Minu jaoks üllatav, et Žalgiris huvi tunneb Tassi vastu! Igastahes, kes ei viitsi Google Translate ümber kopeerida (või ei oska keelt ), siis veidi puiselt sõnastatud kokkuvõtte:
Kiidetakse Tassi korvpalli alast IQ-d, pallikäsitlus tehnikat ja "pehmet viset" - mida see siis ka tähendama ei pea? Negatiivsete omadustena tuuakse välja, et Tass ei ole atleetlik, kehva kaugviset, ülemäärast soovi sööta meeskonna kaaslastele, mitte ise viset võtta ja kehva jalgade tööd kaitses, eriti korvist eemal (mida on sellel hooajal ka korduvalt nähtud, ma arvan)!
Zalgirise huvi Tassi vastu võiks selles suhtes justkui loogiline olla, et nende praegune noor pikk, sakslane Hartenstein, värvatakse sel suvel ilmselt NBA-sse. Tass ei ole oma esimesel hooajal täiskasvanute seas küll kuigi säravaid etteasteid teinud, aga omaealiste seas on ta Euroopas siiski tõsine tegija. Kui ta saab füüsiliselt natuke tugevamaks, küll siis hakkavad ka täiskasvanute seas korralikud esitused tulema.
Huvitav oleks üldse teada, et mis teda USA-sse kisub. Kui ta soovib pääseda NBA-sse, siis selleks ei pea siirduma esmalt NCAA-sse. Viimasest ajast on päris palju näiteid, kuidas noored pikad on läinud (või kohe minemas) NBA-sse otse Euroopast. Vahet pole kas Kalev või Zalgiris, siin saaks ta järgneval paaril hooajal rohkem kvaliteetseid mänge ja ka kõvemas seltskonnas treenida kui NCAA-s.
Tuli meelde, et leedu portaali poolt avaldatud artiklis oli minu jaoks raskesti mõistetav väide- iseasi, kas see oli masintõlke viga või oligi nii mõeldud- Tass on liiga lühike mängimaks tsentri positsioonil? 208 cm nagu liiga lühike ei tohiks olla...
Igatahes on ta pikem kui näiteks Simmons. Arvestades, kui kiireks on korvpall arenenud, siis 2.08 tundub korvialuse mängija jaoks üsna optimaalse pikkusena. Varrak & co kasvatavad tast nagunii hübriidset eesliinimängijat. Varasematest aastatest meenuvad vaid harvad juhud, kui Tass keskpositsiooniviskeid võttis; kolmestest pole mõtet üldse rääkida. Nüüd aga tabab ta keskpositsioonilt juba päris hea protsendiga ja aeg-ajalt sopsab isegi mõni kolmene.
http://basket.ut.ee/korvpallikool/treen ... sep-toome/" onclick="window.open(this.href);return false;
lisaks U10 ja U11 noortetreeneri ametile, on ta abitreener U18 ja BC Tartu esiliiga meeskonnas, lisaks tegeleb kõigi BC
Tartu noorte pikkadega, s.t. teeb vahetevahel nendega eritrenne
Arvan ,et mängijana tagasitulemisest pole mõtet unistada.
Kalev/Cramo pole suutnud Ühisliigas mängimist enda ega Eesti korvpalli hüvanguks kasutada.
Aastad lähevad, kuid midagi ei muutu. Paberil paistab korvpalli Ühisliiga suurepärase sarjana, milles osalemine peaks garanteerima meeskonna stabiilselt hea taseme ja tippmängijate pealekasvu, kuid tegelikkuses pole Kalev/Cramo ega Eesti korvpall tervikuna suutnud nendest mängudest kasu lõigata. Ei tänavu ega ka varasematel aastatel.
Eile Ühisliiga hooaja viimases kohtumises kodus Peterburi Zenitile 95 : 98 kaotanud Kalevis on kõikides olulisemates rollides leegionärid. Hooaja keskmise punktiskoori põhjal on neljanda positsiooniga parim Rain Veideman, kuid nüüdseks on ta teadupärast meeskonnast lahkunud. Paraku mitte astme võrra kõrgemale nagu varasematel aastatel Kalevist läinud Frank Elegar, Josh Boone või tänavu keset hooaega kaabut kergitanud Demonte Harper, vaid Itaalia esiliigasse.
