theundertaker kirjutas: ↑21 Mär 2026, 23:34
No kui meistriks ei tule, mis on suur %, siis eelistaksid Eesti mehed minna Tartusse mängima. Võibolla peaks tegema nüüd vahe aasta ja mitte hulluks minema. Las Killing jääb peatreeneriks ja tuua nooremaid mehi klubisse. Vennad Vuksid, tuua ainult 2 välismaalt 1 korralik Tsenter ja korralik 1-1 sisse mineja.
Defineeri vaheaasta? Tänavusest veelgi tagasihoidlikum aasta? Kui kaua Tartul muidu on oma vaheaasta(te)st taastumine aega võtnud on?
Paraku on Kalevi ainus variant komplekteerida igal aastal tiim, kes läheb Eestis platsi puhtaks lööma. Vastasel korral korral on ülisuur oht aastateks veel suuremasse keskpärasusse langeda ning initsiatiiv teistele kohalikele konkurentidele loovutada. Kui langevad tulemused, langeb ka eelarve. Kui langeb eelarve, siis seda hakata uuesti varasemale tasemele aitama on ropp töö, mis ei pruugi nii hõlpsasti õnnestuda. Lõpuks oled sa tavaline kasvatajaklubi, kelle säravamad mängijad noolitakse konkurentide poolt ära (mitte et NCAA seda juba noormängijate puhul ei teeks, aga siis räägiksime juba ka küpsemate mängijate meelitamisest koduste konkurentide poolt).
Pealegi, tänavust hooaega presenteeriti ju niigi kui mingil määral vaheaastat. Ma väga loodan, et klubil on selle nö vaheaasta jooksul küpsenud mingi konkreetne, realistlik tegevusplaan, kuidas siit nüüd edasi minna selliselt, et järgmisel hooajal suudetakse esipositsioon tagasi võtta ning samm eelarvelises mõttes edasi teha. Mingit uut impulssi on vaja.
See tänavusest veelgi tagasihoidlikum aasta tähendab ambitsioonitaseme langetamist, sisuliselt Tartu või Viimsi variant (panustame kohalikele noortele), mingis mõttes ka Keila variant (kuigi viimasel puhul Pahvi ambitsioonid tulid mängu). Jah, tõepoolest, Tartul õnnestus seal välja tulla, aga võttis aastaid ja seal polnud regionaalset konkurentsi, kuid Cramo puhul see võib tähendada meeskonna hääbumist ning Tallinnasse tekib mitu keskpärast klubi. Ega neid kohalikke noori ka väga võtta pole, kes vähegi kaela kannab, vaatab NCAA poole.
Siin ühes teises sotsiaalmeedia kanalis käis elav arutelu Eesti klubikorvpalli tuleviku üle, mis oli pigem suht morbiidsetes toonides.
Ma ise tunnetan ka, et mõnes mõttes on käes üsna murrangulised hetked, mis võivad määrata, kuidas edasi. Kui siin räägitakse, et Eesti korvpallis on kõik ühise asja eest väljas, siis tegelikult on see üsna naiivne maailmapilt, sest vähemalt Kalev-Tartu vastasseisus on mängus rohkemat ja võitlus käib sõna otses mõttes ressursside nimel: pääs Meistrite Liiga kvalifikatsiooni, sponsorite tähelepanu ja toetus, mängijad ning isegi nende neutraalsete pealtvaatajate sümpaatia, kellel pole veel kindlat lemmikut välja kujunenud.
Kui kunagi oli raha rohkem, siis nüüd enam ei ole.
Kui kunagi oli okei olukord, kus Tartu tõi meeskonda Kullamäe, Müürsepa ja Kikerpilli ning Kalev vastas Kanguri, Arbeti ja Kriisaga, siis nüüd on välismaal pallivate mängijate koju tagasi toomine ülikeeruline ning ka koduses liigas on vaid paar piisaval minimaalsel tasemel mängijat, kelle üle lahinguid annab pidada. Järgmisel hooaja eel olemegi võibolla olukorras, kus tuleb õnnelik olla, kui õnnestub Tormi Niits koduste konkurentide eest ära näpata..
Ehk et konkurents on igas mõttes karmim ning väikesed detailid loevad. Kasvõi suvise komplekteerimise mõttes - kui Kalevil õnnestunuks läinud suvel Ilver endale meelitada, oleks praegu jõuvahekorrad teistsugused.
