Tartu Rock

[JukuNoorem]

Kullamäe ilmselt eurosarja mängudes (mõlemas sarjas) kohta noortele (Vene, Tamm) ei näe.

[japs]

Kullamäe ilmselt eurosarja mängudes (mõlemas sarjas) kohta noortele (Vene, Tamm) ei näe.

Ma loodan väga et sa eksid! Eriti Tamme osas!

[Uhhuu]

Ma tõmbaks nüüd küll hoogu maha.
Milist meeskonda me Tartust ootame? Cramo II ?

Kui hädad juhtuvad, siis shit happens! Kriisalt ei oota keegi mänguminuteid, aga teised peavad häda korral valmis olema.
Pikkadest rääkides, meeskonnas on kolm pikka, kes keegi pole puhas C, aga kõik võivad seda mängida st see koht on mehitatud. 4 kohal aga peavad häda korral minuteid andma Vene ja Tamm! Milleks neid pingile suretada? Treeneri ülesanne on nad enne häda meeskonda sisse sulatada.
Kui tänu noortele saadakse mõni kaotus, siis nii on! Mina elan selle üle.

Küsiks siis vastu, et miks peab Tartu, mis on Kalev/Cramo kõrval Eesti esindusklubi, olema Pärnu II? Oleks siis, et võimalikud välistäiendused võtaksid mänguaja ära perspektiivikatelt noormängijatelt, aga Meister ega Vene ei kuulu ju sellesse kategooriasse. Nad ei ole seda olnud noortekoondiste tasemel, veel vähem on seda aga nüüd pärast seda, kui nad on kolm aastat pinki nühkinud. Pealegi on 22- ja 23-aastaseid raske käsitleda enam noormängijatena. Nendega sama vana on Janari Jõesaar ning klassivahe on ju tohutu. Üks näitas ennast kohe esimeses eurosarja mängus tegijana, samas kui teised on oma senistes eurosarja etteastetes suutnud parimal juhul hoida „kaitses kõva“. Mis Tamme puutub, siis ta on kahtlemata perspektiivikas kuju, aga ta peab ennast esmalt eestikatel kehtestama, et tast eurosarjas mingitki abi võiks olla. Pealegi on ta põhikohaga number kolm, nagu seda on ka Vene. Nende kasutamine number neljana oleks puhtalt hädalahendus.

Oletame, et Sokk või Thomas saab vigastada, siis keda sa nende asemel eurosarjas mängujuhina näeksid? Meistrit? Ta oli eile kaitses tubli, aga pallikäsitsus jätab eurosarja kohta kõvasti soovida. Viimane kehtib ka Gert Dorbeku kohta. Noormängijate seas on vaid üks puhas mängujuht ning selleks on alles 15-aastane Kerr Kriisa.

[vaim564]

Võtaks nagu hoogu maha, kui me hakkame kõiki maha kandma, siis pole meil kohalike hulgast enam kedagi võtta. Kui me võtame ka neid, kes täna pildil on, siis see ei kattu sellega, mis oli kunagi noortekoondistes. Paljud tollased staarid on ammu kadunud ja mitmed sellised, kellega noorteklassides ei arvestatud, on end tänaseks pildile mänginud. Elu teeb oma korrektiivid. Venel ja Meistril on potentsiaali küll, et jõuda G.Dorbeku või Kurbase tasemel mängijaks, kuid selleks vajavad nad mängukogemust, mis võib isegi talenti korvata. 22-23 aastane ei tohi enam pinki nühkida, sellepärast siin Kurbase ja Kajupanga areng toppama jäi, et pingil ei arene. Kitsingul sama lugu. Ainult treenides sa aga ei arene, sul pole mängutunnetust. Kui Meister ja Vene saavad piisavalt mänguaega, võivad nad kujuneda täiesti arvestataval tasemel mängijateks. Loomulikult on eri jutt, kui me räägime kindlatest positsioonidest, ei hakka Timmu tsentrit mängima ega tule Talts mängujuhiks. Mängujuhi positsiooniga on Eestis kohapeal väga nukrad lood, tasemel mängujuhte pole kusagilt võtta ning paljud sellele positsioonile surutud on tegelikult hädalahendused. Muidugi pole mõtet Meistrist mängujuhti kasvatada, aga see veel ei tähenda, et ta omal positsioonil hakkama ei saaks.