Ühisliigas mängitud aastate jooksul – Kalev on seda teinud alates 2008. aasta detsembris peetud nn promoturniirist – pole selle sarja kaudu tugevamasse meeskonda jõudnud ükski Eesti korvpallur, ei meenu ka kasvõi koduklubi hierarhias selget arengut teinud mängijat. Kahjuks pole kõik koondise tasemel mängijad seda üritanudki. Tõsises liigas pallimisele on eelistatud mugavamat äraolemist Tartus või otsitud väljundit Euroopa mõistes keskpäraste sarjade keskpärastes meeskondades.
Hoopis tõhusamalt on Kalevit hüppelauana kasutanud meeskonda palgatud leegionärid. Pea igal hooajal on mõni mängija siirdunud Kalevist kõrgemat palka pakkuvasse tiimi. Kuid suvaliste välismaalaste vahendamine ei peaks olema Kalevi eesmärk. Lepingud, mis lubavad mängijatel igal ajal lahkuda, ei võimalda hooajaks ehitada kindlatel alustel püsivat meeskonda.
Loogika ütleb, et tippklubide vastu mängiv Kalev võiks olla Eesti koondise baasklubi, kus pallurid saavad tugevas seltskonnas mängides areneda, kuid tegelikult ta seda pole. Eilses hooaja viimases mängus osalenud eestlastest on koondise eeldatav algviisikumees nullile jäänud Sten-Timmu Sokk. Ilmselt mahuks 12 hulka ka Erik Keedus, kas ka Martin Dorbek, pole kindel. Kõik.
Kalevi juhid on korduvalt rääkinud, et eestlastest mängijaid polegi kusagilt võtta. Kuid mida on olukorra parandamiseks tehtud? Kus on Kalevi klubi püramiid, oma noored? Aastate jooksul on Kalevi noortemeeskondadest jõudnud põhitiimi ainult Dorbek, lühikeseks ajaks pinki nühkima ka Kristo Mangelsoo. Süsteemsest mängijate kasvatamisest pole aga juttugi. Kalevi mänedžeri Kaarel Sibula sõnul hakatakse sellesse panustama, kuid vahepealsed aastad on mahavisatud.
Omaette küsimus on see, miks ei taha Eesti parimad Kalevi särgis mängida. Eesti korvpalli tippaastatel oli Kalevisse pääs iga noore pallipatsutaja unistus. Leedus on Kaunase Žalgiris ikka samas staatuses, Eestis Kalev aga mitte. Ilmselt on siin tegemata tööd ka Kalevil endal. Pole kuulda olnud, et nad püüaksid väiksematest klubidest andekaid noori endale osta.
Võib-olla on omade nappus põhjus, miks Ühisliiga Eesti korvpallipublikut külmaks jätab. Tõsi, meeletuid rahvahulki ei meelita see sari kokku peaaegu kusagil, kuid Kalev on selleski pingerivis tabeli teises pooles. Keskmiselt vaatas Kalevi kodumänge 1100 inimest. Ainsana meelitas veidikenegi rahvast kohale Euroliiga valitsev tšempion Moskva CSKA. Asja annaks parandada parema turundusega, kuid vaja oleks ka eestlastest fännidele atraktiivset meeskonda.
Jättes kõrvale poliitilised detailid, oleks hea, kui Kalev Ühisliigas jätkaks. Muuta tuleks aga oma filosoofiat – Kalevist peaks lõpuks ometi saama Eesti korvpalli lipulaev.
Nagu vastava väljaande viimase aja korvpalliartiklitele tavaks, leiduvad ka selles oma tõeterad, aga samas on sinna kokku kuhjatud ka terve hulk meelevaldseid ja vastukäivaid väiteid.
"Eile Ühisliiga hooaja viimases kohtumises kodus Peterburi Zenitile 95 : 98 kaotanud Kalevis on kõikides olulisemates rollides leegionärid. Hooaja keskmise punktiskoori põhjal on neljanda positsiooniga parim Rain Veideman, kuid nüüdseks on ta teadupärast meeskonnast lahkunud. Paraku mitte astme võrra kõrgemale nagu varasematel aastatel Kalevist läinud Frank Elegar, Josh Boone või tänavu keset hooaega kaabut kergitanud Demonte Harper, vaid Itaalia esiliigasse."
