Üks artikkel Postimehes:
http://sport.postimees.ee/3204555/kulla ... kuda-edasi" onclick="window.open(this.href);return false; , tuleb tunnistada ,et minagi kuulusin selle 95 % hulka kes arvasid et Rock kaotab 4:0 seega pean Kullamäed tunnustama , loodame ,et klubi astub sammu edasi ja ainult üks asi on mul hingel: Rock oma korvpalliakadeemiaga peaks ikkagi moodustama meistriliigasse oma noortemeeskonna a'la Audentes , materjali on seal kõvasti ja tuleb kogu aeg juurde.
Kuna tasuline artikkel siis teen ka copy paste:
Kuid sport tähendab arengut ning meeskond peab edasi pürgima. Kullamäe annab selgelt mõista, et niisama tiksumine pole tema jaoks ning teist aastat järjest lihtsalt Eesti meistri tiitli nimel mängida poleks enam kuigi ahvatlev.
«Treeneri ja inimesena tahaksin näha ambitsioonikust – klubilt, ülikoolilt, linnalt, sponsoritelt. Tahaks näha, kui suur on nende soov astuda samm edasi. Kõik hakkab pihta rahalistest võimalustest ja ma tean, kui raske on seda juurde tuua,» räägib Kullamäe kirglikult. «Tean, et küsitakse: mis siis muutub, kui meil on rohkem raja ja näiteks sina saad rohkem palka, kas sinust saab kohe parem treener? Aga need asjad on seotud. Kui meil on rohkem raha, saame tuua klubisse kolmanda treeneri, keda meil praegu pole, ja vaadata võimalikke leegionäre suuremast ringist. Lisaks on ka oma Eesti mängijad, kes vääriksidki suuremat palka, mis annaks neile kindlama tunde. Aga sellest peaksid kõik ühte moodi aru saama, et nüüd on hetk leida vahendeid, et saaks astuda järgmise sammu.»
Kullamäe möönab, et kõigil ei pruugi olla sellist ambitsiooni, kuid edasi liikumiseks on hetk sobiv. «Praegu saab toetajatelt küsida, kas tulete punti ja panete õla alla, et ehitada midagi suuremat. Samas peab mõistma, et suurem raha ei anna mingit garantiid,» nendib ta ja lisab, et arengus samm edasi tähendaks head esinemist korralikus eurosarjas. See on teema, mis tõmbab Kullamäe tõeliselt käima.
Poleks sa finaalseeriat võitnud, peetaks sind ilmselt luuseriks, kuid nüüd saad mõtelda suuri mõtteid. Tunne on ilmselt päris hea?
Hea tunde tekitab just see, kuidas võit tuli. Arvestades meie sügisest komplekteerimist, meid poolfinaalis tabanud raskusi ning seda, et 95 protsenti korvpalliinimesi arvas, et meil pole finaalis võimalust – just seepärast läkski võit Tartu inimestele väga hinge.
Oled rääkinud, et finaali edu tagas poolfinaali eel võetud risk. Kui suur see risk siis tegelikult oli?
Küsimus oli selles, kas valmistuda poolfinaaliks või finaaliks, ja vastavalt sellele oli valitud ka treeningute iseloom – tegime poolfinaalide eel palju üldfüüsilist trenni ja mõnel päeval harjutasime vaid kord päevas. See kõik tekitas esialgu puisust, kuid finaalis läksime iga mänguga aina paremaks. Usun, et panime treeningute sellise ülesehitusega täppi.
Üks asi on mängijate füüsiline vorm, kuid muutusite finaalis iga kohtumisega ka mänguliselt paremaks.
Selle põhjuseks oli esimene võit. Meeskond vajas esimest võitu ja nii kiiresti, kui võimalik. Kui finaalseeria teises mängus selle kätte saime, oli kohe hoopis teine tera – mehed vabanesid kammitsatest. See on ilmekas näide psühholoogiast, pärast esimest võitu hakkasid visked sisse minema, meeskond hakkas elama ja trenni tuldi juba naerul nägudega.
Kas Rock ongi Kalevist nii palju parem meeskond, nagu finaalseeria arvud näitavad? Kas teie oleks suutnud ka võtta Ühisliigas nii palju võita?
Seda ei saa nii võtta… ka meie polnud mullu 0:4 meeskond. Aga ma võtan Ühisliigat pisut teisiti kui enamik inimesi. Mulle tundub, et Ühisliiga on ülehinnatud ega ole päris nii kõva, kui räägitakse. Tipp on muidugi võimas, kuid 6. kohast allapoole on täiesti mängitavad meeskonnad Kalevile, Rockile, Ventspilsile või poolele Leedu liigale.
Mul on Kalevi vastu austus, et nad said tänavu nii palju võite, kuid isegi meie vahenditega võiks seal neid võite võtta. See poleks lihtne, kuid on võimalik. Paljud Ühisliiga tagumise otsa meeskonnad mängisid eurosarjas ega jõudnud seal kuhugi.
Finaalseeria ühe võtmena tõite – sina ja ka Kalevi peatreener Alar Varrak – esile selle, kuidas te Scott Machado vastu tegutsesite.
Olin vaadanud Ühisliiga mänge ja sain aru, et Machado on mängija, kes tahab platsil kaaslasi paremaks muuta. Ta toob ise punkte, kuid annab ka kaaslastele palju sööte. Meie plaan oli lihtne: pool väljakut püüdsime teda pressida ja oma poolele tagasi tõmmata ning pakkuda talle söötmise või korvi alla tuleku asemel eemalt ise viskamise võimalust. Kõrvalt oli näha, et selline kaitse talle ei meeldi, ning kui kuulsin, et Rain Veideman hakkas rääkima, et pall ei liigu ja Gregor Arbet hakkas katete tagant viskama, sain aru, et see toimub.
Aga kust see tuli? Mängisin kunagi Belgias koos J. R. Holdeniga, kes oli toona umbes samasugune mees nagu Machado praegu – kiire, söötis ja möllas –, kuid siis polnud ta veel nii kõva kaugviskaja, kui hiljem CSKAs. Vastased hakkasid tema vastu kasutama sama taktikat ning minu kui viskaja mängu nullis see täielikult. Tundsin mingil hetkel, et panen platsil niisama joonejooksu, kuna Holdenilt võeti sööduvõimalused ära ja ta hakkas ise hirmsasti peale viskama. Meil kõigil kadus sellega mänguisu ja hakkasime jorisema. Usun, et suutsin nüüd Kalevis tekitada samasuguse olukorra.
Mehed nägid, et meie kaitse töötab, ja sealt tuli ka enesekindlus, mis kandus üle rünnakule, ja visked hakkasid sisse minema.
Langetasid finaalseerias palju julgeid otsuseid, mis aitasid meeskonna pinki pikendada. Pidevalt oli töös kümmekond meest ja sellest tõusis palju kasu.
Kõrvaltvaatajatele tunduvad paljus asjad teistmoodi kui meeskonna sees. Mõned aastad tagasi proovisin mängida 12 mehega ja sain kõikjalt vastu pead, et nii ei mängita. Minu arust pole siin tegelikult kindlat tõde – kus on kirjas, et ma pean mängima seitsme-kaheksa mehega? Ma usun, et saab mängida ka suure arvu mängijatega, aga siis peavad kõik need mängijad täpselt teadma oma rolli.
Finaalseeria pakkus ootamatuid esilekerkimisi, näiteks terve hooaja varjus olnud Tanel Kurbas. Oskad sa seda kuidagi seletada?
Mullu olin väga õnnelik, et Kurbas tegi läbi hooaja häid esitusi, kuid finaalides kadus ta järsku ära. Tänavu oli kõik vastupidi – põhihooajal polnud teda justkui olemaski, kuid finaalides näitas supermängu. Miks see nii on, ei oska ma ütelda, mul pole sellele mingit seletust, kuid tema esitused olid meeldivaks üllatuseks. Võib-olla sai temagi enesekindlust tänu kaitse õnnestumistele.
Rocki rivistuses on palju endisi Kalevi mängijaid. Kas näiteks Dorbeku ja Tanel Soku põhikonkurendi juurest äratoomine oli teadlik käik vastase nõrgestamiseks?
Meil ei käi nii, et mina üksi ütlen, keda tahan, ja toon ta meeskonda – meil arutatakse need asjad klubi juhtkonnas läbi. Ja kunagi pole olnud ka seda, et läheme ostame Dorbeku või Soku Kalevist ära. Saame võtta ikka selliseid mehi, kelle kohta kuuleme, et ta tahaks teisest klubist lahkuda. Pealegi polnud näiteks Sokk üldsegi mõeldud põhimängujuhiks, vaid Augustas Peciukeviciuse vahetusmeheks. Asjad kujunesid aga nii, et Peciukevicus oli enamiku hooajast vigastatud, Sokk muutus aga mängudega üha enesekindlamaks.
Kaleviga võrdluses on Rockil veel üks suur erinevus: meeskonna põhijõud on Eesti omad korvpallurid.
Mul on samasugune teooria nagu võrkpallitreener Avo Keelel: kuni võimalik, komplekteerin meeskonna Eesti meestega ja nende juurde saab vajadusel tuua mõne tsentri või mängujuhi. Kui sellise meeskonnaga midagi võita, tekitab see emotsionaalselt palju vägevama tunde! Vähemalt Eestis töötades ei saa ma viie välismängija abil võites samasugust tunnet kuidagi kätte. Ei, see pole see… Eesti oma meestega töötades ja midagi võites on hoopis teine asi. Meie klubi ja publik on selle mudeli hästi vastu võtnud ja minu arust see toimib.
Selle teemaga seoses on mul ka mure. Ma ei ütle, et välismaalasi ei tohiks Eesti klubides olla, aga hakkasin mõtlema: Kalevis on kuus, Rakveres viis, Valgas viis, Raplas kolm, Tallinna Kalevis neli välismaalast... kas see pole mõtlemise koht, et kui neid mehi ei oleks, kas meie meistriliigasse jätkuks üldse piisavalt meeskondi?
Mäletan, kui mängisin Saksamaal, oli meeskonnas vaid üks kohalik mängija ja ühel hetkel otsustati, et nii enam edasi ei saa, ning hakati seadma piiranguid. Muidu kadunuks Saksamaa korvpall täiesti ära. Sama seis võib tulla ka meil – varsti polegi enam oma mängijaid, vaid leegionäride arv muudkui suureneb. Siis pole ikkagi muud võimalust kui hakata seadma piiranguid.
Võib-olla ma ei peaks seda üldse rääkima, aga see teema on mul väga südamel ja ma leian, et see on Eesti korvpallile väga oluline mõtlemise koht.
