Mis hinnaga hakatakse müüma korvpalli EMi pileteid? "Läti ei ole lõplikku hinda kinnitanud minu teada, kuid hinnavahemik peaks jääma Eesti fännide jaoks 20st kuni 45 euroni mängu kohta," ütles Ratas ja lisas: "Ma loodan, et me saame piletimüügiga alustada 12. või 13. detsembril. Selleks ajaks on selgunud kõik alagrupivastased."
Eesti koondis.
Re: Eesti koondis.
Re: Eesti koondis.
Väike ülevaade Eesti võimalikest vastastest.
Tugevusgrupp 1:
Valida on Leedu ja Hispaania vahel. Huvitavam oleks mängida viimastega aga arvan et sellest võib tulla koondisele "säästame põhimehi" stiilis mäng (sõltub ajakavast)
Tugevusgrupp 2 :
Serbia oleks kõige kehvem valik ilmselt. Vahest Ukraina vastu on shansid kõige suuremad? Soome peaks ka mängustiililt sobima.
Tugevusgrupist nr 3 on vastaseks Läti
Tugevusgrupp 4 :
Itaaliaga kokku sattuda ei tahaks ning Makedooniast on ka halvad mälestused.
Tugevusgrupp 5:
Ideaalis mängiks Gruusiaga. Tšehhid oleks ka hea valik. Iisrael....
Tugevusgrupp 1:
Valida on Leedu ja Hispaania vahel. Huvitavam oleks mängida viimastega aga arvan et sellest võib tulla koondisele "säästame põhimehi" stiilis mäng (sõltub ajakavast)
Tugevusgrupp 2 :
Serbia oleks kõige kehvem valik ilmselt. Vahest Ukraina vastu on shansid kõige suuremad? Soome peaks ka mängustiililt sobima.
Tugevusgrupist nr 3 on vastaseks Läti
Tugevusgrupp 4 :
Itaaliaga kokku sattuda ei tahaks ning Makedooniast on ka halvad mälestused.
Tugevusgrupp 5:
Ideaalis mängiks Gruusiaga. Tšehhid oleks ka hea valik. Iisrael....
Re: Eesti koondis.
Mjaa, grupis koos Gruusia, Belgia, Ukraina, Hispaania ja Lätiga võiks ideaalis lausa 2. kohale mängida.
Re: Eesti koondis.
Maalehes Tiit Soku juubeli puhul ülevaade Sokkude kossudünastiast.
Re: Eesti koondis.
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/el ... d=70048441" onclick="window.open(this.href);return false;
TIIT SOKK – pallidünastia kuldne liige
60 aastat on Eesti korvpallis ilma teinud perekonnanimi Sokk. Dünastia juhatas 1950ndatel sisse August Sokk, andes teate edasi poeg Tiidule, kes 15. novembril tähistab oma 50. juubelisünnipäeva.
Soulis 1988. aastal olümpiavõitjaks kroonitud Tiit Sokk hoiab Eesti korvpallielus jätkuvalt taktikeppi. Nüüd juba rahvuskoondise peatreenerina, valmistudes järgmisel aastal toimuvaks EM-võistluste finaalturniiriks.
Palliväljakul on aga jututeemaks Tiidu pojad Tanel ja Sten-Timmu - mõlemad Eesti koondislased.
August Soku jõuline esiletõus
Tiidu isa August Soku esilekerkimine korvpallitaevas oli kiire ja jõuline. 1953. aastal oli ta üks neist Eesti noortekoondise mängijatest, kes jõudsid omaealiste Nõukogude Liidu meistrikullani. Ent juba aasta varem hakkas 16aastane August ilma tegema Eesti meistriliigas, kolm aastat hiljem jõudis vabariigi koondise põhikoosseisu.
1955, mil Tartu Kalev jõudis suurriigi meistrivõistlustel viiendaks, oli 19aastane Sokk kalevlaste üks liidreid olümpiamedalimees Ilmar Kullami kõrval.
Kui sama aasta algul mängiti Stalingradis liiduvabariikidevaheline suurturniir, oli Sokk koos Mart Lagaga kuuenda koha saavutanud Eesti koondise liider. Seejuures võideti finaalturniiril Moskvat ning kõrgemast kohast jäid lahutama kolm nappi kaotust. Eesti meistrivõistlustel tunnistati aga esimese meistrimedali kaela saanud Sokk turniiri tagajärjekaimaks mängijaks.
