Eesti korvpalli tulevik/lootused

[KalevRuus]

Suure korvpalli jaoks on ta pigem number kolm (Eesti-siseselt nihkuvad kõik vähemalt 1.98 pikad mängijad positsiooni võrra ettepoole). Eilse mängu põhjal jäi mulje, et ta on võrreldes eelmise hooajaga teinud füüsilise tugevuse osas korraliku sammu edasi.

Kevadel lõpetab kooli Kregor Hermet. 2.04 pikk 4/5, kelle selle hooaja näitajad meistriliigas on 12.5p + 5,5 lp (2p visete tabavus üle 50%). Jässaka kehaehitusega korvialune mängija, kellel on ka (kaug)vise olemas ning kes on viimase paari hooajaga teinud arvestatava mängulise arengu. Minu jaoks oleks ta huvitav täiendus Kalevile. Tegemist oleks mängijaga, keda saaks vähemalt eestikatel julgelt platsile usaldada.

Täitsa nõus.

Üks variant olekski teha väike noorenduskuur, mis ei tähendaks otseselt säästuhooaega, kui välismaalastega joppab. Järgmise hooaja koosseis võiks olla midagi sellist:
1: tasemel välismaalane, Siim-Markus Post
2: Veideman, M.Dorbek, Olmre
3: Arbet, , Soo
4: välismaalane, Keedus, Hermet
5: kaks välismaalast

Sellisel juhul oleks 8-meheline kogenumate meeste rotatsioon olemas, samas saaks eestikatel ka nooremaid kasutada. Eriti radikaalsel juhul võiks ju Soo asemel samuti mõne päris noore võtta, nt Jurkatamme?

[Rix]

Suure korvpalli jaoks on ta pigem number kolm (Eesti-siseselt nihkuvad kõik vähemalt 1.98 pikad mängijad positsiooni võrra ettepoole). Eilse mängu põhjal jäi mulje, et ta on võrreldes eelmise hooajaga teinud füüsilise tugevuse osas korraliku sammu edasi.

Kevadel lõpetab kooli Kregor Hermet. 2.04 pikk 4/5, kelle selle hooaja näitajad meistriliigas on 12.5p + 5,5 lp (2p visete tabavus üle 50%). Jässaka kehaehitusega korvialune mängija, kellel on ka (kaug)vise olemas ning kes on viimase paari hooajaga teinud arvestatava mängulise arengu. Minu jaoks oleks ta huvitav täiendus Kalevile. Tegemist oleks mängijaga, keda saaks vähemalt eestikatel julgelt platsile usaldada.

Täitsa nõus.

Üks variant olekski teha väike noorenduskuur, mis ei tähendaks otseselt säästuhooaega, kui välismaalastega joppab. Järgmise hooaja koosseis võiks olla midagi sellist:
1: tasemel välismaalane, Siim-Markus Post
2: Veideman, M.Dorbek, Olmre
3: Arbet, , Soo
4: välismaalane, Keedus, Hermet
5: kaks välismaalast

Sellisel juhul oleks 8-meheline kogenumate meeste rotatsioon olemas, samas saaks eestikatel ka nooremaid kasutada. Eriti radikaalsel juhul võiks ju Soo asemel samuti mõne päris noore võtta, nt Jurkatamme?

Ei mängi kahjuks nende meestega VTB-d, kahjuks veel mitte. Arbet- Veideman viga saaks oleks Vita kaasus.

[theundertaker]

No ei tea ju kes tahavad praegusest kooseisust edasi meil olla. Eks mõni vahetab eesti siseselt klubi. Aga muidu oleks ja selline meeskond sobiv küll.

[KalevRuus]

Ei mängi kahjuks nende meestega VTB-d, kahjuks veel mitte. Arbet- Veideman viga saaks oleks Vita kaasus.

