Selle lõiguga olen nõus. Olen alati isegi arvanud, et kui mingis meeskonnas on terve kari ameeriklasi, muutubki tihti mäng liialt üks-ühe vastu kangutamiseks, kui ei ole just väga kõrgel tasemel mehed või jõulise käekirjaga treener, kes nende egosid taltsutada suudab. Vist esmakordselt loen, et ameeriklane ise seda välja ütleb. Samas, ma ise arvasin sügisel, et kuna seekord on pea kõik teise aasta mehed, kelle tugevused-nõrkused teada, ei tohiks sellega väga probleeme olla.Tunnistan, et omavahel sobivaid mehi on tõesti keeruline leida. Harva tekib meeskonnas mõne nädalaga ideaalne klapp ja ühtne hingamine. Ameeriklastele meeldib mängida pigem individuaalsete oskuste, arvude ja uute lepingute nimel. Leedukad ja lätlased panustavad see-eest meeskondlikule tööle, mida on näha ka Rocki edukast hooajast. Pall liigub ja keegi ei viska vägisi peale. Cramo mängudes näeb oluliselt rohkem visete punnitamist ja peataolekut. Suurt rolli mängib liidri puudumine – pärast Armands Šķēle lahkumist pole Cramo ridades meest, kes on lõpuminutitel valmis mängu enda õlule võtma. Kogenud Tanel Sokul on kõige rohkem potentsiaali, kuid ka tema eelistab mõnikord pigem välismaalasele sööta.
Üldiselt on aga tõesti kõik need postulaadid läbi nämmutatud ja leidub ka vastuväiteid. Näiteks Frieril on M.Dorbeki koha pealt õigus aga ta rääkis ainult kaitsest. Rünnakul mängiti Dorbeki platsil olles sisuliselt nelja mehega.