Kümme aastat oli August Sokk Eesti koondise ja Kalevi meeskonna üks kandvamaid jõude. Mängides end ka NSV Liidu koondise kandidaatide ringi ja olles üks peategelasi Eesti koondise tagasijõudmises Nõukogude Liidu tippu 1960ndate esimesel poolel.
Olümpiavõitja Tiit Sokk kinnitab veendunult, et temast kujunes tippmängija tänu isale.
"Isa ütles mulle alati, et kui tema mind noorena ei sunni, siis ükskord vanemaks saades tulen tema juurde ringiga tagasi ja heidan talle seda ette. Noor ei oska veel enda jaoks kõiki asju lõpuni läbi mõelda ja selleks tuleb teda suunata. Liiga sageli jäetakse see aga tegemata ning siis seisavadki su ees mehed, keda pole kunagi tööle sunnitud ja kes neid kaotatud aastaid enam tagasi ei tee," tunnustab Tiit isa kunagisi õpetusi ning mõeldes praeguste tegijate vajakajäämistele.
Erilise, omaette lehekülje meie spordilukku kirjutas August Sokk treenerina. Teenides suuri võite nii Kalevi klubi kui Eesti koondisega, oli tema suurim võit oma pojast olümpiavõitja vormimine. Järgmistel treeneritel polnud enam tarvis Tiidule ABCd õpetada, ta sobis igasse meeskonda. Ka tolle ajastu maailma tugevamasse.
Tiidu ema Liana sõnul on poeg paljuski isa sarnane. "Samuti kinnine, räägib vähe," ütleb Liana Sokk. "Augusti suust kuulsin paljusid asju seltskonnas olles, kui ta vahel rääkima hakkas. Tundub, et ka treenerina mängust üle saamine on neil sarnane. August istus siis poole ööd üleval ja tõmbas suitsu."
Rääkides veel August Soku treeneritööst, lisab Liana, et Ilmar Kullam oli see mees, kes Augusti Kalevi peatreeneriks ära rääkis. Liana olnud sellele kogu hingega vastu. Aga kui August veel kahtles, siis öelnud Kullam: "Mis sõdur sa oled, kui ei taha kindraliks saada."
Seitsmeaastaselt Kalevi pingile
"Korvpalluri perekond määras suuremalt jaolt ala valiku minu jaoks ära. Kuid teiseks oli Eestis siis selline korvpallivaimustus nagu viimastel aastatel Leedus. Korvpall oli esimene valik. Need, kes sinna ei mahtunud, pidid leidma mõne muu ala," põhjendab Tiit Sokk.
Sama meelt on ka ema Liana: "Eks kõik algas kodust. Meil on igas põlvkonnas olnud sporditegijaid. August oli ikka päris sportlane. Minule oli sport kõrvaltegevus, sest ennekõike olin ma loomaarst." Olgugi et Liana Sokk (neiuna Masing) kuulus Eesti koondisse iluvõimlejana ja harrastas edukalt ka vehklemist.
"Olin vist seitsmene, kui hakkasin Kalevi meeskonna pingil istuma. Viimase mehena pingi serval ning vaatasin-kuulasin suurte meeste tegemisi ja jutte. Elasin kõigele kaasa," räägib Tiit.
"Kõige huvitavamad osad olid õhtuti, kui isa koos Kullami ja Krevaldiga arutles mängude üle. Olin seal justkui legaliseeritud kaaskuulaja, kuigi paljudest asjadest aru ei saanud. Huvitav oli ikkagi. Isa ei öelnud mulle kunagi, et sa pead mängima. See kõik tuli nagu iseenesest. Selline oli asjade loomulik käik, ja kui ma juba suurem olin, siis polnud tal minu jaoks ka aega. Korvpalli mängiti kogu aeg, ja nii see läks."
Liana Sokk räägib, kuidas isa Tiitu hiljem utsitas, et poeg julgemini mängiks. "August ütles talle ikka, et kõiki palle ei tohi sa teistele sööta. Ise pead ka midagi tegema, muidu jäädki nähtamatuks. Tiit oli aga tagasihoidlik."