Kui Veideman oli meeskonna neljandaks resultatiivseim mängija, siis ei saa öelda, et kõikides olulisemates rollides on välismaalased. Arvesse võtmata on jäetud muidugi ka asjaolu, et Arbet, kes on visanud Kalevi eest VTB-s keskmiselt kas pisut üle või alla kümne punkti mängus ja on olnud meeskonna (ülekaalukalt) parim kaitsemängija, jättis vigastuse tõttu hooaja sisuliselt vahele. Kolmas eeldatav eestlasest põhitegija Sokk tegi kahjuks üsna ebaõnnestunud hooaja. Mingit rolli mängisid siin kindlasti ka vigastused, aga kokkuvõttes on siiski raske aru saada, kuidas ta näiteks eelmise hooajaga võrreldes niivõrd palju kahvatuma esituse tegi.
"Ühisliigas mängitud aastate jooksul – Kalev on seda teinud alates 2008. aasta detsembris peetud nn promoturniirist – pole selle sarja kaudu tugevamasse meeskonda jõudnud ükski Eesti korvpallur, ei meenu ka kasvõi koduklubi hierarhias selget arengut teinud mängijat. Kahjuks pole kõik koondise tasemel mängijad seda üritanudki. Tõsises liigas pallimisele on eelistatud mugavamat äraolemist Tartus või otsitud väljundit Euroopa mõistes keskpäraste sarjade keskpärastes meeskondades."
Keeduse võib minu meelest lugeda Kalevi-siseses hierarhias selge arengu teinud mängijaks. Kui ta Kalevisse tuli, siis mina ja ilmselt ka mitmed teised arvasid, et tema osaks jäävad eestikate mängud. Ta sõi aga Halliku kiiresti meeskonnast välja ja oli ka pärast Freimanise tulekut meeskonna vahest olulisim rollimängija. Kui tolle hooaja järel toimus EM, oli ta avakohtumises juba algviisikus. Tänavu kasutas ta Arbeti ebaõnne ära ja teenis oma VTB-karjääri suurimate mänguminutite juures seni kõrgeima keskmise saagi nii punktide, lauapallide kui ka söötude osas. Martin Dorbeku mänguminutid tegid varasemaga võrreldes hüppelise kasvu eelmisel hooajal pärast seda, kui ta nihutati talle sobivamale number kahe positsioonile. Tema taseme tõus oli minu meelest hästi näha eelmise suve koondisemängudes. Tänavune oli ta jaoks vigastuste tõttu paraku väga katkine hooaeg. Kalevist tugevamasse klubisse ei ole VTB põhjal saanud küll ükski eestlane, kuid Arbet teenis lepingu Kreeka kõrgliigasse ja sealt edasi järgmiseks hooajaks lepingu tugevamasse klubisse.
"Omaette küsimus on see, miks ei taha Eesti parimad Kalevi särgis mängida. Eesti korvpalli tippaastatel oli Kalevisse pääs iga noore pallipatsutaja unistus. Leedus on Kaunase Žalgiris ikka samas staatuses, Eestis Kalev aga mitte. Ilmselt on siin tegemata tööd ka Kalevil endal. Pole kuulda olnud, et nad püüaksid väiksematest klubidest andekaid noori endale osta."
Kui jätta kõrvale n-ö põlisvälismaalased Kangur ja Vene, siis Kalevi eest on mänginud peaaegu kõik vähegi VTB taset välja kannatavad kohalikud mängijad. Eranditeks on vaid Talts, Paasoja ja Jõesaar. Kalev on Taltsi vastu huvi tundnud, Talts Kalevi vastu aga mitte. Paasoja kohal on seni ees olnud Veideman ja Dorbek. Jõesaare kohal on meeskonnas Arbet ja Keedus. Järveläinenit ja Laanet ei pea ma VTB potentsiaaliga mängumeesteks. Tänase seisuga on meistriliigas vaid kaks klubi, kus ei ole VTB kogemusega mängijaid. Nendeks on noortemeeskonnad Tarvas ja Audentes. Zalgirise ja Kalevi kõrvutamine tundub kohatu. Ühe eelarve on üle seitsme miljoni euro, teisel küündib vaevu miljonini. Ka Eesti-siseselt pole Kalev olnud mitte alati parim teenistuspaik. Ma julgen pakkuda, et Veideman teenib ka Itaalia esiliigas rohkem kui Kalevis ja ilmselt on ka Kitsingu palk Taani esiklubis võrreldav kui mitte suurem Kalevis teenitust. Ja mis noortesse puutub, siis Kalev on kohati oma mängijaid hoopis ära andnud. Drell Bambergi ja Jaakson Audentesesse. Omal ajal on noormängijatest meeskonda värvatud nii Schleicher kui Mangelsoo, kuid kummaski ei leidunud piisavalt spordimehe hinge. Olmre värvati Audentesest ja ta sai korralikult mänguaega enne põlvetraumat. Tassi ei ostetud küll mõnest väiksemast Eesti klubist, vaid värvati Prantsusmaalt. Teistel klubidel polnud selle jaoks kas ressurssi või huvi.
