Väga huvitav artikkel õhtulehelt, avab ka mõnede kiibitsejate silmad miks Tartu finaalseerias nii mängis ja ka natuke Eesti korvpallikäekäigust priit Vene silmade läbi
https://sport.ohtuleht.ee/887920/priit- ... orda-saama" onclick="window.open(this.href);return false;
panen siia mõned huvitavad lõigud
Tartu ülikooli meeskkonna arengutest ja noortest.
„Paljud ütlesid sügisel, et selle võistkonnaga ei saavuta midagi. Kevadeks oli pilt teine. See näitab selgelt, et peab olema kindel visioon ja plaan,“ jääb Vene Tartu meeskonna hooajaga rahule. „Täiuslikkusest jäid puudu mõned elulised nüansid.“
Viimase fraasi all peab peatreener silmas vigastusi. Nimelt ei saanud Eesti meistrivõistluste finaalseerias korralikult kaasa teha Carl Engström. Vene adub, et Kalev/Cramo vastu seeria võitmine olnuks kõva eneseületus, kuid mõne mängu võinuks ära napsata.
Samuti polnud kevadel enam parimas hoos Janar Talts ja Kristjan Kitsing. Olulise pitseri vajutasid Vene sõnutsi koondiste mängud.
„Veideman ei tulnud talvel koondisesse, sest tal olnuks seitsme päevaga neli mängu. Tartu mehed tegid samal ajal kaheksa päevaga neli matši. See oli Janari ja Kristjani jaoks liig. Sellest tsüklist tulid nad läbi, aga paar kuud hiljem lõi koormus välja. Organism sai ebanormaalselt suure paugu.“
Kodune hõbemedal ja Balti liiga pronks on siiski rahuldust pakkuvad tulemused. Veelgi enam, hooaja jooksul said kõvasti mänguaega noored. Tegelikult võinuks neid enamgi platsile usaldada, kuid taustal toimus enam, kui spordisõbrale näha.
„Kõige suurem murekoht spordi mõttes oli, et nad käisid koolis. Kui teised said hommikul keha remontida ja ettevalmistusi teha, siis nemad mitte,“ rääkis Vene noormängijate hooajast. „Mida kevade poole, seda rohkem nad ära väsisid. Päevad on pikad. Mõni mees tuli pool seitse trenni, kool lõppes kell kuus. Ta pidi lihtsalt ellu jääma.“
Eriti ekstreemse näite toob ta Hendrik Eelmäega: „Enne finaalseeria eelviimast mängu oli ta kolm päeva ja kaks ööd magamata, sest käis kooliga kaitseväe laagris. Tagasi jõuti vahetult enne kohtumist. Oli näha, et väsimus on peal, pole mõtet lõhkuda. Pikk elu on veel ees.“
Vene lisab, et Eelmäe alustaski hooaega hästi, kuid hilisem äravajumine on elu loomulik osa. Noormehel jäi suvine ettevalmistus noortekoondise tõttu auklikuks ning selle pealt ongi raske tervet pikka aastat vastu pidada „Tahaks ju igal rindel tubli olla. Aga korvpalli mängides peab jaksama ka joosta,“ selgitab treener.
Tartu tulevikust
Ohumärke oli õhus, kui spordisõbra jaoks tuli Tartu suurest korvpallist loobumine üllatusena, siis lähiringis oli märke õhus juba varasemalt.
„Selge info oli, et tuleb vähema rahaga hakkama saada. See mind väga ei morjendanudki. Alati tuleb vaadata mängija hinna ja kvaliteedi suhet. Häid pallureid saab ka odavamalt,“ räägib Vene, millised tingimused talle Tartuga liitudes seati. „Selle ülesande täitsime väga edukalt ära. Meie kuskilt üle piiri ei läinud.“
Kuigi korvpallimeeskond suutis algselt ettemääratud piirides püsida, oli valemis suurim muutuja hooaja keskel vältimatult ette tulnud juhtkonna muutus. Rahaprobleeme oli õhus juba enne, kuid uued otsustajad vana taaka pikalt kaelale ei soovinud. Nõnda võetigi pärast hooaega vastu resoluutne otsus.
Venel kellelegi midagi ette heita pole, sest „selline on elu“. Küll aga on ta kindel, et suurimaks kannatajaks on Eesti korvpall.
„Ega korvpalli arengu mõistes midagi paremaks ei lähe. Kindlasti jätab see suure augu. Mingite meeste areng pidurdub,“ arvab Vene, kellega räägiti ka uue näoga Tartu meeskonna töötamisest. Vähemalt esialgu kogenud treener ainult poistega mängimisest loobus.
