Eesti korvpalli tulevik/lootused
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Kui kohalikust liigast rääkida, siis 20-aastaselt peaks juba tõesti pead kandma, aga Euroopa häid liigasid vaadates, ei avasta just ülemäära palju noori tegijaid. Eks nad ikka enamasti pingilt vaatavad.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Eks see olegi see, et kui tahad olla tugevamas liigas tegija, pead juba 20 aastaselt olema natuke nõrgemas liigas mängumees.NoName kirjutas:Kui kohalikust liigast rääkida, siis 20-aastaselt peaks juba tõesti pead kandma, aga Euroopa häid liigasid vaadates, ei avasta just ülemäära palju noori tegijaid. Eks nad ikka enamasti pingilt vaatavad.
Ehk siis meie kontekstis et olla Euroopas tegija, peab juba 20 aastaselt koduliigas kanda kinnitama. Samamoodi et olla NBAs staar, peab juba 20selt olema Euroopa tugevamates liigades arvestatav mängija. Muidugi ole ka erandeid, aga eks need olegi erandid.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Kui korvpallur pole 20-aastaselt tegija, siis ta ei saagi selleks (14)
02. oktoober 2015 01:00
Jaan Martinson
16-aastane Kristjan Kullamäe (palliga) olevat juba Kalev/Cramo vaateväljas ja temast oodatakse palju.
16-aastasel korvpallinoorel seisab ees kolm-neli otsustavat hooaega, mis määravad ta saatuse.
Kui Eesti U-16 koondis EM-i B-divisjoni täiseduga võitis, kuulutasid paljud asjatundjad, et meie korvpalli tulevik on pisut helgem, ja soovitasid poistel rahulikult areneda.
Korvpallitreener Aivo Erkmaa on teist meelt. „Poistel pole aega, iga päev on kullahinnas,” sõnas ta. „Siitmaalt järgmised neli aastat on neil kõige kuumemad, tuleb tohutut tööd teha. Kolme-nelja hooaja pärast selgub, kas jõutakse tipptasemele või jäädakse Eesti liigasse virelema.”
Ühest küljest võiks praegust põlvkonda võrrelda Eesti endiste staaridega, kuid spetsialistide arvates polevat see põhjendatud, sest siis oli teine aeg ning korvpall vähem intensiivne ja jõuline. Aga ikkagi…
Eestis pole konkurentsi, noored vajuvad kiiresti mugavustsooni.
Martin Müürsepp mängis 15-aastaselt Eesti meistriliigas keskmiselt 25 minutit ja viskas kümme punkti. Gert Kullamäe arvud olid samas vanuses 18 ja üheksa. Tiit Sokk oli 17-aastaselt juba Kalevis ehk Eesti koondises nagu ka Rauno Pehka.
Pilk naabrite juurde
Ent keskendume tänapäevale. Kuna meil pole kedagi eeskujuks tuua, siis vaatame naabrite poole. Need, kelle lend on kõrge, saavad tegijaks ja jõuavad tippmeeskonda enamasti enne 20. eluaastat.
Soomlased. Kolm nende ässa tõusid pildile 19-aastasena. Sasu Salin siirdus Union Olimpijasse, Petteri Koponen valiti NBA draft’i ja Hanno Möttölä hakkas mängima USA tippülikoolis.
Lätlased. Andris Biedriņš jõudis 18-aastaselt NBA-sse, Kristaps Porziņģis Sevilla põhimeeskonda.
Rootslastest debüteeris Ludvig Håkanson 15-aastasena Barcelonas ja Jonas Jerebko 19-aastasena Itaalia liigas, Jerebko jõudis peagi NBA-sse.
Leedu tänavuses EM-i koondises oli ainult kolm mängijat – Antanas Kavaliauskas, Deividas Gailius ja Artūras Milaknis –, kes polnud 20-aastaselt veel tippklubi põhikoosseisu jõudnud.
Tippliiga või koduliiga
Mainitut silmas pidades on praegustel Eesti U-16 koondislastel kolm-neli aastat aega, kui tahavad kõrgelt lennata. Mõistagi võib olla erandeid, ent kas tasub loota enese erandlikkusele?
Gert Kullamäe: „Lõpetame selle jama, et eestlane on hilise arenguga.”