[RK]

Võtaks nagu hoogu maha, kui me hakkame kõiki maha kandma, siis pole meil kohalike hulgast enam kedagi võtta. Kui me võtame ka neid, kes täna pildil on, siis see ei kattu sellega, mis oli kunagi noortekoondistes. Paljud tollased staarid on ammu kadunud ja mitmed sellised, kellega noorteklassides ei arvestatud, on end tänaseks pildile mänginud. Elu teeb oma korrektiivid. Venel ja Meistril on potentsiaali küll, et jõuda G.Dorbeku või Kurbase tasemel mängijaks, kuid selleks vajavad nad mängukogemust, mis võib isegi talenti korvata. 22-23 aastane ei tohi enam pinki nühkida, sellepärast siin Kurbase ja Kajupanga areng toppama jäi, et pingil ei arene. Kitsingul sama lugu. Ainult treenides sa aga ei arene, sul pole mängutunnetust. Kui Meister ja Vene saavad piisavalt mänguaega, võivad nad kujuneda täiesti arvestataval tasemel mängijateks. Loomulikult on eri jutt, kui me räägime kindlatest positsioonidest, ei hakka Timmu tsentrit mängima ega tule Talts mängujuhiks. Mängujuhi positsiooniga on Eestis kohapeal väga nukrad lood, tasemel mängujuhte pole kusagilt võtta ning paljud sellele positsioonile surutud on tegelikult hädalahendused. Muidugi pole mõtet Meistrist mängujuhti kasvatada, aga see veel ei tähenda, et ta omal positsioonil hakkama ei saaks.

Hallo targutajad, mäng praegu praegu 100000.- euri peale, kui Tartu saab Fiba Champions league põhiturnale siis saab ta fibalt selle summa ja lisaks mina olen küll huvitatud et ntx Jõesaar, Meister ja ka hiljem Tamm saaks mänguaega tugevate vastaste vastu ja palju mänge ja Tartu klubi saaks selle raha, eriti kui neil on rahalisi raskusi, see oleks jama kui see eurohooaeg piirduks paari mänguga kvalifikatsioonis, ja hiljem eurochallengis alagrupiga, see oleks praegu äärmiselt rumal lihtsalt mängitamise pärast kedagi mängitada, praegu on eesmärk edasi saada. Tamme mängitamisel on veel üks aga , ta on Tartus ühe hooaja , siis läheb ameerikasse tagasi , siis on ta jälle eesti korvpallile 3-4 aastaks kadunud aga tema talenti ma usun ja olen kindel ,et Kullamäe leiab talle mänguaega õigel ajal , õiges kohas, lisaks ta liitus treeningutega mõni nädal tagasi ja selles olen ka olen veendunud ,et mõne kuu pärast mängib Tamm Vene pingi peal endast tahapoole rotatsioonis. K.K Vene puhul olen skeptiline, eriti kui väidetakse et noormängija ja areneb , mis noormängija ta enam on: 23 aastane , pea sama vana kui Jõesaar, ta jääb 4 pos. nõrgaks ja lühikeseks ja 3 peal aeglaseks, ebastandartne mängija jah eestikatel saaks hakkama aga rahvusvahelist taset nagu tema vennal K.K Venel mina kahjuks ei näe. Mis puudutab Meistri mängitamisele mängujuhina siis mina seda nägin Liepaja turniiril ja ütlen küll ,et ei saanud hakkama ja muideks noori mängujuhte tegelikult Tartu noorte hulgas kaks: Kriisa ja Jürgenstein, rahvusvaheliselt veel vara mängitada aga võibolla kevade poole ....

