Eesti-Läti Ühisliiga/KML 2022/2023

[knaest]

ei-ei, võiks siis olla juba Lusikas (luuserite karikas)

[Rix]

ei-ei, võiks siis olla juba Lusikas (luuserite karikas)

Tegelt võiks ju teha Est-Lat play-offist välja jäänud võistkondade vahel EMV-ks nn play-in turniiri või omamoodi väljalangemismängud, andes teatud eelise põhiturnal kõrgemale tulnud (nt omavahelised mängud kaasa vms, koduväljakueelis jne) meeskondadele. Oleks meeskondadel mänge, mängud oleksid millegi peale ja teiste meeskondade graafikuid ei segaks.

[BCKLV]

Error hakkab pihta sellest, et meil ei ole kokku lepitud mitu klubi on optimaalne kohaliku kõrgliiga jaoks. Kui see on paigas, tuleks ühe kondikava järgi aastast aastasse vastavalt arendada. Iga hooaeg muutuv turniirisüsteem on segane klubidele-pealtvaatajatele ja ilmselt peletab ka võimalike sponsoreid. Sportlikest printsiipidest lähtuva liigataseme juurde peaks kindlasti kuuluma ka üleminekumängud.

EstLat järgmise hooaja kohta tuli minu meelest väga hea uudis, kui varem arvati, et Prometey siin regioonis madala taseme pärast ei jätka, siis parema kodusaali puudumise tõttu jäävad ikkagi Riiga ja mängivad ka tuleval aastal eestlaste ja lätlastega.

[Uhhuu]

https://www.krepsinis.net/naujiena/prie ... eju/326727" onclick="window.open(this.href);return false;

Prometey jäi vigastuste tõttu ilma kahest põhitegijast. Agada ja Kennedy viskasid EuroCupis keskmiselt vastavalt 15 ja 11 punkti mängus. See kahandab oluliselt Prometey võimalusi EuroCup võita ja Euroliigasse tõusta, aga parandab VEFi ja Kalevi väljavaateid ühisliiga võita.

[RK]

Tartu poole pealt halvad uudised: tsitaat pressiteatest:
Märt Rosenthal pidi mängu järel käima EMOs, kus sai teada, et mängu eelsel soojendusel jalalabast läbi käinud krõks oli tegelikult väsimusmurd. See tähendab, et Märt pani kõik laupäevased 27 minutit ja 15 sekundit Ventspilsi vastu katkise jalaluuga. See võtab sõnatuks. Väga kõva sooritus, Märt!

Märt näitas et ei ole lumehelbeke, peotäie valuvaigistite abil saadud 10 p, 4 l ja 1 rs, miinuspoolel 4 pk , väga kõva mees,nüüd siis Oliver Suurorg peab suurema vastutuse võtma, Gordon ka peab tasakaalukam olema, teised eestlased ka peavad juurde panema: Böckler, Kivi, Eelmäe, Saal , vbl Eestikate play offiks saadakse McCloud töökorda , kuigi see vähe tõenäoline, kuuldavasti saab ka aprillis terveks väsimusmurru vigastuse all kannatanud Kuusmaa, lisaks sügisel vedas meeste vahel välja Roos mängujuhina aga nüüd ainult tähtsad mängud tulemas. Aga üldiselt Mazursi all on Tartu tähtsates mängudes on suutnud pingipoisid positiivselt sekkuda mängu (eelmine aasta ENBL F4 Kivi ka siis Märt oli vigastatud, ja see aasta kõik Eesti poisid mängus Rapla vastu (leegionärid olid vigastatud)
Positiivsemad uudised ,et Tartu ülikooli korvpallikool/Estiko võitis esiliiga põhiturniiri, naiste esiliiga võideti lõpuspurdiga ja lisaks saadi ka naiste esiliigas pronks kätte Luunja tüdrukutega

[vanafänn]

Prometei mänedžer andis kommentaari eesti meediale ja sellest on päris suur vaidluspunkt tekkinud. "Eestlased on töökad ja sitked aga neil puudub ambitsioon".

Kuulasin ka kossu ja muid spordipodcaste ning arvamused varieeruvad seinast seina. Kalev Kruus ja Heino Enden arvavad, et see vastab tõele, kuna puudub klubi ning inimesed kes proovivad jõuda Euroliigasse. Mängumeestes mainiti, et kui mängid võõras liigas siis peaks olema antud teemal suu vähe rohkem koomal. Mehed ei nuta ütlesid omaltpoolt, et omajagu tõetera on seal sees kuid täielikult nõustuda ei saa.

Pani ennastki mõtlema, et mida see ambitsioon üldse tähendab, ning kas ambitsioon meie klubidel tõesti on nii puudulik. Siinkohal suured tervised Kalev Kruusile, kelle koduklubi JK Harju on nii ambitsioonitu et nad proovivad ainult jõuda meistriliiga tasemele... pfff, seda võiks ju igaüks teha.