Liana sõnul hakkas poeg mängijana silmanähtavalt arenema Nõukogude Liidu noortekoondises. "Seal oli kõik täpselt paigas. Konkurents sundis tagant, nõudis pingutamist. Eestis vaadati temast alguses nagu kuidagi mööda. Räägiti vaid, et meil pole perspektiivikaid noormängijaid... Isa aga uskus Tiidusse."
Tartus oli Tiidu esimene treener pärast isa õpetusi Arne Laos. Kuni ühel hetkel oli vaja pealinna kolida. See oli siis, kui Tartu Kalevist sai Tallinna Kalev, kus August Sokk jätkas treeneritööd.
Tiit Soku kujunemine mängumeheks toimus ajal, mil Kalev oli veel päris tugev. Liidus heideldi otse suurte klubide taga ja korvpallivaimustus oli kõrgel, kuni mõni aasta hiljem hakkas saabuma põlvkondade vahetus.
1980. aasta sügisel kutsuti Tiit esimest korda Nõukogude Liidu noortekoondisse. Mitte treenerist isa pärast, nagu ajakirjanduses pakuti, vaid ikka mänguoskuste poolest.
"Isa nõudis väga, et pean oma punktid ära viskama. Et kes viskab, see on mees! Mõistsin, et puhtalt mängujuhina ma Eesti korvpallist kõrgemale poleks tõusnud.
Eks tänu omavahelistele sõnelemistele mõistsin, et pean viskama. Isa ärgitas mind olema nahaalsem," räägib Tiit noortekoondise aegadest.
"See oli isa käsk: "Pead omaealiste hulgas olema parem kõikides mängukomponentides, kui tahad midagi saavutada." Ja seda käsku olen teadlikult või alateadlikult oma põhimõtetes arvestanud."
Sajandi meeskonna dirigendiks
Suureks mängumeheks kujunes Tiit aga Moskvas. 1984. aastal ootas teda ees armeeteenistus ning esimeseks koduklubiks sai Moskva AKSK. Sokk mängis superklubi eest kaasa kontrollmängudes, kuid NSV Liidu meistrivõistluste avaetapiks Vladivastokis ei mahtunud esitosinasse.
"Pärast Vladivastoki turniiri tehti minuga vangerdus. AKSK treener Aleksandr Gomelski tegi ettepaneku, et mul oleks hetkel õigem mängida Moskva Dünamo meeskonnas, kus saaksin kohe mänguaega. Ju ta oli oma venna Jevgeniga, kes oli siis Dünamo vanemtreener, asja kokku leppinud. Nii saigi minust Dünamo mängija, ja mängida sain seal tõesti palju, igas mängus pea 40 minutit," räägib Sokk klubivahetusest.
Samas hakkas Jaak Salumets kodus ehitama uut Kalevit ning Sokuta ei saanud seda kuidagi teha. Sestap toonitab Salumets nüüdki, et uue Kalevi loomisel nägi ta võtmemängijana just Sokku. Teekond tema kojutoomiseks ei olnud aga sirgjooneline. "Olukord oli selline, et keegi ei tahtnud tol hetkel Kalevi peatreeneriks hakata. August Soku tervis polnud enam kõige parem ja ta soovis, et just mina võtaksin treenerikoha üle. Mul oli Augustile ainult üks tingimus: hakkan Kalevi treeneriks sel juhul, kui tood Tiidu koju tagasi. August jäi minu ettepanekuga nõusse."
Samas sai Salumets endise mängijana suurepäraselt aru, et Kalevi meeskonna meisterlikkus peab selleks tublisti tõusma. Sest Tiidule tähendas Moskvast Tallinna tulek tol hetkel kaks astet allapoole langemist. Kogu tema mängijakarjäär võis niimoodi liiva joosta. Ta riskis mängijana ikka väga palju ning küllap andis enesele sellest ka aru.
Järgnenud Kalevi-aastad kulmineerusid NSV Liidu meistrikulla võitmisega kevadel 1991. Kuid enne seda, 5. jaanuaril 1987 kaotas Tiit isa. August Sokk lahkus noore, 51a mehena.
