Uudised/Intervjuud.
BASKET: Valdmaa teeb ühiskondlikku tööd
12.10.2007 21:38 Autor: Aap Tänav
Basket
Ivar Valdmaa, ehitusseadmete rendiga tegeleva ettevõtte Cramo Eesti tegevjuht, on tõenäoliselt Eesti tuntuim ja heldeim korvpalli rahastaja. Miks üks tippjuht on otsustanud eraldada korvpallile viis miljonit krooni aastas? Pikk jutt, mis viib meid tagasi aega, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, aga pilet korvpallisaali tuli lunastada veel rublade eest. Muuseas selgub seejuures, et Valdmaa ei ole tulnud Eesti korvpallimeistriks mitte ainult klubijuhi, vaid ka mängijana.
1990ndate alguse tärkav kapitalism ei olnud korvpallijuhtidele just pilvitu aeg. Meil oli küll väga edukas mängijate põlvkond, kuid nagu meenutab tollane Kalevi mänedžer Riho Soonik, ei olnud lihtne klubile toetajaid leida. “Toetusime vahepeal põhiliselt kolmele sponsorile: Saare Dolomiit, Andris ja Rafter,” meenutab Soonik.
Rafteri – mitmel alal tegutseva ja sealhulgas ka Adidase spordikaupu turustava ettevõtte – eesotsas olid kaks meest: Andres Ruusmann ja Ivar Valdmaa. “Kalevi toetamine oli pigem Andrese initsiatiiv. Tema tundis Soonikut ja nii ma suurde korvpalli sattusingi,” meenutab Valdmaa.
Hooajal 1992/1993 teeb Rafter/Kalevi nimeline meeskond eestikatel ainult võite tunnistades puhta töö ja alistab finaalis Asto meeskonna. Imestada pole siin midagi, Rafteri nime all mängib enamik kodumaale jäänud tippudest. Aga Kuusmaa, Kullamäe, Karavajevi, Nageli, Rumma, Saksakulmu ja teiste kõrval leiame meeskonnast ka Ruusmanni ja Valdmaa nimed. “Satsis oli vähe mehi, saime ise ka trennis ning võistlustelgi osaleda,” ütleb Valdmaa ja hindab enda mängijaoskusi siiski kriitiliselt: “Meie kvaliteet oli päris mängijate kvaliteedist kaugel.”
Piletist peab saama defitsiit
Keila poiss, kes nooruses vaid pool aastat korvpallitreeningutel käinud, pääses platsile harva. Aga siiski pääses. “Hooaja jooksul oli mitmeid väga ühepoolseid mänge,” ütleb meeskonna treener Soonik. “Kui mäng oli tehtud, sai ka Ivar platsile.” Eelkõige rahastaja ja organisaatorina tegutsenud Valdmaale “vormistas meeskond meistritiitli”, kui kasutada Sooniku väljendit.
Meistritiitleid jagati, aga keda ei olnud, oli publik. Kui rafterlane Kalev Pihelgas oli ükskord kokku lugenud kõik neli pealtvaatajat, kes meistriliiga mängu Pääskülla Sõbra spordihoonesse vaatama olid tulnud, siis oskas ta ainult küsida: “Milleks me siin mängime?” Võib-olla just sealt on pärit Valdmaa üks tänaseid unistusi ja eesmärke. “Loodan, et jõuame ükskord sinnamaani, et Saku halli pilet on defitsiit, mida kusagilt tänu tutvustele õnnestub muretseda. Just nii nagu Kalevi hallis selle parimatel päevadel.”
Kui Ehitustööriista meeskond mõned aastad hiljem Saku hallis Balti liigat hakkas mängima, jagas klubi alguses tuhandete kaupa tasuta kutseid klientidele ja huvilistele. “Et rahvas saali tagasi tuua. Tänu tasuta sissepääsule harjus publik jälle mängudel käima ja nüüd ollakse nõus juba ka pileti eest maksma,” seletab Valdmaa.
Dorbek tabas naelapead
Aga enne seda, segastel üleminekuaastatel, läksid kaotsi nii Rafteri-nimeline firma kui ka korvpalliklubi. 1995. aastal asutati ettevõte Ehitustööriist. Valdmaa, üks firma viiest osanikust, kaotas mõneks ajaks sideme suure korvpalliga, kuid amatööride seltskonnas mängis ikka edasi. Samal ajal mängisid Allan Dorbeki juhendatavad Siili Palliklubi noored esiliigat. Kord osales vastasvõistkonna rivistuses ka Ivar Valdmaa.
“Liigutuste järgi hinnates mängis ta sellist iseõppijate korvpalli, kellele Rafteri võistkonnas pakkunuks pigem treeneri õhkuloopija rolli, aga siis pani meile paar hullu kolmest ja ma pidin poistele meelde tuletama, et kuna me vastaseid ei tunne, tuleb ikka kõiki hoolega peale võtta,” meenutab Dorbek oma esimesi muljeid Valdmaast.
Paar aastat hiljem läks ta Valdmaa ja tema äripartneri Toomas Linamäe juurde ühe teise jutuga. Rääkis, et tal on perspektiivikate noorte võistkond, et litsentsid on vaja osta ja ketsid. Dorbek tabas naelapead, ta oli läinud õigesse kohta.
Linamäe meenutab, et otsus korvpalli toetada sündis lihtsalt. “Tegelikult oli asi kohe otsustatud, kui Dorbek uksest sisse astus.”
“Allan küsis 10 000 krooni, andsime 100 000,” ütleb Valdmaa ja nimetab hooaega 1999/2000 ainukeseks, mil õnnestus korvpalliklubi majandamisega kasumisse jääda. “Reklaami müüsime 150 000 eest,” nimetab ta edu saladuse.
Korvpall aitas turuliidriks
Sellest majanduslikult “üliedukast” hooajast, kui meistriliigas osales esmakordselt Ehitustööriista nime kandev meeskond, kasvas välja pikaajaline korvpalliprojekt, mida täna tunneme BC Tallinna Kalev/Cramo nime all. Summad on nüüd hoopis teistsugused, klubi aastane eelarve läheneb 20 miljonile kroonile ja koguni veerand sellest tuleb Cramo - Ehitustööriista üles ostnud rahvusvahelise ettevõtte – Eesti turule mõeldud turunduseelarvest.
“Kuuleb juba välja,” ütleb Valdmaa toetuse suurust iseloomustades. Et korvpall jääb ka uute omanike puhul firma põhiliseks reklaamiväljundiks, sai tema sõnul selgeks räägitud juba 2000. aasta lõpus, kui Cramo Ehitustööriista omandas.
“Võime valida, kas ostame rohkelt lehepinda või panustame mingitele üritustele, et ennast reklaamida. Korvpall on osa meie reklaamikampaaniast. Hindame korvpalli väga tugevaks väljundiks, vähemalt ise usume nii,” seletab Valdmaa.
Mujal riikides toetab Cramo näiteks rallisõitjat Mikko Hirvoneni ja Soome-Rootsi maavõistlust kergejõustikus. Korvpall saab oma osa lisaks Eestile ka Lätis.
Valdmaa on veendunud, et korvpalli toetamine aitas Ehitustööriistal tõusta turuliidriks. “Cramo ja üks teine rendifirma võistlevad Eesti ehitusturul, nagu Kalev ja Rock meistriliigas,” toob ta võrdluse ja nendib, et kujundujumisele nad nüüd vaevalt oleksid omal ajal raha andnud. “Ühendasime isiklikud huvid ettevõtte vajadustega. Korvpall on Eestis väga populaarne ja meile endale meeldis seda mängu vaadata.” Tema sõnul tähendas Ehitustööriista nimi teatud perioodil paljudele pigem korvpallimeeskonda kui ettevõtet. “Meeskond koosnes noortest ja publik oli alati meie kui nõrgema poolt. Saime väga positiivse väljundi.”
“Riist” sattus Balti liigasse
Praegu ei ole Kalev/Cramo Eesti liigas enam nõrgem pool ja publik, välja arvatud üha suureneva liikmeskonnaga fänniklubi, koondub tihtipeale vastasvõistkonna taha. Hoopis teistsugune on pealtvaatajate käitumine Balti liiga ja eurosarja mängudes.
Et jõuda perspektiivikatele noortele ketside ostmisest ULEB Cupi meeskonnaks, on eelarve aasta-aastalt suurenenud. “Kõik, mida lubati, on ka alati saadud,” iseloomustab meeskonda pikka aega juhendanud ja praegu klubis noortega tegelev Allan Dorbek Valdmaa-Linamäe stiili. Samas ei suutnud meeskond aastaid näidata sportlikus mõttes head tulemust. Ikka oldi tabeli lõpus edestades äärmisel juhul Ida-Virumaa korvpalliklubi. Kas rahastajate kannatus ei hakanud katkema? Kas juhatus ei hakanud dikteerima, mismoodi tegelikult mängima peab?
“Et kas rahakotid teavad rohkem kui treenerid?” muigab Dorbek. “Ega sellest veast pole ükski boss päris puhas, nagu ei ole ka ideaalset treenerit. Aga Valdmaa ja Linamäe on üksteist hästi täiendavad partnerid. Mida ühel on liiast, seda teine tasakaalustab.”
Linamäe kinnitab, et nende tandemil on olnud klubi juhtimise käigus ka eriarvamusi. “See ongi meid edasi viinud,” leiab ta. Olulised asjad arutavad mehed alati omavahel läbi.
Murranguliseks osutus hooaeg 2004/2005. See oli Balti liiga piloothooaeg ning jaanuarist käivituva liiga A-divisjoni pääses Eestist kaks meistrivõistlustel hetke parima asetusega meeskonda. Paljudele üllatuseks juhtis liigatabelit otsustaval hetkel Ehitustööriist ehk “riist”, nagu rahvas meeskonda kutsus.
Leedukatele müts pähe
“Korraks tundus naljakas, et selline meeskond nagu Ehitustööriist hakkab mängima Žalgirisega,” meenutab Valdmaa. Just sellest ajast pärineb teine suur unistus ja eesmärk, mille nimel ta tegutseb. Nimesid ei nimeta, aga üks Žalgirise esindaja lubas endale Balti liiga ettevalmistuse käigus umbes sellise mõttekäigu: “millal te seal Eestis jälle korvpalli hakkate mängima, teie meistrivõistlused on nagu tehase tsehhide vaheline spordipäev”. Ja nüüd soovib Valdmaa, et Kalev/Cramol õnnestuks kas või kordki müts pähe tõmmata ühele kahest Euroliigas pallivale Leedu korvpallihiiglasele, kas Žalgirisele või rytasele. Kõige lähemal oldi sellele möödunud hooaja avamängus Kaunases.
Ootamatult Balti liigasse pääsemine andis Ehitustööriista meeskonnale uue tõuke, kodumängud viidi üle Saku halli, tekkisid suuremad ambitsioonid. Tänaseks on Valdmaa oma unistuseks jõudnud nimetada Euroliiga piirile jõudmist.
Möödunud hooajal FIBA eurosarjas osaledes tekkis eesmärk jõuda tugevuselt teise Euroopa klubide sarja – ULEB Cupile. Nagu Euroliigatki, korraldab seda võistlust rikaste ja FIBA diktaadist vabaneda tahtnud klubide initsiatiivil loodud organisatsioon ULEB. Eesmärk on nüüd täidetud ja novembri alguses teeb Kalev/Cramo selles väga tugevas seltskonnas oma debüüdi. Nii kõrgel tasemel ei ole ükski Eesti klubi pärast 1990ndate alguse Kalevit mänginud.