Ma siiralt ei mõista, kuidas osad sporditeadlikud inimesed saavad nii sporditeadmatut juttu rääkida, kus ambitsioon võrdub ainult absoluutse tipuga, jätmata võrdlemata neid mastaape, kogemusi ja eelkõige rahasid.

[East]

Prometei mänedžer andis kommentaari eesti meediale ja sellest on päris suur vaidluspunkt tekkinud. "Eestlased on töökad ja sitked aga neil puudub ambitsioon".

Kuulasin ka kossu ja muid spordipodcaste ning arvamused varieeruvad seinast seina. Kalev Kruus ja Heino Enden arvavad, et see vastab tõele, kuna puudub klubi ning inimesed kes proovivad jõuda Euroliigasse. Mängumeestes mainiti, et kui mängid võõras liigas siis peaks olema antud teemal suu vähe rohkem koomal. Mehed ei nuta ütlesid omaltpoolt, et omajagu tõetera on seal sees kuid täielikult nõustuda ei saa.

Pani ennastki mõtlema, et mida see ambitsioon üldse tähendab, ning kas ambitsioon meie klubidel tõesti on nii puudulik. Siinkohal suured tervised Kalev Kruusile, kelle koduklubi JK Harju on nii ambitsioonitu et nad proovivad ainult jõuda meistriliiga tasemele... pfff, seda võiks ju igaüks teha.

Ma siiralt ei mõista, kuidas osad sporditeadlikud inimesed saavad nii sporditeadmatut juttu rääkida, kus ambitsioon võrdub ainult absoluutse tipuga, jätmata võrdlemata neid mastaape, kogemusi ja eelkõige rahasid.

Ma ei olnud selle Kalev Kruusi teesiga nõus, et ambitsiooni näitab ainult Euroliiga tasandile jõudmine. Tema mõttekäik oli juba selles mõttes vale, et sul võib raha ju olla, aga see ei taga sulle automaatselt kohta Euroliigas, vaid see tuleb läbi teatud sportlikke protsesside välja teenida. Paraku see ei käi nii, et kogud 5 miljonit eurot kokku, helistad Bodirogale ning oledki kohe Euroliigas sees. Samuti võiks Kruusi jutust järeldada, et ka Sloveenia ega Horvaatia pole korvpallimaad, kuivõrd seal puudub Euroliiga klubi. Jama ju.

Küsimus on minu meelest selles, et milles me ambitsiooni mõõdame või milles see väljendub? Minu jaoks avaldub ambitsioonikus kasvõi selles, kui klubil on tahe kuskil liigas midagi ära teha ning kõrgemale pürgida. Ja minu jaoks on oluline, et see tahe öeldakse ka sõnades väga selgelt koos konkreetse tegevusplaaniga välja, mitte see ei jää kuhugi arengukavasse kirja.

Minu jaoks on Eesti korvpalli puhul suurimaks probleemiks see, et taustsüsteem ei jõua järgi. Kalevi näitel - klubi on selgelt kasvanud organisatoorselt, turundustöö on mega ning kõik oleks justkui uuele tasemel hüppamiseks ideaalselt ette valmistatud.. aga eelarve ei ole viimastel aastatel mitte kasvanud, vaid hoopis vähenenud.

Kui me võtame näiteks viimase 10 aasta horisondi, siis Eesti tippklubide eelarved ei ole mitte kasvanud, vaid hoopis vähenenud. See on taandareng. Varem oli meil kaks klubi (Kalev ja toonane Rock), kes mõlemad sihtisid miljoni euro suurust eelarvet, kuid nüüd ei suuda isegi üks klubi sellist numbrit kokku ajada.

Me võime rääkida, et täna on majanduses keeruline olukord, aga tegelikult on selle 10 aasta sisse mahtunud ju ka selliseid perioode, kus majandus buumis täiega ning raha liikus. Ka neil headel aegadel suutis Kalev parimatel aastatel kokku koguda maksimaalselt 1,1 - 1,2 miljonit eurot, millest osa moodustas veel VTB Liiga poolt antav raha.

Me võime rääkida ka sellest, et Eestis on sponsorrahad erinevate spordialade vahel ära jagunenud, aga seegi on minu meelest nõrk vabandus. Euroopas on mitmeid riike, mis ei ole traditsioonilised korvpallimaad (st muud alad on neis riikides märksa populaarsemad), kuid kus tavaliste korvpalliklubide eelarved ületavad meie esiklubi eelarvet kolme- kuni viiekordselt. Kui me vaatame spordiskeenet, siis meil ei ole tegelikult ka ühtegi sellist moodustist (a la nagu Lätis on Riia Dinamo hokiklubi), mille puhul me saaksime öelda, et vot see projekt neelab kogu potentsiaalselt korvpalli tulla võiva sponsorraha ära.

Ma ei ole küll kunagi sponsorrahasid küsimas käinud, kuid minu jaoks on keeruline uskuda, et me ei suuda Eestis ühe projekti tarvis 2-3 miljoni suurust eelarvet kokku saada. Minu meelest ei ole üldiselt Eesti majandus nii kehval järjel.