No kui vigastused tulevad, on jama nii või teisiti. Teisalt, ka Keeduse, Kajupanga ja M.Dorbeki puhul oli raske eeldada, et nad VTB-s isegi pingimeestnena ja kaheks minutiks sisse tulles hakkama saavad. Aga said, isegi Olmre sai.
Või võtame nt Ivo Van Tamme. Vaatasin K-Kalevi mängu üle ja ei näe põhjust miks ta järgmisel aastal ei võiks Cramos mängida nii nagu seni Keedus või Soo. Ehk umbes samal tasemel. Olemas on vise, hüpe, suudab ka läbi minna - miks ei. 5-10 minti võiks kõne alla tulla küll.

[Rix]

Ei mängi kahjuks nende meestega VTB-d, kahjuks veel mitte. Arbet- Veideman viga saaks oleks Vita kaasus.

No kui vigastused tulevad, on jama nii või teisiti. Teisalt, ka Keeduse, Kajupanga ja M.Dorbeki puhul oli raske eeldada, et nad VTB-s isegi pingimeestnena ja kaheks minutiks sisse tulles hakkama saavad. Aga said, isegi Olmre sai.
Või võtame nt Ivo Van Tamme. Vaatasin K-Kalevi mängu üle ja ei näe põhjust miks ta järgmisel aastal ei võiks Cramos mängida nii nagu seni Keedus või Soo. Ehk umbes samal tasemel. Olemas on vise, hüpe, suudab ka läbi minna - miks ei. 5-10 minti võiks kõne alla tulla küll.

Rollimängijana jah, kindlasti. Põhitegijana siiski mitte, kaks-kolm "noormängijat", muidugi, ei ole vastu, aga kui tahta konkurentsis olla, siis ma päris võimalust koosseis nn noorenduskuuriga üle käia ei näe. Ka head välismaalased vajavad enda kõrvale korralikke, karastunud ja tasemel kohalikke, et tulemust teha.

[theundertaker]

Eestis ei ole ju neid võtta eriti. Ja samade meestega 10 aastat ei ole ka mõtet mängida. Mingit vahetust on vaja ju.

[Kareem]

Minu arust kalevil oleks mõtekam võtta noori peale, kellel potensiaali pluss siis paar välismaalast, kes oleks kallimad ja kvaliteetsemad. Võibolla tõuseb keegi noortest esile.

Mulle on pikalt imponeerinud nn Peterburi mudel. Tegelikult isegi Ljubertsõ Triumphi mudel, sest eks ole tänane Zeniit seesama Triumph, mis hingusele läinud Spartaki asemel Neevalinna toodi. Talendikad, mänguhimulised, vihased Vene noored pluss heast klassist välismaalased pluss tipptreener (Karasjov). Näitasid juba oma esimesel hooajal kõigile hambaid, alistusid Nižnile veerandfinaalis 2:3 ja on võimelised kõige kõrgematele kohtadele mängima. Tõsi, Zeniidi eelarve oli mullu ca 9 miljonit eurot ning Venemaal on väga head kodumaist "algmaterjali", ent ideel on iseenesest jumet.

[Uhhuu]

Wichita State vs Northern Iowa:

http://www.streamazone.com/sports/baske ... ebruary-13" onclick="window.open(this.href);return false;

[KalevRuus]

http://sport.delfi.ee/news/korvpall/bas ... d=73719515

Tribuntsovilt huvitav jutt, mis vastandub täiesti näiteks Erkmaale - et polegi tingimata mõtet noorena välismaale minna.
Ma ise olen kusagil kahevahel aga pigem kaldun Tribuntsovi poole. See välismaale minek on täiesti üleshaibitud ja nagu Tribuntsov ütles, tihti lihtsalt äri.

[MEGA IRW]

Oot Tribuntsov oli see mees, kes Kadrinas Soku ja Müürsepa üles kasvatas või? Mingi meie kohalik Holger Geschwindner või?
Siis on tõesti autoriteetne tegelane, kelle jutule kaasa noogutada? Äri, jajah, muidugi, NBA on ka äri, õiget fundamentaalset kossu mängitakse Kadrina külatänavatel.

