Räägiksin paar sõna ka mängust, tean et olen hiljaks jäänud, kuid viimased päevad pole ma olnud kirjatükkide konditsioonis. Alustaksin kriitikanoolega rahva suunas, keda ma varem kaitsesin. Tribüünid olid jälle pooltühjad, kas nii on tõesti Tartu rahvale kohane? Teiseks, see oli vistsiti kõige emotsioonirikkam mäng see hooaeg, saalis valitses tõsiselt mõnus feeling. Kolmandaks tõestas Morrison minu varem püstitatud hüpoteesi, et ta ei mõista lay-upide tuumafüüsikat, kõik tema punktid tulid dünkidest(üks tip-in oli ka), mida ta oskab filigraanselt. Suurepäraselt on tema esituses meeles laua alt visatud äss.

Cramo fännid on ikka naljakad, alati on juttu mingist ebamäärasest potentsiaalist, mida alati Cramol rohkem on ja sellest, et Rock ei oskab ainult Cramoga mängida, tõsiselt veenvad argumendid.
Väga meeliülendav on tõdeda, et Tsinn tõsiselt kaalub naasmist kohta kuhu ta kuulub. Koos temaga oleks Rock hoopis midagi muud, ta täidaks kohutava ebakompententsuse tagaliinis ja siis jäävadki Cramo võidu Rocki üle toimumata.