Teine mõte ambitsioonikuse kohapealt tekkis selline, et minu meelest oleme me liiga suure rõhuasetuse pannud koondise arendamisele ning teinud sellest kohaliku korvpalli A&O. Minu meelest pole see õige lähenemine ning võtab klubikorvpallilt tähtsust ära. Rahvuskoondis on tore ja uhke ja kõike muud, aga kas selle eelistamine klubikorvpalli arendamisele omab ka praktilist väärtust? Minu arvates mitte. 

Praegugi on meil ju korvpallisõprade seas valdav mõtteviis see, et iga tõusev kohalik mängija peaks esimesel võimalusel Kalevist kuhugi Bundesligasse või Poola liigasse ära põrutama, sest siis areneb see mängija kiiremini ning meil on koondisele jälle üks vinge vend juures. Ma olen ilmselt vähemuses, kuid mina tahaks tipptasemel mängijaid näha Eestis aastaringselt mängimas, mitte ainult siis kui paar korda aastas toimuvad koondise kodumängud (ning ka siis ei jõua kõik parimad pojad alati koju).

Minu meelest peaks fookus olema sellel, et meil oleks kodus olemas paar klubi, kes mängivad regulaarselt eurosarjades (mõni tugevamas, mõni nõrgemas), kus kohalikel mängijatel oleks heal tasemel rahvusvaheline väljund olemas. Heal tasemel kohalik klubikorvpall võrdub suure tõenäosusega ka heal tasemel koondisega,  kuid heal tasemel koondis ei võrdu tingimata heal tasemel kohaliku klubikorvpalliga.  

[Maxi]

Eks see on selline strateegiline küsimus ka, eestlased on valinud selle, et kõik noored mängumehed kellel on mingidki eeldused lähevad esimesel võimalusel välismaa noorteakadeemiatesse. See tundub töötavad hetkel vähemalt, päris korralik põlvkond mängijaid on peale kasvanud/kasvamas ja kvaliteetsete mängijate valik on selline, et mõned head mängumehed koondisesse ei mahugi.

Kui me räägime konkreetselt sellest artiklist / klubikorvpallist siis see delfi artikkel on clickbait. Melesius ütles pigem midagi sellist, et pole ambitsioonikaid projekte (suurt raha) aga eestlased töötavad edasi sellest hoolimata. Minumeelest ei öelnud ta mitte midagi valesti. Ülejäänu kirjutas juba East ära ja sellega olen ma nõus.

Oleks meil mõni südames kossumees eesti rikaste TOP10s, siis oleks meil ka see mitme miljoni eurose eelarvega projekt olemas, nii lihtne ongi

[East]

Ma täpsustaks võibolla veidi veel seda, et minu meelest on see igati okei, kui talendikad noored lähevad mujale riiki korvpalliharidust omandama või kui Kotsari/Veesaare/Kriisa potentsiaaliga mängijad mängivad Euroliigat/NCAAd, aga meil on tegelikult ka selline kriitiline mass mängijaid välismaal, kes on küll erineva tasemega, kuid kes kahtlemata aitaks kohalikku liigat tummisemaks teha. 

Matthias Tass ja Siim-Sander Vene võiks näiteks vabalt Kalevis mängida, kui Kalev suudaks regulaarselt Champions League põhiturniirile peale saada. Nad on mõlemad küll oma karjääri eripunktides (üks profikarjääri alustanud, teine vaikselt karjääriloojangu poole tüürimas), kuid nii Tass kui Vene oleksid kohalikule korvpallipublikule kindlasti atraktiivsed. Ma ei tea, mida näiteks Jõesaar tulevikus planeerib, kuid sama kehtib temagi osas - selle asemel, et Poola liigas või mõnes Saksa kõrgliiga keskmikus toksida, võiks ta vabalt Kalevi ridadesse kuuluda.

Meil on olemas trobikond erineval tasemel mängijaid (Puidet, Paasoja, Nurger, Sokk, Maide, Kirsipuu, Itaalia "noored" eesotsas Erkmaa, Koršunovi ja Petersoniga), kes mängivad praegusel hetkel kuskil x-kohtades, kuid kes võiks hoopis kohalikus kõrgliigas olulist rolli mängida ja siinset liigat pealtvaatajatele põnevamaks muuta. Kui me tahame oma korvpalliliigat edasi arendada, siis on hädavajalik, et klubidel oleks piisavalt vahendeid sellised mängijad tagasi tuua - eriti kui me tahame, et meil mängiks ka tulevikus üheksa meeskonda.

Seejuures on oluline püüelda ka selle suunas, et Kalev ei oleks ainus klubi, kes mängib eurosarja, vaid oleks kaks-kolm klubi veel (näiteks Tartu, Pärnu, Rakvere), kes proovivad mõnes rahvusvahelises sarjas läbi lüüa. See kõik on muidugi kallis lõbu ja nõuab ilmselgelt täiendavat rahalist ressurssi, aga see on see, kuhu me vähemalt minu meelest peaks oma klubikorvpalliga püüdlema.

