BC Kalev/Cramo - foorum

Tere!

Ma ei tea kuidas siin foorumis üldine olukord on ja kui hästi siinsed kasutajad teine-teist tunnevad. Ilmselt ikka mingi kontingent inimesi saavad ka reaalelus läbi, aga samas on palju neid, kel ei ole vähematki aimu nendest tegelastest, kes siin pidevalt postitavad. Seetõttu mõtlesin, et võiks olla üks selline teema, kus inimesed saavad rääkida, mis neid seob korvpalliga lisaks fänlusele ja kas ise ka pallile mõnikord käsi külge pannakse? Kus ja kui kaua olete mänginud, milliseid meeskondi huviga jälgid? Lisaks võiks statistika mõttes ka enda pikkuse välja kirjutada, ent ei pruugi.

Mina ise puutusin korvpalliga kokku juba päris noorena. Nagu paljud, nõnda ka mina, käisin lapsena päris mitmes trennis korraga. Mängisin aktiivselt korvpalli ja jalgpalli. Mingil momendil aga kadus aeg, et mõlema spordialaga samal ajal täie aktiivsusega tegeleda. Selleks ajaks olin jõudnud kindlale seisukohale, et korvpall on minu jaoks kõige südamelähedasem. Mängisin korvpalli intensiivselt 8 aastat, võtsin aktiivselt osa Eestikatest ja muudest võistlustest ning saime meeskonnaga eeskujulikke kohti. Paljudele siinsetele foorumlastele on kindlasti see meeskond väga tuttav ning palju on temast ka juttu tehtud, aga jäägu see hetkel siia kohta.

Pärast 8 kaunist aastat ma igatahes lõpetasin korvpallitreeningud, et keskenduda rohkem koolile ja teistele huvialadele. Tagasi vaadates olen seda valikut nii mõnigi kord kahetsenud, kuid samas tean, et kui ma poleks seda teinud, siis oleksid nii mõningad praegused saavutused ja kogemused minust suure kaarega mööda jooksnud. Nüüd olen juba aastaid võrdlemisi vähesel määral korvpalli mänginud ning käsi on ikka väga roostes. Nii mõnigi kord olen mõelnud leida enda jaoks aega ning mõned toredad kaaslased, kellega regulaarselt palli patsutada. Vahel tekib telerist mõnda mängu vaadates kohutav kiusatus - tahaksin ise ka seal olla.

Kokku võttes võin öelda, et korvpall on pakkunud minu jaoks kõikvõimalikke meeldivaid kogemusi: seltskonda, ringi reisimist, mängu hasarti, füüsilist treeningut ning vaimset heaolu. Hea on meenutada neid ilusaid momente ja ka neid hetki, mis tol hetkel ei olnud võib-olla nii toredad, ent samas tagasi vaadatuna omavat tõeliselt positiivset väärtust.

Kirjutage teie ka midagi!

*

CB 4 kirjutas:Alustasin korvpalliga 12-aastaselt.Esimene klubi oli Tartu Kalev, mänguaega seal ma just eriti palju eisaand.Ning ega seal ka seltskond just väga tore polnud, suurem osa poisse olid sellised joogi ja suitsuvennad, ning treener(Tõnu Lust) oli treeninglaagris koguaeg täis.Ja laagris jäid pidevalt trennid ära, sest treener magas kaineks.Siiski suutsin vähese mänguajaga Erkmaa Korvpallikooli vastu hea esituse teha, siis kutsuski Aivo Erkmaa mind enda trenni.Ning nüüd ma siis olengi Erkmaa äsja väljapandud 95/96 satsi üks liidritest, võin mängida kõiki positsioone, pikkust on 1.74 ja alustasin tsentrina, sest meil lihtsalt polnud pikki, niiet võin ka mängida selg korvipoole kuid suuremosalt siiski murran läbi või viskan eemalt.Nüüd olen juba number 2'e peale liikunud vahel mängin ka 1'te ning 3'e.Erkmaa eest häid esitusi tehes kutsus Paavo Russak mind Rocki, mängisin seal ka paar turniiri.Aga otsustasin siiski Aivo Erkmaa käe all edasi pallida.Eestis fännan kõigerohkem Rocki, peamiselt sellepärast, et onu(Silver) mängib ka seal.Niiet elan rohkem talle kaasa Kuid välismängudes hoian ka Kalevile ning ka teistele Eesti Klubidele pöialt !Vabal ajal kui ma trennis eiole, teen korvpallivideosi.Ja noh, nüüd seda vaba aega rohkem, sest kukkusin laagris, ning tuli hüppeliigese sideme rebend. :/ Aga loodan kiiresti paraneda ning varsti juba palliplatsil tagasi olla
Muud midagi lisada polegi, ootan huviga teiste lugusi

Kaua sa palliplatsilt eemal pead olema? Mul juhtus hullemini. Hüppeliiges läks pooleks täiesti.

*

CB 4 kirjutas:

Kaua sa palliplatsilt eemal pead olema? Mul juhtus hullemini. Hüppeliiges läks pooleks täiesti

Aiiii Eile võeti just kips maha, ning arstid ütlesid, et esimesed kaks nädalat eitohi kindlasti trenni minna.Kuid arvatavasti homme lähen harjutan rahulikult vabaviskeid.Meil oli treeninglaager Parksepas, ning täpselt mängueelsel treeningul(u.2tundi enne mängu) läksin äärest sammudesse ja kukkusin lollisti. :S

Mul oli 5 nädalat kipsis. 2 ja pool kuud ilma kipsita olnud. 2 kuud lonkasin. Loodan poole või kuu pärast vabalt joosta.

*

Ma hakkasin kossu pelama 10 aastaselt , Enam trennis ei käi , lihtsalt ei võimalda Rakverre sõita koguaeg , aga sõpradega ikkagi käime paarkorda nädalas loopimas , olen 13 praegu ja 173-175 cm pikk , mängisin positsiooni 3-5 , hädakorral võin ka nr. 2 mängida , agano , minukodukohas kossu trenni pole , ja rakverre ei saa enam , niiet ei mängi enam niimoodi , agano , Viset mul on , Selgees oskan mängida . niietjah .

Siin keegi 96 aastal sündinud poiss on , kes käib rapla kossu trennis?

Tänud, CB4! Tahaks teistelt ka näha natuke pikemaid postitusi.

Lisan siia veel, et mind väga huvitab korvpalli mõju inimese pikkusele. Ma olen päris kindel, et korvpalli mängimine mõjutab lisaks geenidele ja keskkonnale päris palju tulevase täiskasvanu pikkust. Kuigi ma lõpetasin korvpalli veidi enne seda kui ma olin päris täispikkuse saavutanud, siis hetkel olen 189cm ja enam ma ei kasva. Seega olen 7cm keskmiselt pikem teistest meesterahvastest oma suguvõsas. Olen kindel, et võin suuresti korvpalli siinjuures tänada!

Alustaks siis sellest, et mis ajast ma üldse kossu hakkasin vaatama/fännama: ma ei viitsi täpselt järgi vaadata, mis hooaeg see oli, aga Kalevis mängisid siis Burlacu ja Kendrick Johnson.
Ise pole kordagi kossutrennis käinud ega kuskile klubisse kuulunud, kuna ma hindan tervist kõige tähtsamaks elus ja ma lihtsalt ei tahtnud riskida, et jalga p*rsse keerata endal, kuna jalale on oma jagu oppe tehtud mul juba (sel suvelgi tehti, kargud sain alt siin paar nädalat tagasi, nüüd luupan vaikselt ja kosun). Pikkust peaks olema 190 cm-it. Ma ei loe ennast pikaks, vaid täiesti keskmiseks. Vabal ajal on oma jagu aega saanud loopimas käia ja keka tundideski on saanud pelada, kuigi me keka õps on paraku mingi ilgem jalka fänn ja kossu saame üliharva mängida.

Koolis oli nii mitmetelgi kordadel nii, et kui hinnetega polnud just päris korras kõik, siis ikka vaevasid ennast, et kas ikka suudab ära parandada jne. Kui aga läksin kooli võimlasse vahetunni ajal või enne kekat, võtsin palli kätte, siis olid kõik mured just kui peast pühitud. See on see südamelähedasus.
Rääkides tugevatest külgedest, siis vabakad nagu oleks ja nagu ei ole ka. Viske tehnika, kui selline, peaks hea olema
Heal päeval sutsan behind the arc ka. Siiani on meeles 11nda klassi esimene keka tund, kus sai kossu mängitud. Pmst, ma panin enamus visked kotti ja tüüpidel oli karp lahti, et mida snütti
Asi, mida tahaksin endal parandada, on pallikäsitlus. Mitte, et ma mängima hakkaks mingil klubi tasemel, aga lihtsalt isegi hobi korras mängides peaks ikka mingi skill olemas olema

Klubidest rääkides, olen siiani alati pöialt hoidnud Eesti omadele BBL-is ja ka teistes liigades. Täpselt ei teagi, miks just Kalevit kohe fännama hakkasin. Hiljem, kui sain teada, et Keerles mu sugulane on, siis oli topelt põhjus, miks Kalevi poolt olla
Pere on mul ka kossusõbralik ja sellest huvitatud. Ma olen ka selline fänn, kes vaatab mängu lõpuni, isegi siis, kui lemmik klubi suurt kaotust saamas on. Paar krõbedamat lauset või väljendit ikka võib tulla, kui mingi loll otsus tehakse ja halvalt asi välja kukub. Eesti kolm lemmikut on Keerles, Kangur ja Talts.

Rääkides headest ja kurbadest/halbadest emotsioonidest, siis tulles valusate kaotuste juurde: Arvatavasti üheks elu TOP3 valusamate kaotuste sekka jääb niikuinii Kalevi kaotus Rockile Beardi kolmese tõttu. Selline roster, selline šanss, isegi Kurtinaitis tunnustas meeskonda ja siis halbade asjade kokkulangemisel sattusimegi kokku meeskonnaga, kellega mängida ei osatud.
Veel on mul kahju, et Kalev tol samal hooajal Triumfi kodus ei alistanud. Alguses spurdiga eest minnes tundus, et edasipääs on vb isegi mõeldav, lõpus aga juba vaatasid, et äkki ikka võidetakse see mitu korda suurema eelarvega meeskond. Fox ja Kangur langesid lõpus välja ja oligi pizdets. Ning Rocki poolelt oli kindlasti viimase sekundi kaotus Virtusele kodus väga masendav.

Kiiev on ka nagu vana hea tuttav Kalevi jaoks
Kes ei mäletaks, kui ühel mängul muud ei kuulnudki, kui: JOHN LINEHAAAAAAAAAN!!!

Oeh, korvpall on ikka fantastiline mäng! Eluks ajaks jääb kindlasti üheks suureks osaks elust.

E: Olen 18-aastane.

Ma hakkasin poisikesema kossu vastu huvi tundma neil õndsatel aegadel kui Kalev eesotsas Soku, Kuusmaa, Pehka, Nageli, Metstakiga veel liidukaid mängis ja 1991 aastal ka võitis. Ilmselt see otsustav finaalmäng, mida ise saalis pealt nägin, on ka suurim elamus. Teine legendaarne mäng mis kohe meenub oli EM-i valikmäng Leedu vastu (vist 1994) kus Pehka ja eriti Kullamäe viskasid igast asendist hullumeelse protsendiga kolmeseid mistõttu kaotasime alles lõpusekundeil kohtuniku kahtlase otsuse tõttu. Tegu oli müstilise mänguga juba seetõttu, et Eestil tegid skoori vist kokku neli meest, neist ühe arvele jäi kaks silma; pea kõik Eesti punktid tulid kolmestest jne.
Kuna sel ajal netti polnud, siis mina videosid ega asju teha ei saanud - pidin piirduma ajalehtedest piltide ja artiklite väljalõikamisega. Mingil hetkel olin ka kõva NBA fänn aga selle vastu huvi hiljem kahanes.
Ise ma kossutrennis käinud pole kuid koolis ja sõpradega väljas sai mängitud kõvasti. Vaatamata kossuhuvile kordagi kiusatust trenni minna polnud sest käisin juba vutitrennis ja sain ise aru, et see ala sobis mulle rohkem kuna pikkuses ja kaalus hakkasin juurde viskama alles kuskil 15-aastaselt, varem olin suht nublu.
Pöialt hoian eeskätt Eesti korvpallile kui sellisele. Ehitustööriista läbimurdeaastal hakkas see meeskond kõvasti meeldima, hiljem on erinevatel põhjustel Cramo vähe pettumust valmistanud ja mullu olin ehk kõige enamTarva poolt. Aga välismeeskondadega mängides hoian tuliselt kõikidele meite klubidele pöialt.

Ahjah, kui tuua veel esile oma korvpallialased saavutused siis olen ilmselt üks väheseid eestlasi kes on (kusjuures, korduvalt) poisipõlves kossu mänginud kesköösel, südatalvel ja seda kõike Eestis ja VÄLISVÄLJAKUL! Tehke järgi!

Kui juba ''südamepuistamiseks'' läks, siis KalevRuusi kommentaari lugedes mõtlesin, et kui kellelgi on mahti siis võiks oma vanuse ju ka täitsa lisada, sest huvitav oleks teada kui vana keegi on, kui õnnestus näha selliseid mänge, mis toimusid siis kui mõnda siit foorumist veel plaaniski polnud

Eks mul ole sarnane lugu KalevRuusiga, korvpallihuvi on olnud poisikesest peale, nii ise toksimiseks kui jälgimiseks. Mäletan, et sõitsin 1993. a praamiga Saaremaale, kui eesti pidas EM valikturniiril üht olulist kohtumist Rumeeniaga. Enne mängu hirmutati, et Rumeenia Muresan võtab Metstaki ja paneb ta koos palliga korvi, tegelikkuses kuulasin praami välitekil asuvast valjuhääldist ülekannet, kus meie meeskond Rumeeniat ikka suht-koht kergelt loputas, ja just, seesama metstak peaosas, kes Muresanist lihtsalt kiirem ja osavam oli. Samuti olid meeldejäävad raadiost otseülekanded juba EM turniirilt, kus Kuusmaa söötis ja Marga alt pani, nagu üskkord Pahv kuskil saates meenutas (oli see ju ka ETV spordisaate algustiitrites päris hea tükk aega). Seda sai siis kodus vanast FM raadiost kuulata, ja järgmine päev koolis oli seetõttu õppetükid tegemata. Polnud hullu. Ise olen toksinud alates 8 a eluaastast, aga õppimine oli vähe tähtsam. Maakooliga jõudsime isegi ükskord Sprite Cupi finaali, mis toimus Kalevi spordihallis, just enne otsustavaid EMV mänge, kus ilma tegid veel ASTO Moore'i ja Johnny Belliga eesotsas, finaalis saime vist tollase 49. keskkooli käest (vanemad Dorbekud, Parve jne seltskond) 129:40... Me ei saanud üle poole platsigi...kuigi olime nn maakoolide mesitrid. Tasemevahe ikka: korraliku treeneri all trenni tegevad mehed ja vastu maapoistest kekaõpsi all toksivad vennad. TSIKi igatahes ei läinud, kasvu polnud kah piisavalt ja otsustasin õppimise kasuks. Edaspidi mängisin ikka ülikooli meistrikatel sotsteaduskonna eest ja igasugu harrastajateturniire, nii Tartus kui Tallinnas, praegu on meil oma Globetrottersi tiim (ausõna!). Aga jah, igal võimalusel püüan jälgida kohapeal EMV, Cramo tegemisi, Tartus pikka aega õppides muidugi Rocki mänge. Lihtsalt huvi pärast tegin ka kohtunikukoolituse ja eksami, et reeglid endale üksipulgi selgeks teha, kuid vilistamine ise piirdus ühe aastaga- aega lihtsalt rohkem ei jätku muude tegevuste (õppimine ja õpetamine) kõrvalt, kuid iga-aasta püüan ikka ka kohtuniketegevusega end kursis hoida. Hobi.

Hakkasin kossu trennis käima u 8 aastaselt TTÜ KKs. Korvpalli hakkasin mängima sarnaselt isale. Olen 13 aastane ja käin endiselt TTÜs trenni tegemas. Mängus mängin tavaliselt algkooseisus tagamängija kohta. Kaks eelmist hooaega olin TTÜ fänn kuni selle hooajani. Nüüd olen Cramo fänn kuna TTÜ liitus Tallina Kaleviga ja TTÜ põhimängijad tulid Cramosse Käin Cramo mängudel kaasaelamas ja mõnikord ka TTÜ/Kalevi mänge vaatamas.