NoName kirjutas:East kirjutas:Jätan selle ka lihtsalt siia, et eestlaste lemmikklubi Zalgiris on Euroliigas hetkel 0-8 seisu peal. Mõni aeg tagasi saadi 34-punktiline pakk. Küsime ka, et mis Zalgirise mõte on või et kas Zalgiris ikka peaks Euroliigat mängima?
Žalgirise jaoks on see erand ja neil on väga suur toetajaskond ning traditsioonid. Cramo jaoks ei ole luhtaläinud hooajad paraku erandid ja olgem ausad - ega selle toetajaskonnaga ka väga head lood pole. Alati saab öelda, et väike eelarve ja ei saagi paremat loota. Seda on nüüd öeldud Eesti korvpallis ja jalgpallis ja võrkpallis ja spordis juba täpselt mitu(kümmend) aastat? Seega taaskord mu küsimus, et milleks siis üldse kui aastast aastasse eelarve ei tõuse, ise häid noori ei suudeta kasvatada ja teised andekad eestlased ka ei taha liituda?
Et ambitsioon ongi siis kõrgetasemelist mängu näidata, tulemus pole tähtis, umbes nagu balletis, kus mingi Moskva trupp harva külas käib, et publikul vahva ajaviide ja siis väga hää, et mingi 5 aasta peale lööb 1-2 Eesti mängijat sellisel tasemel särama, et saavad okeis liigas hakkama - Kitsingu puhul seegi vaieldav ja Nurgeri puhul tuleb veel oodata.
Pigem oli Zalgirise jaoks erand see üks kord, kui kolmas koht saadi.
Ma küsin siis siia vastu, et aga mis kõigi teiste Eesti korvpalliklubide mõte on? Ega neil ju suurt midagi võimalik võita pole Kalevi kõrvalt.
Minu meelest vaatad sa asja väga kitsalt. Esiteks mõtle nüüd tagasi sellele ajale, kui Kalev esimest korda VTB-d mängima läks - need pakid, mis saadi, olid kohutavad. Klubi areng selles sarjas on olnud stabiilne, kaks aastat on jõutud nüüd play-offi. Enamus meeskondadega, ka kõige tugevamatega, suudetakse mängida tänasel päeval kui võrdne võrdsega. On võetud ka skalpe, millest kunagi ainult unistada võis (CSKA, Unics, Khimki, Zenit jne). See on areng ning ka areng on käsitletav omamoodi tulemusena. Play-offi saamine sellises konkurentsis ei ole kindlasti "luhtaläinud hooaeg".
Teiseks, 5 aasta peale lööb 1-2 Eesti mängijat särama? Asi pole ainult "säramises", vaid ka selles, et teise ešeloni mängijad (nagu hetkel Hermet, Dorbek, Haller, Kurbas, enne näiteks Keedus ja Olmre) saaksid kätte selle maitse ja tunnetuse mismoodi kõige kõrgemal tasemel mängitakse. Isegi kui nad pole võtmerollis, siis see võimaldab neid sellegipoolest vajadusel kasutada koondises aukude täitmisel. Kui praegu tulevad Pärnu ja Tartu mehed otse koondisesse, siis see tase jääb nende jaoks kõrgeks, sest ei olda harjutud rahvusvahelise mängu intensiivsuse ja tempoga.
Säravamatest rääkides, siis Kalev on eestlaste jaoks hetkel ainus mõeldav sild tippliigasse siirdumiseks (v.a otse noorelt minek) - Veidemanil oli ju omal ajal Hispaania ACB-st pakkumine laual, Jõesaar sai Hispaaniasse ning nüüd Saksamaale, Kitsing sai Leedu tugevuselt teise klubisse, Keerles sai kunagi teiselt VTB klubilt pakkumise jne. Ülejäänud Eesti klubidest kannatab praegu ainult kuhugi Kesk-Euroopa liigadesse ja Hispaania/Itaalia esiliigasse siirduda.
Samamoodi on Kalev potentsiaalseks kohaks, kuhu Eesti mängijad saavad tagasi pöörduda ja heal tasemel mängimist jätkata, kui neil karjääris parajasti madalhetk on ning headest liigadest pakkumised puuduvad. Jõesaar tuli Hispaaniast tagasi, tegi vaheaasta ning siirdus Saksamaale. Raieste käis Kalevis mänguaega saamas. Nüüd on potentsiaalselt järjekorras ka Drell ja Kullamäe - praegustes koduklubides ei suju, aga Kaleviga saaksid nad sel või järgmisel aastal heal tasemel mänge (loodetavasti VTB ja BCL). Vaadates nende selle hooaja statistikat, siis alternatiiv oleks ilmselt kuskile esiliigasse maanduda või olla jälle kuskil rosteri 11/12 mängija.
Long story short: Kalevi roll Eesti korvpallis on märksa suurem kui lihtsalt "Moskva truppe" Tallinnasse tuua. Kui sellest aru ei saada, siis on pahasti. Samamoodi on pahasti, kui ei saada aru, et miljonilise eelarvega on väga ebaõiglane nõuda BCL-is turniirivõitu või kohta poolfinaalis. Sihtima peab muidugi võimalikult kõrgele, aga nagu ma ütlesin, siis tuleb ka reaalsustaju saavutada.