Jalgpall

[kalevcramo]

Tarmo Tiisler kommenteerib ETV-s jalka kohtumist, super.

tõsi, väga hea kodune on kuulata. asjalik ka kohe tundub.

[Sten]

Kui Eesti tahab mängida Barca taktikat, ehk palli kontrollimine ja siis teravate söötudega ründesse liikumine, oleks neil vaja kaitsesse paremaid vendi kui Piiroja ja Rähn. Kes on täielikud puujalad söötude jagamises. Samuti ei ole mõtet Vunkil, siinkohal jääb puudu Lindpere, kes suudaks tuua palli üle ja seda äärtele jagada. Vassiljev ei jõua üksi ka koguaeg. Samuti on Dimitrjev ja Vunk liiga passiivsed ehk ei toimu mingit liikumist. Rähni ja Piiroja omavahel palli lükkamine ei näita midagi, mäng ikka sama sitt.

Zelinski ka elab ikka oma eelmises sajandis. Sõprusmäng Horvaatia vastu kindlasti vaja 0-0 hoida.

[julki]

Ma ei saa aru ?
Kui Eesti tahab jalgpallis natukenegi areneda siis ei saa ju koguaeg kaitsvat taktikat panna selleks,et 0 oleks taga.
See on ju sõprusmäng,siin peab proovima tugevate meeskondade vastu ründavamat taktikat.Näiteks 4-3-3 või 4-2-2-2.
Kommentaatorid räägivad ka,et tulemus on tähtis.Jumala savi,et kaotame.Aga võiks kaotada ründavama mänguga,kus oleks väravaolukordi ja võibolla isegi väravaid.Krt,see kui me kaotaks 1-3 ilusa mänguga on palju parem kui 0-0,mis on väga igav jalgpall.

[marxx762]

4-3-1-2 oleks minuarust parim lahendust.

[kasutaja123]

Tiisler kommentaatorina on päris huvitav vaheldus, kuid kaameratöö on täiesti õudne !! Kõigepealt need hiljaks jäänud lähivõtted ja mõttetud suumimised, mille pärast sageli mängu ennast ei näe. Mulle käib veel eriti pinda see lahmakas tabloo keset ekraani, mille tõttu ka tihti palli ja mängijaid ei näe.

Muidu, ei saa ma aru inimestest, kes selle kallal vinguvad, et Eesti kaitsvalt mängib. Kui vastas on maailma TOP 10 meeskond, siis ei ole mõtet uisapäisa tormata !!

[zero0]

Kõik peale skoori oli katastroof. Esimesel poolajal veeratati lihtsalt palli väravahi ja kaitsjate vahel, palli üle keskjoone tihti just ei saadud, ja kui saadigi, siis kaotati kiirelt see. Ma ei tea, millest see tuleb, aga jube palju oli lihtsalt pallikaotusi - see on olnud pidev murelaps meil. Individuaalsed oskused on ka ikka pehmelt öelda kohutavad. Rünnakust ma ei hakka rääkima, ühtegi väravahõngulist olukorda ei tekkinudki ja ei saagi tekkida, kui näiteks kontrarünnaku ajal tõmmatakse hoog maha ja oodatakse horvaate järgi. Kõige enam torkas silma see, et rünnakul puudus loomingulisus, kõik katsed olid väga läbi nähtavad.
Ei tasu siin hakata rääkima Horvaatia tugevusest, täna oli täiesti mängitav vastane: puudusid suured staarid, lisaks polnud neil ka puhast ründajat, meil oli koduväljaku eelis. Pall on ümmargune!
See viik erilisi emotsioone ei tekita. Mäletan seda esimest mängu, kui Eestil õnnestus viik Horvaatia vastu võtta, vot see oli alles mäng!

[Kalev4ever]

Mängu mitte näinuna küsin, et kuidas mänguga rahule jäite?
Kas oli mingi reaalne värava võimalus ka Eestil? (igasugused Vassiljevi kaugelt löödud mööda löögid jne välja jättes).
Kes meie omadest hiilgas, kes mitte?

[Egert]

Väravavõimalusi oli palju, aga enamus nendest lõppesid valesöötudega.

[marxx762]

Väravavõimalusi oli palju, aga enamus nendest lõppesid valesöötudega.

Ma just väidaks vastupidist, väravale ohtlikult lähedale ei jõutud kordagi.
Kui väita et enamik väravavõimalusi lõppes valesööduga, siis võiks ju öelda et iga sööt vastase väljakupoolel on väravavõimalus.
Mängu parimaid võimalusi-mida näidati pärast mängu nn. stuudios, jäi küll pigem mulje nagu 90. minutit poleks väljakul midagi toimunud.

[#7]

See oli vist maailma kõige igavam mäng ... headöööd

[Karl]

Suhteliselt masendav mäng Eestilt, ei suudetud mitte muhvigi rünnakul luua.
Horvaatia oli ka masendab aga neil see arusaadav kuna mängisid pmtslt B-koondisega.

[KalevRuus]

Ohjah. Äsja võitsime Soomet 2:0, nüüd viigistasime Horvaatiaga aga ikka ei olda rahul. Mitte väga palju aegu tagasi oleks selliseid tulemusi utoopiaks peetud.
Jah, väravavõimalusi meil praktiliselt polnud. A palju neid vastastelgi oli? Kaotasime tõesti tihti palli. Aga teisel poolajal käis sama ka vastaste kohta.
Loomulikult jääme me tehnika poolest taolistele tippsatsidele kõvasti alla. See tingibki alalhoidliku mängutaktika, kus peaeesmärk enda puur puhas hoida. Veel mõne aasta eest me palli üldse hoida ei suutnud, võimalused tekkisid vaid pikkade pallide kaudu. Edasiminek on olnud selge.