Kalevi klubi püramiidi puudutav on muidugi probleemne koht. Mingil põhjusel loobuti oma noortesüsteemist ja see liikus tänavuseks hooajaks TTÜ spordiklubi alla, kui ma õigesti mäletan.
Püüan pakkuda mõned põhjused sellele olukorrale:
1) Meeskonna eesmärgid ongi tihti liiga palju protsessipõhised (osalemine, arendamine jne) kui tulemuspõhised (jah jutuna on play-off koht hea aga kui tulemust ei saabu ei järgne ka mingit tagajärge - lepitakse sellega, et läks nagu läks). Siit edasi muutubki asi liiga rutiinseks, inimesed - alates mängijatest kuni publikuni väsivad. Kui välismängijatel ongi Kalev ajutine vahepeatus siis oma meestel ilmselt selline emotsioonitu tabeli tagaosas loksumine ja üksikud eredad sähvatused ei loo piisavalt head baasi individuaalseks arenguks - meeskond tervikuna ei ole arenenud ja oma mängijatel on pidevalt vaja olnud kohandada oma rolli tulenevalt muutunud meeskonna liidrite oskustest.
2) VTB taseme ja KML taseme vahel on ikka ülimeeletu tasemevahe. Ehk meie enda mängijatel puudub loogiline vaheaste, kus nad saaksid piisavalt heal tasemel mänge/treeninguid. Selline tasemevahe ongi taksituseks meie enda mängijatele VTB tasemele jõudmiseks. Heal juhul saab sobiv tüüp Cramos rollimängija koha aga mitte enamat. See korvpall mida mängitakse KMLis ei meenuta kaugeltki seda, mida mängitakse VTBs. Enamus võõrleegionäre tuleb vähemalt keskmise tasemega Euroopa liigadest aga meie meistriliiga tase on üks Euroopa nõrgamaid. Sel hooajal on sisuliselt ainult 3 klubi, kes enam-vähemgi korvpallimeeskonda meenutavad oma professionaalsuselt ja koosseisult.
3) Eelnevalt tulenevast ei ole ka neil mängijatel, kes Cramo pingile tulevad piisavalt kannatust, et ennast mitme hooajaga pildile töötada ja mängida. Selge see, et ainult pingil istudes ei arene ja seepärast kardetakse ka n.ö kaotatud aastaid. Aga on sama selge, et KML mängides ei ole võimalik ennast arendada ka VTB jaoks sobivale tasemele. Enamus kes on mänguaja pärast madalamale tasemele läinud on sinna ka jäänud. Paremal juhul saadakse jah mõni vahehooaeg mõnes keskmise tasemega Euroopa klubis aga seda on pigem hakanud juhtuma paaril viimasel aastal. Eks näis kas sealt kedagi on Cramosse tulemas, iseenesest Kitsing või Kurbas näiteks võiks proovida.
4) See põhjus ka, et on olnud päris mitu vaheaastat siin, kus väga säravaid noori talente ei olegi olnud. Ehk polegi kellegi vahel väga valida. Ja kes vähegi talendikam on olnud, see on läinud pigem välismaale ära (mis mängija arengu seisukohalt on minu arust ainuõige - KML on sisuliselt hobiliiga tasemel ja VTBsse otse minna on noore jaoks tavaliselt liiga suur samm). Ehk mõne järgmise aasta perspektiivis asi muutub - kuigi jah eks näis palju meie nooremast põlvkonnast tahab Eestis mängida ja palju mujal. Koondise jaoks on ikkagi see, et mängijat on erinevates liigades ja klubides pigem positiivne.