Kui mind leeduka arvamuses midagi häiris, siis pigem see lõik, kus ta ütles, et Eesti pole korvpallimaa. Ma arvan, et korvpallirahvaks ei tee ainuüksi see, kas siinsetel klubidel on korralikult raha või mitte, vaid see kas ja kui palju korvpall kohalikule inimesele korda läheb. Kui vaadata, kuidas eestlane on valmis kasvõi Kaunasesse reisima, et tipptasemel korvpalli näha, siis ma ütleks, et korvpall läheb küll korda.

[marxx762]

Eks see ambitsioonikus ja soov kuhugi jõuda on sõltuv päris mitmest asjaolust. Osade KML klubide puhul ei saagi rääkida vähemalt hetkel mingist soovist areneda või kuhugi kõrgemale tõusta. Siiski on olemas klubid kes panustavad igapäevaselt selle nimel, et toimuks jätkusuutlik areng. Samas ma ei tea ühtegi liigat (võibolla hispaania välja arvata) kus kõik klubid oleks tohutult suunaga üles koguaeg ning toimuks järjepidev ambitsioonide realiseerimine ning oma arengus meeletus tempos edasi liikumine. See on täiesti normaalne et teatud hulk klubisid ongi rollis, kus nende koht on olla laias laastus tabeli tagaotsas.

Liigatabeli tagumises otsas olemine ei tohiks küll olla eesmärk omaette, aga kasvõi meie liiga varamul on see mõnevõrra paratamatu ning tihtilugu tundub, et ollakse justkui suletud ringis. Igal hooajal alustatakse justkui otsast peale, sest hooaja lõppedes puuduvad garantiid järgmise hooaja rahaliste vahendite osas. Kui pole kindlust rahalises vaates, siis on ka väga keeruline mingit pikemat plaani teha. Teisalt on mõistetav et nii mõnigi toetaja vaatabki tulevasele hooajale lõppenud hooaja õunte pealt. Kui arengut pole ning päike pilvetagant paistab hooaja jooksul vaid mõnel üksikul korral, siis taandubki võimaliku toaetaja rahaline panus suuresti heale südamele.

Minu isiklikus vaates on alumise otsa satsidel ainuvõimalus samm edasi teha siis, kui suudetakse veidi üle oma varju hüpata. Selleks peab olema õnne, aga näiteks Keila näitel, heade välismaalaste valiku najal on võimalik juba nii mõndagi ära teha. Rahvas on saalis ja mis põhiline suudetakse pakkuda emotsiooni ja võitlust väljakul rahvale. See annab klubile endale indu juurde ning toetajatelgi võiks olla üks põhjus enam, et klubi senisest enam toetada. Kui õnnestub ennast ületada, siis on ka võimalus veidi enam ehk positiivsemalt tuleviku suunas vaadata ja tõenäoliselt on toetajatega koostöö jätkamine tõenäolisem.

Mis puudutab sponsorlust ning eelarve kasvu, siis olen East-iga sama müsteeriumi ees. See kõlab väga uskumatuna, et rahaline võimekus on stabiilselt ühes suurusjärgus. Tegelikult isegi tänane 1M/euri pole kuidagi võrreldav paari hooaja taguse miljoniga. Tänavuse euroedu foonil oleks hetkel just õige koht kus aktiivselt raha turult juurde leida, aga piiratud inimeste hulgaga kontoris ei jätku selleks piisavalt aega, et sellega piisaval hulgal käesoleval hetkel tegeleda - puhas minu arvamus.

Eelpool mainitud noorte välismaale minek ning see, et see on ainuvõimalik nende arenguks on teema, mis mind on ammu huvitanud. Meil on trobikond noori pallureid näiteks Itaalias erinevates akadeemiates. Minus on alati tekitanud küsimusi, et mis on seal teistmoodi või paremat, mida meie siin Eestis oma klubidega pakkuda ei suuda? On need treeningtingimused, konkurents, võimalus areneda, võimalus paremate mängude järele, võimalus enam silma jääda? Julgen arvata, et nii üht kui teist eelpool nimetatust.

Ma olen päris palju mõelnud ja fantaseerinud teemal, et miks ei võiks meie klubid pakkuda talendikamatele noortele sarnast väljundit. Meil on erinevates klubides (noortes) nii mõnigi lootustandev mängumees. Paljud neist on oma klubi A&O rollis ning edasi arenemiseks leitaksegi, et ainuvõimalus on siirduda piiritaha. Oleks jube äge, kui näiteks Nord/Cramo (see on näide), oleks klubi, kes võtaks kodumaiseid talendikamaid mängijaid enda alla, pakuks neile ööbimist, kooli, kvaliteetset treeningud, pikemat lepingud, stipendiumit ning võimalust saada samm-sammult arenedes ka esiklubis minuteid teenida. Kui selliseid talendikaid noori koondada kokku 2-3-4 tk, siis võiks juba asjal hakata väike jume tekkima. Kui nüüd veel selle ideega edasi liikuda, siis kui sinna juurde scoutida mõni välismaine noormängija ning siduda ta ettevõtmisega mitmeks aastaks, hakkaks asi meenutama seda konseptsiooni, mida pakuvad välismaised akadeemiad. Eksisteeriks võistkonnasisene konkurents, kus tuleb igapäevaselt pingutada lisaks võimalus tõusta kõrgemale (selle eelduseks on esiklubi järjepidev eurosarjas edukas osalemine) ja saada seal lisaks kohalikule liigale tulevikus ka euroopa väljundit.