Järgmisel aastal, 30. septembril 1988 vallutas tema poeg Tiit aga unistuste tipu: tuli NSV Liidu meeskonnaga Soulis olümpiavõitjaks. Mitte ei kuulunud kulla võitnud meeskonda, vaid oli selle kuldse meeskonna mängu looja.
Seda võidukat koondist nimetas ROKi president Juan Antonio Samaranch Souli olümpiakülas XX sajandi meeskonnaks. Meeskonna dirigendiks oli inimhingede insener Aleksandr Gomelski ning käivitavaks mängumootoriks väljakul Tiit Sokk.
"Peale selle, et Tiit oskab rünnata, võitles ta hästi oma konkreetse vastasega, võttis vastu julgeid ja originaalseid taktikalahendusi. Ta oli sel olümpiaturniiril üks meie edu aluseid, kellele saime mängu ehitada. Kui Tiit oli väljakul, võisin platsi serval rahulikult mängu vaadata.
Tema puhul on tegu tõelise intellektuaaliga, kes mängujuhina suudab käivitada ja juhtida kogu meeskonda," lausus Gomelski tema kohta pärast olümpiaturniiri.
"See oli tõeline meeskond, mis 24 tundi ööpäevas hingas ja töötas ühes rütmis. Kõik see paistis välja ka platsil ning sellepärast meile ka vastu ei saadud," ütleb meeskonna toonane arst Vassili Avramenko. "Minu arvates olid Titok ja Sabas (Sokk ja Sabonis - T. L.) meie koondise kõige väärtuslikumad mängijad."
Tiit oli võrdselt Šarūnas Marčiulionisega olümpiaturniiril väljakul kaheksas mängus kokku 214 minutit. Enam kui 200 minutit (205) sai mänguaega veel vaid Aleksandr Volkov. Need minutid räägivad iseenda eest.
Treenerina poegade kõrval
Lõpetanud 1990ndatel oma profikarjääri Kreekas ja mänginud viimased mängud uuenenud Kalevi ning Eesti koondise eest, riputas Tiit Sokk 1998. aasta kevadel ketsid varna. Olümpiavõitja jätkas treeneritööl nagu isagi: esialgu Nybiti klubiga, siis juba Eesti koondisega. Väljakul kestis Soku dünastia esiotsa Taneli ja hiljem juba Sten-Timmu toel.
See, kas treener saab olla demokraat, sõltub Soku sõnul eelkõige mängijate valikust, keda on kasutada. "Meil pead mängijaid hoidma, treener peab olema diplomaat. Suurmeeskondade juures on treeneril vabamad käed: kes pinget välja ei kannata, neile näidatakse ust. Tulevad uued."
Samas lisades, et kui sa oled aastaid NSV Liidu koondise juures olnud, siis väga raske on pärast seda olla diplomaat.
"Seal ei püüdnud keegi sind mõista ega sulle vastu tulla. Asi oli väga lihtne: kas jah või ei. Eesti jaoks on selline olukord nii õnn kui õnnetus. Kui kõik hästi läheb, on kõik rahul. Ei lähe, siis on keeruline kedagi süüdistada, sest sa pead samade meestega ka edasi hakkama saama. Inimloomus aga juba on selline, et ikka püütakse minna kergema vastupanu teed. Praegu pääseb tippu ainult ülima fanatismi toel. Seda kohtab Eesti spordis kahjuks harva."
Tööd koondise peatreenerina võtab ta suure väljakutsena.
"Koondis on ikka koondis, kus koos terve riigi parimad. Siin ei ole sul nagu klubis meeskond komplekteeritud, vaid pead tulemuse saama olemaolevate inimestega. Kerge on puusse panna, sest puudub ümbermängimise võimalus. Aega pole ka palju. Sa ei saa mehi ümber õpetada, vaid pead oskama neid veenda, et nad kõik annaksid vajalikul hetkel endast parima," räägib Sokk peatreeneri tundmustest.
Tunnistades lõpuks, et ta vist ei ole ikka see õige treeneri tüüp, sest mängust üle saamine võtab väga pikalt aega. "Terve järgmine öö kipub siis vahele jääma. Aga isal oli täpselt samamoodi. Temagi elas mängus veel järgnenud ööl edasi."