Ma ise olen kusagil kahevahel aga pigem kaldun Tribuntsovi poole. See välismaale minek on täiesti üleshaibitud ja nagu Tribuntsov ütles, tihti lihtsalt äri.

[Zog]

Ma ausalt öeldes ei näe siin vastuolu. Kellele tütar, kellele lammas. Tribuntsovile tuult purjedesse, andku minna, kes sellest ikka nii väga kaotab? Kui kohalik tase konkurentsi läbi kõrgemaks tõuseb on siit ka välismaale kergem minna, nendel, kel soovi on.

Ja kusjuures ega Müürsepp ja Sokk saidki ju Eestis korvpalluriteks... praeguse seisuga on Vene sisuliselt ainus näide sellest, kes oleks välismaal tippu jõudnud. Ja nii, nagu Vene läks, selle vastu ei oleks ju keegi... küsimus on selles, et kui kõrgele me selle läve seame? Mis tasemel välismaa noortetiimidesse tasub minna, ja mis tasemel mitte?

[Uhhuu]

Juuniorina (s.t põhi- või keskkooliõpilasena) välismaale siirdunutest on praeguseks täisealiseks saanud vaid neli mängijat: 1) Vene (Euroliiga); 2) Jõesaar (mees, kelle karjäärile näivad seni olevat saatuslikuks kujunenud probleemid suhtumisega); 3) Meimer (lahkus juba poole aasta järel Hispaaniast ning loobus juba juuniorieas profikorvpalluriks pürgimisest); ning 4) Jürjens (meeskond löödi Hispaanias laiali ning viimasest kahest hooajast on ta olnud rohkem aega vigastatud kui mängukõlbulik). K-K Venet siia nimekirja ei lisa, kuna ta liikus Leetu ühes komplektis oma isaga, mitte aga oma ande tõttu. Minu jaoks on tegemist liiga väikese valimiga, mille puhul väita, et noorena välismaale siirdumine on ülehaibitud vms. Ning teisalt, kui praegusest tosinkonnast juuniorina välismaale siirdunust kasvõi iga neljas 3-5 aasta pärast mõnes Euroopa tippliigas mängib, siis oleks tegemist minu jaoks suure kordaminekuga.

Eesti kadus pärast 2001. aasta EM-i korvpallikaardilt järk-järgult ära ning pole sinna siiamaani tagasi saanud. Näiteks Veideman tegi eelmisel aastal oma elu parima hooaja (VTB-s 12+2+2 ning EM-il 10+5+4), kuid ometi ei piisanud sellest, et pääseda selleks hooajaks mõnda korralikul tasemel liigasse. Hea rahvusvahelise hooaja tegid ka Arbet ja Talts. Ma ei kahtle, et Visnapuu ja Pehka teevad Audenteses head tööd, aga Eesti liiga on sisuliselt suletud süsteem – vähemalt, mis puudutab eestlaste siirdumist Euroopa tippliigadesse. Kui piirduda sooviga, et Audentes ja teised noortesüsteemid toodavad Kalevile või Rockile järelkasvu, siis hästi. Kui on aga soovi näha mõnda eestlasest noort juba umbes 20-aastaselt mõnes korralikus välisliigas mängimas, siis tundub juuniorina välismaale siirdumine ainuõige sammuna. Rääkimata juba konkurentsi aspektist, mis kehtib eriti pikkade mängijate osas.