Mõistan et ka eelnevas lõigus kirjeldatu nõuab rahalisi vahendeid, aga suund kui selline on hetkel meie kodumaises korvpallis üsna olematu. Mingil kujul neid asju küll tehakse, aga võrreldes muu maailmaga oleme sellest väga kaugel.

[RK]

Näiteks Nord/Cramo (see on näide), oleks klubi, kes võtaks kodumaiseid talendikamaid mängijaid enda alla, pakuks neile ööbimist, kooli, kvaliteetset treeningud, pikemat lepingud, stipendiumit ning võimalust saada samm-sammult arenedes ka esiklubis minuteid teenida. Kui selliseid talendikaid noori koondada kokku 2-3-4 tk, siis võiks juba asjal hakata väike jume tekkima. Kui nüüd veel selle ideega edasi liikuda, siis kui sinna juurde scoutida mõni välismaine noormängija ning siduda ta ettevõtmisega mitmeks aastaks, hakkaks asi meenutama seda konseptsiooni, mida pakuvad välismaised akadeemiad. Eksisteeriks võistkonnasisene konkurents, kus tuleb igapäevaselt pingutada lisaks võimalus tõusta kõrgemale (selle eelduseks on esiklubi järjepidev eurosarjas edukas osalemine) ja saada seal lisaks kohalikule liigale tulevikus ka euroopa väljundit.

Mõistan et ka eelnevas lõigus kirjeldatu nõuab rahalisi vahendeid, aga suund kui selline on hetkel meie kodumaises korvpallis üsna olematu. Mingil kujul neid asju küll tehakse, aga võrreldes muu maailmaga oleme sellest väga kaugel.

Paljuski eelnevaga nõus aga hetkel Nord/Cramo koostöö vist paljuski unne suikunud, esiliiga klubist 0 mängijat Cramo juures ja ka Cramo juurest 0 mängijat esiliiga Nordi juures, esiliigast on jälle Nord välja kukkumas, 3 hooaja peale on saavutatud täpselt 1 võit. Jah järgmistel aastatel saaks seda raha abil parandada aga 2 liigast raske alustada.
Aga Eestis paaris kohas asjaga tegeletakse ja minu arust iga aastaga läheb seal asi paremaks, jah raha paneb asja paika aga Reinar Halliku kool esiliigas, üle Eesti korjab enda juurde noori ja seal on ka 1 lätlane ja 2 noort ukrainlast. Tartu ülikool iga aastaga läheb selles suunas paremaks, üle eesti tullakse ülikooli ja järjest rohkem korvpallitaustaga poisse on huvitatud Tartu ülikoolist , ka välismaalasest pikk olemas noor pikk urkrainlane mängis 2 liigas ja ka mingil määral kaTalltech koondab enda juurde noori ja mängitab neid isukalt Tamsalu Los Torose nimelises duubelmeeskonnas.
Lisaks meil olemas noorte jaoks Audentes oma meeskonnaga esiliigas.
Cramo pigem jäägu oma liistude juurde, selle aasta edu on meeldiv erand Cramo ajaloos, paljuski seotud uue treeneri tulekuga, turundus Cramol 5 + , väga tublid ollakse, edu kasutatakse ilusti ära, näis palju sellest suudetakse uuel hooajal suuremaks eelarveks kujundada.

[East]

Eks see ambitsioonikus ja soov kuhugi jõuda on sõltuv päris mitmest asjaolust. Osade KML klubide puhul ei saagi rääkida vähemalt hetkel mingist soovist areneda või kuhugi kõrgemale tõusta. Siiski on olemas klubid kes panustavad igapäevaselt selle nimel, et toimuks jätkusuutlik areng. Samas ma ei tea ühtegi liigat (võibolla hispaania välja arvata) kus kõik klubid oleks tohutult suunaga üles koguaeg ning toimuks järjepidev ambitsioonide realiseerimine ning oma arengus meeletus tempos edasi liikumine. See on täiesti normaalne et teatud hulk klubisid ongi rollis, kus nende koht on olla laias laastus tabeli tagaotsas.

Liigatabeli tagumises otsas olemine ei tohiks küll olla eesmärk omaette, aga kasvõi meie liiga varamul on see mõnevõrra paratamatu ning tihtilugu tundub, et ollakse justkui suletud ringis. Igal hooajal alustatakse justkui otsast peale, sest hooaja lõppedes puuduvad garantiid järgmise hooaja rahaliste vahendite osas. Kui pole kindlust rahalises vaates, siis on ka väga keeruline mingit pikemat plaani teha. Teisalt on mõistetav et nii mõnigi toetaja vaatabki tulevasele hooajale lõppenud hooaja õunte pealt. Kui arengut pole ning päike pilvetagant paistab hooaja jooksul vaid mõnel üksikul korral, siis taandubki võimaliku toaetaja rahaline panus suuresti heale südamele.