[nojah]

Minu arust peaks alustama sellest, et mis on meeskonna eesmärk. Ja NB! eesmärk peab siin nagu igas eluvaldkonnas olema mitte mingi tegevuse läbiviimine (mängijate arendamine, Tartu korvpalli säilitamine või mis iganes) vaid ikkagi olema seotud konkreetse TULEMUSEGA! Ehk mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada sellel hooajal, mis on kõige olulisem? ML alagrupiturniirile jõudmine? KML tiitel? KML hõbe? Ja sellest eesmärgist tulenevalt tuleb ka komplekteerida meeskond ja fokuseerida vormi ajastus jne. Kui eesmärki ei ole, siis on lihtsalt amatöörlik pallipatsutamine ja mõne mehe mängijakarjääri mugav pikendamine. NB! Ma ei räägi siin ainult Tartu meeskonnast vaid see kehtib kõigi kohta.
Ja kindlasti ei saa olla eesmärk omaette mängijate arendamine. Muidu ollakse lõpuks nagu FC Flora, kus ei arene ei mängijad ega tule ka tulemust ja saadakse mingilt San Marino klubilt tappa. Eesmärgiks peab ikkagi olema tulemus, mingi saavutus, mingi arv võite kas või. Ja ainult läbi selle tulemusele orienteeritud mudeli arenevad ka meeskonda kaasatud mängijad. Ja sport on võitlus ja peabki seda olema ja ka võistkonna siseselt oma koha ja minutite väljavõitlemine peab olema võitlus. See arendab. Kingitud minutid ja 23-25 aasta vanuste "noorte" kunstlik arendamine ei ole mitte kunagi mingit suuremat sorti saavutust toonud. Kuhugi on jõudnud ainult need mängijad, kes on ise koha ja minutid endale võtnud. Ma ei tea ühtegi edulugu neist mängijatest, kes on tippu jõudnud seetõttu, et neile poolvägisi arenguminuteid antakse. Või on kellelgi teistsuguseid näiteid?

[JukuNoorem]

Kullamäe ilmselt eurosarja mängudes (mõlemas sarjas) kohta noortele (Vene, Tamm) ei näe.

Ma loodan väga et sa eksid! Eriti Tamme osas!

Tamm vastab kehalt, oskustelt ja ilmselt ka tahtelt perspektiivika mängija nõudmistele, kuid ta peab enne oma koha välja mängima.

[marxx762]

Minu arust peaks alustama sellest, et mis on meeskonna eesmärk. Ja NB! eesmärk peab siin nagu igas eluvaldkonnas olema mitte mingi tegevuse läbiviimine (mängijate arendamine, Tartu korvpalli säilitamine või mis iganes) vaid ikkagi olema seotud konkreetse TULEMUSEGA! Ehk mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada sellel hooajal, mis on kõige olulisem? ML alagrupiturniirile jõudmine? KML tiitel? KML hõbe? Ja sellest eesmärgist tulenevalt tuleb ka komplekteerida meeskond ja fokuseerida vormi ajastus jne. Kui eesmärki ei ole, siis on lihtsalt amatöörlik pallipatsutamine ja mõne mehe mängijakarjääri mugav pikendamine. NB! Ma ei räägi siin ainult Tartu meeskonnast vaid see kehtib kõigi kohta.
Ja kindlasti ei saa olla eesmärk omaette mängijate arendamine. Muidu ollakse lõpuks nagu FC Flora, kus ei arene ei mängijad ega tule ka tulemust ja saadakse mingilt San Marino klubilt tappa. Eesmärgiks peab ikkagi olema tulemus, mingi saavutus, mingi arv võite kas või. Ja ainult läbi selle tulemusele orienteeritud mudeli arenevad ka meeskonda kaasatud mängijad. Ja sport on võitlus ja peabki seda olema ja ka võistkonna siseselt oma koha ja minutite väljavõitlemine peab olema võitlus. See arendab. Kingitud minutid ja 23-25 aasta vanuste "noorte" kunstlik arendamine ei ole mitte kunagi mingit suuremat sorti saavutust toonud. Kuhugi on jõudnud ainult need mängijad, kes on ise koha ja minutid endale võtnud. Ma ei tea ühtegi edulugu neist mängijatest, kes on tippu jõudnud seetõttu, et neile poolvägisi arenguminuteid antakse. Või on kellelgi teistsuguseid näiteid?

Polegi midagi lisada, nagu ise oleks kirjutanud. Iga lause ja mõttega 100% nõus.

