BC Kalev/Cramo - foorum

Viimase mängijana Kalevi korvpallimeeskonnas vana Ehitustööriista" vaimu hoidev Rait Keerles tunnistab, et klubi areng mõne aastaga koduliiga autsaiderist ULEBi karikasarjas osalevaks Eesti esindusklubiks on olnud uskumatu.

Villeurbanne’i hotelli luksuslikus numbritoas Prantsusmaa kuulsa tiimi Asveliga kohtumist oodates tõdeb Keerles, et aastaid koduliiga tagumises pooles maadelnud ning alles kolm sügist tagasi esimese eduga üllatanud Ehitustööriista ümbersünd on olnud hämmastavalt kiire.

"Minu jaoks on see uskumatu," ütleb novembris 27aastaseks saav ääremängija. "Aastaid oli ainus eesmärk lihtsalt püsima jääda. Ka siis, kui kaks ja pool aastat tagasi tuli esimene meistritiitel. Ei millestki on tulnud suur ja võimas klubi – kõigepealt FIBA sari, nüüd ULEB... Seda poleks osanud arvata."

Keerles on ainus mängija, kes suure ümbersünni algatanud 2005. aasta Ehitustööriista tiitlihooajast nüüdseks Kalev/Cramo nime saanud meeskonda alles jäänud. Enamgi veel, ta jõudis 1999. aasta kevadel paar kuud mängida ka klubi päris algse eelkäija, noortekoondise baasil moodustatud Canon/Eesti Noortemeeskonna särgis.

"[Kalevi president] Ivar Valdmaa meenutas mulle hiljuti, et olen siin viimane vana Ehitustööriista mees. Nagu maskott," muigab Keerles.

Klubijuhtide Valdmaa ja Toomas Linamäe ambitsioonide toel on klubi kõigest mõne aastaga teinud läbi totaalse muutumise. Keerlese kõrval on vahetunud kõik mängijad, treenerid, töökorraldus, eelarve, vastased, eesmärgid.

"Kõik on läinud professionaalsemaks. Trennid on pikemad. Enne oli tund, tund-poolteist, viis minutit varem tulid kohale. Nüüd teed veerand tundi enne trenni individuaalset tööd, siis kaks tundi meeskonnaga, siis veel veerand tundi omaette. Kuus on kaks vaba päeva. Kogu aeg oled korvpallis. Eestis teist sellist väljundit suurel areenil pole," võrdleb ta rahulolevalt.

Mis salata – ka mängijate heaolu on kasvanud. "Mida professionaalsemaks läheb klubi, saavutused ja nõudmised, seda paremaks läheb ka heaolu. Palgad, reisitingimused, hotellid, mängusaalid..."

Ehitustööriista-aegseid kamraade ning klubi aastaid enda õlgadel vedanud treener Allan Dorbekit pole Keerlese sõnul mõtet nukrutsedes taga igatseda. "Muutused ja vahetused on asjade loomulik käik, see on paratamatu. Eriti, kui eesmärgid kasvavad. Ivar on ju rääkinud isegi Euroliigast."

Kõik muutused pole olnud kerged. Veselin Matici peatreeneriks tulles pidi Keerles ise mullu meeskonna liidri kohalt vahetusmeheks taanduma.

"Algul oli täielik segadus, mis mu roll on. Olin harjunud kogu aeg esireas olema. Aga hiljuti rääkis Matic ühel vaheajal: kaklesime mullu Raidiga terve hooaeg, aga nüüd mängin ma sellist korvpalli, nagu tema tahab. Sain aru, mida ta minult ootab – tulla vahetusest, rabada kaitses. Punkte võisin visata alles rünnaku viimastel sekunditel."

Isiklik taandumine polnud lihtne, kuid vältimatu. "Kui vaadata suurt korvpalli, kus võistkonnas on 12 staari – seal istuvad väga suured tähed pingil, kõik ei saa korraga platsile," tõdeb ta.

Kui midagi vanast ajast taga igatseda, siis kunagise noore Ehitustööriista kambavaimu. Mängijate vahetumise ja välismaalaste arvu kasvuga on tema sõnul ühtsustunne kahanenud. "Vanasti olime kõik keskmikud, teadsime, et lööme läbi vaid üheskoos ühtse rusikana. Nüüd on rohkem erineva tasemega mängijaid ja tugevamad võivad teatud hetkel loota, et saavad ise hakkama."

Kui paar eelmist suve nullis vigastus Rait Keerlese võimaluse Eesti koondises mängida, siis tänavu oli rahvusmeeskonna kandidaatide seast välja jäämine omapärasem lugu.
"Algul ei kutsutud mind üldse koondisse. Siis ühel hetkel helistati, aga viie päeva pärast olid mul just pulmad toimumas. Teadnuks, et kutsutakse, saanuks asju teistmoodi planeerida," kahetseb ta.
Peagi 27aastaseks saav Keerles loodab, et tal õnnestub siiski veel koondises mängida. "Kui kutsutakse, kui leitakse, et minust on abi, siis ikka läheks. Aga praegu ei tea ju sedagi, kes on järgmine treener."