Selge, et kõik klubid ei saagi alati esimest viiulit mängida ja medaleid võita, aga me peaksime liikuma liigataseme ühtlustumise poole. Kui Kalev näiteks liigub järjest eest ära ning tahab mängida Champions League tasemel korvpalli, siis me peaksime ideaalis tagama, et ka ülejäänud Eesti klubid üritavad oma mängulises tasemes ja professionaalsuses kasvõi väikese sammu edasi teha. See aitaks tagada selle, et ka kohaliku liiga mängud oleksid publikule endiselt atraktiivsed.

Ideaalis võikski me minu nägemuses liikuda sinna suunas, et meil on igas regionaalses keskuses olemas tugev tiim (Kalev/Cramo, Tartu, Pärnu ja Rakvere), kes võitleb Eesti meistrivõistlustel medalite eest ning pakub oma piirkonna rahvale võimalusel ka rahvusvahelisi eurosarju. Ja siis on meil veel kolm-neli klubi, kes täidavad mingit kitsamat nišši, kuid kes on oma väiksemale kogukonnale väga tähtsad (Keila, Rapla, TalTech, Viimsi) ning kes üritavad pakkuda konkurentsi ja üllatusi. 

Raha ja sponsorite osaga nõus. Minu meelest tuleb muidugi ka sponsorite kapsaaeda kivi visata - liiga tihti ja liiga palju kuuleb, kuidas ühe ebaõnnestunud hooaja tõttu kutsutakse kohe meeskonnajuhid vaibale ja tehakse kriisikoosolekuid (vaata Pärnu näidet tänavusest hooajast). Minu meelest puudub sponsoritel tihti ka see pikem perspektiiv, et ollakse stabiilselt ühe meeskonna taga nii heas kui halvas, olenemata sellest, kas meeskond võidab medali või jääb kuuendaks.

Kusjuures sponsorlusest rääkides, siis ma olen vahel mõelnud, et kumb oleks parem variant - kas see, kui sponsor jagab mitmele huvilisele väiksemaid summasid või see, kui sponsor jagab ühele kindlale projektile suure summa. Näiteks Kalev/Cramo hea sponsor Unibet on viimasel ajal silma paistnud erinevate sponsordiilidega - ollakse Tallinna Kalevi jalgpalliklubi särgisponsor, Suurhalli nimisponsor, nüüd päästeti siis Jõgeva Wolves ära ning kindlasti on midagi veel. Ma ei tea muidugi nende sponsordiilide sisu või suurusjärke, aga ma olen pikalt mõelnud, et selle asemel, et kolme-nelja erinevat projekti igaüht 75 tuhande euroga toetada, võiks hoopis välja valida ühe projekti ning toetada siis seda 200-250 tuhande euroga. Saan muidugi aru ettevõtte perspektiivist, et ühest küljest aitab mitme erineva projekti toetamine hoida end pildis erinevates valdkondades (korvpall, jalgpall, meelelahutus jne), kuid teisalt spordihuvilisena tekiks mul ilmselt brändiga palju tugevam side, kui teaksin, et see bränd ei aita mu lemmikklubil mitte ainult eksisteerida, vaid tahab aidata astuda klubil järgmist sammu uuele tasemele.

Minu isiklikus vaates on alumise otsa satsidel ainuvõimalus samm edasi teha siis, kui suudetakse veidi üle oma varju hüpata. Selleks peab olema õnne, aga näiteks Keila näitel, heade välismaalaste valiku najal on võimalik juba nii mõndagi ära teha. Rahvas on saalis ja mis põhiline suudetakse pakkuda emotsiooni ja võitlust väljakul rahvale. See annab klubile endale indu juurde ning toetajatelgi võiks olla üks põhjus enam, et klubi senisest enam toetada. Kui õnnestub ennast ületada, siis on ka võimalus veidi enam ehk positiivsemalt tuleviku suunas vaadata ja tõenäoliselt on toetajatega koostöö jätkamine tõenäolisem.

Mis puudutab sponsorlust ning eelarve kasvu, siis olen East-iga sama müsteeriumi ees. See kõlab väga uskumatuna, et rahaline võimekus on stabiilselt ühes suurusjärgus. Tegelikult isegi tänane 1M/euri pole kuidagi võrreldav paari hooaja taguse miljoniga. Tänavuse euroedu foonil oleks hetkel just õige koht kus aktiivselt raha turult juurde leida, aga piiratud inimeste hulgaga kontoris ei jätku selleks piisavalt aega, et sellega piisaval hulgal käesoleval hetkel tegeleda - puhas minu arvamus.