5) Järgmiseks hooajaks tasuks tõesti pigem mõelda sellele, et vähegi potentsiaalikate oma mängijatega (Jõesaar, Kurbas, Kitsing, Paasoja) läbi rääkida osalemise osas. Kuigi ma olen alati olnud vastu igasugustele välismängijate piirangutele ja ei pea mängija passi kõige olulisemaks kui jutt on saavutustest siis - ilmselt selle rahakotiga välismängijaid ostes ei ole ikkagi võimalik meeskonnana järgmist sammu teha. Ollakse küll liigas enam-vähem konkurentsivõimelised selles osas, et päris suuri pakke tuleb suht vähe aga võite tuleb ka vähe. Ehk saadakse hakkama mängimisega, mitte võitmisega. Ja siin ongi vist ainult kaks mõistlikku lahendust 1) leida 2x eelarve (suht utoopia) ja palgata tõeliselt konkurentsivõimeline meeskond või 2) üritada ikka iga hinna eest meelitada kõik vähegi mõistlikul tasemel eestlased võistkonda ja siis välismängijatega paigata ainult puuduvad kohad (4-5 meest tuleb muidugi ikkagi juurde kutsuda). Vastasel korral vist ei ole meeskonnal suuremat mõtet.
6) Ja ikkagi järgmisel hooajal selgelt kaaluda, mis variandid veel on Venemaa liiga kõrval. Kui ikka pakutaks kohta mõistliku mängude arvuga ja heal tasemel atraktiivset liigat Euroopa pool, siis vahelduseks oleks ikkagi päris hea vaadata, mis ka mujal Euroopas toimub kui ainult Venemaal.
nojah kirjutas:Püüan pakkuda mõned põhjused sellele olukorrale:
1) Meeskonna eesmärgid ongi tihti liiga palju protsessipõhised (osalemine, arendamine jne) kui tulemuspõhised (jah jutuna on play-off koht hea aga kui tulemust ei saabu ei järgne ka mingit tagajärge - lepitakse sellega, et läks nagu läks). Siit edasi muutubki asi liiga rutiinseks, inimesed - alates mängijatest kuni publikuni väsivad. Kui välismängijatel ongi Kalev ajutine vahepeatus siis oma meestel ilmselt selline emotsioonitu tabeli tagaosas loksumine ja üksikud eredad sähvatused ei loo piisavalt head baasi individuaalseks arenguks - meeskond tervikuna ei ole arenenud ja oma mängijatel on pidevalt vaja olnud kohandada oma rolli tulenevalt muutunud meeskonna liidrite oskustest.
2) VTB taseme ja KML taseme vahel on ikka ülimeeletu tasemevahe. Ehk meie enda mängijatel puudub loogiline vaheaste, kus nad saaksid piisavalt heal tasemel mänge/treeninguid. Selline tasemevahe ongi taksituseks meie enda mängijatele VTB tasemele jõudmiseks. Heal juhul saab sobiv tüüp Cramos rollimängija koha aga mitte enamat. See korvpall mida mängitakse KMLis ei meenuta kaugeltki seda, mida mängitakse VTBs. Enamus võõrleegionäre tuleb vähemalt keskmise tasemega Euroopa liigadest aga meie meistriliiga tase on üks Euroopa nõrgamaid. Sel hooajal on sisuliselt ainult 3 klubi, kes enam-vähemgi korvpallimeeskonda meenutavad oma professionaalsuselt ja koosseisult.
3) Eelnevalt tulenevast ei ole ka neil mängijatel, kes Cramo pingile tulevad piisavalt kannatust, et ennast mitme hooajaga pildile töötada ja mängida. Selge see, et ainult pingil istudes ei arene ja seepärast kardetakse ka n.ö kaotatud aastaid. Aga on sama selge, et KML mängides ei ole võimalik ennast arendada ka VTB jaoks sobivale tasemele. Enamus kes on mänguaja pärast madalamale tasemele läinud on sinna ka jäänud. Paremal juhul saadakse jah mõni vahehooaeg mõnes keskmise tasemega Euroopa klubis aga seda on pigem hakanud juhtuma paaril viimasel aastal. Eks näis kas sealt kedagi on Cramosse tulemas, iseenesest Kitsing või Kurbas näiteks võiks proovida.