“FIBA sarjas käisime kogemusi korjamas, aga nüüd ULEBis tahaksime juba võistelda,” ütleb Valdmaa. See on tema kui klubijuhi kolmas tähtis eesmärk – mitte jääda peksupoisiks, vaid mängida ULEBis võrdselt teistega.
Euroliigaks ei ole Eesti valmis
Omal ajal super-Kaleviga Euroopas tiirutanud Riho Soonik nendib, et Vana Maailma meeskondade komplekteerituse tase on väga kõrge. Ta kaldub arvama, et kui Kalev/Cramo kodus paar võitu saab, siis võib meeskonnaga juba rahule jääda.
Valdmaa näeb Euroliigas, mille B-divisjon ULEB Cup sisuliselt on, Euroopa vastet NBA-le. “Potentsiaali on: mängutase on jänkidega ühtlustumas, meil on suur koduturg, kus elab kaks korda niipalju inimesi kui USAs ja palgad hakkavad NBA-le järele jõudma. Staarid on vaja USAst tagasi Euroopasse tuua,” kirjeldab ta perspektiivi.
Et Eestist Euroopa tugevaima klubisarja piirimaile jõuda, on veel palju teha. “Ei mängijad, korvpalli rahastajad ega ka pealtvaatajad pole selleks veel valmis,” leiab Valdmaa. Nõrgemate Euroliiga satside eelarve on Kalev/Cramo omast kolm-neli korda suurem, piletihind kasvaks tõenäoliselt eestlasele vastuvõetamatule tasemele – 500–700 kroonile – ja isegi Saku suurhall ei sobi mängupaigaks, kuna ei suuda mahutada vähemalt kümmet tuhandet pealtvaatajat, nagu liiga reeglid nõuavad.
Vähe sellest, Tallinnas on peenike pihus ka treeningsaalidega. “Pealinnas on olukord katastroofiline. Kui paljudes väiksemates keskustes avatakse järjest uusi spordihooneid, siis Tallinn on ajale jalgu jäänud,” ütleb Valdmaa. Tema neljas oluline eesmärk on koostöös linnaga klubile treeningkeskuse rajamine, milles viimaste eskiiside kohaselt oleks kuus saali. Maksma läheks keskuse rajamine vähemalt 200–250 miljonit krooni.
Maksumaksja tahab head etendust
Koostöö linnaga algas eelmisest hooajast, mil linnajuhid otsustasid hakata esindusklubi rahaliselt toetama. “Ilma linna abita oleks meil väga raske,” on Valdmaa tänulik. Tema silmis oleks korvpalliklubi ideaalne tulude ülesehitus järgmine: kolmandik sponsoreilt, kolmandik riigilt ja omavalitsuselt ning kolmandik piletitulust.
Riigi ja omavalitsuse osalust põhjendab ta väitega, et mängime ju publikule ehk maksumaksjale, kes tahab näha tipptasemel etendust oma kodus.
“Tippkonkurentsis tekivad ka tippsportlased,” jätkab Valdmaa. “Mida tugevamaks läheb võistkond, seda rohkem kasvab peale tugevaid mängijaid, kellel on võimalus areneda kodus heas seltskonnas. Nad ei pea 3000 euro pärast mõne Hollandi klubi pingil istuma, vaid saaksid sama raha eest kodus mängida ja areneda.”
Valdmaa ütleb otse, et tema ei näe võimalust, kuidas korvpall nii väikeses riigis nagu Eesti kasumit hakkaks tootma. “Midagi õnnestub piletite pealt teenida, aga vahe tuleb ikkagi sponsoritel kinni maksta.”
Sel hooajal on esmakordselt jõutud niikaugele, et potentsiaalsed sponsorid näevad korvpallis endale head reklaamiväljundit ning pöörduvad omaalgatuslikult klubi poole sooviga toetada. Kohaliku tippklubi tähendus ühiskonnas on kasvanud. Siiamaani tuli ikka ise küsimas käia.
Soo, millest välja ei rabele
“Omal ajal midagi sellist ette näha küll ei osanud,” meenutab Valdmaa sajandivahetust. Siis oli liikumapanevaks jõuks pigem arusaam, et “korvpall on ju nii põnev, mobiilne ja kiire mäng, kus kogu aeg midagi juhtub”. Sellist mängu peab ikka toetama.
Valdmaa kujunemist suureks korvpalli toetajaks on mõjutanud nii juhus, armastus korvpalli vastu kui ka kaine kaalutlus. Ta sattus koos äri tegema inimesega, kes tundis Riho Soonikut ja soovis korvpalli toetada. Talle meeldib korvpalli mängida ja vaadata, kuna see on “tubastest sportidest kõige kihvtim”. Ja ta näeb korvpallis kasulikku reklaamiväljundit oma ettevõttele.
“Ise ka küsin endalt: miks ma seda teen? Võtan korvpalliklubi kui ühiskondlikku tööd, aga samas: kui annad ühiskonnale midagi endast, siis on lihtsam ka vastu küsida. Eesti ühiskond on suhteliselt sportlik ja kossu toetamisest saavad kaudselt kasu nii minu firma kui ka mina ise,” räägib Eesti ambitsioonikaima korvpalliklubi juht.
Klubi juhtimine võtab siiski rohkem aega, kui alguses oli plaanis. “Üks sõber ütles kunagi, et see on nagu soo, kust enam välja ei rabele, ja tal oli õigus,” nendib Valdmaa.
Aga unistused ootavad täitmist. Kordame üle: pilet mängule olgu defitsiit, Leedu suurklubile müts pähe, ULEB Cupil korralik esitus ja oma treeningkeskus.
12.10.2007 21:38 Autor: Aap Tänav
Basket
Ivar Valdmaa, ehitusseadmete rendiga tegeleva ettevõtte Cramo Eesti tegevjuht, on tõenäoliselt Eesti tuntuim ja heldeim korvpalli rahastaja. Miks üks tippjuht on otsustanud eraldada korvpallile viis miljonit krooni aastas? Pikk jutt, mis viib meid tagasi aega, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, aga pilet korvpallisaali tuli lunastada veel rublade eest. Muuseas selgub seejuures, et Valdmaa ei ole tulnud Eesti korvpallimeistriks mitte ainult klubijuhi, vaid ka mängijana.
1990ndate alguse tärkav kapitalism ei olnud korvpallijuhtidele just pilvitu aeg. Meil oli küll väga edukas mängijate põlvkond, kuid nagu meenutab tollane Kalevi mänedžer Riho Soonik, ei olnud lihtne klubile toetajaid leida. “Toetusime vahepeal põhiliselt kolmele sponsorile: Saare Dolomiit, Andris ja Rafter,” meenutab Soonik.
Rafteri – mitmel alal tegutseva ja sealhulgas ka Adidase spordikaupu turustava ettevõtte – eesotsas olid kaks meest: Andres Ruusmann ja Ivar Valdmaa. “Kalevi toetamine oli pigem Andrese initsiatiiv. Tema tundis Soonikut ja nii ma suurde korvpalli sattusingi,” meenutab Valdmaa.
Hooajal 1992/1993 teeb Rafter/Kalevi nimeline meeskond eestikatel ainult võite tunnistades puhta töö ja alistab finaalis Asto meeskonna. Imestada pole siin midagi, Rafteri nime all mängib enamik kodumaale jäänud tippudest. Aga Kuusmaa, Kullamäe, Karavajevi, Nageli, Rumma, Saksakulmu ja teiste kõrval leiame meeskonnast ka Ruusmanni ja Valdmaa nimed. “Satsis oli vähe mehi, saime ise ka trennis ning võistlustelgi osaleda,” ütleb Valdmaa ja hindab enda mängijaoskusi siiski kriitiliselt: “Meie kvaliteet oli päris mängijate kvaliteedist kaugel.”
Piletist peab saama defitsiit
Keila poiss, kes nooruses vaid pool aastat korvpallitreeningutel käinud, pääses platsile harva. Aga siiski pääses. “Hooaja jooksul oli mitmeid väga ühepoolseid mänge,” ütleb meeskonna treener Soonik. “Kui mäng oli tehtud, sai ka Ivar platsile.” Eelkõige rahastaja ja organisaatorina tegutsenud Valdmaale “vormistas meeskond meistritiitli”, kui kasutada Sooniku väljendit.
Meistritiitleid jagati, aga keda ei olnud, oli publik. Kui rafterlane Kalev Pihelgas oli ükskord kokku lugenud kõik neli pealtvaatajat, kes meistriliiga mängu Pääskülla Sõbra spordihoonesse vaatama olid tulnud, siis oskas ta ainult küsida: “Milleks me siin mängime?” Võib-olla just sealt on pärit Valdmaa üks tänaseid unistusi ja eesmärke. “Loodan, et jõuame ükskord sinnamaani, et Saku halli pilet on defitsiit, mida kusagilt tänu tutvustele õnnestub muretseda. Just nii nagu Kalevi hallis selle parimatel päevadel.”
Kui Ehitustööriista meeskond mõned aastad hiljem Saku hallis Balti liigat hakkas mängima, jagas klubi alguses tuhandete kaupa tasuta kutseid klientidele ja huvilistele. “Et rahvas saali tagasi tuua. Tänu tasuta sissepääsule harjus publik jälle mängudel käima ja nüüd ollakse nõus juba ka pileti eest maksma,” seletab Valdmaa.
Dorbek tabas naelapead
Aga enne seda, segastel üleminekuaastatel, läksid kaotsi nii Rafteri-nimeline firma kui ka korvpalliklubi. 1995. aastal asutati ettevõte Ehitustööriist. Valdmaa, üks firma viiest osanikust, kaotas mõneks ajaks sideme suure korvpalliga, kuid amatööride seltskonnas mängis ikka edasi. Samal ajal mängisid Allan Dorbeki juhendatavad Siili Palliklubi noored esiliigat. Kord osales vastasvõistkonna rivistuses ka Ivar Valdmaa.
“Liigutuste järgi hinnates mängis ta sellist iseõppijate korvpalli, kellele Rafteri võistkonnas pakkunuks pigem treeneri õhkuloopija rolli, aga siis pani meile paar hullu kolmest ja ma pidin poistele meelde tuletama, et kuna me vastaseid ei tunne, tuleb ikka kõiki hoolega peale võtta,” meenutab Dorbek oma esimesi muljeid Valdmaast.
Paar aastat hiljem läks ta Valdmaa ja tema äripartneri Toomas Linamäe juurde ühe teise jutuga. Rääkis, et tal on perspektiivikate noorte võistkond, et litsentsid on vaja osta ja ketsid. Dorbek tabas naelapead, ta oli läinud õigesse kohta.
Linamäe meenutab, et otsus korvpalli toetada sündis lihtsalt. “Tegelikult oli asi kohe otsustatud, kui Dorbek uksest sisse astus.”
“Allan küsis 10 000 krooni, andsime 100 000,” ütleb Valdmaa ja nimetab hooaega 1999/2000 ainukeseks, mil õnnestus korvpalliklubi majandamisega kasumisse jääda. “Reklaami müüsime 150 000 eest,” nimetab ta edu saladuse.
Korvpall aitas turuliidriks
Sellest majanduslikult “üliedukast” hooajast, kui meistriliigas osales esmakordselt Ehitustööriista nime kandev meeskond, kasvas välja pikaajaline korvpalliprojekt, mida täna tunneme BC Tallinna Kalev/Cramo nime all. Summad on nüüd hoopis teistsugused, klubi aastane eelarve läheneb 20 miljonile kroonile ja koguni veerand sellest tuleb Cramo - Ehitustööriista üles ostnud rahvusvahelise ettevõtte – Eesti turule mõeldud turunduseelarvest.
“Kuuleb juba välja,” ütleb Valdmaa toetuse suurust iseloomustades. Et korvpall jääb ka uute omanike puhul firma põhiliseks reklaamiväljundiks, sai tema sõnul selgeks räägitud juba 2000. aasta lõpus, kui Cramo Ehitustööriista omandas.
“Võime valida, kas ostame rohkelt lehepinda või panustame mingitele üritustele, et ennast reklaamida. Korvpall on osa meie reklaamikampaaniast. Hindame korvpalli väga tugevaks väljundiks, vähemalt ise usume nii,” seletab Valdmaa.
Mujal riikides toetab Cramo näiteks rallisõitjat Mikko Hirvoneni ja Soome-Rootsi maavõistlust kergejõustikus. Korvpall saab oma osa lisaks Eestile ka Lätis.
Valdmaa on veendunud, et korvpalli toetamine aitas Ehitustööriistal tõusta turuliidriks. “Cramo ja üks teine rendifirma võistlevad Eesti ehitusturul, nagu Kalev ja Rock meistriliigas,” toob ta võrdluse ja nendib, et kujundujumisele nad nüüd vaevalt oleksid omal ajal raha andnud. “Ühendasime isiklikud huvid ettevõtte vajadustega. Korvpall on Eestis väga populaarne ja meile endale meeldis seda mängu vaadata.” Tema sõnul tähendas Ehitustööriista nimi teatud perioodil paljudele pigem korvpallimeeskonda kui ettevõtet. “Meeskond koosnes noortest ja publik oli alati meie kui nõrgema poolt. Saime väga positiivse väljundi.”
“Riist” sattus Balti liigasse
Praegu ei ole Kalev/Cramo Eesti liigas enam nõrgem pool ja publik, välja arvatud üha suureneva liikmeskonnaga fänniklubi, koondub tihtipeale vastasvõistkonna taha. Hoopis teistsugune on pealtvaatajate käitumine Balti liiga ja eurosarja mängudes.
Et jõuda perspektiivikatele noortele ketside ostmisest ULEB Cupi meeskonnaks, on eelarve aasta-aastalt suurenenud. “Kõik, mida lubati, on ka alati saadud,” iseloomustab meeskonda pikka aega juhendanud ja praegu klubis noortega tegelev Allan Dorbek Valdmaa-Linamäe stiili. Samas ei suutnud meeskond aastaid näidata sportlikus mõttes head tulemust. Ikka oldi tabeli lõpus edestades äärmisel juhul Ida-Virumaa korvpalliklubi. Kas rahastajate kannatus ei hakanud katkema? Kas juhatus ei hakanud dikteerima, mismoodi tegelikult mängima peab?
“Et kas rahakotid teavad rohkem kui treenerid?” muigab Dorbek. “Ega sellest veast pole ükski boss päris puhas, nagu ei ole ka ideaalset treenerit. Aga Valdmaa ja Linamäe on üksteist hästi täiendavad partnerid. Mida ühel on liiast, seda teine tasakaalustab.”
Linamäe kinnitab, et nende tandemil on olnud klubi juhtimise käigus ka eriarvamusi. “See ongi meid edasi viinud,” leiab ta. Olulised asjad arutavad mehed alati omavahel läbi.
Murranguliseks osutus hooaeg 2004/2005. See oli Balti liiga piloothooaeg ning jaanuarist käivituva liiga A-divisjoni pääses Eestist kaks meistrivõistlustel hetke parima asetusega meeskonda. Paljudele üllatuseks juhtis liigatabelit otsustaval hetkel Ehitustööriist ehk “riist”, nagu rahvas meeskonda kutsus.
Leedukatele müts pähe
“Korraks tundus naljakas, et selline meeskond nagu Ehitustööriist hakkab mängima Žalgirisega,” meenutab Valdmaa. Just sellest ajast pärineb teine suur unistus ja eesmärk, mille nimel ta tegutseb. Nimesid ei nimeta, aga üks Žalgirise esindaja lubas endale Balti liiga ettevalmistuse käigus umbes sellise mõttekäigu: “millal te seal Eestis jälle korvpalli hakkate mängima, teie meistrivõistlused on nagu tehase tsehhide vaheline spordipäev”. Ja nüüd soovib Valdmaa, et Kalev/Cramol õnnestuks kas või kordki müts pähe tõmmata ühele kahest Euroliigas pallivale Leedu korvpallihiiglasele, kas Žalgirisele või rytasele. Kõige lähemal oldi sellele möödunud hooaja avamängus Kaunases.
Ootamatult Balti liigasse pääsemine andis Ehitustööriista meeskonnale uue tõuke, kodumängud viidi üle Saku halli, tekkisid suuremad ambitsioonid. Tänaseks on Valdmaa oma unistuseks jõudnud nimetada Euroliiga piirile jõudmist.
Möödunud hooajal FIBA eurosarjas osaledes tekkis eesmärk jõuda tugevuselt teise Euroopa klubide sarja – ULEB Cupile. Nagu Euroliigatki, korraldab seda võistlust rikaste ja FIBA diktaadist vabaneda tahtnud klubide initsiatiivil loodud organisatsioon ULEB. Eesmärk on nüüd täidetud ja novembri alguses teeb Kalev/Cramo selles väga tugevas seltskonnas oma debüüdi. Nii kõrgel tasemel ei ole ükski Eesti klubi pärast 1990ndate alguse Kalevit mänginud.
“FIBA sarjas käisime kogemusi korjamas, aga nüüd ULEBis tahaksime juba võistelda,” ütleb Valdmaa. See on tema kui klubijuhi kolmas tähtis eesmärk – mitte jääda peksupoisiks, vaid mängida ULEBis võrdselt teistega.
Euroliigaks ei ole Eesti valmis
Omal ajal super-Kaleviga Euroopas tiirutanud Riho Soonik nendib, et Vana Maailma meeskondade komplekteerituse tase on väga kõrge. Ta kaldub arvama, et kui Kalev/Cramo kodus paar võitu saab, siis võib meeskonnaga juba rahule jääda.
Valdmaa näeb Euroliigas, mille B-divisjon ULEB Cup sisuliselt on, Euroopa vastet NBA-le. “Potentsiaali on: mängutase on jänkidega ühtlustumas, meil on suur koduturg, kus elab kaks korda niipalju inimesi kui USAs ja palgad hakkavad NBA-le järele jõudma. Staarid on vaja USAst tagasi Euroopasse tuua,” kirjeldab ta perspektiivi.
Et Eestist Euroopa tugevaima klubisarja piirimaile jõuda, on veel palju teha. “Ei mängijad, korvpalli rahastajad ega ka pealtvaatajad pole selleks veel valmis,” leiab Valdmaa. Nõrgemate Euroliiga satside eelarve on Kalev/Cramo omast kolm-neli korda suurem, piletihind kasvaks tõenäoliselt eestlasele vastuvõetamatule tasemele – 500–700 kroonile – ja isegi Saku suurhall ei sobi mängupaigaks, kuna ei suuda mahutada vähemalt kümmet tuhandet pealtvaatajat, nagu liiga reeglid nõuavad.
Vähe sellest, Tallinnas on peenike pihus ka treeningsaalidega. “Pealinnas on olukord katastroofiline. Kui paljudes väiksemates keskustes avatakse järjest uusi spordihooneid, siis Tallinn on ajale jalgu jäänud,” ütleb Valdmaa. Tema neljas oluline eesmärk on koostöös linnaga klubile treeningkeskuse rajamine, milles viimaste eskiiside kohaselt oleks kuus saali. Maksma läheks keskuse rajamine vähemalt 200–250 miljonit krooni.
Maksumaksja tahab head etendust
Koostöö linnaga algas eelmisest hooajast, mil linnajuhid otsustasid hakata esindusklubi rahaliselt toetama. “Ilma linna abita oleks meil väga raske,” on Valdmaa tänulik. Tema silmis oleks korvpalliklubi ideaalne tulude ülesehitus järgmine: kolmandik sponsoreilt, kolmandik riigilt ja omavalitsuselt ning kolmandik piletitulust.
Riigi ja omavalitsuse osalust põhjendab ta väitega, et mängime ju publikule ehk maksumaksjale, kes tahab näha tipptasemel etendust oma kodus.
“Tippkonkurentsis tekivad ka tippsportlased,” jätkab Valdmaa. “Mida tugevamaks läheb võistkond, seda rohkem kasvab peale tugevaid mängijaid, kellel on võimalus areneda kodus heas seltskonnas. Nad ei pea 3000 euro pärast mõne Hollandi klubi pingil istuma, vaid saaksid sama raha eest kodus mängida ja areneda.”
Valdmaa ütleb otse, et tema ei näe võimalust, kuidas korvpall nii väikeses riigis nagu Eesti kasumit hakkaks tootma. “Midagi õnnestub piletite pealt teenida, aga vahe tuleb ikkagi sponsoritel kinni maksta.”
Sel hooajal on esmakordselt jõutud niikaugele, et potentsiaalsed sponsorid näevad korvpallis endale head reklaamiväljundit ning pöörduvad omaalgatuslikult klubi poole sooviga toetada. Kohaliku tippklubi tähendus ühiskonnas on kasvanud. Siiamaani tuli ikka ise küsimas käia.
Soo, millest välja ei rabele
“Omal ajal midagi sellist ette näha küll ei osanud,” meenutab Valdmaa sajandivahetust. Siis oli liikumapanevaks jõuks pigem arusaam, et “korvpall on ju nii põnev, mobiilne ja kiire mäng, kus kogu aeg midagi juhtub”. Sellist mängu peab ikka toetama.
Valdmaa kujunemist suureks korvpalli toetajaks on mõjutanud nii juhus, armastus korvpalli vastu kui ka kaine kaalutlus. Ta sattus koos äri tegema inimesega, kes tundis Riho Soonikut ja soovis korvpalli toetada. Talle meeldib korvpalli mängida ja vaadata, kuna see on “tubastest sportidest kõige kihvtim”. Ja ta näeb korvpallis kasulikku reklaamiväljundit oma ettevõttele.
“Ise ka küsin endalt: miks ma seda teen? Võtan korvpalliklubi kui ühiskondlikku tööd, aga samas: kui annad ühiskonnale midagi endast, siis on lihtsam ka vastu küsida. Eesti ühiskond on suhteliselt sportlik ja kossu toetamisest saavad kaudselt kasu nii minu firma kui ka mina ise,” räägib Eesti ambitsioonikaima korvpalliklubi juht.
Klubi juhtimine võtab siiski rohkem aega, kui alguses oli plaanis. “Üks sõber ütles kunagi, et see on nagu soo, kust enam välja ei rabele, ja tal oli õigus,” nendib Valdmaa.
Aga unistused ootavad täitmist. Kordame üle: pilet mängule olgu defitsiit, Leedu suurklubile müts pähe, ULEB Cupil korralik esitus ja oma treeningkeskus.
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
BASKET: Hooaeg 2006/07 arvudes
12.10.2007 21:28
Basket
Individuaalselt
Kõige-kõige...
...rohkem punkte ühes mängus 49 – James Allen (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem lauapalle ühes mängus 20 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla). Newbill sai sellega hakkama kogunisti kolmel korral!
...rohkem resultatiivseid sööte ühes mängus 10 – Maksim Darski (BC Rakvere Tarvas), Marek Doronin (TÜ/Rock)
...rohkem vaheltlõikeid ühes mängus 7 – Tomas Purlis (Valga Welg)
...rohkem blokke ühes mängus 7 – Sharunas Skadas (Valga Welg)
...rohkem pallikaotusi ühes mängus 12 – Rait Käbin (KK Pärnu)
...rohkem tabatud vabaviskeid ühes mängus 18 – Vallo Allingu (TÜ/Rock)
...rohkem tabatud kahepunktiviskeid ühes mängus 12 – Martin Viiask (TÜ/Rock), Kristjan Makke (Dalkia/Nybit), Šarunas Skadas (Valga Welg), Pierre Jallow (BC Kalev/Rapla)
...rohkem tabatud kolmepunktiviskeid ühes mängus 10 – James Allen (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem kahepunktiviske üritusi ühes mängus 21 – Kiur Akenbärg (KK Pärnu)
...rohkem kolmepunktiviske üritusi ühes mängus 15 – James Allen (BC Rakvere Tarvas), Kristo Saage (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem vabaviskekatseid ühes mängus 20 – Vallo Allingu (TÜ/Rock), Andri Väljaots (TTÜ KK)
...rohkem mänguminuteid ühes mängus 44,52 – Heiko Rannula (Valga Welg)
...rohkem välja meelitatud vigu ühes mängus 13 – Andri Väljaots (TTÜ KK)
...rohkem kaitselauapalle ühes mängus 16 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla)
...rohkem ründelauapalle ühes mängus 10 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla), Šarunas Skadas (Valga Welg), Travis Reed (Tallinna/BC Kalev Cramo)
Meeskondlikult
Kõige-kõige...
...rohkem punkte viskas ühes mängus 128 – TÜ/Rock kodus KK Pärnu vastu
...rohkem kogus lauapalle ühes mängus 57 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus BC Rakvere Tarva vastu. Samas mängus ka kaitselauapallide parim tulemus – 39!
...rohkem kogus ründelauapalle ühes mängus 23 – BC Rakvere Tarvas võõrsil KK Pärnu vastu
...rohkem jagas resultatiivseid sööte ühes mängus 25 – TTP/Pirita kodus BC Tartu Fausto vastu
...rohkem sooritas vaheltlõikeid ühes mängus 24 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus KK Pärnu vastu
...rohkem blokke pani ühes mängus 8 – TÜ/Rock kodus Tallinna BC Kalev/Cramo vastu. Sama kordas Valga Welg kodus Dalkia/Nybiti vastu
...rohkem vigu tegi ühes mängus 35 – KK Pärnu kodus BC Tartu Fausto vastu
...rohkem pallikaotusi tegi ühes mängus 33 – KK Pärnu võõrsil Tallinna BC Kalev/Cramo vastu
...rohkem vabaviskeid tabas ühes mängus 33 – TTP/Pirita kodus Dalkia/Nybiti vastu
...rohkem kahepunktiviskeid tabas ühes mängus 35 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus KK Pärnu vastu. Samaga sai hakkama TTP/Pirita kodus samuti KK Pärnu vastu
...rohkem kolmepunktiviskeid tabas ühes mängus 19 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus Valga Welje vastu
...rohkem vabaviske katseid ühes mängus 48 – Valga Welg kodus KK Pärnu vastu
...rohkem kahepunktiviske katseid ühes mängus 62 – Tallinna BC Kalev/Cramo võõrsil TTÜ KK vastu
...rohkem kolmepunktiviske katseid ühes mängus 40 – TTÜ KK võõrsil TÜ/Rocki vastu
Parimad 2006/07
SEB Korvpalli Meistriliiga tähtede viisik:
Valmo Kriisa
Tanel Tein
Gert Kullamäe
Kristjan Kangur
Travis Reed
MVP – Travis Reed
Treener – Veselin Matic
Noormängija – Sten-Timmu Sokk
Finaalide MVP – Tanel Tein
12.10.2007 21:28
Basket
Individuaalselt
Kõige-kõige...
...rohkem punkte ühes mängus 49 – James Allen (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem lauapalle ühes mängus 20 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla). Newbill sai sellega hakkama kogunisti kolmel korral!
...rohkem resultatiivseid sööte ühes mängus 10 – Maksim Darski (BC Rakvere Tarvas), Marek Doronin (TÜ/Rock)
...rohkem vaheltlõikeid ühes mängus 7 – Tomas Purlis (Valga Welg)
...rohkem blokke ühes mängus 7 – Sharunas Skadas (Valga Welg)
...rohkem pallikaotusi ühes mängus 12 – Rait Käbin (KK Pärnu)
...rohkem tabatud vabaviskeid ühes mängus 18 – Vallo Allingu (TÜ/Rock)
...rohkem tabatud kahepunktiviskeid ühes mängus 12 – Martin Viiask (TÜ/Rock), Kristjan Makke (Dalkia/Nybit), Šarunas Skadas (Valga Welg), Pierre Jallow (BC Kalev/Rapla)
...rohkem tabatud kolmepunktiviskeid ühes mängus 10 – James Allen (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem kahepunktiviske üritusi ühes mängus 21 – Kiur Akenbärg (KK Pärnu)
...rohkem kolmepunktiviske üritusi ühes mängus 15 – James Allen (BC Rakvere Tarvas), Kristo Saage (BC Rakvere Tarvas)
...rohkem vabaviskekatseid ühes mängus 20 – Vallo Allingu (TÜ/Rock), Andri Väljaots (TTÜ KK)
...rohkem mänguminuteid ühes mängus 44,52 – Heiko Rannula (Valga Welg)
...rohkem välja meelitatud vigu ühes mängus 13 – Andri Väljaots (TTÜ KK)
...rohkem kaitselauapalle ühes mängus 16 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla)
...rohkem ründelauapalle ühes mängus 10 – Ivano Newbill (BC Kalev/Rapla), Šarunas Skadas (Valga Welg), Travis Reed (Tallinna/BC Kalev Cramo)
Meeskondlikult
Kõige-kõige...
...rohkem punkte viskas ühes mängus 128 – TÜ/Rock kodus KK Pärnu vastu
...rohkem kogus lauapalle ühes mängus 57 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus BC Rakvere Tarva vastu. Samas mängus ka kaitselauapallide parim tulemus – 39!
...rohkem kogus ründelauapalle ühes mängus 23 – BC Rakvere Tarvas võõrsil KK Pärnu vastu
...rohkem jagas resultatiivseid sööte ühes mängus 25 – TTP/Pirita kodus BC Tartu Fausto vastu
...rohkem sooritas vaheltlõikeid ühes mängus 24 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus KK Pärnu vastu
...rohkem blokke pani ühes mängus 8 – TÜ/Rock kodus Tallinna BC Kalev/Cramo vastu. Sama kordas Valga Welg kodus Dalkia/Nybiti vastu
...rohkem vigu tegi ühes mängus 35 – KK Pärnu kodus BC Tartu Fausto vastu
...rohkem pallikaotusi tegi ühes mängus 33 – KK Pärnu võõrsil Tallinna BC Kalev/Cramo vastu
...rohkem vabaviskeid tabas ühes mängus 33 – TTP/Pirita kodus Dalkia/Nybiti vastu
...rohkem kahepunktiviskeid tabas ühes mängus 35 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus KK Pärnu vastu. Samaga sai hakkama TTP/Pirita kodus samuti KK Pärnu vastu
...rohkem kolmepunktiviskeid tabas ühes mängus 19 – Tallinna BC Kalev/Cramo kodus Valga Welje vastu
...rohkem vabaviske katseid ühes mängus 48 – Valga Welg kodus KK Pärnu vastu
...rohkem kahepunktiviske katseid ühes mängus 62 – Tallinna BC Kalev/Cramo võõrsil TTÜ KK vastu
...rohkem kolmepunktiviske katseid ühes mängus 40 – TTÜ KK võõrsil TÜ/Rocki vastu
Parimad 2006/07
SEB Korvpalli Meistriliiga tähtede viisik:
Valmo Kriisa
Tanel Tein
Gert Kullamäe
Kristjan Kangur
Travis Reed
MVP – Travis Reed
Treener – Veselin Matic
Noormängija – Sten-Timmu Sokk
Finaalide MVP – Tanel Tein
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
Veselin Matič tahab sel aastal ellu jääda!
28.11.2007 00:00 Autor: Oliver Jakobson
Sporditäht
BC Kalev/Cramo emotsionaalne peatreener Veselin Matič on töötanud koos suurte Jugoslaavia korvpalliprofessoritega. Juba poisikesena teadis ta, et tema tööks ja missiooniks on sport. Nüüd pole tema mõtetes mitte ainult Kalevi klubi käekäik, vaid kogu Eesti korvpall ja selle tulevik. Viimane teeb serblase aga murelikuks.
Te olete sündinud Serbias. Endised Jugoslaavia riigid on kohad, kus ikka ja jälle midagi juhtub. Oli Teie lapsepõlv rahulik või hoopis täis ohte?
Serbia on üks rahulikumaid kohti maailmas. Probleemid algasid 1980ndate lõpus, kui kommunistlik kord kokku kukkuma hakkas. Sinnamaani oli täiesti ohutu. Võis ükskõik kuhu õhtuti minna ja mitte mingisuguseid probleeme ei tekkinud. Ma arvan, et minu põlvkond on väga õnnelik põlvkond.
Jugoslaavia kriis Teid kuidagi ei mõjutanud?
Ma olin sel ajal riigist ära. Tulin tagasi 1993. aastal, kuid lahkusin nelja aasta pärast uuesti.
Jugoslaavlased on kõvad pallimängijad, miks Teie valiste just korvpalli?
Korvpall oli mulle juba poisina kõik. 1960ndate keskel teadsin ma juba, et mu tulevik on seotud spordiga. Ma alustasin võrkpalliga, kuid sel ajal ei olnud see niivõrd populaarne. Kuigi ma olin üsna hea, tuli mul hoopis paremini välja korvpall, mida me trennis soojenduseks mängisime. Jugoslaavia korvpall oli tollal maailma tipus – me võitsime Euroopa meistrivõistlused, maailmameistrivõistlused. Kõik noored samastasid end iidolite Dalipagiči, Kičanoviči, Slavničiga, seetõttu valisin ka mina korvpalli.
Peale korv- ja võrkpalli on jugoslaavlased veel ka üsna kõvad jalgpallurid. Milles seisneb teie edu võti olla eesotsas enamikus pallimängudes?
Usun, et see on tänu rahvaste segule. Jugoslaaviaski olid segunenud erinevad rahvused ja kultuurid. Nagu ka Ameerikas. USA on nr 1 korvpallimaa,
see on üks suur rahvaste segu. Või näiteks Prantsusmaa jalgpallikoondis – kui palju rahvusi seal esindatud on! Või Nõukogude Liit – täpselt sama lugu. See ongi Balkani edu saladus. Teisest küljest oleme väga ambitsioonikad inimesed.
Ometi profisportlast Teist ei saanud?
Ma ei mahtunud tippklubide valikusse. Mängisin küll Red Starsi juunioride meeskonnas, kuid põhimeeskonda ei saanud. Nii läksin hoopis sõjaväkke ning pärast seda õppisin ülikoolis sporditeadust ning mängisin Beovuki klubis. See on küll väike klubi, kuid on teinud väga head tööd ja aidanud palju Serbia korvpalli arengule kaasa.
Olite mõned aastad Saksamaal treener, kuid pöördusite tagasi kodumaale. Miks?
1992. aastal ma abiellusin ja kuna sel ajal oli serblastele kehtestatud hullumeelsed viisareeglid, siis me ei saanud muud moodi koos olla, kui pidime tagasi kodumaale pöörduma. Usun, et mu karjäärile tuli see kasuks, need olid ühed mu karjääri parimad aastad. Olin Red Starsi abitreener. Jugoslaavia oli purunenenud ja hakkasime rajama uut korvpallipõlvkonda. Ma töötasin koos Aleksandar Nikolitičiga – see oli mu unistus, ta on legendaarne treener ja sain aasta koos temaga töötada. Seejärel töötasin koos Ranko Zerevičaga. 1997. aastal võitsin ma kadettidega Euroopa meistrivõistlused. Meie vastu mängisid Kirilenko Venemaa eest, Parker Prantsusmaa eest – meeletult andekas põlvkond. Meil ei olnud tähti, kuid me võitsime. Sinnamaani me ei saanud ju rahvusvahelistest võistlustest osa võtta ja kohe, kui võimalus avanes, võitsime kulla!
Kuidas Te kõikide nende suurnimede teadmised, kelle kõrval te töötanud olete, kokku olete suutnud segada? Ülemiksimist ei ole tekkinud?
Eks see ole raske. Tuleb kõik ära kasutada, mis on kasulik. Kuid kõigest, mis pakutakse, peab ise leidma õiged vastused ja omadused, mida üle võtta.
Koostöös kuulsa Svetislav Pesiciga tulite ka maailmameitriteks! Kas see oli Teie karjääri tipphetk?
Mõnes mõttes kindlasti. Me võitsime aasta enne seda ka Euroopa meistrivõistlused. Pärast seda ei ole serblased suutnud midagi võita. Serbia korvpall on praegu kriisis – me pole viis aastat midagi võitnud. Selle aasta Euroopa meistrivõistlustel kukkusime juba alagrupiturniiril välja!
Aeg-ajalt MM-medalit ikka heldimusega vaatate?
Ei, esiteks on see mul Belgradis ja teiseks – spordis peab teadma, oled just nii hea, kui olid oma viimases mängus. Mälestused on head, kuid neisse ei saa uppuda.
Mis juhtus Poola koondisega? Need ei olnud vist Teie parimad aastad, kaotasite Eestilegi 29 punktiga ja kukkusite B-divisjoni!
See oli ainult üks mäng. Samasugune nagu Eestil oli Makedoonia vastu see aasta. Selliseid mänge tuleb ikka kord aastas ette!
Kuid märk jääb külge igaveseks!
Seda küll, kuid meil oli tol ajal palju vigastatuid. Liiati oli Poolas just sel ajal põlvkondade vahetus, koondises olid noored mehed. Rajasime spordikoole ja tegutsesime 2009. aastal koduste Euroopa meistrivõistluste nimel. Sama põlvkond tõstis Poola A-divisjoni tagasi! Veel leidsin ma Poolast Marcin Gortati. Mees oli väravavaht, kaks aastat hiljem oli ta NBA draft’is. Keegi Poolas ei uskunud, et tast mängumees saab. Nüüd on ta NBAs.
Kas Te ka Eesti noori samamoodi jälgite? Millised nende tulevikuväljavaated on?
Mulle meeldib korvpall ja jälgin seda kogu aeg. Ma püüan nii palju kui võimalik noorte võistlustel käia. Tahan teada kõike Eesti korvpallist. Kui aus olla, siis minu arusaamist mööda ei kasva Eestis 5-6 aasta pärast uusi häid mängijaid peale. 1990.–1994. aastakäikudest tuleb ehk kümme heal tasemel mängumeest, kuid mitte tipptasemel. Eesti korvpalli suurim murelaps on mängujuht. Peale vendade Sokkude pole teil ühtegi tulevikuga mängujuhti. Muidugi on mul olnud palju ebaõnne, sest ma pole suutnud Kalevisse tuua ühtegi noort ja talendikat eestlast. Eelmisel aastal oli meil Joosep Toome. Ta on tohutu andekas, kuid vigastatud. Teine talent on Viljar Veski. Mees läks Hispaaniasse! Minu arvamus: seda poissi pole siiamaani õigesti kasutatud. Eestisse ei sünni iga päev 210 cm mängumehi.
Miks Te teda Kalevisse ei võtnud?
Me rääkisime temaga sel teemal, aga ta tegi oma valikud. Hispaaniasse mineku eelis on see, et ta näeb, kuidas tipptasemel tööd tehakse, aga aeg käib teistpidi. Ta ei ole enam noor mängija. Noor mängija on 17–19aastane, pärast seda peab juba olema tegija. Räägitakse küll, et eestlased on aeglasema arenguga, kuid Euroopas nii ei mõelda.
Oma käe all mängivate meeste arenguga olete rahul?
Muidugi. Meie üheks eesmärgiks on hoida Eesti keskmise generatsiooni taset, sest nemad kannavad ka koondises põhikoormust. Seetõttu me tõimegi meeskonda Kristjani, Gregori, Tanel Soku, Viiaski. Omaette nähtus on iginoor Valmo Kriisa. Ta on 34, kuid ta tahab alati olla parim, igas mängus, igas trennis.
Meil on Kangurist ja Arbetist kui noortest mängumeestest räägitud. Teie nimetate neid keskmiseks generatsiooniks?
(hüüatab) Nad on ju 25! Nad on juba mängumehed. Murelikuks teeb mind järelkasv. Kui kaua mängivad Kriisa, Kullamäe? Kes võtavad nende kohad üle? Vene, Sokk, Kurbas, neil on Euroopale midagi pakkuda, aga edasi? Eesti korvpalli infrastruktuur ei ole tasemel. Iga aastaga muutub Eesti liiga tugevamaks, kuid see ei muutu tugevamaks noorte arvelt. Tulevad jälle tagasi mehed Soomest või mujalt ja nende arvelt toimub areng. Meil on kaks suurt meeskonda, siis on väga head noorte projektid Audentes ja TTÜ, nende nelja meeskonna pealt korvpall areneb, kuid seda on vähe!
Selgitage natuke oma selleaastast leegionäride poliitikat. Neid tuleb ja läheb, kuid lõpliku valikut Te polegi teinud!
Kõik sai alguse Müürsepast. Me tahtsime hoida Burlacut. Ta oli hea mängumees, tema viga oli see, et ta oli kodumaalt kaasa saanud palju halbu harjumusi. Mees tahtis minna suurde liigasse – läkski Itaaliasse, kahjuks mitte eriti edukalt. Me ei tahtnud Tartu meeskonna kallale ka minna, ootasime, kuni ühel hetkel oligi Müürsepp saadaval. Rääkisime temaga pikalt, peaaegu terve suve. Kord oli ta juba peaaegu nõus, teisel päeval rääkis plaanist välismaale minna, kuid aeg tiksus. Kuna ta kuhugi ära ei läinud, siis olin üsna kindel, et ta liitub meiega. Euromängude jaoks oleks meil teda ja ta kogemusi väga vaja olnud. See tõttu ei saanud me endale Taltsi – me mõtlesime sel ajal ainult Müürsepast.
Jäädes Müürsepast ilma, hakkasite lihtsalt lahmima – aega Teil enam polnud?
Aega ei olnud, kuid õnneks vabanes väga hea mängumees Vuksanovic. Samuti Palmer – me otsisime mängujuhti ja tal on head eeldused. Ma ei ütle tema kohta praegu midagi – ei positiivset ega negatiivset, talle tuleb aega anda, sest ameeriklasel ei ole lihtne tulla Euroopasse mängima. Pärast Vuksanovici vigastust oli juba liiga hilja, et saada häid mängumehi. Kedzo on hea mängumees, kuid pole meeskonda sulandunud. Ma olen iga päev kaks tundi telefoni otsas, et leida uusi, korralikke mängumehi. Me otsime suurt tugevat korvialust jõudu ja ehk ka teist, kes oleks Reedile treeningutel vääriline partner ja mängudes puhkuseandjaks.
Teil on praegu viis leegionäri ja tahate kaks juurde tuua. OK – Euroopa korvpallis on see tavaline, et pool meeskonda on leegionärid, kuid eestlased on korvpalli suhtes väga rahvuslikult meelestatud ja kuus või seitse on juba palju!
Mulle väga meeldiks oma meeskonnas näha 12 Eesti parimat mängijat. Kuid see on võimatu. Nagu Sa ütlesid – võtame ükskõik millise Euroopa tippklubi – pooled mehed on kohalikud, pooled väljast. Meie meeskonna põhiraskust kannavad siiski eestlased, suurema osa ajast on väljakul vähemalt kolm kohaliku. Kuid globaliseeruvas maailmas pole midagi parata, et on palju leegionäre.
Olete oma meeskonda toonud palju Balkanilt pärit mängumehi. On see Teie eelistus? On Teil nendega kergem töötada?
Mina teen vahet ainult heal ja halval mängijal. Ma ei eelista ühtegi rahvust. Näiteks Belkici-sugust meest Eestis ei leia. 206 cm meest, kes suudab mängida nii number kolme kui ka nelja.
Te olete äärmiselt emotsionaalne treener. Kas emotsioonid vahepeal Teis liigselt võimu ei võta, laskmata teha õigeid otsuseid?
Emotsioon on väga tähtis – ilma selleta ei saa teha ühtegi tööd. Selle abil saab mängijaid motiveerida. Ma tahan, et kõik annaksid endast 100% ja käitun selle järgi. Psühholoogiliselt kindlasti mõni hetk võin teha vale otsuse, kuid harva.
Kuidas Te lõõgastute, pärast pingelisi mänge ikka magada saate?
Väga oluline on see, et mu perekond on siin koos minuga. Käin kontsertidel ja kinos. Samuti püüan ma Eestis ringi sõita, sest tahan näha võimalikult palju Eestit. Korvpall on minu jaoks küll rohkem kui töö, kuid siiski töö ning see ei sega mu isiklikku elu.
Ühes telelõigus näidati Teie treeningut, kus olite meeste peale pahane, et nad pallid pärast trenni laiali olid jätnud. Kas olete nüüdseks distsipliini saavutanud?
Minu jaoks ei ole distsipliin reeglite kogum, mida tohib, ei tohi teha. Distsipliin peab tuleb enda seest. Mina olen karistamise vastane. Mu tütar küsis kord, kas ma nüüd karistan seda mängijat, kuna ta ei mänginud hästi – ta ei võidelnud piisavalt. Ma vastasin: ei. John Wooden küsis oma edupüramiidis – kuidas saavutada edu? Kui annad endast kõik, tuleb ka edu!
Mida Te Eestis olles ja eestlastelt õppinud olete?
Eestlased on väga emotsionaalsed. Kui on rasked ajad, siis tulevad nad kokku ja võitlevad ühise asja eest. Võib öelda, et olen õppinud meeskonnatööd. Ma tahan leida seoseid korvpalli ja päriselu vahel. Neid ma olen siit ka leidnud.
Millised on selle hooaja eesmärgid?
Ellu jääda! See tähendab, et pärast rasket hooaega oleks Eestil koht Balti liigas, jõuda ULEBi sarjas nii kaugele kui võimalik ja sinna püsima jääda. Ning pakkuda korvpallihuvilistele korralikke mänge ja Eesti liiga finaale.
28.11.2007 00:00 Autor: Oliver Jakobson
Sporditäht
BC Kalev/Cramo emotsionaalne peatreener Veselin Matič on töötanud koos suurte Jugoslaavia korvpalliprofessoritega. Juba poisikesena teadis ta, et tema tööks ja missiooniks on sport. Nüüd pole tema mõtetes mitte ainult Kalevi klubi käekäik, vaid kogu Eesti korvpall ja selle tulevik. Viimane teeb serblase aga murelikuks.
Te olete sündinud Serbias. Endised Jugoslaavia riigid on kohad, kus ikka ja jälle midagi juhtub. Oli Teie lapsepõlv rahulik või hoopis täis ohte?
Serbia on üks rahulikumaid kohti maailmas. Probleemid algasid 1980ndate lõpus, kui kommunistlik kord kokku kukkuma hakkas. Sinnamaani oli täiesti ohutu. Võis ükskõik kuhu õhtuti minna ja mitte mingisuguseid probleeme ei tekkinud. Ma arvan, et minu põlvkond on väga õnnelik põlvkond.
Jugoslaavia kriis Teid kuidagi ei mõjutanud?
Ma olin sel ajal riigist ära. Tulin tagasi 1993. aastal, kuid lahkusin nelja aasta pärast uuesti.
Jugoslaavlased on kõvad pallimängijad, miks Teie valiste just korvpalli?
Korvpall oli mulle juba poisina kõik. 1960ndate keskel teadsin ma juba, et mu tulevik on seotud spordiga. Ma alustasin võrkpalliga, kuid sel ajal ei olnud see niivõrd populaarne. Kuigi ma olin üsna hea, tuli mul hoopis paremini välja korvpall, mida me trennis soojenduseks mängisime. Jugoslaavia korvpall oli tollal maailma tipus – me võitsime Euroopa meistrivõistlused, maailmameistrivõistlused. Kõik noored samastasid end iidolite Dalipagiči, Kičanoviči, Slavničiga, seetõttu valisin ka mina korvpalli.
Peale korv- ja võrkpalli on jugoslaavlased veel ka üsna kõvad jalgpallurid. Milles seisneb teie edu võti olla eesotsas enamikus pallimängudes?
Usun, et see on tänu rahvaste segule. Jugoslaaviaski olid segunenud erinevad rahvused ja kultuurid. Nagu ka Ameerikas. USA on nr 1 korvpallimaa,
see on üks suur rahvaste segu. Või näiteks Prantsusmaa jalgpallikoondis – kui palju rahvusi seal esindatud on! Või Nõukogude Liit – täpselt sama lugu. See ongi Balkani edu saladus. Teisest küljest oleme väga ambitsioonikad inimesed.
Ometi profisportlast Teist ei saanud?
Ma ei mahtunud tippklubide valikusse. Mängisin küll Red Starsi juunioride meeskonnas, kuid põhimeeskonda ei saanud. Nii läksin hoopis sõjaväkke ning pärast seda õppisin ülikoolis sporditeadust ning mängisin Beovuki klubis. See on küll väike klubi, kuid on teinud väga head tööd ja aidanud palju Serbia korvpalli arengule kaasa.
Olite mõned aastad Saksamaal treener, kuid pöördusite tagasi kodumaale. Miks?
1992. aastal ma abiellusin ja kuna sel ajal oli serblastele kehtestatud hullumeelsed viisareeglid, siis me ei saanud muud moodi koos olla, kui pidime tagasi kodumaale pöörduma. Usun, et mu karjäärile tuli see kasuks, need olid ühed mu karjääri parimad aastad. Olin Red Starsi abitreener. Jugoslaavia oli purunenenud ja hakkasime rajama uut korvpallipõlvkonda. Ma töötasin koos Aleksandar Nikolitičiga – see oli mu unistus, ta on legendaarne treener ja sain aasta koos temaga töötada. Seejärel töötasin koos Ranko Zerevičaga. 1997. aastal võitsin ma kadettidega Euroopa meistrivõistlused. Meie vastu mängisid Kirilenko Venemaa eest, Parker Prantsusmaa eest – meeletult andekas põlvkond. Meil ei olnud tähti, kuid me võitsime. Sinnamaani me ei saanud ju rahvusvahelistest võistlustest osa võtta ja kohe, kui võimalus avanes, võitsime kulla!
Kuidas Te kõikide nende suurnimede teadmised, kelle kõrval te töötanud olete, kokku olete suutnud segada? Ülemiksimist ei ole tekkinud?
Eks see ole raske. Tuleb kõik ära kasutada, mis on kasulik. Kuid kõigest, mis pakutakse, peab ise leidma õiged vastused ja omadused, mida üle võtta.
Koostöös kuulsa Svetislav Pesiciga tulite ka maailmameitriteks! Kas see oli Teie karjääri tipphetk?
Mõnes mõttes kindlasti. Me võitsime aasta enne seda ka Euroopa meistrivõistlused. Pärast seda ei ole serblased suutnud midagi võita. Serbia korvpall on praegu kriisis – me pole viis aastat midagi võitnud. Selle aasta Euroopa meistrivõistlustel kukkusime juba alagrupiturniiril välja!
Aeg-ajalt MM-medalit ikka heldimusega vaatate?
Ei, esiteks on see mul Belgradis ja teiseks – spordis peab teadma, oled just nii hea, kui olid oma viimases mängus. Mälestused on head, kuid neisse ei saa uppuda.
Mis juhtus Poola koondisega? Need ei olnud vist Teie parimad aastad, kaotasite Eestilegi 29 punktiga ja kukkusite B-divisjoni!
See oli ainult üks mäng. Samasugune nagu Eestil oli Makedoonia vastu see aasta. Selliseid mänge tuleb ikka kord aastas ette!
Kuid märk jääb külge igaveseks!
Seda küll, kuid meil oli tol ajal palju vigastatuid. Liiati oli Poolas just sel ajal põlvkondade vahetus, koondises olid noored mehed. Rajasime spordikoole ja tegutsesime 2009. aastal koduste Euroopa meistrivõistluste nimel. Sama põlvkond tõstis Poola A-divisjoni tagasi! Veel leidsin ma Poolast Marcin Gortati. Mees oli väravavaht, kaks aastat hiljem oli ta NBA draft’is. Keegi Poolas ei uskunud, et tast mängumees saab. Nüüd on ta NBAs.
Kas Te ka Eesti noori samamoodi jälgite? Millised nende tulevikuväljavaated on?
Mulle meeldib korvpall ja jälgin seda kogu aeg. Ma püüan nii palju kui võimalik noorte võistlustel käia. Tahan teada kõike Eesti korvpallist. Kui aus olla, siis minu arusaamist mööda ei kasva Eestis 5-6 aasta pärast uusi häid mängijaid peale. 1990.–1994. aastakäikudest tuleb ehk kümme heal tasemel mängumeest, kuid mitte tipptasemel. Eesti korvpalli suurim murelaps on mängujuht. Peale vendade Sokkude pole teil ühtegi tulevikuga mängujuhti. Muidugi on mul olnud palju ebaõnne, sest ma pole suutnud Kalevisse tuua ühtegi noort ja talendikat eestlast. Eelmisel aastal oli meil Joosep Toome. Ta on tohutu andekas, kuid vigastatud. Teine talent on Viljar Veski. Mees läks Hispaaniasse! Minu arvamus: seda poissi pole siiamaani õigesti kasutatud. Eestisse ei sünni iga päev 210 cm mängumehi.
Miks Te teda Kalevisse ei võtnud?
Me rääkisime temaga sel teemal, aga ta tegi oma valikud. Hispaaniasse mineku eelis on see, et ta näeb, kuidas tipptasemel tööd tehakse, aga aeg käib teistpidi. Ta ei ole enam noor mängija. Noor mängija on 17–19aastane, pärast seda peab juba olema tegija. Räägitakse küll, et eestlased on aeglasema arenguga, kuid Euroopas nii ei mõelda.
Oma käe all mängivate meeste arenguga olete rahul?
Muidugi. Meie üheks eesmärgiks on hoida Eesti keskmise generatsiooni taset, sest nemad kannavad ka koondises põhikoormust. Seetõttu me tõimegi meeskonda Kristjani, Gregori, Tanel Soku, Viiaski. Omaette nähtus on iginoor Valmo Kriisa. Ta on 34, kuid ta tahab alati olla parim, igas mängus, igas trennis.
Meil on Kangurist ja Arbetist kui noortest mängumeestest räägitud. Teie nimetate neid keskmiseks generatsiooniks?
(hüüatab) Nad on ju 25! Nad on juba mängumehed. Murelikuks teeb mind järelkasv. Kui kaua mängivad Kriisa, Kullamäe? Kes võtavad nende kohad üle? Vene, Sokk, Kurbas, neil on Euroopale midagi pakkuda, aga edasi? Eesti korvpalli infrastruktuur ei ole tasemel. Iga aastaga muutub Eesti liiga tugevamaks, kuid see ei muutu tugevamaks noorte arvelt. Tulevad jälle tagasi mehed Soomest või mujalt ja nende arvelt toimub areng. Meil on kaks suurt meeskonda, siis on väga head noorte projektid Audentes ja TTÜ, nende nelja meeskonna pealt korvpall areneb, kuid seda on vähe!
Selgitage natuke oma selleaastast leegionäride poliitikat. Neid tuleb ja läheb, kuid lõpliku valikut Te polegi teinud!
Kõik sai alguse Müürsepast. Me tahtsime hoida Burlacut. Ta oli hea mängumees, tema viga oli see, et ta oli kodumaalt kaasa saanud palju halbu harjumusi. Mees tahtis minna suurde liigasse – läkski Itaaliasse, kahjuks mitte eriti edukalt. Me ei tahtnud Tartu meeskonna kallale ka minna, ootasime, kuni ühel hetkel oligi Müürsepp saadaval. Rääkisime temaga pikalt, peaaegu terve suve. Kord oli ta juba peaaegu nõus, teisel päeval rääkis plaanist välismaale minna, kuid aeg tiksus. Kuna ta kuhugi ära ei läinud, siis olin üsna kindel, et ta liitub meiega. Euromängude jaoks oleks meil teda ja ta kogemusi väga vaja olnud. See tõttu ei saanud me endale Taltsi – me mõtlesime sel ajal ainult Müürsepast.
Jäädes Müürsepast ilma, hakkasite lihtsalt lahmima – aega Teil enam polnud?
Aega ei olnud, kuid õnneks vabanes väga hea mängumees Vuksanovic. Samuti Palmer – me otsisime mängujuhti ja tal on head eeldused. Ma ei ütle tema kohta praegu midagi – ei positiivset ega negatiivset, talle tuleb aega anda, sest ameeriklasel ei ole lihtne tulla Euroopasse mängima. Pärast Vuksanovici vigastust oli juba liiga hilja, et saada häid mängumehi. Kedzo on hea mängumees, kuid pole meeskonda sulandunud. Ma olen iga päev kaks tundi telefoni otsas, et leida uusi, korralikke mängumehi. Me otsime suurt tugevat korvialust jõudu ja ehk ka teist, kes oleks Reedile treeningutel vääriline partner ja mängudes puhkuseandjaks.
Teil on praegu viis leegionäri ja tahate kaks juurde tuua. OK – Euroopa korvpallis on see tavaline, et pool meeskonda on leegionärid, kuid eestlased on korvpalli suhtes väga rahvuslikult meelestatud ja kuus või seitse on juba palju!
Mulle väga meeldiks oma meeskonnas näha 12 Eesti parimat mängijat. Kuid see on võimatu. Nagu Sa ütlesid – võtame ükskõik millise Euroopa tippklubi – pooled mehed on kohalikud, pooled väljast. Meie meeskonna põhiraskust kannavad siiski eestlased, suurema osa ajast on väljakul vähemalt kolm kohaliku. Kuid globaliseeruvas maailmas pole midagi parata, et on palju leegionäre.
Olete oma meeskonda toonud palju Balkanilt pärit mängumehi. On see Teie eelistus? On Teil nendega kergem töötada?
Mina teen vahet ainult heal ja halval mängijal. Ma ei eelista ühtegi rahvust. Näiteks Belkici-sugust meest Eestis ei leia. 206 cm meest, kes suudab mängida nii number kolme kui ka nelja.
Te olete äärmiselt emotsionaalne treener. Kas emotsioonid vahepeal Teis liigselt võimu ei võta, laskmata teha õigeid otsuseid?
Emotsioon on väga tähtis – ilma selleta ei saa teha ühtegi tööd. Selle abil saab mängijaid motiveerida. Ma tahan, et kõik annaksid endast 100% ja käitun selle järgi. Psühholoogiliselt kindlasti mõni hetk võin teha vale otsuse, kuid harva.
Kuidas Te lõõgastute, pärast pingelisi mänge ikka magada saate?
Väga oluline on see, et mu perekond on siin koos minuga. Käin kontsertidel ja kinos. Samuti püüan ma Eestis ringi sõita, sest tahan näha võimalikult palju Eestit. Korvpall on minu jaoks küll rohkem kui töö, kuid siiski töö ning see ei sega mu isiklikku elu.
Ühes telelõigus näidati Teie treeningut, kus olite meeste peale pahane, et nad pallid pärast trenni laiali olid jätnud. Kas olete nüüdseks distsipliini saavutanud?
Minu jaoks ei ole distsipliin reeglite kogum, mida tohib, ei tohi teha. Distsipliin peab tuleb enda seest. Mina olen karistamise vastane. Mu tütar küsis kord, kas ma nüüd karistan seda mängijat, kuna ta ei mänginud hästi – ta ei võidelnud piisavalt. Ma vastasin: ei. John Wooden küsis oma edupüramiidis – kuidas saavutada edu? Kui annad endast kõik, tuleb ka edu!
Mida Te Eestis olles ja eestlastelt õppinud olete?
Eestlased on väga emotsionaalsed. Kui on rasked ajad, siis tulevad nad kokku ja võitlevad ühise asja eest. Võib öelda, et olen õppinud meeskonnatööd. Ma tahan leida seoseid korvpalli ja päriselu vahel. Neid ma olen siit ka leidnud.
Millised on selle hooaja eesmärgid?
Ellu jääda! See tähendab, et pärast rasket hooaega oleks Eestil koht Balti liigas, jõuda ULEBi sarjas nii kaugele kui võimalik ja sinna püsima jääda. Ning pakkuda korvpallihuvilistele korralikke mänge ja Eesti liiga finaale.
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
SPORDITÄHT: Aivar Kuusmaa unelmate põhiviisik hooajal 2007–2008
17.10.2007 17:03
Sporditäht
1. Martin Müürsep
“Siin pole midagi mõelda. Ta on lihtsalt antud hetkel vabariigi parim korvpallur.”
2. Janar Talts
“Sellel vennikesel on suurepärane oskus lugeda nii kaitset kui ka rünnakut. Olen temaga kunagi koos mänginud ning märganud, et tal on korvpallis hea vaist ja korralik vise.”
3. Kristjan Kangur
“Loodus on talle paju andnud. Ebastandardne mängija, kes on viimasel ajal saanud üliheaks ka mees-mehe-kaitses.”
4. Tanel Sokk
“Tema trumpideks on noorus ning meeletu töötahe. Kahju ainult, et talle pole antud isa, Tiidu keha.”
5. Gert Dorbek
“Võtaksin heameelega oma meeskonda sugulase ja töötaksin temaga. Ta on kõiges hingega asja juures. Pisut segab tema kerge flegmaatilisus platsil.”
17.10.2007 17:03
Sporditäht
1. Martin Müürsep
“Siin pole midagi mõelda. Ta on lihtsalt antud hetkel vabariigi parim korvpallur.”
2. Janar Talts
“Sellel vennikesel on suurepärane oskus lugeda nii kaitset kui ka rünnakut. Olen temaga kunagi koos mänginud ning märganud, et tal on korvpallis hea vaist ja korralik vise.”
3. Kristjan Kangur
“Loodus on talle paju andnud. Ebastandardne mängija, kes on viimasel ajal saanud üliheaks ka mees-mehe-kaitses.”
4. Tanel Sokk
“Tema trumpideks on noorus ning meeletu töötahe. Kahju ainult, et talle pole antud isa, Tiidu keha.”
5. Gert Dorbek
“Võtaksin heameelega oma meeskonda sugulase ja töötaksin temaga. Ta on kõiges hingega asja juures. Pisut segab tema kerge flegmaatilisus platsil.”
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
Kalev võib Tallinna miljonid võrkpalliklubile kaotada
22.12.2007 Autor: Holger Roonemaa
EPL
Ehkki korvpalliklubil BC Kalev/ Cramo on Tallinna linnaga sõlmitud kolmeaastane leping, mille järgi peaks klubi ka järgmisel aastal olema pealinna esindusvõistkond, on selle juhtkond juba arvestanud, et toetusmiljonid antakse järgmisel aastal hoopis võrkpalliklubile Tallinna Selver.
Väidetavalt on linnavalitsus vastava otsuse juba teinud. Ehkki Tallinna Selver on tänavu väga edukalt mänginud ning jõudnud ka Euroopa Challenge Cupil 16 parema meeskonna hulka, tekitab küsimusi fakt, et võrkpalliliidu president on alates sellest kevadest Vilja Savisaar. Kalev/Cramoga sõlmis omal ajal aga heade kavatsuste lepingu toonane Tallinna linnapea Jüri Ratas, kes on tuntud suure korvpalliarmastuse poolest.
“Sellised jutud levivad juba mõnda aega,” ütles Kalev/Cramo juht Ivar Valdmaa. “Kui see tõesti nii on, siis paneb linnajuhtide otsus õlgu kehitama,” lausus ta. “Olime nende toetusega arvestanud ka 2008. aastaks, sest sõlmisime hea tahte koostööleppe kolmeks aastaks. Samuti jäävad toetusest ilma noortevõistkonnad.”
Näiteks sai sellel aastal Kalev/Cramo linnaeelarvest 2,5 miljonit krooni ning lisaks oli meeskonnal võimalus teenida veel pool miljonit krooni heade tulemuste eest. Järgmise aasta eelarvest taotles klubi kolm miljonit krooni.
Viis esindusmeeskonda
Ka Tallinna linnavolikogu liige ning endine korvpallur Aivar Kuusmaa ütles, et on sellisest otsusest kuulnud. “Kui linn võtab selliselt võistkonnalt toetuse ära, siis võib võistkond minna lihtsamat teed, enam häid välismängijaid ei osta ning pole seega ka konkurentsivõimeline ei eurosarjades ega Balti liigas,” rääkis Kuusmaa. Kuusmaa lisas, et tal pole küll mitte midagi ka teiste spordialade võistkondade toetamise vastu, ent teda hirmutab järjepidevuse kadumine.
“Seda satsi on järk-järgult ehitatud juba aastaid ning nii kergelt ei tohiks teda ära lõhkuda. Ma ei kujuta ette, kes julgeks hakata järgmisena midagi säärast üles ehitama.”
Tallinna linn on ette näinud esindusvõistkonna viiel spordialal: korvpall, jalgpall, võrkpall, käsipall ning jäähoki.
Kui selle aasta eelarves nähti nende võistkondade peale kokku 4,7 miljonit krooni ning lõviosa sellest sai just Kalev/Cramo, siis 2008. aasta eelarves on sama rea taha märgitud vaid 3,2 miljonit krooni. Seega ka kõige parema tahtmise korral ei suuda linn tagada kõikidele esindusklubidele sama suurt summat kui tänavu.
Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja Rein Ilves ütles, et tema ei ole kuulnud Kalev/Cramo ilma rahata jätmisest. “2008. aasta raha jaotamist ei ole veel otsustatud. Kuidas raha jagatakse, selle otsustab eraldi komisjon tõenäoliselt jaanuari alguses,” lausus ta.
Jüri Ratas: toetus olgu pikaajaline
•• Endine Tallinna linnapea ning BC Kalev/Cramoga heade kavatsuste lepingule alla kirjutanud Jüri Ratas ütles, et tema eesmärk oli tagada meeskonna just pikaajaline ja kindel rahastamine.
•• “Ei ole mõtet teha nii, et täna me toetame üht klubi rahaga ja siis järsku enam mitte,” rääkis Ratas. Tema sõnul kartis ta meeskonnaga lepingu sõlmimisel pigem seda, et klubi ise pole piisavalt kindel partner. “Ma rääkisin väga paljude inimestega sellel teemal ning jõudsime järeldusele, et Kalev/Cramo on linnale kindlaim partner.” Ratas rääkis, et just korvpallimeeskonna valimisel mängis väga olulist rolli ka selle ala populaarsus ja ajalugu Eestis.
•• Samas lisas ta, et ei ole praeguste sündmustega ega Tallinna uue eelarvega kursis ning pole kuulnud ka sellest, et Kalev/Cramo võiks esindusmeeskonna tiitlist ning rahast ilma jääda.
22.12.2007 Autor: Holger Roonemaa
EPL
Ehkki korvpalliklubil BC Kalev/ Cramo on Tallinna linnaga sõlmitud kolmeaastane leping, mille järgi peaks klubi ka järgmisel aastal olema pealinna esindusvõistkond, on selle juhtkond juba arvestanud, et toetusmiljonid antakse järgmisel aastal hoopis võrkpalliklubile Tallinna Selver.
Väidetavalt on linnavalitsus vastava otsuse juba teinud. Ehkki Tallinna Selver on tänavu väga edukalt mänginud ning jõudnud ka Euroopa Challenge Cupil 16 parema meeskonna hulka, tekitab küsimusi fakt, et võrkpalliliidu president on alates sellest kevadest Vilja Savisaar. Kalev/Cramoga sõlmis omal ajal aga heade kavatsuste lepingu toonane Tallinna linnapea Jüri Ratas, kes on tuntud suure korvpalliarmastuse poolest.
“Sellised jutud levivad juba mõnda aega,” ütles Kalev/Cramo juht Ivar Valdmaa. “Kui see tõesti nii on, siis paneb linnajuhtide otsus õlgu kehitama,” lausus ta. “Olime nende toetusega arvestanud ka 2008. aastaks, sest sõlmisime hea tahte koostööleppe kolmeks aastaks. Samuti jäävad toetusest ilma noortevõistkonnad.”
Näiteks sai sellel aastal Kalev/Cramo linnaeelarvest 2,5 miljonit krooni ning lisaks oli meeskonnal võimalus teenida veel pool miljonit krooni heade tulemuste eest. Järgmise aasta eelarvest taotles klubi kolm miljonit krooni.
Viis esindusmeeskonda
Ka Tallinna linnavolikogu liige ning endine korvpallur Aivar Kuusmaa ütles, et on sellisest otsusest kuulnud. “Kui linn võtab selliselt võistkonnalt toetuse ära, siis võib võistkond minna lihtsamat teed, enam häid välismängijaid ei osta ning pole seega ka konkurentsivõimeline ei eurosarjades ega Balti liigas,” rääkis Kuusmaa. Kuusmaa lisas, et tal pole küll mitte midagi ka teiste spordialade võistkondade toetamise vastu, ent teda hirmutab järjepidevuse kadumine.
“Seda satsi on järk-järgult ehitatud juba aastaid ning nii kergelt ei tohiks teda ära lõhkuda. Ma ei kujuta ette, kes julgeks hakata järgmisena midagi säärast üles ehitama.”
Tallinna linn on ette näinud esindusvõistkonna viiel spordialal: korvpall, jalgpall, võrkpall, käsipall ning jäähoki.
Kui selle aasta eelarves nähti nende võistkondade peale kokku 4,7 miljonit krooni ning lõviosa sellest sai just Kalev/Cramo, siis 2008. aasta eelarves on sama rea taha märgitud vaid 3,2 miljonit krooni. Seega ka kõige parema tahtmise korral ei suuda linn tagada kõikidele esindusklubidele sama suurt summat kui tänavu.
Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja Rein Ilves ütles, et tema ei ole kuulnud Kalev/Cramo ilma rahata jätmisest. “2008. aasta raha jaotamist ei ole veel otsustatud. Kuidas raha jagatakse, selle otsustab eraldi komisjon tõenäoliselt jaanuari alguses,” lausus ta.
Jüri Ratas: toetus olgu pikaajaline
•• Endine Tallinna linnapea ning BC Kalev/Cramoga heade kavatsuste lepingule alla kirjutanud Jüri Ratas ütles, et tema eesmärk oli tagada meeskonna just pikaajaline ja kindel rahastamine.
•• “Ei ole mõtet teha nii, et täna me toetame üht klubi rahaga ja siis järsku enam mitte,” rääkis Ratas. Tema sõnul kartis ta meeskonnaga lepingu sõlmimisel pigem seda, et klubi ise pole piisavalt kindel partner. “Ma rääkisin väga paljude inimestega sellel teemal ning jõudsime järeldusele, et Kalev/Cramo on linnale kindlaim partner.” Ratas rääkis, et just korvpallimeeskonna valimisel mängis väga olulist rolli ka selle ala populaarsus ja ajalugu Eestis.
•• Samas lisas ta, et ei ole praeguste sündmustega ega Tallinna uue eelarvega kursis ning pole kuulnud ka sellest, et Kalev/Cramo võiks esindusmeeskonna tiitlist ning rahast ilma jääda.
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
-
spartaklane
- Kasutaja
- Postitusi: 1706
- Liitunud: 11 Veebr 2007, 20:32
midagi pole öelda nii rumalalt saavad vaid Tallinna Linnavalitsuses istuvad kontoriinimesed mõelda ,kellel on kahjuks nii väärnägemus korvpallist,samas kui näiteks Riia linn toetab oma esindusvõistkonda oi,oi kui suurelt .Või õigemini esitaks ma küsimuse millist mängu käib rohkem rahvast vaatamas kas korvi või võrkku.Arvan ,et vastust pole mul vaja kirjutatagi
Superklubi CSKA kuulas maad
Müürsepp meenutab, et üks lepingu enneaegse lõpetamise kogemus pärineb tal ka nooruspäevilt Iisraelist. Edaspidi on ta kuulunud tippklubide tipptreenerite usaldusmeeste hulka. Seekordne ebaõnnestumine ladus mängumehe õlule vaimse koorma.
«Tegelikult ei tohiks see nii olla, mängijaid vahetatakse ja lastakse lahti peaaegu igal nädalal,» tõdeb Müürsepp. «Teadsin, et Eestis tekib parastamise moment, sellest pole nagunii pääsu.»
Täna kohtub Müürsepp Tallinnas oma mulluse koduklubi Tartu Rocki palluritega ning saadab nendega doktor Toomas Teinile pildid vigasest liigesest. Edasine saatus sõltub juba tohtrite otsustest. Välistatud pole koguni käimasoleval hooajal platsile naasmine.
«Mul pole kuhugi kiiret, pealegi ei tea ju, kaua ravi aega võtab ja kui kiiresti suudaksin end vormi ajada,» arutleb Müürsepp. «Ent kui mõni klubi teeb pakkumise ja arvab, et olen neile kasulik… miks ka mitte.»
Samas räägib Müürsepp, et pallimängu järele veel näpud ei sügele: «Tegelikult võiksin kohe platsile tagasi minna ja mängida nagu mullu Tartus – rünnakul jooksen poole väljakuni ja tagasi. Vahel lonkaks üle väljaku ja teeks mõne pikema kombinatsiooni. Paraku pole sellel mõtet.»
Pakkumistest vanameistril puudust pole. Suurima rõõmuga näeksid Eesti parimat korvpallurit oma koosseisus Kalev/Cramo, Tartu Rock või Rakvere Tarvas, ent pakkumisi on tehtud ka kõrgemal tasemel.
Pärast keskmängija Aleksei Savrašenko vigastust uuris eestlase juures maad isegi superklubi Moskva CSKA.
«Selline pakkumine tekitas meeldiva tunde, ent teadsin, et praegu pole võimalik sellisel tasemel mängida,» tunnistab Müürsepp. «Kui jalg paraneb ja ma saan korralikult harjutada, võib kõik muutuda, saaksin ehk veel paar aastat mängida.»
hea kuulda, et lausa nii kõrgelt tasemelt pakkumine tuli
ravigu ennast terveks ja siis järgmine aasta Kaleviga veel üks kõva hooaeg!
Müürsepp meenutab, et üks lepingu enneaegse lõpetamise kogemus pärineb tal ka nooruspäevilt Iisraelist. Edaspidi on ta kuulunud tippklubide tipptreenerite usaldusmeeste hulka. Seekordne ebaõnnestumine ladus mängumehe õlule vaimse koorma.
«Tegelikult ei tohiks see nii olla, mängijaid vahetatakse ja lastakse lahti peaaegu igal nädalal,» tõdeb Müürsepp. «Teadsin, et Eestis tekib parastamise moment, sellest pole nagunii pääsu.»
Täna kohtub Müürsepp Tallinnas oma mulluse koduklubi Tartu Rocki palluritega ning saadab nendega doktor Toomas Teinile pildid vigasest liigesest. Edasine saatus sõltub juba tohtrite otsustest. Välistatud pole koguni käimasoleval hooajal platsile naasmine.
«Mul pole kuhugi kiiret, pealegi ei tea ju, kaua ravi aega võtab ja kui kiiresti suudaksin end vormi ajada,» arutleb Müürsepp. «Ent kui mõni klubi teeb pakkumise ja arvab, et olen neile kasulik… miks ka mitte.»
Samas räägib Müürsepp, et pallimängu järele veel näpud ei sügele: «Tegelikult võiksin kohe platsile tagasi minna ja mängida nagu mullu Tartus – rünnakul jooksen poole väljakuni ja tagasi. Vahel lonkaks üle väljaku ja teeks mõne pikema kombinatsiooni. Paraku pole sellel mõtet.»
Pakkumistest vanameistril puudust pole. Suurima rõõmuga näeksid Eesti parimat korvpallurit oma koosseisus Kalev/Cramo, Tartu Rock või Rakvere Tarvas, ent pakkumisi on tehtud ka kõrgemal tasemel.
Pärast keskmängija Aleksei Savrašenko vigastust uuris eestlase juures maad isegi superklubi Moskva CSKA.
«Selline pakkumine tekitas meeldiva tunde, ent teadsin, et praegu pole võimalik sellisel tasemel mängida,» tunnistab Müürsepp. «Kui jalg paraneb ja ma saan korralikult harjutada, võib kõik muutuda, saaksin ehk veel paar aastat mängida.»
hea kuulda, et lausa nii kõrgelt tasemelt pakkumine tuli
ravigu ennast terveks ja siis järgmine aasta Kaleviga veel üks kõva hooaeg!
ma arvan ka jh..tegelt millal see riia hakkas üldse ASKi toetama? Ja kui suurelt nad toetavad, keegi teab?spartaklane kirjutas:midagi pole öelda nii rumalalt saavad vaid Tallinna Linnavalitsuses istuvad kontoriinimesed mõelda ,kellel on kahjuks nii väärnägemus korvpallist,samas kui näiteks Riia linn toetab oma esindusvõistkonda oi,oi kui suurelt .Või õigemini esitaks ma küsimuse millist mängu käib rohkem rahvast vaatamas kas korvi või võrkku.Arvan ,et vastust pole mul vaja kirjutatagi
3 ülikõva mängija aastapalkValga Welg alustas turniiri Hollandis võiduga
24.12.2007 22:58
ETV Sport
Hollandis Haarlemis alanud korvpalliturniiril alistas Valga Welg avakohtumises 76:73 (31:41) Amsterdami MyGuide'i.
Mäng algas tasavägiselt ja kestis seda kuni kolmanda minutini, mil võõrustajad alustasid vahespurti. Welg jäi hätta korvi all, kuna vastastel oli viis üle kahemeetrist mängijat, vahendas ETV Sport.
Esimese veerandaja kaotas Welg 15:24, kuid teise vaid punktiga 16:17. Seega poolaeg 41:31 Amsterdamile. Kolmas veerandaeg kuulus aga omakorda Welgile 24:15.
Tänu Antti Vasara heale tegutsemisele ja meeskondlikule kaitsemängule saadi kolm minutit enne normaalaja lõppu Dwayne Smithi kaugviskest kolme punktiga juhtima. Kohtumise lõpus tegid hollandlased kaks ebasportlikku viga ning Welg alistas Hollandi liigas teisel kohal oleva Amsterdami 76:73.
Mängu parimaks tunnistati Antti Vasar, kes viskas 20 punkti, võttis 8 lauapalli ja tegi 4 vaheltlõiget. Veljo Vares lisas 24 punkti ja 9 lauapalli, Dwayne Smith 18 silma, Šarunas Škadas 8 punkti ja 15 lauapalli ning Welgi mängujuht Heiko Rannula 4 silma, 6 resultatiivset söötu ning 3 vaheltlõiget.
PS: Olgu artikklile lisatud, et see meeskond Hollandi liiga hetke liider. Iseasi mis koosseisuga hollandlased mängisid.
24.12.2007 22:58
ETV Sport
Hollandis Haarlemis alanud korvpalliturniiril alistas Valga Welg avakohtumises 76:73 (31:41) Amsterdami MyGuide'i.
Mäng algas tasavägiselt ja kestis seda kuni kolmanda minutini, mil võõrustajad alustasid vahespurti. Welg jäi hätta korvi all, kuna vastastel oli viis üle kahemeetrist mängijat, vahendas ETV Sport.
Esimese veerandaja kaotas Welg 15:24, kuid teise vaid punktiga 16:17. Seega poolaeg 41:31 Amsterdamile. Kolmas veerandaeg kuulus aga omakorda Welgile 24:15.
Tänu Antti Vasara heale tegutsemisele ja meeskondlikule kaitsemängule saadi kolm minutit enne normaalaja lõppu Dwayne Smithi kaugviskest kolme punktiga juhtima. Kohtumise lõpus tegid hollandlased kaks ebasportlikku viga ning Welg alistas Hollandi liigas teisel kohal oleva Amsterdami 76:73.
Mängu parimaks tunnistati Antti Vasar, kes viskas 20 punkti, võttis 8 lauapalli ja tegi 4 vaheltlõiget. Veljo Vares lisas 24 punkti ja 9 lauapalli, Dwayne Smith 18 silma, Šarunas Škadas 8 punkti ja 15 lauapalli ning Welgi mängujuht Heiko Rannula 4 silma, 6 resultatiivset söötu ning 3 vaheltlõiget.
PS: Olgu artikklile lisatud, et see meeskond Hollandi liiga hetke liider. Iseasi mis koosseisuga hollandlased mängisid.
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions
Teises Haarlemi turniiri mängus sai Valga Welg suure kaotuse Brasiilia meeskonnalt kui kaotati Pitagoras/Minasele 98:58. Valga parimad olid Heiko Rannula ja Veljo Vares, mõlemad 14 punktiga.
Stats - http://www.basketballweek.nl/cms/index. ... valga-welg
Stats - http://www.basketballweek.nl/cms/index. ... valga-welg
We train like champions, we win like champions and if we lose, we lose like champions