Aga palun.
Mis vägi paneb 40-aastaselt taas Eesti korvpallikoondise huviorbiiti tõusnud Valmo Kriisa treeningul endiselt armutult rassima ja platsil keravälguna sähvima?
Vanameistri tiitlit kiputakse tänapäeval kergekäeliselt külge pookima. Hakkab atleet 30 tuuri jõudma, ja juba silt küljes. Kusjuures ülearu oluline pole tihti seegi, kas tegu on maailma-, Eesti või pelgalt rajoonimeistriga.
Lepinguta, aga kirglik
Kriisa on vanameister sõna parimas tähenduses. Üks võrdlus: mais 41. sünnipäeva tähistav igiliikur debüteeris Tartu korvpallimeeskonna eest Eesti meistriliigas 1990. aastal. Kui ta alustas teist hooaega, sündis praegune koondislane Rain Veideman…
Kriisa on korvpallikarussellil kaua tiirelnud ja Eesti liiga võitude kõrval tulnud ka Hollandi meistriks. Ta on pidanud koondise eest üle saja kohtumise ja paljudel ei lähe meelest, kuidas Kriisa tõi 2006. aastal Eestile lõpusekunditel Horvaatia üle ilusa üllatusvõidu. Tõeliselt sümpaatse suurkuju teeb temast aga mänguhasart ja kirg, mis pole aastatega põrmugi lahtunud. Ja ülimalt professionaalne suhtumine.
Tänavu paneb mõistagi kukalt kratsima pentsik tõsiasi, et TÜ/Rock pole ikka veel suutnud Kriisale lepingut pakkuda ja mängija pole siiani palka saanud. „Olen praegu professionaalne amatöör,” kommenteerib tagamängija, kes loodab, et olukord saab varsti lahenduse. Kuid Kriisa ei jää praegu parimate päevade tasemest sugugi kaugele.
Liigu edasi, sisu jätkub peale reklaami
EM-ile? Miks ka mitte
Kust ammutad indu, et hoida suurepärast toonust, et trotsida tervisehädasid ning jagada platsil puid ja maid endast poole noorematega? „Eks mingid eesmärgid ole täitmata. Tahan nende poole liikuda. Mulle meeldib korvpall väga ja just sellisel tasemel. Pärast lõpetamist kusagil madalamal tasemel mängimine pole minu jaoks väljund,” lausub Kriisa. Hiljem vestluse käigus tunnistab ta, et jäi omal ajal koondises ja Kalevis liiga kauaks Tiit Soku, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Rauno Pehka varju. „Pinki sai nühitud kõvasti. Samas olid ees tegijad, kelle kõrval arenesin. Mingil hetkel tundsin, et olen liiga kaua pingil olnud. Et võiksin meeskonnale rohkem anda. Ent treeneri (Jaak Salumets – M. R.) silmis ei olnud ma tol hetkel veel valmis vastutust võtma. Järelikult ei suutnud ma end lihtsalt piisavalt tõestada, et võita usaldust varem ja rohkem.”
Kust ammutad indu, et hoida suurepärast toonust, et trotsida tervisehädasid ning jagada platsil puid ja maid endast poole noorematega?
Kriisa kõndis oma rada mööda. Pani end aastatel 2003–2006 proovile Hollandis ja jõudis ära oodata ka aja, kui oli koondises võtmemängija. Aga missugused eesmärgid on aidanud tagamängijal ikkagi siiani tipptaset näidata ja tänavu eurosarjas Rocki eest koguni elu parimate kilda kuuluvaid etteasteid teha? „Üks eesmärk on kindlasti meistritiitli Tartusse toomine, ammu pole võidetud,” annab igipõline tartlane pooliku vastuse, sest see pole tema lõplik siht. Teda kannustav isiklik eesmärk jääbki esialgu saladuseks, enne munemist ta ei kaaguta. „Kui eesmärk täitub, on seda näha ja kuulda.”
Sügisel toimuva EM-finaalturniiri tõttu spekuleeritakse tänavu juba varakult, kes võiks koondisse pääseda. Aastaid rahvusmeeskonda enam mitte esindanud Kriisa uus tulemine on tekitanud mõnusa intriigi: aga äkki? Koondise juhendaja Tiit Sokk Õhtulehele antud intervjuus vanameistri kaasamist ei välistanud. Ka Kriisa suust jääb ei-sõna tulemata: „Kui ma seda mängu juba mängin, olen sellel karussellil ja jõuan heasse vormi, ei saa midagi välistada.”
Vanasti pandi bussis tina
Tegelikult on Kriisa, kes tuli Eesti meistriliigas esimest korda platsile veerandsaja aasta eest, hinnaline „liikuv ja hingav arhiiv”, sest ta on näinud eri aegu.
