkel Eestis puudu jääb - professionaalset keskkonda ja tugevat konkurentsi. Lätlased hammustasid selle ilmselt varem läbi.
Võibolla see nii hästi teemasse ei haaku, aga omaette märk on ka see, kuivõrd palju Läti treenereid välismaal hetkel töötamas on. Eesti treenerid paraku seal nii hinnas pole, äkki põhjusega?
b) Rix ütles jällegi põhilise ära. UEFA rahad on arengus siiski palju-palju kaasa aidanud. Üks asi on see Eesti mõistes ülisuur raha, mida klubid saavad eurosarjades osalemise eest + vähemalt mingi aeg tagasi jagas EJL (raha saadi UEFA-lt) klubidele veel lisaks sihtotstarbelist toetust noortetöö jaoks.
Enamgi veel, infrastruktuurigi jaoks on märkimisväärselt raha jagunud: viimase viieteist aastaga on EJL investeerinud infrastruktuuri arengusse koguni 20 miljonit eurot. Korvpalliliit kui palju?
6.
Ma ei rääkinud korra proovimisest. Kalevi A-klassi meeskond oli mitu aastat omaealiste tipus ja mängiti ka EYBL'i, seega oli rahvusvaheline väljundki olemas. Ilmselt nähti, et meesteklassi ei tule sealt lähitulevikus kedagi peale ja tõmmati tagasi, sest vahet ju pole, kas tiim on siis vanuseklassi meistriliigas või esiliigas. Ma ei tahaks väga uskuda, et kui too meeskond nüüd A-klassi meistriliigas mängiks, siis oleks ridamisi kutte kohe esindusmeeskonna ukse taga ootamas. Not going to happen ja sisuliselt praegusega vahet poleks.
Kui sisulisest poolest muutusi soovida, siis peaks Kalev järgima ikkagi tippliigade keskmike eeskuju ja looma endale normaalse korvpalliakadeemia. See aga pole kahjuks odav lahendus ning pigem tulevikumuusika.