4) See põhjus ka, et on olnud päris mitu vaheaastat siin, kus väga säravaid noori talente ei olegi olnud. Ehk polegi kellegi vahel väga valida. Ja kes vähegi talendikam on olnud, see on läinud pigem välismaale ära (mis mängija arengu seisukohalt on minu arust ainuõige - KML on sisuliselt hobiliiga tasemel ja VTBsse otse minna on noore jaoks tavaliselt liiga suur samm). Ehk mõne järgmise aasta perspektiivis asi muutub - kuigi jah eks näis palju meie nooremast põlvkonnast tahab Eestis mängida ja palju mujal. Koondise jaoks on ikkagi see, et mängijat on erinevates liigades ja klubides pigem positiivne.
5) Järgmiseks hooajaks tasuks tõesti pigem mõelda sellele, et vähegi potentsiaalikate oma mängijatega (Jõesaar, Kurbas, Kitsing, Paasoja) läbi rääkida osalemise osas. Kuigi ma olen alati olnud vastu igasugustele välismängijate piirangutele ja ei pea mängija passi kõige olulisemaks kui jutt on saavutustest siis - ilmselt selle rahakotiga välismängijaid ostes ei ole ikkagi võimalik meeskonnana järgmist sammu teha. Ollakse küll liigas enam-vähem konkurentsivõimelised selles osas, et päris suuri pakke tuleb suht vähe aga võite tuleb ka vähe. Ehk saadakse hakkama mängimisega, mitte võitmisega. Ja siin ongi vist ainult kaks mõistlikku lahendust 1) leida 2x eelarve (suht utoopia) ja palgata tõeliselt konkurentsivõimeline meeskond või 2) üritada ikka iga hinna eest meelitada kõik vähegi mõistlikul tasemel eestlased võistkonda ja siis välismängijatega paigata ainult puuduvad kohad (4-5 meest tuleb muidugi ikkagi juurde kutsuda). Vastasel korral vist ei ole meeskonnal suuremat mõtet.
6) Ja ikkagi järgmisel hooajal selgelt kaaluda, mis variandid veel on Venemaa liiga kõrval. Kui ikka pakutaks kohta mõistliku mängude arvuga ja heal tasemel atraktiivset liigat Euroopa pool, siis vahelduseks oleks ikkagi päris hea vaadata, mis ka mujal Euroopas toimub kui ainult Venemaal.
No tuletaks siin meelde veel seda asja ,et seegi hooaeg tahtis ju Kalev/Cramo mängida lisaks VTBle ka Eurocupi ,kuid Fiba ähvarduste põhjal ju loobuti sellest,nii et vaadatakse ikka küll mujal ringi.Tahaks tõesti loota ,et järgmine hooaeg Eurocupis mängitakse lisaks VTBle ja pöörata mingite Fiba ähvardustele tähelepanu.
Mis aga puutub välismängijate arvule siis mina leian ,et loogiline on jätkata ka järgmine hooaeg vähemalt kuue välismängijaga ,sest alla selle välja ilmselt ikkagi ei vea.
Alar Varrak: ühegi koduse tipu siht pole mängida Eesti klubis
BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond ei toonud tänavu Ühisliigas taevast tähti alla ning meedias jõuti ses sarjas mängitud aastaid nimetada juba mahavisatuteks. Kalevi peatreener Alar Varrak on veidi teistsugusel arvamusel ja märgib samas, et nõustub osa kriitikaga.
„Korvpalliga seonduvat on viimastel päevadel meedias palju kritiseeritud. Jah, osa kriitikast on õigustatud, kuid analüüsita lahmimine mulle ei meeldi. Kui me ei mängiks VTB liigat, kas see oleks Eesti korvpallile kasulikum või kahjulikum? Kes Kalevisse kuuluvad, saavad paljudel pühapäevadel tunda Euroopa tipptaset. Sellest sarjast loobuda oleks väga lihtne, kuid mis on alternatiiv?“ küsib Varrak.