[zero0]

Veel mõne aasta eest me palli üldse hoida ei suutnud, võimalused tekkisid vaid pikkade pallide kaudu. Edasiminek on olnud selge.

Mis kuradi progressist sa siin räägid? 2002. aastal võitlesime VÕÕRSIL Horvaatia vastu EM-valiktsüklis - kordades tähtsam kui sõprusmäng - samuti viigitulemuse välja, palju ei jäänud puudu ka, et lõpuks oleks võiduga sealt naasetud. Mäng on hästi meeles - see oli tänasega võrreldes öö ja päev!
Eesti koondise suurimad probleemid on: et pole väravalööjat, lisaks tehakse rumalaid pallikaotusi ja kreatiivsuse puudumine. Täna oli üks jube puterdamine seal platsil, kuigi ega Eesti täna oma parimat partiid ka ei teinud, seda tuleb nentida.
Tundub,et meie, eestlaste, suurim viga on leplikkus - oldakse rahul sellega, mis on ja kaugemale ei vaadatagi. Mina tahaks, et suudetaks vähemalt meie lõunanaabrite kuuevarbaliste saavutust korrata - jõuda EM-ile!

[julki]

Ohjah. Äsja võitsime Soomet 2:0, nüüd viigistasime Horvaatiaga aga ikka ei olda rahul. Mitte väga palju aegu tagasi oleks selliseid tulemusi utoopiaks peetud.
Jah, väravavõimalusi meil praktiliselt polnud. A palju neid vastastelgi oli? Kaotasime tõesti tihti palli. Aga teisel poolajal käis sama ka vastaste kohta.
Loomulikult jääme me tehnika poolest taolistele tippsatsidele kõvasti alla. See tingibki alalhoidliku mängutaktika, kus peaeesmärk enda puur puhas hoida. Veel mõne aasta eest me palli üldse hoida ei suutnud, võimalused tekkisid vaid pikkade pallide kaudu. Edasiminek on olnud selge.

Sõprusmängudes pole tulemus oluline.Oluline on emotsioon mida saab nendest mängudest.Ootaks Eestilt selgelt ründavamat mängu,sest nende tugevate Portugal,Horvaatia ja isegi Brasiilia vastu suudetakse rünnakuid looma hakata alles teisel poolajal.Aga see näitab ,et saab küll Eesti rünnata kui tahetakse.Aga iga mängu alguses millegipärast jäädakse kaitsesse.Algus tuleks üks ära lüüa,siis kaitsesse minna.Ja teine poolaeg veel ära lüüa üks värav ja ongi kindel võit käes.
Oleks täna värav tulnud oleks väga hea mäng olnud,aga kuna ei tulnud siis oli väga igav mäng.

[KalevRuus]

Veel mõne aasta eest me palli üldse hoida ei suutnud, võimalused tekkisid vaid pikkade pallide kaudu. Edasiminek on olnud selge.

Mis kuradi progressist sa siin räägid? 2002. aastal võitlesime VÕÕRSIL Horvaatia vastu EM-valiktsüklis - kordades tähtsam kui sõprusmäng - samuti viigitulemuse välja, palju ei jäänud puudu ka, et lõpuks oleks võiduga sealt naasetud. Mäng on hästi meeles - see oli tänasega võrreldes öö ja päev!
Eesti koondise suurimad probleemid on: et pole väravalööjat, lisaks tehakse rumalaid pallikaotusi ja kreatiivsuse puudumine. Täna oli üks jube puterdamine seal platsil, kuigi ega Eesti täna oma parimat partiid ka ei teinud, seda tuleb nentida.
Tundub,et meie, eestlaste, suurim viga on leplikkus - oldakse rahul sellega, mis on ja kaugemale ei vaadatagi. Mina tahaks, et suudetaks vähemalt meie lõunanaabrite kuuevarbaliste saavutust korrata - jõuda EM-ile!

Progress seisneb selles, et viimasel paaril aastal (laias laastus kogu taasiseseisvusmisaja jooksul samuti) on tase stabiilselt ülesmäge läinud. Miskipärast tunnistavad seda ka nii endised kui praegused mängijad ja treenerid. Kõik nad on leidnud, et asi liigub tasapisi ülesmäge.
Asi pole isegi selles, et me oleme viimasel ajal võitnud Belgiat, viigistanud Portugaliga ja nüüd teinud kaks korralikku tulemust järjest, vaid selles, et sisuline mängupilt on muutunud. Mängitakse oluliselt ründavamalt kui varem. Saime ka Teituri ja Pjipersi ajal mõned korralikud võidud ja viigid ent siis olime reeglina kaitses, pallivaldamise poolest jäime kõvasti alla ja väravaid lõime vaid kontrarünnakute pealt. Täna jäime mõlema poolaja algul vastaste tugeva surve alla aga teisel poolajal oli mängupilt siiski pigem võrdne ja ei pidanud ainult pikka palli ainsale ründajale lahmima. Vist esimene kord kus hoidsime palli ja kohati surusime tippklassi vastase vastu, oli mullune sõprusmäng Portugaliga. Selles osas on areng toimunud.
Jutt sellest, et pole väravalööjat ja tehakse rumalaid pallikaotusi... No tippmehi pole meil ka teistes liinides ja pallikaotused tulenevad sellest, et meie mängijate tehnilised oskused ja platsinägemine ei luba lasta sellist ühepuutesöötu nagu horvaatidel. Tulebki rõhuda distsiplineerituse ja võitluslikkuse peale. Raske nagu loota, et Norra või Rootsi esiliigas mängivad vennad mängivad horvaadid söödumänguga üle.