„Lõpetame selle jama, et eestlane on hilise arenguga,” põrutas Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe, kes on ka ühe lootustandvama noorkorvpalluri isa. „Raske on loota 24–25-aastaselt korvpallurilt arenguhüpet. Mitte karm reaalsus, vaid lihtsalt reaalsus on see: tahad Euroopas tegijaks tõusta ja korvpalliga korralikku elatist teenida, pead 18–19–20-aastaselt olema Eestis pildil, koondise vaateväljas. Kui ei ole, hakka mõtlema haridusele või töökoha leidmisele. Või lepi sellega, et sinust saab tavaline Eesti meistriliiga mängija.”
Vahelepõikeks: on kaks erandit, mida kogu aeg näiteks tuuakse. Kristjan Kangur ja Margus Metstak jõudsid Euroopasse eakana. Jah, nemad alustasid korvpallimängu 16-aastasena, mis tähendab, et tippu jõudmiseks kulus kümme aastat. Kümne aastaga eralduvadki terad sõkaldest.
Audentese meeskonna peatreener Indrek Visnapuu: „Kui korvpallur soovib pääseda mõne Euroliiga kaheksa tugevama klubi koosseisu, peaks ta hiljemalt 20-aastaselt olema Eesti koondises ja saama kahe aasta jooksul seal põhitegijaks. Vastasel korral jääb aega napiks.”
Edulugusid pole
Viimastel aastatel pole Eesti korvpallurid maailma vallutanud, Euroliigas mängib ainult Siim-Sander Vene.
„Seepärast mängib, et sai korvpallihariduse Leedus,” oli Erkmaa karm. „Meil on andekaid mängijaid, aga kes nad tippkorvpalliks ette valmistab? Vene pidi läbima kadalipu, mida Eesti ei paku.”
Meil on andekaid mängijaid, aga kes nad tippkorvpalliks ette valmistab?
Kalev/Cramo ei tegele parimate noormängijatega, Tartu Rock samuti mitte, oli Erkmaa kriitiline. „Meil pole ju ühtegi edulugu ette näidata. Vanemad – Kuusmaa, Kullamäe, Sokk – käisid Nõukogude Liidu noortekoondise hammasrataste vahelt läbi. Kes seal ellu jäi, sellest sai mängumees. Meil puudub konkurents, noored vajuvad kiirelt mugavustsooni, rahulduvad Eesti liigaga.”
„Eestis pole tõesti potentsiaalsele tulevikutegijale igal tasandil tõsist konkurentsi, aga just konkurents viib edasi. Aeg-ajalt saab andekas poiss liiga lihtsalt hakkama,” nõustus Visnapuu kolleegiga.
„Leedus on teistsugune kultuur ja süsteem. Meil puudub püramiid, oleme killustatud. Leedus liiguvad andekad ja töökad korvpallurid mööda astmeid ülespoole ja koonduvad lõpuks kahte klubisse: Žalgirisesse või Lietuvos rytasesse. Kui korvpallur ühel astmel liiga heaks muutub, tõstetakse ta kohe järgmisele, kus tuleb taas koha eest võidelda.”
Eesti tulevikukoondis koosneb välismängijaist
Audentese meeskonna peatreeneri Indrek Visnapuu arvates on üks Eesti korvpalli muresid selles, et meistriliiga klubid pole klubid, vaid meeskonnad – neil pole tõsiseltvõetavat noortesüsteemi. „Omanikke ei huvita noortekorvpall, sest see ei pääse leheveergudele ega telerisse,” rääkis Visnapuu. „Välismaalt pallur osta on odavam ja lihtsam kui ise üles kasvatada.”
Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe pidas pika pausi, kui otsis vastust küsimusele, miks tema talendikaid noori meeskonda ei võta ega üles kasvata.
Kas on nii, et omanikke huvitab võit, mitte Eesti korvpalli areng? Kullamäe: „Paraku nii ta on. Meil puudub ühine visioon, kuidas Eesti korvpalli edasi viia.”
Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak lisas, et asi jääb suuresti raha taha. „Euroopas kulutavad klubid noortesüsteemile vähemalt sama palju, kui on Kalev/Cramo eelarve.”
Korvpallitreener Aivo Erkmaal on lahendus olemas: noored tuleb varakult kodust ära saata. „Kel on julgust välismaale minna, see mingu, sest sealtkaudu on suurem tõenäosus tippu jõuda. Piiri taga on konkurents karm ja tingimused paremad.”