[Zog]

Ma olen üldiselt nõus, samas selle viimase küsimuse kohta... nii-öelda "hiliseid avanejaid" on meil ju olnud küll. Võtame kas või Martin Dorbeku... kui mitu hooaega tuli tal enne meistriliigas (ja mujalgi) mängida, enne kui rünnakul hakkasid asjad välja tulema? Muidugi, kaitses on ta kogu aeg talent olnud, aga rünnakul oli ta veel mõned hooajad tagasi ikka üldse-mitte-lootustandev, samas viimasel ajal hakkab neid "häid mänge" üha tihemini tulema.

[vaim564]

Ma olen üldiselt nõus, samas selle viimase küsimuse kohta... nii-öelda "hiliseid avanejaid" on meil ju olnud küll. Võtame kas või Martin Dorbeku... kui mitu hooaega tuli tal enne meistriliigas (ja mujalgi) mängida, enne kui rünnakul hakkasid asjad välja tulema? Muidugi, kaitses on ta kogu aeg talent olnud, aga rünnakul oli ta veel mõned hooajad tagasi ikka üldse-mitte-lootustandev, samas viimasel ajal hakkab neid "häid mänge" üha tihemini tulema.

Minu jutu mõte oligi tegelikult selles, et nad peavad endale mänguaega leidma, mitte et neile tuleb seda leida. Kui mitte selles klubis, siis tuleb leida selline klubi, mis seda võimaldab. Kui klubi sulle mänguaega ei võimalda, siis oledki vales klubis. See valem, et "noor" nühib aastaid pinki ja pääseb lõpuks platsile, ei tööta. Kuigi täpselt sama kehtib ka klubi kohta, et kui neil on keegi pingile jäänud, siis peavad nad ta kusagile ära saatma, kasvõi laenule, mitte mõtlema, et viie aasta pärast läheb teda vaja, las nühib edasi. Viie aasta pärast pole temast mängumeest enam. Dorbekile tuli kasuks see, et ta oli Raplas, Rakveres ja mängis. Oleks ta kogu selle aja Cramos treeninud, poleks sealt midagi tulnud. Aastakese võid ju tugeva klubi juures pingipoisi staatuses mööda saata, avardab sinu maailmapilti, kuid mitte rohkem.

[japs]

Minu arust peaks alustama sellest, et mis on meeskonna eesmärk. Ja NB! eesmärk peab siin nagu igas eluvaldkonnas olema mitte mingi tegevuse läbiviimine (mängijate arendamine, Tartu korvpalli säilitamine või mis iganes) vaid ikkagi olema seotud konkreetse TULEMUSEGA! Ehk mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada sellel hooajal, mis on kõige olulisem? ML alagrupiturniirile jõudmine? KML tiitel? KML hõbe? Ja sellest eesmärgist tulenevalt tuleb ka komplekteerida meeskond ja fokuseerida vormi ajastus jne. Kui eesmärki ei ole, siis on lihtsalt amatöörlik pallipatsutamine ja mõne mehe mängijakarjääri mugav pikendamine. NB! Ma ei räägi siin ainult Tartu meeskonnast vaid see kehtib kõigi kohta.
Ja kindlasti ei saa olla eesmärk omaette mängijate arendamine. Muidu ollakse lõpuks nagu FC Flora, kus ei arene ei mängijad ega tule ka tulemust ja saadakse mingilt San Marino klubilt tappa. Eesmärgiks peab ikkagi olema tulemus, mingi saavutus, mingi arv võite kas või. Ja ainult läbi selle tulemusele orienteeritud mudeli arenevad ka meeskonda kaasatud mängijad. Ja sport on võitlus ja peabki seda olema ja ka võistkonna siseselt oma koha ja minutite väljavõitlemine peab olema võitlus. See arendab. Kingitud minutid ja 23-25 aasta vanuste "noorte" kunstlik arendamine ei ole mitte kunagi mingit suuremat sorti saavutust toonud. Kuhugi on jõudnud ainult need mängijad, kes on ise koha ja minutid endale võtnud. Ma ei tea ühtegi edulugu neist mängijatest, kes on tippu jõudnud seetõttu, et neile poolvägisi arenguminuteid antakse. Või on kellelgi teistsuguseid näiteid?

Polegi midagi lisada, nagu ise oleks kirjutanud. Iga lause ja mõttega 100% nõus.