[vaim564]

Juuniorina (s.t põhi- või keskkooliõpilasena) välismaale siirdunutest on praeguseks täisealiseks saanud vaid neli mängijat: 1) Vene (Euroliiga); 2) Jõesaar (mees, kelle karjäärile näivad seni olevat saatuslikuks kujunenud probleemid suhtumisega); 3) Meimer (lahkus juba poole aasta järel Hispaaniast ning loobus juba juuniorieas profikorvpalluriks pürgimisest); ning 4) Jürjens (meeskond löödi Hispaanias laiali ning viimasest kahest hooajast on ta olnud rohkem aega vigastatud kui mängukõlbulik). K-K Venet siia nimekirja ei lisa, kuna ta liikus Leetu ühes komplektis oma isaga, mitte aga oma ande tõttu. Minu jaoks on tegemist liiga väikese valimiga, mille puhul väita, et noorena välismaale siirdumine on ülehaibitud vms. Ning teisalt, kui praegusest tosinkonnast juuniorina välismaale siirdunust kasvõi iga neljas 3-5 aasta pärast mõnes Euroopa tippliigas mängib, siis oleks tegemist minu jaoks suure kordaminekuga.

Eesti kadus pärast 2001. aasta EM-i korvpallikaardilt järk-järgult ära ning pole sinna siiamaani tagasi saanud. Näiteks Veideman tegi eelmisel aastal oma elu parima hooaja (VTB-s 12+2+2 ning EM-il 10+5+4), kuid ometi ei piisanud sellest, et pääseda selleks hooajaks mõnda korralikul tasemel liigasse. Hea rahvusvahelise hooaja tegid ka Arbet ja Talts. Ma ei kahtle, et Visnapuu ja Pehka teevad Audenteses head tööd, aga Eesti liiga on sisuliselt suletud süsteem – vähemalt, mis puudutab eestlaste siirdumist Euroopa tippliigadesse. Kui piirduda sooviga, et Audentes ja teised noortesüsteemid toodavad Kalevile või Rockile järelkasvu, siis hästi. Kui on aga soovi näha mõnda eestlasest noort juba umbes 20-aastaselt mõnes korralikus välisliigas mängimas, siis tundub juuniorina välismaale siirdumine ainuõige sammuna. Rääkimata juba konkurentsi aspektist, mis kehtib eriti pikkade mängijate osas.

Ma olen siin selle jutuga üsna nõus, peale 2001 tabas meid nähtus, mille nimi on konnatiigistumine ja sealt tagasi pinnale ujuda on väga raske. Suletud süsteemis areneda on keeruline ja pole ette näidata vist ainsatki edulugu, et ainult mulgipudru pealt on võimalik tippklassi mängijaks saada. Pealegi, kui sa oled juuniorina väljas käinud, on sinust juba mingi märk maha jäänud ja edaspidi peaks sellevõrra lihtsam olema, kasvõi kohanemise mõttes.
Tribuntsovi idee on siiski midagi muud, pakkuda sarnast võimalust ka kohapeal, ei tea, mis sellest välja tuleb, aga mingi samm ikkagi selles suunas, et süsteemi avatumaks muuta, ma seda automaatselt maha ka ei tee, aga seda ei tuleks kindlasti mitte näha alternatiivina välismaale siirdumisele, vaid täiendava võimalusena.

[KalevRuus]

Ma olen siin selle jutuga üsna nõus, peale 2001 tabas meid nähtus, mille nimi on konnatiigistumine ja sealt tagasi pinnale ujuda on väga raske. Suletud süsteemis areneda on keeruline ja pole ette näidata vist ainsatki edulugu, et ainult mulgipudru pealt on võimalik tippklassi mängijaks saada. Pealegi, kui sa oled juuniorina väljas käinud, on sinust juba mingi märk maha jäänud ja edaspidi peaks sellevõrra lihtsam olema, kasvõi kohanemise mõttes.
Tribuntsovi idee on siiski midagi muud, pakkuda sarnast võimalust ka kohapeal, ei tea, mis sellest välja tuleb, aga mingi samm ikkagi selles suunas, et süsteemi avatumaks muuta, ma seda automaatselt maha ka ei tee, aga seda ei tuleks kindlasti mitte näha alternatiivina välismaale siirdumisele, vaid täiendava võimalusena.

Mis mõttes just peale 2001 aastat väidetavalt konnatiigistumine tabas? Kui pead silmas, et siis mängis koondis viimast korda enne 2015 aastat EMil, siis ma ausalt öeldes aruteldava teemaga seost ei näe.
Kui tavaliselt räägitakse välisklubi puhul plussidest - suurem konkurents, võimalus jääda silma vastava klubi põhikoosseisule jne - siis need on küllap olemas aga rääkida tuleks ka miinustest. Need on minu arust järgmised:
1. Tihti võetaksegi välismaalasest noormängija selle mõttega, et ta oleks trennis kohalikele sparringupartneriks nagu Tribuntsov ütles. See tähendab, et pole seal mingit suuremat individuaalset lähenemist kui meil, halvemal juhul isegi vastupidi.
2. Käärid noorte-või duubelmeeskonna ning põhisatsi vahel on väga suured. Erandlik talent pääseb küll põhisatsi pingiotsale (aga ei pruugi seal mängida saada), 90% aga toksib aga ainult noorte seas või siis laenatakse kusagile kolmandasse liigasse, mis jääb KMLilegi alla. Meil on neid vaheastmeid vast rohkem - kui Audentesest otse Cramosse ei saa, siis ehk väiksesse Kalevisse või Pärnusse ikka.
3. Kui meil kerkib esile andekas aga esialgu veel füüsiliselt nõrk või tehniliselt krobeline mängija, siis on suurem tõenäosus, et treener paneb teda mängu või trennis püüab ta nõrku kohti lappida nö patriotismist - et mees kunagi tasemel mängumeheks saaks. Kardan, et mingi välismaalasega, kellele nähtavas tulevikus Malaga või Limogesi põhikoosseisus pole kohta ette näha, ei viitsi keegi mingit spetsiaalset vaeva näha.
4. Sarnane debatt nn noorteakadeemiatesse siirdumise üle on käinud ka jalgpallis. Üldiselt ollakse seisukohal, et mingi võluvits see pole, ka seal on paljud saba jalge vahel tagasi tulnud ja mõni üldse seejärel karjääri lõpetanud. Kaks meest - Ojamaa ja Liivak - on erandid aga hetkel mängib üks neist Austria esiliigas, teine on jätkuvalt jäänud pidama Hispaania vist neljandasse liigasse. Pluss veel hariduslik pool - vist Pohlak kusagil ütles, et noorteakadeemiate jutt sellest, et meil saad hea hariduse, kui ei õnnestugi profikarjäärini jõuda, on reeglina puhas bullshit.

[Uhhuu]

Ma olen siin selle jutuga üsna nõus, peale 2001 tabas meid nähtus, mille nimi on konnatiigistumine ja sealt tagasi pinnale ujuda on väga raske. Suletud süsteemis areneda on keeruline ja pole ette näidata vist ainsatki edulugu, et ainult mulgipudru pealt on võimalik tippklassi mängijaks saada. Pealegi, kui sa oled juuniorina väljas käinud, on sinust juba mingi märk maha jäänud ja edaspidi peaks sellevõrra lihtsam olema, kasvõi kohanemise mõttes.
Tribuntsovi idee on siiski midagi muud, pakkuda sarnast võimalust ka kohapeal, ei tea, mis sellest välja tuleb, aga mingi samm ikkagi selles suunas, et süsteemi avatumaks muuta, ma seda automaatselt maha ka ei tee, aga seda ei tuleks kindlasti mitte näha alternatiivina välismaale siirdumisele, vaid täiendava võimalusena.