Visnapuu nõustus Erkmaaga, kuid mööndustega. „Sõltub, millised tingimused ja taustsüsteem välisklubis on,” täpsustas ta. „Hea, kui on eesmärk noort arendada, et ta täiskasvanuna endale jätta või maha müüa. Ent teinekord visatakse poiss nii-öelda vette – mäng, mängu otsa – lootuses, et ta läheb paremaks. Kui ei lähe, saadetakse minema. Arvan, et Audentese kaudu on samuti võimalik tippu jõuda.”
Erkmaa, kelle viis noort kasvandikku treenivad Itaalia klubide juures, Audentesesse ja Eestisse ei usu. „Arvan, et umbes seitsme või kümne aasta pärast koosneb Eesti koondis nii-öelda välismängijatest ehk meestest, kes on tippu jõudnud piiri taga.”
02. oktoober 2015 01:00
Jaan Martinson
16-aastane Kristjan Kullamäe (palliga) olevat juba Kalev/Cramo vaateväljas ja temast oodatakse palju.
16-aastasel korvpallinoorel seisab ees kolm-neli otsustavat hooaega, mis määravad ta saatuse.
Kui Eesti U-16 koondis EM-i B-divisjoni täiseduga võitis, kuulutasid paljud asjatundjad, et meie korvpalli tulevik on pisut helgem, ja soovitasid poistel rahulikult areneda.
Korvpallitreener Aivo Erkmaa on teist meelt. „Poistel pole aega, iga päev on kullahinnas,” sõnas ta. „Siitmaalt järgmised neli aastat on neil kõige kuumemad, tuleb tohutut tööd teha. Kolme-nelja hooaja pärast selgub, kas jõutakse tipptasemele või jäädakse Eesti liigasse virelema.”
Ühest küljest võiks praegust põlvkonda võrrelda Eesti endiste staaridega, kuid spetsialistide arvates polevat see põhjendatud, sest siis oli teine aeg ning korvpall vähem intensiivne ja jõuline. Aga ikkagi…
Eestis pole konkurentsi, noored vajuvad kiiresti mugavustsooni.
Martin Müürsepp mängis 15-aastaselt Eesti meistriliigas keskmiselt 25 minutit ja viskas kümme punkti. Gert Kullamäe arvud olid samas vanuses 18 ja üheksa. Tiit Sokk oli 17-aastaselt juba Kalevis ehk Eesti koondises nagu ka Rauno Pehka.
Pilk naabrite juurde
Ent keskendume tänapäevale. Kuna meil pole kedagi eeskujuks tuua, siis vaatame naabrite poole. Need, kelle lend on kõrge, saavad tegijaks ja jõuavad tippmeeskonda enamasti enne 20. eluaastat.
Soomlased. Kolm nende ässa tõusid pildile 19-aastasena. Sasu Salin siirdus Union Olimpijasse, Petteri Koponen valiti NBA draft’i ja Hanno Möttölä hakkas mängima USA tippülikoolis.
Lätlased. Andris Biedriņš jõudis 18-aastaselt NBA-sse, Kristaps Porziņģis Sevilla põhimeeskonda.
Rootslastest debüteeris Ludvig Håkanson 15-aastasena Barcelonas ja Jonas Jerebko 19-aastasena Itaalia liigas, Jerebko jõudis peagi NBA-sse.
Leedu tänavuses EM-i koondises oli ainult kolm mängijat – Antanas Kavaliauskas, Deividas Gailius ja Artūras Milaknis –, kes polnud 20-aastaselt veel tippklubi põhikoosseisu jõudnud.
Tippliiga või koduliiga
Mainitut silmas pidades on praegustel Eesti U-16 koondislastel kolm-neli aastat aega, kui tahavad kõrgelt lennata. Mõistagi võib olla erandeid, ent kas tasub loota enese erandlikkusele?
Gert Kullamäe: „Lõpetame selle jama, et eestlane on hilise arenguga.”