Nõus, meeskonnal peavad olema eesmärgid! Aga meeskonna eesmärgid peavad täitma klubi eesmärke. Klubi on siin kindlasti ülemuslikum! Tartu suurim pluss, ongi ju see, et tegemist on ka sisulises mõttes klubiga, just seepärast paljud teda toetavad.
See on ideaal mille poole püüelda. Tartu pole seda kindlasti, aga viimaste aastate sammud vähemalt liiguvad sinnapoole (kuigi kohati aeglaselt).

RK toodud summa on väga praktiline vahepunkt mide kindlasti püüda. Ja minumeelest seda ka väga agaralt tehakse. Siinei ole keegi vaielnud.

[nojah]

Ma olen üldiselt nõus, samas selle viimase küsimuse kohta... nii-öelda "hiliseid avanejaid" on meil ju olnud küll. Võtame kas või Martin Dorbeku... kui mitu hooaega tuli tal enne meistriliigas (ja mujalgi) mängida, enne kui rünnakul hakkasid asjad välja tulema? Muidugi, kaitses on ta kogu aeg talent olnud, aga rünnakul oli ta veel mõned hooajad tagasi ikka üldse-mitte-lootustandev, samas viimasel ajal hakkab neid "häid mänge" üha tihemini tulema.

Dorbek on ikka ise oma koha välja võidelnud. Cramos pole tema ajal väga võimalustki olnud nendeks n.ö arenguminutiteks. Ilmselt oli ka mõistlik see, et ta tegi mingid vahehooajad või vahekuud ka klubides, kus ta mängida saab. Aga just rõhk sõnal "vahehooajad", selles mõttes ta eristub nii mõnestki teisest mehest, kes langevad ka Cramo rotatsioonist välja ja siis lähevad mõnda väiksemasse klubisse mängima ja lõpuks jäävadki sinna. Tema võitlejanatuuri näitab ikkagi see, et ta otsustas ikkagi edasi võidelda ja üritada Cramos ennast pildile saada, mitte ei löönud sellele käega (ka selliseid näiteid on). Aga loomulikult ei ole tema puhul tegemist mingi tippmängijaga, aga tubli rollimängijaga küll nii Cramos kui koondises. Lisaks ma leian ikkagi, et kui tal ei oleks seljataga ka neid pingiaastaid Cramos siis pole mingit kindlust, et ta ühel hetkel oleks suutnud ikkagi näiteks Rapla tasemelt Cramo tasemele üle tulla - nüüd tal oli vähemalt ettekujutus ees, kuhu tasemele pürgida + muidugi väga kõva kool kvaliteetsete mängijatega koos treenimisest, mida ta oma vaheaastatel suutis ka väiksematele meeskondadele kasulikuks mängida.

[nojah]

Minu arust peaks alustama sellest, et mis on meeskonna eesmärk. Ja NB! eesmärk peab siin nagu igas eluvaldkonnas olema mitte mingi tegevuse läbiviimine (mängijate arendamine, Tartu korvpalli säilitamine või mis iganes) vaid ikkagi olema seotud konkreetse TULEMUSEGA! Ehk mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada sellel hooajal, mis on kõige olulisem? ML alagrupiturniirile jõudmine? KML tiitel? KML hõbe? Ja sellest eesmärgist tulenevalt tuleb ka komplekteerida meeskond ja fokuseerida vormi ajastus jne. Kui eesmärki ei ole, siis on lihtsalt amatöörlik pallipatsutamine ja mõne mehe mängijakarjääri mugav pikendamine. NB! Ma ei räägi siin ainult Tartu meeskonnast vaid see kehtib kõigi kohta.
Ja kindlasti ei saa olla eesmärk omaette mängijate arendamine. Muidu ollakse lõpuks nagu FC Flora, kus ei arene ei mängijad ega tule ka tulemust ja saadakse mingilt San Marino klubilt tappa. Eesmärgiks peab ikkagi olema tulemus, mingi saavutus, mingi arv võite kas või. Ja ainult läbi selle tulemusele orienteeritud mudeli arenevad ka meeskonda kaasatud mängijad. Ja sport on võitlus ja peabki seda olema ja ka võistkonna siseselt oma koha ja minutite väljavõitlemine peab olema võitlus. See arendab. Kingitud minutid ja 23-25 aasta vanuste "noorte" kunstlik arendamine ei ole mitte kunagi mingit suuremat sorti saavutust toonud. Kuhugi on jõudnud ainult need mängijad, kes on ise koha ja minutid endale võtnud. Ma ei tea ühtegi edulugu neist mängijatest, kes on tippu jõudnud seetõttu, et neile poolvägisi arenguminuteid antakse. Või on kellelgi teistsuguseid näiteid?