Eelpool mainitud noorte välismaale minek ning see, et see on ainuvõimalik nende arenguks on teema, mis mind on ammu huvitanud. Meil on trobikond noori pallureid näiteks Itaalias erinevates akadeemiates. Minus on alati tekitanud küsimusi, et mis on seal teistmoodi või paremat, mida meie siin Eestis oma klubidega pakkuda ei suuda? On need treeningtingimused, konkurents, võimalus areneda, võimalus paremate mängude järele, võimalus enam silma jääda? Julgen arvata, et nii üht kui teist eelpool nimetatust.

Ma olen päris palju mõelnud ja fantaseerinud teemal, et miks ei võiks meie klubid pakkuda talendikamatele noortele sarnast väljundit. Meil on erinevates klubides (noortes) nii mõnigi lootustandev mängumees. Paljud neist on oma klubi A&O rollis ning edasi arenemiseks leitaksegi, et ainuvõimalus on siirduda piiritaha. Oleks jube äge, kui näiteks Nord/Cramo (see on näide), oleks klubi, kes võtaks kodumaiseid talendikamaid mängijaid enda alla, pakuks neile ööbimist, kooli, kvaliteetset treeningud, pikemat lepingud, stipendiumit ning võimalust saada samm-sammult arenedes ka esiklubis minuteid teenida. Kui selliseid talendikaid noori koondada kokku 2-3-4 tk, siis võiks juba asjal hakata väike jume tekkima. Kui nüüd veel selle ideega edasi liikuda, siis kui sinna juurde scoutida mõni välismaine noormängija ning siduda ta ettevõtmisega mitmeks aastaks, hakkaks asi meenutama seda konseptsiooni, mida pakuvad välismaised akadeemiad. Eksisteeriks võistkonnasisene konkurents, kus tuleb igapäevaselt pingutada lisaks võimalus tõusta kõrgemale (selle eelduseks on esiklubi järjepidev eurosarjas edukas osalemine) ja saada seal lisaks kohalikule liigale tulevikus ka euroopa väljundit.

Mõistan et ka eelnevas lõigus kirjeldatu nõuab rahalisi vahendeid, aga suund kui selline on hetkel meie kodumaises korvpallis üsna olematu. Mingil kujul neid asju küll tehakse, aga võrreldes muu maailmaga oleme sellest väga kaugel.

Kusjuures need meie "itaallased" ei ole enam noormängijad. Erkmaa ja Koršunov on näiteks juba 23-24, Peterson 21. Kui nende ambitsioon on oma karjääri parimad aastad Itaalia tugevuselt kolmandas või neljandas liigas ära tiksuda, siis on see kurb perspektiiv. 

Minu meelest on noorelt välismaale minekuga see teema, et tuleb osata aru saada, millal konkreetne teekond lõppeb. Kui sa oled juba 23 ning kolm-neli aastat mänginud ilma suurema mängulise eduta ja arenguta ühel ja samal (madalal) liigatasandil, siis võiks kuskil peas pirn põlema minna, et äkki prooviks midagi teisiti teha.

Treier ja Riismaa on head näited, kes tegid noortena igal hooajal sammu edasi ning mängivad tänasel päeval Itaalia kõrgliigas. M.Jurkatamm on aga näide sellest, kes nägi, et areng hakkab seisma jääma ning oskas õigel ajal karjääris muutuse teha - tuli TalTechi, tegi siin väga korraliku hooaja esimese poole ning läks seejärel tagasi Itaaliasse, kuid seekord hoopis kõrgemale tasemele. 

Ma jään vastuse võlgu, mis ankur Erkmaad või Koršunovit nii väga Itaalias kinni hoiab - on see päike ja hea ilm või miskit muud. Igatahes on vähemalt nende puhul küll viimane aeg kodukamarale tagasi tulla, sest vastasel korral nad jäävadki eluaegseteks Itaalia mudaliiga meesteks. Tulgu tehku Eestis Rakvere või mõne muu meeskonna ridades vinge hooaeg ja statistika ning vaadaku siis edasi, mis uksed avanevad. Praegu järjest aastaid kuskil Itaalia madalamates liigades tiksuda - ma paraku tõesti ei näe pointi. 

[Suusameister]

Ma nüüd kirjutan natuke teise nurga alt, aga mu meelest ei tohiks unustada näiteks väliväljakute paremat korrashoidu ja üldiselt hobikorvpalli arendamist.
Suvel võib väljakutel näha päris asjalike oskustega hobipallureid. Samuti olen poole silmaga jälginud noorte treeninguid ja ütleks, et kohati treenerite töö ei ole ole
mängijatesse just väga enesekindlust süstiv ja eriti jääb silma see, et põrgatus oskuste ja läbimurrete asemel keskendutakse visetele ja söötmisele.

Mis puudutab välismaale minekut, siis on see klassikaline motivatsiooni teema. Uues keskkonnas on keskendumine parem ja siht natuke selgem.
Eestis on kerge mugavustsooni langeda, sest ümberringi justkui midagi ei muutu. Väljamaale minek aga tundub sammuna ja annab mingi edasiliikumise tunde.