Teisiti ei kujuta Sokud korvpalli vist ettegi.
"Olen endale lubanud, et kui see asi ükskord enam mõnu ei paku, siis loobun. Tunnen korvpalliga samasugust vaimset sidet, nagu on enda kohta rääkinud tennisetäht Andre Agassi. Sa oled päevast päeva oma lemmikala sees, tunned selle ala vastu isegi tülpimust ja vihkamist, aga ühel hetkel tahaksid öelda: nii hea on, mängime veel. Kui sa midagi oskad, siis on seda hea ka teha."
ISA JA POEG
August Sokk
- Sündis 3. novembril 1935 Tartus.
- Korvpallur ja korvpallitreener.
- NSV Liidu noortemeister 1953.
- 1955–1964 mängis Eesti koondises ja esindusklubis Kalev.
- Kolmekordne Eesti meister (1955, 1958, 1959).
- Meistersportlane (1958) ja aumeistersportlane (1966).
- Peatreenerina juhendas 1973–1980 Eesti koondist ja Kalevi esindusmeeskonda.
- Nimekamaid õpilasi: Tiit Sokk, Aleksei Tammiste, Avo Jans jt.
- Suri 5. jaanuaril 1987 Tallinnas.
Tiit Sokk
- Sündinud 15. novembril 1964 Tartus.
- Korvpallitreeningutega alustas 1971.
- Kuulus aastatel 1986–1990 NSV Liidu koondisse.
- Olümpiavõitja Soulis 1988.
- MM-võistluste hõbe 1986 ja 1990.
- EM-võistluste pronks 1989.
- Noorte Euroopa meister 1981.
- Juunioride MMi hõbe 1983.
- NSV Liidu meister Tallinna Kalevis 1991.
- Eesti parim meessportlane 1991.
- Eesti koondise peatreener 2004–2007
ja 2009–..
Re: Eesti koondis.
Nurger sai siis esimeses ametlikus NCAA mängus Wichita State Shockersi eest väljakule 20min ja sai kirja: 4p, 1lp, 1 blokk. Meeskonnale muidugi ka võit.
Re: Eesti koondis.
Jõesaar lammutab: http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=70174769" onclick="window.open(this.href);return false;
Re: Eesti koondis.
Mis ime läbi tema pikkusega mees 18 lauda saab, seda ma küll ei tea... nooh, tubli tubli. Statistika järgi on ta praegu oma konverentsi parim lauavõitleja, ning punktide, söötude, vaheltlõigete ja blokkide arvestuses kõigis esimese viie seas, ning see on ükstapuha millise konverentsi puhul kõva näitaja. Algus on igatahes hea, näis kuidas edasi läheb.
Re: Eesti koondis.
Mitut mängu korraga kehva vaadata, aga Rocki mängus häirib uimasus. Rocki eelmise aasta edu aluseks oli agressiivne rünnak, siin pole seda ollagi. Ja meestest rääkides, kas Kurbas ja Dorbek kaitset ka mängivad? või rünnakut?
Edit: vabandust vales teemas postituse pärast
Edit: vabandust vales teemas postituse pärast
Viimati muutis japs, 18 Nov 2014, 20:54, muudetud 2 korda kokku.
Re: Eesti koondis.
kurat jah kolm mängu ja nyyd hakkas veel jalgpall ka otsa:D
Re: Eesti koondis.
No ema anna padruneid selle Jüri Butšakovi jutu peale. Härra Tuulega TTV-st paras paar. Jutt käib Delfi TV ülekandest alagruppide loosimisest.
Re: Eesti koondis.
Nonii, peab vist hakkama Lille'i hotelle vaatama
Re: Eesti koondis.
Kui Leedukad välja jätta, siis ülejäänud on kõik mängitavad.randomjoe kirjutas:Nonii, peab vist hakkama Lille'i hotelle vaatama
-
- Kasutaja
- Postitusi: 1145
- Liitunud: 19 Juul 2007, 12:57
Re: Eesti koondis.
Milline loos!!!
Re: Eesti koondis.
Islandist hakkab lausa kahju.