Polegi midagi lisada, nagu ise oleks kirjutanud. Iga lause ja mõttega 100% nõus.

Nõus, meeskonnal peavad olema eesmärgid! Aga meeskonna eesmärgid peavad täitma klubi eesmärke. Klubi on siin kindlasti ülemuslikum! Tartu suurim pluss, ongi ju see, et tegemist on ka sisulises mõttes klubiga, just seepärast paljud teda toetavad.
See on ideaal mille poole püüelda. Tartu pole seda kindlasti, aga viimaste aastate sammud vähemalt liiguvad sinnapoole (kuigi kohati aeglaselt).

RK toodud summa on väga praktiline vahepunkt mide kindlasti püüda. Ja minumeelest seda ka väga agaralt tehakse. Siinei ole keegi vaielnud.

Mis selle klubi laiemad eesmärgid on? Või ütleme, millal viimati klubi kasvatas ise mõnest tartlasest Eesti koondise tasemel mängumehe?

[japs]

TÜ Akadeemilise spordiklubi lehelt saab arengukava lugeda. Kossu minuteada kuskil eraldi lahti kirjutatud pole (kuigi kindlasti võiks).

Sinu teine küsimus on loomulikult väike valupunkt, aga asi paraneb. Edaspidi muidugi enam nii selgelt asja võtta ei saa, maailm ja Eesti avardub, st alustatakse näiteks Tartus, edasi Audentes, kes siis on see "õige" kasvataja?

[RK]

Mis selle klubi laiemad eesmärgid on? Või ütleme, millal viimati klubi kasvatas ise mõnest tartlasest Eesti koondise tasemel mängumehe?

Noh selle aasta koondisest Kitsing , kõik mäletate Tanoka Beardi aastat , kui Tanoka läks finaalide aeg ema ameerikasse haiglasse vaatama siis Tartu korvi all võitles 18 a Kitsing kuid tõsi see on ,et tema oli süsteemiväline produkt, noorte treenimine jäi Tartus unarusse kuna noortetreenerid läksid kõik peatreeneriteks ja noortega enam ei tegeldud, siis tekitas Tartusse Jõesaare papa võrkpalliklubiga SK Duo korvpalligrupi ja Tartusse tuli Erkmaa korvpallikool, nn Tartu Rocki süsteemi käivitas Tartus Üllar Kerde , kui tuli Tartusse peatreeneriks ja esimene punt oli Kandimaa 98 a noored (eelmine hooaeg U18 eesti meister) , pluss varasemalt midagi tegi Paavo Russak Ülenurmes ja mingi tegevus toimus TABA 89 -s, mida ka võib nimetada Rocki korvpallikooli eelaseks edasi tuli Raido Rebane 99 a ja 2000 a poistega ja nii läks edasi, vahepeal ühineti SK Duo/Salva korvpalliklubiga kust tulid treeninggrupid koos treeneritega juurde, sealt tulid nn Rocki süsteemi Kaldre, Jõesaar ja teismeline Sutt, nii ,et täiskasvanute koondisesse Rocki süsteemist , väga kedagi ei olegi võtta , Rocki korvpallikooli eelasest Taba 89-st on ainuke koondise kandidaat Järveläinen, täna BC Tartu ridades põhimõtteliselt ainult 2 oma süsteemi kasvandiku Ülenurme grupist Meister ja SK Duo-s alustanud Jõesaar, pluss 5 noort naga ka aga 98 a poistest alates on omavanuste eesti koondistes 2-3 poissi igast aastakäigust , ja kindlasti varsti on koondise kandidaatide seas Rocki korvpallikooli kasvandike, Rocki korvpallikool , nüüd vist BC Tartu korvpallikool on juba 4 aastat korvpalliliidu poolt kuulutatud kõige edukamaks poiste korvpalliklubiks