„Lõpetame selle jama, et eestlane on hilise arenguga,” põrutas Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe, kes on ka ühe lootustandvama noorkorvpalluri isa. „Raske on loota 24–25-aastaselt korvpallurilt arenguhüpet. Mitte karm reaalsus, vaid lihtsalt reaalsus on see: tahad Euroopas tegijaks tõusta ja korvpalliga korralikku elatist teenida, pead 18–19–20-aastaselt olema Eestis pildil, koondise vaateväljas. Kui ei ole, hakka mõtlema haridusele või töökoha leidmisele. Või lepi sellega, et sinust saab tavaline Eesti meistriliiga mängija.”
Vahelepõikeks: on kaks erandit, mida kogu aeg näiteks tuuakse. Kristjan Kangur ja Margus Metstak jõudsid Euroopasse eakana. Jah, nemad alustasid korvpallimängu 16-aastasena, mis tähendab, et tippu jõudmiseks kulus kümme aastat. Kümne aastaga eralduvadki terad sõkaldest.
Audentese meeskonna peatreener Indrek Visnapuu: „Kui korvpallur soovib pääseda mõne Euroliiga kaheksa tugevama klubi koosseisu, peaks ta hiljemalt 20-aastaselt olema Eesti koondises ja saama kahe aasta jooksul seal põhitegijaks. Vastasel korral jääb aega napiks.”
Edulugusid pole
Viimastel aastatel pole Eesti korvpallurid maailma vallutanud, Euroliigas mängib ainult Siim-Sander Vene.
„Seepärast mängib, et sai korvpallihariduse Leedus,” oli Erkmaa karm. „Meil on andekaid mängijaid, aga kes nad tippkorvpalliks ette valmistab? Vene pidi läbima kadalipu, mida Eesti ei paku.”
Meil on andekaid mängijaid, aga kes nad tippkorvpalliks ette valmistab?
Kalev/Cramo ei tegele parimate noormängijatega, Tartu Rock samuti mitte, oli Erkmaa kriitiline. „Meil pole ju ühtegi edulugu ette näidata. Vanemad – Kuusmaa, Kullamäe, Sokk – käisid Nõukogude Liidu noortekoondise hammasrataste vahelt läbi. Kes seal ellu jäi, sellest sai mängumees. Meil puudub konkurents, noored vajuvad kiirelt mugavustsooni, rahulduvad Eesti liigaga.”
„Eestis pole tõesti potentsiaalsele tulevikutegijale igal tasandil tõsist konkurentsi, aga just konkurents viib edasi. Aeg-ajalt saab andekas poiss liiga lihtsalt hakkama,” nõustus Visnapuu kolleegiga.
„Leedus on teistsugune kultuur ja süsteem. Meil puudub püramiid, oleme killustatud. Leedus liiguvad andekad ja töökad korvpallurid mööda astmeid ülespoole ja koonduvad lõpuks kahte klubisse: Žalgirisesse või Lietuvos rytasesse. Kui korvpallur ühel astmel liiga heaks muutub, tõstetakse ta kohe järgmisele, kus tuleb taas koha eest võidelda.”
Eesti tulevikukoondis koosneb välismängijaist
Audentese meeskonna peatreeneri Indrek Visnapuu arvates on üks Eesti korvpalli muresid selles, et meistriliiga klubid pole klubid, vaid meeskonnad – neil pole tõsiseltvõetavat noortesüsteemi. „Omanikke ei huvita noortekorvpall, sest see ei pääse leheveergudele ega telerisse,” rääkis Visnapuu. „Välismaalt pallur osta on odavam ja lihtsam kui ise üles kasvatada.”
Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe pidas pika pausi, kui otsis vastust küsimusele, miks tema talendikaid noori meeskonda ei võta ega üles kasvata.
Kas on nii, et omanikke huvitab võit, mitte Eesti korvpalli areng? Kullamäe: „Paraku nii ta on. Meil puudub ühine visioon, kuidas Eesti korvpalli edasi viia.”
Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak lisas, et asi jääb suuresti raha taha. „Euroopas kulutavad klubid noortesüsteemile vähemalt sama palju, kui on Kalev/Cramo eelarve.”
Korvpallitreener Aivo Erkmaal on lahendus olemas: noored tuleb varakult kodust ära saata. „Kel on julgust välismaale minna, see mingu, sest sealtkaudu on suurem tõenäosus tippu jõuda. Piiri taga on konkurents karm ja tingimused paremad.”
Visnapuu nõustus Erkmaaga, kuid mööndustega. „Sõltub, millised tingimused ja taustsüsteem välisklubis on,” täpsustas ta. „Hea, kui on eesmärk noort arendada, et ta täiskasvanuna endale jätta või maha müüa. Ent teinekord visatakse poiss nii-öelda vette – mäng, mängu otsa – lootuses, et ta läheb paremaks. Kui ei lähe, saadetakse minema. Arvan, et Audentese kaudu on samuti võimalik tippu jõuda.”
Erkmaa, kelle viis noort kasvandikku treenivad Itaalia klubide juures, Audentesesse ja Eestisse ei usu. „Arvan, et umbes seitsme või kümne aasta pärast koosneb Eesti koondis nii-öelda välismängijatest ehk meestest, kes on tippu jõudnud piiri taga.”
-
theundertaker
- Kasutaja
- Postitusi: 2575
- Liitunud: 07 Sept 2010, 20:59
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
No oleneb kuidas noored see hooaeg mängivad, et vb tõesti suudab mõni juba uuel hooajal mängida tugevamas klubis.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Nagu siin foorumis eile õhtul vihjati, siis Matthias Tass siirdubki Prantsusmaale. Väga vinge uudis:
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=72628867" onclick="window.open(this.href);return false;
Meil on nüüd kolm noort tsentrit, kes mängivad tippliigade noortemeeskondades: Karpin Hispaanias, Mitt Itaalias ja nüüd ka siis Tass Prantsusmaal. Seejuures on hämmastav, et selleaastase u16 koondise põhitegijatest mängivad jätkuvalt kodumaal need kaks, kes valiti b-divisjoni sümboolsesse viisikusse – Raieste ja Kullamäe.
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=72628867" onclick="window.open(this.href);return false;
Meil on nüüd kolm noort tsentrit, kes mängivad tippliigade noortemeeskondades: Karpin Hispaanias, Mitt Itaalias ja nüüd ka siis Tass Prantsusmaal. Seejuures on hämmastav, et selleaastase u16 koondise põhitegijatest mängivad jätkuvalt kodumaal need kaks, kes valiti b-divisjoni sümboolsesse viisikusse – Raieste ja Kullamäe.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Ot mis selles imelikku? Kas eestis enam ei osatagi treenida? Mõlemad saavad Audenteses Visnapuu (isiklikult arvan, et kindlalt Eesti top 3 treener) all kõva trenni + täsiskoormus meistrikatel + korralik haridus!Uhhuu kirjutas:Nagu siin foorumis eile õhtul vihjati, siis Matthias Tass siirdubki Prantsusmaale. Väga vinge uudis:
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/ees ... d=72628867" onclick="window.open(this.href);return false;
Meil on nüüd kolm noort tsentrit, kes mängivad tippliigade noortemeeskondades: Karpin Hispaanias, Mitt Itaalias ja nüüd ka siis Tass Prantsusmaal. Seejuures on hämmastav, et selleaastase u16 koondise põhitegijatest mängivad jätkuvalt kodumaal need kaks, kes valiti b-divisjoni sümboolsesse viisikusse – Raieste ja Kullamäe.
Noorelt välismaale minek on igati OK ja tunnustatav valik, aga kaugeltki mitte ainulahendus.
Vähe vanemad kossusõbrad võibolla teavad, kuidas umbes 15-20 aastat tagasi noored järjepanu ameerika läksid ja kuda siis ajalehed neist pikki artikleid kirjutasid. Tulemus...? klassiga mängijaks sai vist ainult Tein (parandatagu mind, kui eksin). Ok siis mindi umbes ja kuhuiganes ning aeg oli lihtsalt selline, aga hoiatav näide siiski.
Igal valikul oma kitsaskohad, aga olulisim siiski mehe enda tahe/anne/töö. Praeguse seisuga on treenerite kvalifikatsioon ja tingimused ka Eestis piisavad, et kõrgele läbi murda.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Nagu sa ise juba mainisid, siis need ülikoolid, kuhu näiteks Tein, Ilver ja Ärmpalu mängima siirdusid, olid kahtlase väärtusega - NCAA kõrgema divisjoni tagumise otsa tiimid.
Ma leian, et välismaale siirdumise puhul on kindlasti rohkem plusse, kui Eestisse jäämisel. Eestisse jäämise pluss on see, et saadakse Audenteses (või näiteks Pärnus) meistriliiga tasemel mängida. Välismaal mängimise eelised on aga need, et: a) konkurents on oluliselt suurem ja mingit hinnaalandust endale teha ei saa; b) tippliiga noortemeeskonnast on tippliiga põhitiimi kindlasti kergem pääseda, kui Eesti liiga mängimise pealt; c) parimad noored saavad juba juunioridena tippmeestega treenida, nagu sel sügisel näiteks Arnold Mitt Lavrinovici, Veremejenko ja Kaukenesega.
Ma leian, et välismaale siirdumise puhul on kindlasti rohkem plusse, kui Eestisse jäämisel. Eestisse jäämise pluss on see, et saadakse Audenteses (või näiteks Pärnus) meistriliiga tasemel mängida. Välismaal mängimise eelised on aga need, et: a) konkurents on oluliselt suurem ja mingit hinnaalandust endale teha ei saa; b) tippliiga noortemeeskonnast on tippliiga põhitiimi kindlasti kergem pääseda, kui Eesti liiga mängimise pealt; c) parimad noored saavad juba juunioridena tippmeestega treenida, nagu sel sügisel näiteks Arnold Mitt Lavrinovici, Veremejenko ja Kaukenesega.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Ma pean mõlemaid valikuid õigeks, aga ei eelista kumbagi.Uhhuu kirjutas:Nagu sa ise juba mainisid, siis need ülikoolid, kuhu näiteks Tein, Ilver ja Ärmpalu mängima siirdusid, olid kahtlase väärtusega - NCAA kõrgema divisjoni tagumise otsa tiimid.
Ma leian, et välismaale siirdumise puhul on kindlasti rohkem plusse, kui Eestisse jäämisel. Eestisse jäämise pluss on see, et saadakse Audenteses (või näiteks Pärnus) meistriliiga tasemel mängida. Välismaal mängimise eelised on aga need, et: a) konkurents on oluliselt suurem ja mingit hinnaalandust endale teha ei saa; b) tippliiga noortemeeskonnast on tippliiga põhitiimi kindlasti kergem pääseda, kui Eesti liiga mängimise pealt; c) parimad noored saavad juba juunioridena tippmeestega treenida, nagu sel sügisel näiteks Arnold Mitt Lavrinovici, Veremejenko ja Kaukenesega.
Sinu toodud plussidega olen nõus, aga püüaks siis välja tuua mõlema valiku + ja -:
Välismaa +
Konkurents noorte seas
Kergem pääseda otse noortetiimist tiptiimi
Saab treenida tippmeestega
Välismaa -
Väiksem individuaalne lähenemine (mõtlen siin nii mängulist poolt, psüühilist poolt kui ka meditsiini)
Keskmiselt nõrgem haridus (erandeid on kindlasti)
Eesti +
Suurem individuaalne lähenemine igal lainel (tehnika, psüühika, meditsiin)
Korralik haridus (erandid)
Igasuguste tagasilöökide korral antakse rohkem aega taastuda
Meistriliigas mängimine
Eesti -
Noortesisene konkurents
Tipptiimidesse pääs raskem
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Aeg näitab, kas ja mitmest viimastel aastatel noortena välismaale läinud mängijast tegija tuleb. Praegu on täismeheikka jõudnud kaks esimest pääsukest - Siim-Sander Vene ja Janari Jõesaar. Nagu näeme, on nende karjäär kulgenud väga erinevalt (nooremat Venet ei arvesta sest ta minu teada polnud Leetu minnes ka Eesti mõistes eriline mängumees).
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Välismaale on lähiminevikus siirdunud ka Marko Meimer ja Karl-Robin Jürjens. Mõlemad Hispaaniasse. Meimer pidas seal vastu pool aastat ja on nüüd hobipallur. Jürjens mängis isegi noorte Euroliigat ja oli seejuures algviisiklane, aga ka tema on juba eelmisest aastast Eestis tagasi.
Ma võtan noorelt välismaale siirdumise teema enda jaoks kokku nii, et kui on võimalik liituda tippliiga meeskonnaga, siis tuleks kindlasti minna, kuna sarnast võimalust ei pruugi enam kunagi tulla (Tanel Sokk ja Marek Doronin on hoiatavad näited). Eesti liigas jõuab alati mängida, siit korralikku liigasse pääseda, on aga väga keeruline. Mõtleme või Veidemani, Taltsi ja Arbeti peale, kes tegid eelmisel aastal väga korraliku rahvusvahelise hooaja.
Jõesaar võiks olla õpikunäide sellest, kuidas mitte oma karjääri kujundada: aastake Hispaanias, aasta USA prep school`is, aasta ühes USA ülikoolis, aasta teises ... ja nüüd siis Raplas. Sellise killustatuse ja ebajärjepidevuse pealt ongi raske midagi saavutada.
Ma võtan noorelt välismaale siirdumise teema enda jaoks kokku nii, et kui on võimalik liituda tippliiga meeskonnaga, siis tuleks kindlasti minna, kuna sarnast võimalust ei pruugi enam kunagi tulla (Tanel Sokk ja Marek Doronin on hoiatavad näited). Eesti liigas jõuab alati mängida, siit korralikku liigasse pääseda, on aga väga keeruline. Mõtleme või Veidemani, Taltsi ja Arbeti peale, kes tegid eelmisel aastal väga korraliku rahvusvahelise hooaja.
Jõesaar võiks olla õpikunäide sellest, kuidas mitte oma karjääri kujundada: aastake Hispaanias, aasta USA prep school`is, aasta ühes USA ülikoolis, aasta teises ... ja nüüd siis Raplas. Sellise killustatuse ja ebajärjepidevuse pealt ongi raske midagi saavutada.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Jõesaare näide on selles mõte huvitav, et ega eraldi võetuna ei pruukinud need otsused valed olla. Sai Hispaaniast kinga, läks üsna korralikku USA prep schooli. Sai esimesel aastal tugevas ülikoolis vähe mängida, läks nõrgemasse, kus mängida sai palju.Jõesaar võiks olla õpikunäide sellest, kuidas mitte oma karjääri kujundada: aastake Hispaanias, aasta USA prep school`is, aasta ühes USA ülikoolis, aasta teises ... ja nüüd siis Raplas. Sellise killustatuse ja ebajärjepidevuse pealt ongi raske midagi saavutada.
Ja keegi meist ei tea ega saagi teada, kuidas tal läinuks siis kui oleks kogu aeg Eestis mänginud. Teatavasti Rock pakkus talle ülipikka lepingut - äkki olnuks praegu Rockis üks põhimehi ja kindel koondislane. Aga võib-olla istunuks Rockis paar-kolm aastat pingil ja mängiks tänavu juba esiliigas. Ei ole mingit absoluutset tõde selles küsimuses.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Jõesaare Hispaaniasse siirdumine oli kiiduväärt samm. Prep schoolis on minu meelest mõistlik aega veeta vaid siis, kui on lootust pääseda tippülikooli. Ole Miss seda (enam) ei ole. Texas Pan-Am-i tase oli juba selline, et samahästi võinuks mängida Eesti esiliigat. Sellest ülikoolist on viimasel ajal tulnud vaid kaks profikorvpallurit. Üks mängib D-League`is ja teine – Jõesaare otsene eelkäija väikese ääre positsioonil ja temaga sarnaseid numbreid näidanu – aga Taani liigas. Ja ma ütlen seda kõike kui Jõesaare (ründe)talendi suur austaja.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Olles ise ennast noorena välismaale "arendama" läinud, mõistagi mitte küll korvpallurina, olen ma tähele pannud ühte huvitavat tendentsi. Tihti kiputakse tervet Eestit ühte patta panema, ja kogu ülejäänud maailma teise patta, justkui igal pool mujal oleks kõik täpselt ühte moodi. Kui nüüd korvpalli juurde liikuda, siis isegi ühes samas klubis võib treeneri vahetuse korral mängijate jaoks olukord kardinaalselt muutuda... samas liigas olevatest klubidest ei ole mõtet rääkidagi.
Järeldus saabki olla ainult selline, et iga mängijat tuleb eraldi vaadata ning igaühel tuleb vastavalt oma võimetele ja võimalustele enda jaoks parim koht leida. Kui üldse midagi üldistavalt öelda saab, siis suuremas tiigis on ideaalolukorras võimalik kaugemale sõuda kui väikeses, aga samas on ka lihtsam ära uppuda. Hispaanias või USAs on uksele koputajate arv nii suur, et kui kellelgi vahepeal mingi langus sisse tuleb, võib ta väga kiiresti rongilt maha jääda. Näiteks Veideman oma vasaku jala või Kangur oma hilja alustamisega oleks Hispaanias tõenäoliselt juba varakult välja praagitud. Samas kui mees on tõesti ise tegija ja heade eeldustega, kui mängija teab mis klubiga tegu on ja klubi on konkreetse mängija arengust huvitatud, siis loomulikult, mida kõrgem tase seda parem.
Aga et hakata nüüd jalgpalli teed minema, et kõik vähegi lootustandvad noored kupatatakse esimesel võimalusel piiri taha, no mina sellel küll mõtet ei näe. Korvpalli seisukohast on suhteliselt oluline ikkagi koduse meistriliiga tase, sest see toob sponsorid klubide juurde, fännid saali, ja lapsed trenni.
Järeldus saabki olla ainult selline, et iga mängijat tuleb eraldi vaadata ning igaühel tuleb vastavalt oma võimetele ja võimalustele enda jaoks parim koht leida. Kui üldse midagi üldistavalt öelda saab, siis suuremas tiigis on ideaalolukorras võimalik kaugemale sõuda kui väikeses, aga samas on ka lihtsam ära uppuda. Hispaanias või USAs on uksele koputajate arv nii suur, et kui kellelgi vahepeal mingi langus sisse tuleb, võib ta väga kiiresti rongilt maha jääda. Näiteks Veideman oma vasaku jala või Kangur oma hilja alustamisega oleks Hispaanias tõenäoliselt juba varakult välja praagitud. Samas kui mees on tõesti ise tegija ja heade eeldustega, kui mängija teab mis klubiga tegu on ja klubi on konkreetse mängija arengust huvitatud, siis loomulikult, mida kõrgem tase seda parem.
Aga et hakata nüüd jalgpalli teed minema, et kõik vähegi lootustandvad noored kupatatakse esimesel võimalusel piiri taha, no mina sellel küll mõtet ei näe. Korvpalli seisukohast on suhteliselt oluline ikkagi koduse meistriliiga tase, sest see toob sponsorid klubide juurde, fännid saali, ja lapsed trenni.
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Jäi veidi silma kriipima - mida sa täpsemalt "individuaalse lähenemise" all silmas pead? Pigem on mulle noorkorvpallurite jutust jäänud mulje, et välismaa klubides on enamasti kõik ette-taha ära tehtud ning saaliuksed koos treeneriga on individuaalse treeningu jaoks alati avatud.japs kirjutas:
Välismaa -
Väiksem individuaalne lähenemine (mõtlen siin nii mängulist poolt, psüühilist poolt kui ka meditsiini)
Eesti +
Suurem individuaalne lähenemine igal lainel (tehnika, psüühika, meditsiin)
Samuti meditsiini jm pool. Itaalia ja Hispaania kõrgliiga klubide noortesüsteemid on minu meelest juba nii heal tasemel, et sealsete taustatiimide suurust ei saa Eesti meeskondade omadega isegi võrrelda (kus noortekorvpallis on niigi jaburalt vähe raha). Või mõtlesid sa midagi muud?
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
Re: Eesti korvpalli tulevik/lootused
Täiesti nõus, sellele aspektile on meil väga vähe tähelepanu pööratud. Välismaal on nii tõusmis- kui kukkumisruum oluliselt suurem. Eestis vaatab treener - meil on satsis 205 pikk ja hilja alustanud poiss, pigistan talle kasvõi 5 minutit mänguaega sest perspektiiv on tal suur, kuigi esialgu mängida ei oska. Kusagil Badalonas nii ei pruugi olla, eriti välismaalastega.Kui üldse midagi üldistavalt öelda saab, siis suuremas tiigis on ideaalolukorras võimalik kaugemale sõuda kui väikeses, aga samas on ka lihtsam ära uppuda. Hispaanias või USAs on uksele koputajate arv nii suur, et kui kellelgi vahepeal mingi langus sisse tuleb, võib ta väga kiiresti rongilt maha jääda. Näiteks Veideman oma vasaku jala või Kangur oma hilja alustamisega oleks Hispaanias tõenäoliselt juba varakult välja praagitud.