Lisaks usub ta, et eestlaste omavaheline tiksumine ei arenda kedagi ning toob ilmeka näite möödunud hooaja treeningult: „Eelmäe läks kord Cižauskase (Vytenis Cižauskas, Tartu leedulasest mängujuht – J.J) vastu läbi ja vajutas ülevalt alla. Järgmised nädal aega ei saanud ta enam trennis palligi, sest leedulane tahtis näidata, et nii need asjad ei käi. „Sa pole minust parem, pead veel kõvasti õppima“. See viibki noori edasi.
Vene rõhutab vestluse jooksul korduvalt, et välismängijad on Eesti korvpallis olulisel kohal. Iga kogemus, ükskõik, millisest maailma otsast, tuleb kasuks.
Tartu Ülikooli lehelt leiab visiooni, milles rõhutakse korvpallimeeskonnas üliõpilaste ning Tartu oma näo tähtsust. Samal ajal loodetakse viie aastaga Eestis tagasi tippu jõuda ning läbi lüüa ka eurosarjades. Vene arvates need asjad päris kokku ei käi.
„Selleks, et Tartu Ülikooli sisse saada, ei piisa keskpärasest hinnetest. Kui oled otsuse teinud, et lähed sinna õppima, siis on see juba üsna raske töö. Selle kõrvalt teha veel täie rauaga korvpalli, mis Euroopa tippu viib… sellist asja pole olemas. Kui 20st üks on ekstratubli, oleks ka juba hästi,“ ütleb ta.
Eesti korvpallist
Vene tõdes, et viimastel aastatel on Eesti meistrivõistluste keskmine tase langenud. Paljude arvates on järgmisest hooajast käivituv Eesti – Läti ühisprojekt võluvits, mis meid päästab. Kas ikka on?
„Ega lätlastega lihtsalt kokku saamine kedagi paremaks ei tee. Maailmapraktika on näidanud, et kõigepealt tuleb kodukamaral asjad korda teha, siis saab hakata muid projekte vaatama. See, et me lätlastega mängime, ei tee meie võistkondi paremaks, kui meil on alused, kuidas ise paremaks saada, paigast ära,“ annab Vene karmi hinnangu.
„Peame proovima Euroopale järgi jõuda. Rääkisin sellest juba 2015. aasta EMi ajal. Aga oleme endiselt sama kaugel. Probleem on kogu nägemuses. Igal hooajal midagi algab ja siis lõppeb. Mingisugust arengut pole.“
Tõsi, paljud meie andekad korvpallurid on läinud arenguredelil tõusmiseks läinud välismaale. Suund on kiiduväärt, kuid maailma mõistes on meie piiri taguste mängijate kogus marginaalne.
„Kindlasti peaks ka kodus mängijaid kasvatama. Küsimus on suures pildis. Kas tahetakse lihtsalt mingisugust korvpalli või head korvpalli. Kui tahame head, siis peame mõlemal rindel vaeva nägema,“ arutleb Vene. „Me ei saa eeldada, et kümme noort lähevad välismaale ja üheksast neist saavad mängumehed. Leedulaste lihtne matemaatika on, et kui USA ülikoolidesse läheb 100 mängijat ja neist kaks löövad läbi, võib rahule jääda.“
Eesti koondisest
Koondise murekoht on tagaliin
Kuid omajagu noori meil välismaal mängib ning osa neist said hiljuti karastuse ka rahvuskoondises. Suuresti oli uute meeste suur osakaal paratamatus, kuid Vene arvates siiski positiivne nähtus. Probleeme jagub aga samuti kuhjaga.
„Noored tegid nii palju kui suutsid. Meil on probleeme positsioonide täitmisega. Suur mure on mängujuhtidega, mistõttu kannatavad kõik liinid,“ leiab Vene.
„Viimases tsüklis nägime, et kui ainuke korralik mängujuht ka puudu on, siis olimegi väga haavatavad. Hädad hakkasid pihta tagaliinist. Räägime kogu aeg, et meil pole pikki, aga statistika näitab, et korvialused mehed on aastaid oma ära teinud.“
Kristian Kullamäes näeb Vene potentsiaali, kuid tõsine tegija võiks temast saada alles mõne aasta pärast. Seega jääb mängujuhina loota vaid Sten Sokule, kellest võib üksi vankri vedamiseks väheks jääda.
Vene leiab, et praegu oleks hea koht, kus lisaks mängijatele katsetada veidi ka treeneripingil: „Usun, et treeneritel tuleks käia mööda maailma ja katsetada uusi asju. Vaadates ka mujal toimuvalt, siis pooldaksin välismaa juhendaja proovimist. See tooks uusi tuuli ja näitaks noortele, kuidas asjad mujal käivad. Samal ajal saaksid meie omad temalt õppida.“