Mis mõttes just peale 2001 aastat väidetavalt konnatiigistumine tabas? Kui pead silmas, et siis mängis koondis viimast korda enne 2015 aastat EMil, siis ma ausalt öeldes aruteldava teemaga seost ei näe.
Kui tavaliselt räägitakse välisklubi puhul plussidest - suurem konkurents, võimalus jääda silma vastava klubi põhikoosseisule jne - siis need on küllap olemas aga rääkida tuleks ka miinustest. Need on minu arust järgmised:
1. Tihti võetaksegi välismaalasest noormängija selle mõttega, et ta oleks trennis kohalikele sparringupartneriks nagu Tribuntsov ütles. See tähendab, et pole seal mingit suuremat individuaalset lähenemist kui meil, halvemal juhul isegi vastupidi.
2. Käärid noorte-või duubelmeeskonna ning põhisatsi vahel on väga suured. Erandlik talent pääseb küll põhisatsi pingiotsale (aga ei pruugi seal mängida saada), 90% aga toksib aga ainult noorte seas või siis laenatakse kusagile kolmandasse liigasse, mis jääb KMLilegi alla. Meil on neid vaheastmeid vast rohkem - kui Audentesest otse Cramosse ei saa, siis ehk väiksesse Kalevisse või Pärnusse ikka.
3. Kui meil kerkib esile andekas aga esialgu veel füüsiliselt nõrk või tehniliselt krobeline mängija, siis on suurem tõenäosus, et treener paneb teda mängu või trennis püüab ta nõrku kohti lappida nö patriotismist - et mees kunagi tasemel mängumeheks saaks. Kardan, et mingi välismaalasega, kellele nähtavas tulevikus Malaga või Limogesi põhikoosseisus pole kohta ette näha, ei viitsi keegi mingit spetsiaalset vaeva näha.
4. Sarnane debatt nn noorteakadeemiatesse siirdumise üle on käinud ka jalgpallis. Üldiselt ollakse seisukohal, et mingi võluvits see pole, ka seal on paljud saba jalge vahel tagasi tulnud ja mõni üldse seejärel karjääri lõpetanud. Kaks meest - Ojamaa ja Liivak - on erandid aga hetkel mängib üks neist Austria esiliigas, teine on jätkuvalt jäänud pidama Hispaania vist neljandasse liigasse. Pluss veel hariduslik pool - vist Pohlak kusagil ütles, et noorteakadeemiate jutt sellest, et meil saad hea hariduse, kui ei õnnestugi profikarjäärini jõuda, on reeglina puhas bullshit.

1. Sõltub klubist. Tippklubide järelkasvumeeskondades moodustavad välismängijad sageli isegi poole või enama koosseisust (nagu oli näiteks Jürjensi klubi puhul, mis mängis U18 Euroliigat). Esmaseks eesmärgiks on seal ikkagi järelkasvu leidmine, mitte rahvuspõhine mängijate arendamine. Välismängijate sparringpartneriks värbamisega tegeleb ju Tribuntsov ise ning lisaks kõigele nõuab ta neilt ka kulude tasumist. Pealegi, tore ju, kui Tassil või Karpinil on, kellega oma klubis sparrida, sest Eestis on igas aastakäigus heal juhul vaid kaks adekvaatset pikka ning nad ei pruugi ühte süsteemi kuuluda ehk igapäevaselt koos harjutada.

2. Eesti korvpallis ei ole veel seni olnud olukorda (v.a Vene puhul), kus mängija juunioriaeg oleks välisklubis läbi saanud ja oleks tõstatunud küsimus, et kuhu edasi. Seega, elame-näeme. Esimene juhtum saab olema Arnold Mitt.

3. Sellest on juba varem juttu olnud, et paljudes Eesti meistriliiga klubides on vaid üks põhikohaga treener ning vaevalt, et individuaalsele tööle kuigivõrd rõhku õnnestub panna. Lisaks kipub siinsetel treeneritel olema ootus, et neile kantakse hõbekandikul ette juba valmis mängija ning mänguaega saavad noored liiga sageli vaid siis, kui meeskonnal on probleeme vigastuste või finantsiga.