Mingil ajahetkel sai Kalev Tartu ees initsiatiivi seetõttu, et ülikooli nägemus muutus ning teisalt seetõttu, sest Kalev leidis sportlikus mõttes VTB näol tugeva väljundi, mis kõnetas mängijaid. Kui Tartu võidab nüüd ka Eesti meistritiitli, siis saavad nad endale väärtusliku väljundi FIBA CL kvalifikatsiooni näol, mis aitab end kindlasti kohalikele mängijatele maha müüa. Kui Kalev just märkimisväärselt eelarvet ei kasvata, siis peab tõsiselt mõtlema, mis präänikuid annab neil vastu panna, et Tartule läbirääkimistel vastu saada. Oleks ma Kalev, üritaks ma võimalikult varakult mõned eestlased järgmiseks hooajaks lukku lüüa, et seeläbi mingit eelist saada. Paraku on Kalevi probleemiks tihti teatud protsesside aeglus. Kui Tartu saab niikuinii ülikooli toele loota ning see annab neile lähitulevikuks stabiilsuse, siis Kalevil see luksus suuresti puudub. Rääkimata sellest, et mõne kohaliku mängijaga õnnestuks pikem kui üheaastane leping sõlmida.
Mind häirib tugevalt ka see, et me oleme Eestis liialt koondisekeskseks muutunud ning seeläbi koduliiga totaalselt unarusse jätnud. Koondise edu on lahe ja äge, aga ma ei mõista neid inimesi, kes tahavad ilmtingimata, et kõik mängijad läheksid iga hinna eest välismaale mängima. Selleks, et meil korvpallibuum jätkuks, on vaja tugevaid eeskujusid ka kohalikku klubikorvpalliellu. Kui koondise kodumänge saab heal juhul paar korda aastas vaatamas käia, siis kohalike klubide mänge märksa rohkem ja regulaarsemalt. Ja selleks, et rahval oleks mida vaatamas käia, on vaja häid kohalikke mängijaid ka meie tippklubidesse. See jutt, et las Kalev asendab Toomi või Makke mõne mängijaga kuskilt teisest Eesti klubist, on pehmelt öeldes jabur. Toome Eke Rüütli või? Või Oliver Metsalu? Sama ka Tartu puhul. Ilverit ja Lipsu ei asenda Eelmäe või Urvikuga.
Ma ei tea, kuidas Kalev 2.0 projekt edeneb - vaadates Allani eilseid kommentaare Mängumeeste grupis, siis jääb mulje, et kahjuks vist mitte eriti hästi - aga minu meelest oleks hädasti vaja, et klubil oleks rahvusvaheline väljund, mis pakuks aasta läbi häid rahvusvahelisi mänge ning näitaks klubi ambitsiooni. See aitaks ehk ka kohalikke mängijaid taas koju tagasi meelitada selliselt, et nad ei peaks mängutasemes väga palju järgi andma. Ideaalne olnuks saada jalg vahele FIBA Meistrite Liiga põhiturniirile, aga mulle tundub, et seal on liiga palju korvpallipoliitikat ja sellest tulenevat ebastabiilsust. Ka EuroCup oleks taseme ja mängude arvu poolest sümpaatne väljund, kuigi siis on oht jääda FIBA vs Euroliiga võituse hammasrataste vahele.
Kuivõrd meie jõukamate klubide eelarve on samas suurusjärgus Euroopa esikümne liigade vaesemate klubidega, siis ei saa mängijatele pahaks panna, et meie ühisliiga pole atraktiivne mängupaik. Madalaimas eurosarjas lisanduv käputäis mänge pole just ka eriline müügiargument. Ja siis on veel NCAA, mis on senise karjäärimudeli pea peale pööranud, makstes mängijatele nende profikorvpalli turuväärtusest kordades kõrgemat palka.
Ideaalis võiks muidugi mõne eestlasest mängijaga võimalikult varakult lepingu ära sõlmida, aga enne seda tuleks minu meelest lahendada peatreeneri küsimus. Mul on puhtinimlikult Miroljubovist ääretult kahju, aga kui Kalev peab ennast jätkuvalt Eesti tippklubiks, siis korvpallialaselt pole tegemist vastuvõetava olukorraga, kus peatreeneri osalemine meeskonna töös on juhuslik. Mulle tundub halenaljakas, et klubi on jõudnud olukorda, kus hooaja otsustavas faasis juhendab meeskonda Kris Killing ja meeskonna ainsa puhta keskmängija kohta suudetakse täitma tuua 18-aastane noormängija. Huvitav oleks teada, kes on see Soome liigas mänginud ameeriklasest keskmängija, keda arvati olevat Kurucsist kehvem valik. Kui Kuuba poleks vigastada saanud, siis Kurucsil oleks ilmselt raske üldse platsile pääseda. Hea vähemalt, et läbi suure häda õnnestus ühisliigas poolfinaaligi jõuda, sest muidu oleks olnud tegemist veel kehvema hooajaga kui Štelmahershi viimane – toona õnnestus vähemalt Meistrite liigasse pääseda ja seal väärikalt esineda.