Ta nõustub, et tänavusel hooajal on eesti rahvusest mängijate osa jäänud Kalevis soovitust väiksemaks. „See on õigustatud kriitika, kuid treenerina on väga raske teha midagi teisiti. Minu jaoks pole vahet, kas mängija on must või valge, eestlane või välismaalane. Klubitreenerina ei saa ma mängija passi vaadata, pean kasutama lahendust, mis on võistkonnale hetkel parim,“ meenutab Varrak karmi tõde.
Klubikorvpall jääb vaeslapse ossa
Ta usub, et varsti muutub lemmikala tervikpilt praegusega võrreldes Eestis hoopis rõõmsamaks, kuid see ei pruugi puudutada klubikorvpalli. „Eesti korvpalli maine on maailmas äärmiselt kehv, seetõttu on nii mängijatel kui ka treeneritel raske välismaale pääseda. Kuid olen üsna veendunud, et umbes viie aasta jooksul pilt muutub. Praegune täiskasvanute korvpalli seis on tingitud 1990ndatel ja 2000ndatel aastatel tehtust. Viimastel aastatel noortega tehtu on igati positiivne, kuid selle mõju tuleb veel oodata.
Eesti korvpall vajab uut Müürsepa-taolist superstaari. Samas pole ühegi tippmängija eesmärk mängida Eesti klubis. Ega naabritel teistmoodi ole, ka Läti ega Soome tipud ei mängi kodumaal. Seetõttu pelgan, et Eesti klubikorvpall ei pruugi noorte esiletõusust suurt võita ja jääb pikaks ajaks vaeslapse ossa.
Ükski Kalev/Cramos mängiv eestlane ei teeni korvpallurina oma pensioni välja. Kalevi juhtkond on ammu võtnud vastu otsuse, et välisklubisid ei hakata üle trumpama, meelitamaks mõnda eestlast suurema rahaga koju. Kalev, aga ka näiteks Riia VEF peaksid olema klubid, kus mängija tuule tiibadesse saab ja suuremasse mängu siirdub, või siis tuleb keegi veteran koju karjääri lõpetama,“ räägib Varrak.
See on ka põhjus, miks välismaalasteta kuidagi hakkama ei saa. Võõrjõu puhul on aga kaks varianti: kas tood odavaid, aga kehvemaid mehi, või üritad tuua paremaid, kuid nood võivad keset hooaega jalga lasta. Kalev on teatavasti valinud teise tee.
Klubi teadlik otsus välismängijatega riskida
„Klubi on teadlikult otsustanud välismängijatega riskida. Nad teenivad meil väiksemat raha kui mujal. Ja mis kaks aastat tagasi hooajal viga oli?! (Kalev võitis siis Ühisliigas 30 mängust 13 ja jäi ülinapilt play-off’ist välja – toim),“ hüüatab Varrak. „Mängisime oma miljonilise eelarvega, Veideman, Arbet ja Keedus kuulusid põhijõudude sekka, aasta hiljem lisandus Timmu.“
Nagu noor, ent juba piisavalt kogenud juhendaja märkis, tuleb noori peale. Ta esitab retoorilise küsimuse: aga kus nad on? „Bambergis, Vitorias. See pole vale, iga noore üles kasvatanud treener tahaks hoolealuseid näha võimalikult kõrgel tasemel. Need mängijad püüavadki jääda välismaale. Lätil on üle ilma laiali plejaad andekaid noori ning nad räägivad, et koduliiga kümne klubi jaoks ei jätku enam mängijaid. Meil kah pole võtta, Soomes samuti mitte. Seetõttu ongi igal pool palju välismängijaid. Kalev/Cramo jõuga koondise baasklubiks muutmist ma ei poolda. Meil on turumajandus, see pigem viib edasi.“
Noortest rääkides jõuab Varrak lõpetuseks fänne sel hooajal nii tugevalt puudutanud Matthias Tassi teemani. „Miks ta ei mänginud kohtumises Zenitiga? Ta tuli otse noorte play-off-mängult, kus rabas üle 30 minuti, ma ei saanud teda mängu panna! Teadupärast võtab ta koolis sel aastal kaks klassi korraga. Oleme omavahel rääkinud, et kui Kalev pakub mulle uut lepingut ja Tass jätkab klubis, tõmban ta järgmise hooaja rotatsiooni igal juhul sisse,“ kinnitab Varrak.
), siis veidi puiselt sõnastatud kokkuvõtte:
