http://sport.ohtuleht.ee/806896/alar-va ... laastavalt" onclick="window.open(this.href);return false;
Alar Varrak juhtis BC Kalev/Cramo peatreenerina neljandat korda Eesti korvpallimeistriks, lasi mõtetel paar päeva settida ning vaatas eile Õhtulehe seltsis hooajale tagasi. Ühes on ta kindel: Kalev on klubi, kus rutiini tekkimine on täiesti välistatud!
Alar, palun anna esmalt enda hinnang Kalevi hooajale!
Mina ei jää rahule. Meil oli sees rohkem, kui suutsime realiseerida, pean silmas just VTB liigat (11. koht – toim). Play-off’i olnuks raske jõuda, kuid kolm-neli-viis võitu rohkem tahtnuks küll saada.
Samamoodi ei saanud rahule jääda Balti liiga tulemusega (4. koht – toim). Poolfinaalis esimeses mängus oli kõik meie kontrolli all, kuid me ei saanud turvalist edu sisse – see võinuks vabalt 20ne olla. Kordusmängus lagunesime kolmanda veerandi lõpus.
Seda peetakse normaalseks, kui tuleme Eesti meistriks. Millegipärast aga ei peeta normaalseks seda, kui me ei jõua VTB liigas play-off’i. Meie mastaabis on võimalus mängida Ühisliigas privileeg.
Kuidas jääd rahule mullusuvise mängijate värbamisega?
Olen seda varem öelnud ja ütlen uuesti, et pooldan meie klubi värbamispoliitikat – me ei lähe sageli kindla peale välja. Püüame leida võimalikult häid mängijaid. Jah, võtame sellega riski, võib olla probleeme vigastustega, mõni mees võib lahkuda keset hooaega. Kuid kes ei riski, ei joo ka šampanjat. On paratamatu, et osa asju ka ebaõnnestub.
Näiteks Cedric Simmons on väga kihvt mängumees – vist kõrgeima draftivalikuga siia tulnud mängija, kelle teenistuslehel ka Pireuse Olympiacos. Summa, mis ta alguses küsis… Tal oli olnud raske vigastus ja vastasime, et kui ta mängida tahab, siis meie saame just nii palju maksta. Ta tuli ning oli väga tore nii mängija kui ka inimesena. Ta muutus asendamatuks, kui teda väljakul polnud, mängis meeskond teistmoodi.
Samas teeb selline riskimine ja mängijate keset hooaega lahkumine sinu enda elu raskemaks ja tekitab kindlasti ka unetuid öid.
Jään selle stiili pooldajaks, elan rasked hetked üle. Oleme aastate jooksul leidnud siia väga kihvte mängijaid ning tänu sellele oleme raskete hetkede kõrval maitsnud ka teatud vilju. Tänavu siirdus Demonte Harper Peterburi Zeniti, tema asemele jõudsime tuua Branko Mirkovici. Saan Rain Veidemanist (siirdus märtsi alguses Udinesse – toim) inimlikus plaanis aru, samas pani tema lahkumine meid väga raskesse seisu. Sisuliselt jäime „number kaheta“.
Siis peaksite tegema lepinguid, kus pärast näiteks 20. veebruari ei saa keegi enam minna…
Üldjuhul nii ongi, ma ei tea, kuidas Veidemani leping just niisugune oli. Näiteks paar aastat tagasi, kui Rolands Freimanis ja Frank Elegar tugevatesse klubidesse siirdusid, toimus see just veebruaris – veidi hiljem olnuks nende väljaostmiseks vaja palju suuremat summat ja siis poleks seda reaalselt ka juhtunud.
Kas jälgid ka endiste hoolealuste edasist käekäiku? Näiteks Harper alustab kohe Ühisliiga poolfinaali Himkiga.
Jaa, hoian silma peal! Zenit on üldse väga sümpaatne võistkond ja on aastaid oma taseme välja mänginud või seda ületanud. Näiteks Vlad Moldoveanu ja Morris Curry mängivad Rumeenia liiga finaalis teineteise vastu. Mario Delaš pani Itaalia veerandfinaalis Milano vastu ühe mängu kotti. Freimanise hooaeg algas hästi, lõpuks oli meeskond Türgis siiski tagantpoolt kolmas. Shawn King oli Poolas tubli. Frank Elegar oli niikuinii silma all, mängisime ju Ühisliigas Jenissei vastu. Hooaega Kalevis alustanud Robert Upshaw oli suur talent, aga kuskil on tal midagi pahasti.
Tänu Upshaw’ lahkumisele saitegi Simmonsi.
Tegin meeskonna komplekteerimisel ühe suure vea ja seda oli taktikaga raske parandada: Upshaw, Gladness, Tollefsen ja samuti eesliini arvatud Erik Keedus olid liiga sarnased mängijad. Simmonsi-sugust olnuks vaja kohe algusest peale. Gladness tegi ka häid mänge, kuid mõni vastane ei sobinud talle ikka üldse.
Hooaja lõpuks kujunes Tollefsenist enim arenenud mängijaid. Tema plussid-miinused enam-vähem vastasid oodatule. Kuid – ehkki ta oli mänginud tuntud „kaitseülikoolis“ Arizonas, eksis ta alguses kaitses palju. Aga ta kuulas ja õppis, on inimesena väga meeldiv, ning tasapisi kasutegur üha tõusis. Lõpuks kattis ta neid, kellega hooaja alguses probleemid olid.
Näiteks viskas ta Jenissei vastu 27 punkti ja agent küsis seda videot endale. Soovitasin Markil seda mitte saata, sest tema enda vastu pandi seal samamoodi. Teises ringis oli pilt juba hoopis teine. Kui ta jätkab samamoodi, võib ta ühel hetkel avastada end mõne tugeva klubi vahetusmehena.
Ja Branko Mirkovic kerkis vähem kui kolme kuuga MVPks.
Pärast Harperi lahkumist meil polnudki sisuliselt muud valikut. Kui ta tuli, siis iseloomustasin mõne sõnaga teisi mängijaid, mida keegi teeb ja kus tahab palli saada. Ta vastas: okay, coach! ja läks mänguks. Ta oli Timmuga sarnane, klassikaline Euroopa-tüüpi mängujuht. Finaalseeriat tegid neli venda: Mirkovic, Sokk, Tollefsen, Simmons, keda ma põhimõtteliselt ei suutnud väljakult ära võtta.
Toon hooajast ühe asja välja. Meil oli sügisel hästi kihvt tagaliin, kuid tekkinud konkurents mõjus meeskonnale hoopis laastavalt. Meil olid Harper, Timmu, Veideman, Dorbek, Arbet, Ljutõtš, Keedus, Soo. Kujutasin ette, et nad mängivad keskmiselt 15-20 minutit, vastavalt vastasele. Kuid välja tuli see, et tekkisid sisepinged. See oli mulle endale edasiseks väga kõva õppetund ja see on ka ainus asi, mida mängijatele ette heidan.
Selle asemel, et olukorda nautida, hakati küsima, miks tema saab nii palju mängida või nii palju visata, probleemiks muutus seegi, kas oled eestlane või välismaalane. Harper tegi trennides sotid üsna ruttu selgeks ja teenis 30-35 minutit. Ent kui võidud ei tulnud, hakati ka tema suunas näpuga näitama. Ehkki teda pingile võttes kukkus mäng mõnelgi korral üldse kokku.
Mul pole niisugust olukorda varem olnud. Olen selle üle mõelda saanud. Tippklubid mängivadki niimoodi, 12 mehega, aga seal saavad kõik ka palju palka. Kalevis see ei toimi. Kalevit võtavad paljud hüppelauana, tulevad siia turuhinnast madalamalt, et end näidata ja kuhugi kõrgemale siirduda. Kui võtan mängijalt selle võimaluse, tekib kohe konflikt. Siin pead sellega arvestama.
Sinu head kolleegi Gert Kullamäed valdas juba mõnda aega tunne, et ta on Tartus end ammendanud. Sinu kohta on paljud huvilised arvanud sotsiaalmeedias samamoodi. Kas sa ise oled tundnud, et töö muutub liiga rutiinseks?
Oi, Kalev/Cramos ei teki sellist hetke kunagi! Möll käib kogu aeg. VTB liigas osalemine tähendab, et pead igal nädalavahetusel ennast ületama ja juba see välistab igasuguse rutiini. Kui keegi arvab, et tunnen end Kalevi treeneritoolil mugavalt, siis see pole kunagi võimalik.
Mul on klubi juhtkonnaga inimlikul tasandil väga hea läbisaamine. Nende hinnang hooajale? Samuti pigem negatiivne. Eesti meistritiitel on Kalevile kohustus. Kuldmedal ei tulnud pingutuseta, Kuusmaa kavaldas mu mõnel hetkel üle. Kolmas mäng lõi lambikese põlema, neljandas kohtumises õnnestus mängijaid natuke aidata.
Kas soovid Kalevis jätkata?
Olen varemgi öelnud, et minu ambitsioon pole ainult Eestiga piirduda. Samas on Eesti passiga nii mängijal kui ka treeneril välismaale raske pääseda. Kui jätkan siin, tahaksin loomulikult seda teha Kalevis – see on Eestis parim väljund!
Kui jätkad, siis keda mängijatest sooviksid enda käe all edasi näha?
Eesti mängijate valik pole suur, enamikuga neist jätkaksin. Teiste klubide meestest väärivad märkimist Martin Paasoja, Janari Jõesaar ja Sten Olmre. Näiteks Paasoja tegi väga suure arenguhüppe. Eelmistel aastatel tema kohta tehtud skautinguga polnud sel hooajal enam midagi peale hakata. Eks seal ole mängus Toomas Annuki (Rapla abitreener – toim) käsi pluss mängija tahtejõud. Ta on oma miinuste kallal nii palju tööd teinud.
Välismaalastest jätkaksin kindlasti Simmonsi ja Tollefseni ning ehk ka Ljutõtšiga, ehkki tema hooajalõpp vajus ära.
ja Cramo taseme kannab ta ikka välja kui terve on. Välja ta selles vanuses ja peale vigastust ilmselt tõesti enam ei lähe.
