Jah aga meeskonna enda jaoks on kasulik lisaks tõsistele pühendunud "hobiinimestele" tuua saali ka võimalikult palju n.ö väljaspoolt inimesi. Tõsiusklikud fännid lähevad muidugi saali iga ilmaga, iga tabeliseisuga ja iga piletihinnaga. Aga Eesti on nii väike riik, et siin on selliseid tõsifänne maksimaalselt mõnisada Tallinnas (ja lähiümbruses) teist samapalju Tartus ja lähiümbruses ning mõnikümmend Raplas, Rakveres jne. Meeskonnale on kasulik aga, kui pileti ostavad vähem pühendunud. Ma ei tea kas korvpallis on sellist lähenemist tehtud aga jalgpallis oli küll oma liigitus: juhuslikud külastajad, toetajad, fännid, ultrad, huligaanid. Noh vähemalt Eesti kossus huligaane ei ole
ultrasid võime näha näiteks Leedus kindlasti. Siin ei ole ei ühegi meeskonna (ei klubi ega koondise fännid) päris selle tasemeni küündinud.
Ütleme kossus jagaks a) süvafännid - eelkõige meeskondade fännklubide liikmed, miks mitte ka EKSS, kellele on saanud meeskonnaga reisimisest omaette hobi. Ühesõnaga need, kes tõesti investeerivad oma hobisse kõvasti. Ja kellele on oluline ka palju mänguvälist - nii seltskond ise, klubi identiteet jne. Need on n.ö "margikogujad" (kuigi filateelia oma kõrgemal tasemel on kokkuvõttes pigem kasumlik tegevus). b) fännid - ütleme suured korvpalliarmastajad. Üritavad igal võimalusel kohal käia või mängu kusagilt näha. On küll lemmikmeeskond välja kujunenud, kuid jälgivad ka teisi liigasid ja tasemeid. Tihti toksivad ka ise harrastuskossu. Meeldib igal võimalusel korvpallist lugeda, sellest sõpradega arutada jne c) huvilised - need keda tõmbab platsi äärde kas huvitav vastasseis, oma meeskonna edu või muud sellist. Aga miks mitte ka lihtsalt mõnus õhkkond ja tore võimalus tööpäeva õhtut või vaba päeva veeta. Ei ole kõige stabiilsemad saalis käijad, kuid hoiavad ikkagi uudistel silma peal ja on asjadega suures plaanis kursis. d) juhuslikud käijad - satuvad saali kas mõne reklaami tõttu, kellegiga koos, täiesti juhuslikult möödaminnes vms. Korvpallist suuremad teadmised puuduvad, esitavad küsimusi stiilis: kas meie omad on sinised või valged? Mis see jooks tähendab jne.
Süvafänne tavaliselt piletihind tõesti ei koti (kui just juhuslikult ei ole konto päris nullis vms). Fännidega ka suuremat probleemi pole, kui muidugi meeskond kehva mänguga ja juhtkond ebaõiglase piletihinnaga pikalt nöörivad, löövad ka lõpuks käega ja vaatavad telekast. Aga Eesti on nii väike riik, et nende kahe rühma esindajaid saabki mängule kokku max 1000 inimest. Kui sedagi. Kõik otsustab lõpuks see, palju n.ö huvilisi suudetakse kohale meelitada ja kui hästi nad ennast seal saalis tunnevad, mis emotsiooni saavad. Nemad on kindlasti ka kõige hinnatundlikum grupp - näiteks juhuslikud käiad ei oska piletihinnast midagi arvata, nad ei oskagi seda mingisse konteksti panna nii väga ja kuna väga harva käivad, siis see neid ka väga ei häiri. Meeskondade (eriti suuremaid saale kasutavate meeskondade) eesmärk peab ikkagi olema võimalikult palju huvilisi iga mäng saali meelitada ja neile hea emotsioon anda, et nad tagasi tuleksid.
Sry pika jutu pärast muidugi.