Palusime tal vastata: kui palju on 25 aasta jooksul muutunud…
… mäng ise?
„Kuu aega tagasi sattus mulle näppu videokassett, kus Tartu Korvpallikool mängis Rafteriga. No see oli ikka päris naljakas. Mõni endine mängumees armastab rääkida, et „kuidas me ikka omal ajal…”. Need mehed võiksid arhiivist mõne video välja otsida ja siis nad enam ei taha sellest rääkida. Mäng on tänapäeval täiesti teine – kiirem, füüsilisem, kaitse on agressiivsem, tehniline praak teistsugune. Juba reeglid on teised: rünnaku aeg lühem, kolmepunktijoon kaugemal. Ma arvan, et mulle sobib tänapäevane korvpall rohkem kui omaaegne, kus rünnakuaeg oli pikk.”
… mängijate professionaalsus?
„Nüüd ongi profimeeskonnad, 1990-ndatel läks mõni pärast mängu restorani tööle. Töökultuuri poolest on palju muutunud. Nüüd on sellest nii palju aastaid möödunud, et võib rääkida. Toona keerati pärast mängu bussiga tagasiteel olles ikka kork lahti. Minu jaoks, kes ma olin noor mees ja üritasin maailma parandada, oli see suur šokk. Mõni tõsteti pärast bussist kaubana maha. Minu jaoks oli selline asi täiesti välistatud. Tänapäeval ei saa öelda, et sellist asja on klubides vähem – lihtsalt ei olegi enam!”
„1990-ndatel keerati pärast mängu bussiga tagasiteel olles ikka kork lahti.”
… publik?
„Üldiselt on publikuhuvi käinud alati lainetena. Huvitavad mängud on rahvast ikka saali toonud, kui koondisel on hästi läinud ja EM-finaalturniirile jõutud. Tahaks loota, et korvpall jääb Eestis tippalaks.”
… meedia?
„Meedia on muutunud asjatundlikumaks. Aastate eest võis pärast mängu kuulda ikka väga rumalaid küsimusi. Need, kes aastaid korvpallis ringelnud, on targemaks saanud. Mõni kohe nii targaks, et on treeneriks hakanud! Võib öelda, et meedia on arenenud koos korvpalliga.”
Kas Kriisa saab lõpuks lepingu?
Sel hooajal TÜ/Rockis lepingu ja tasuta mänginud Valmo Kriisa olukord võib varsti laheneda.
Kriisa ei soovi lepinguteemat detailselt kommenteerida. „Kuigi pool hooaega on juba läbi, olen optimist,” lausub ta. Eesti Päevalehe andmetel hakkavad Rocki juhid jõudma mängijaga osapooltele vastuvõetava kompromissini, ilmselt vähemalt hooaja otsustavate mängude ajaks pole Kriisa enam „professionaalne amatöör”.
Kas sooviksid karjääri lõpetada seal, kus alustasid, ehk Tartus? „Kui selle asjaga veel tõsiselt tegelen, siis võin igale poole minna,” märgib Kriisa, aga ei avalda, kui suurt huvi on tema head esitused teistes meeskondades tekitanud. „Need asjad ei toimu keset hooaega.”
Ta lükkab ümber legendi, nagu teeniksid Eesti korvpallurid ulmesummasid. „Minust on need igatahes mööda läinud. Karjääri lõppedes ma jalgu seinale panna või mingist tuleviku kindlustamisest rääkida ei saa,” sõnab Kriisa, kes on sportimise kõrvalt aidanud korraldada laagreid kuulsa Venemaa iluuisutamistreeneri Aleksei Mišini õpilastele. „Need on lihtsalt projektid. Seda ei saa tööks nimetada.”
Kriisa koos pojaga platsile?
Valmo Kriisa pikk karjäär on tekitanud huvitava olukorra: omaaegsed tiimikaaslased on karjääri lõpetanud, nüüd mängib ta koos nende poegadega.
Tartu klubis on Kriisa partnerid olnud mõlemad Tiit Soku pojad, varem Sten-Timmu ja nüüd Tanel. „Sokud pole enam teema, mul tulevad varsti vastu Kullamäe ja Pehka poisid,” naerab Kriisa. Ka ta enda 14-aastane poeg Kerr on noorteklassis silma paistnud. Tuleb temast mängumees? „Ta veel nii noor, aga lootust on alati. Kasv ja füüsis on tähtis, muud omadused on täitsa ole- mas.”
Kuna Kriisa ise jätkab, võib fantaseerida, et ühel päeval jooksevad platsile kaks Kriisat. „See nõuab asjaolude kokkulangemist,” jääb papa-Kriisa realistiks, kuid kujutluspildile kriipsu peale ei tõmba.