[RK]

Ma jään ka vastuse võlgu, mis ankur Erkmaad või Koršunovit nii väga Itaalias kinni hoiab - on see päike ja hea ilm või miskit muud. Igatahes on vähemalt nende puhul küll viimane aeg kodukamarale tagasi tulla, sest vastasel korral nad jäävadki eluaegseteks Itaalia mudaliiga meesteks. Tulgu tehku Eestis Rakvere või mõne muu meeskonna ridades vinge hooaeg ja statistika ning vaadaku siis edasi, mis uksed avanevad. Praegu järjest aastaid kuskil Itaalia madalamates liigades tiksuda - ma paraku tõesti ei näe pointi. 

Raha hoiab neid Itaalias, paraku on see nii, nendel on itaalia korvpalli kodakondsus, Serie B s ntx pole välismaalastel mängimine lubatud ja kui nende moormeeste tasemel eesti mängija teeniks siin Eestis 500-1500 euri kätte siis seal Itaalias väidetavalt on nende sissetulek 3000-5000

[marxx762]

Selge, et kõik klubid ei saagi alati esimest viiulit mängida ja medaleid võita, aga me peaksime liikuma liigataseme ühtlustumise poole. Kui Kalev näiteks liigub järjest eest ära ning tahab mängida Champions League tasemel korvpalli, siis me peaksime ideaalis tagama, et ka ülejäänud Eesti klubid üritavad oma mängulises tasemes ja professionaalsuses kasvõi väikese sammu edasi teha. See aitaks tagada selle, et ka kohaliku liiga mängud oleksid publikule endiselt atraktiivsed.

Ideaalis võikski me minu nägemuses liikuda sinna suunas, et meil on igas regionaalses keskuses olemas tugev tiim (Kalev/Cramo, Tartu, Pärnu ja Rakvere), kes võitleb Eesti meistrivõistlustel medalite eest ning pakub oma piirkonna rahvale võimalusel ka rahvusvahelisi eurosarju. Ja siis on meil veel kolm-neli klubi, kes täidavad mingit kitsamat nišši, kuid kes on oma väiksemale kogukonnale väga tähtsad (Keila, Rapla, TalTech, Viimsi) ning kes üritavad pakkuda konkurentsi ja üllatusi.

Ma olen selles osas täitsa päri ja jagan sinu mõtet. Meie liiga ei pea ning vist ei saagi kunagi olema mingi superliiga, kus kõik võivad kõiki võita või vastupidi. Et selline asi tekiks peaks meie liiga keskmine kvaliteet kõvasti kukkuma, et jõuaksime sellisele tasemele. Jumal hoidku, et sellist asja ei juhtuks - tõenäoliselt ei juhtu

RK-le vastuseks. Nord oli lihtsalt näide andmaks edasi minu mõtet. Jah, Tartu on ses osas seni ehk kõikse edukamalt toimetanud ning omab igas mõttes loogilist püramiidi. Taltech-iga ma neid ei võrdleks, sest ainus mis neid omavahel ühendab on ülikooli taust. Ambitsioon või soov kuhu pürgida, mitte et Taltech teeks kuidagi asju kehvasti, on klubidel täitsa erinev.

Sellega ma ei nõustu, et Cramo võiks jääda oma liistude juurde ja pigem mitte niiväga oma alumise otsa asjadele tähelepanu pöörata. Veidi kohatu näide, aga see oleks umbes samaväärne, et Zalgiris ei peaks oma alumise otsaga tegelema ning las ülejäänud leedukad kannavad selles osas hoolt. Korraliku püramiidi olemasolu on ühe klubi jaoks vähemalt minu arust äärmiselt oluline. See loob suurel määral kindluse, et sul on teatud hetkest alates peale tulemas kriitiline kogus mängijaid ning olgu ajad millised tahes, siis kõige raskematel hetkedel on sul tagataskus mingisedki kaardid olemas. Ma arvan, et kui meil on 2-3 klubi kel on korralik püramiid koos esindusvõistkonnaga kes lööb kaasa ka eurosarjas, siis sellest hetkel Eestis täiesti piisaks (see ei tähendanud nüüd seda, et RHKK vmt noortega tegelev klubi peaks uksed kinni panema), et pakkuda andekamatele palluritele võimalust kodumaal saada kätte samaväärne tase ja võimalused, mida pakub välismaa.

Kogu selle püramiidi üks väike nüanss, mis võiks klubile veel kasuks tulla on nö. pildis olemine. Kui sul on 2-3-400 noort + nende vanemad, siis nad kõik on võimalikud mängude külastajad. Klubi sümboolikat kandvad noored - väike ning varjatud reklaam, mille kasu ja tulemust üleüldises pildis on keeruline hinnaga, aga minuarvates siiski mitte vähetähtis.
Pikk ja lõputuna näiv teekond mida ühel klubil käia, et esimestest noortest kasvaks lõpuks esindusele mingitki materjali, aga kui sellega täna algust ei tee, siis aastate pärast on endiselt seis sama.