Siin on mitu asja. Ühelt poolt võib aru saada, et Reinbok oli süsteemis kaua olnud ja ta vääris pakkumist ning eelmise hooaja lõpp, teatavaid ohu märke küll oli, kuid tiitel saadi kätte ja kokkuvõttes polnud väga midagi ette heita. Nüüd uue hooaja algus läks täiesti lappesse, üks lüüasaamine teise järel, seal tuli midagi muuta ning Kruusi jutt, et oma treenereid me peame hoidma, ootama, et äkki läheb paremaks, ma kardan, et sellisel juhul oleksime võinud vabalt võidelda Ogre ja Pärnuga playoffi koha eest. Mirolybovi teeneks võib lugeda, et sellest august tuli meeskond välja, aga selle pealt teha veel samm edasi - see kõlab juba muinasjutustsenaariumina. Alessio palkamine oli samm õiges suunas, aga sellele oleks tulnud mõelda palju varem. Komplekteerimisprobleemid lõhuvad meeskonda juba mitu hooaega järjest, eelmisel hooajal Aric Smith, nüüd Rutherford, Acuff ja Tongue, kes kuidagi meeskonnas kohta ei suutnud leida ja ma ei arva, et ainult meestes kõik kinni oli (peab investeerima skautimisse), vigastusprobleemid, Hermeti lahkumine, millegipärast võtab Kalevil sobivate asenduste leidmine kuid aega (siin on kritiseeritud Heina, et Keila KK on muutunud läbikäiguhooviks, aga igale lahkujale oli asendus olemas), pidevalt pooliku koosseisuga opereerimine, sellelt ongi raske edu planeerida. Kas keegi teab kedagi, kes mäletab, millal Kalev sai täiskoosseisuga mängule tulla? Zelli alistamine veerandfinaalis oli ikkagi märgiline (suurema kaaluga kui Ventspilsi, TalTechi või Ogre võitmine). Praeguse rahakoti pealt sammu edasi teha on utoopiline, sa pead võtma riske, rookied nagu Fidler või McKoy Zellil, saabki olema loterii-allegrii, kuid kui tulemusi ei tule, siis on lootusetu eelarvet kasvatada (isegi edu pealt on see keeruline ja enamgi veel). Kurucs backup tsentrina oleks ok, aga kõigepealt on tsentrit vaja.
Pigem võiks siiski juba praegu alustada järgmiseks hooajaks ettevalmistustega, alustades planeerimisest, kes on sul järgmisel hooajal olemas, keda on võimalik saada ja millist tüüpi mängijaid sa vajad. Võib juba praegu NCAAd skautida, kes on sealt tulemas, ma ei mõtle ainult eestlasi, aga ka võimalikke leegionäre.
Uhhuu kirjutas: ↑Eile, 14:01
Kuivõrd meie jõukamate klubide eelarve on samas suurusjärgus Euroopa esikümne liigade vaesemate klubidega, siis ei saa mängijatele pahaks panna, et meie ühisliiga pole atraktiivne mängupaik. Madalaimas eurosarjas lisanduv käputäis mänge pole just ka eriline müügiargument. Ja siis on veel NCAA, mis on senise karjäärimudeli pea peale pööranud, makstes mängijatele nende profikorvpalli turuväärtusest kordades kõrgemat palka.
Minu jaoks NCAA pealetung kiirendabki vajadust leidmaks paremat rahvusvahelist väljundit kui seda pakub täna FIBA EuropeCupi alagrupiturniir. Me oleme jõudnud sinna punkti, kus andekamad noored (Tomann, Adamson, Saadi jt) teevad juba enne profikorvpalli siit vehkat või kestavad maksimaalselt poolteist aastat (Vaaks, Makke). See tekitabki eriti Tartu ja Kalevi jaoks seda peavalu, et rahvusvahelise kvaliteediga (noor)mängijaid koduses liigas enam ei ole.
Kui Kalev suudaks pakkuda EuroCupi, võiks sealne mängude arv olla juba teatavaks motivatsiooniks mõnele mängumehele, selle asemel, et lihtsalt Leedu või Poola kõrgliigaga rahulduda.
Tänavune hooaeg läks muidugi ka komplekteerimise nahka ja siitki tuleb omad korrektuurid teha. Reinboki kui peatreeneriga jätkamine oli esimene viga, aga ka välismängijatega pandi totaalselt puusse (nii stiili kui ka isikuomaduste poolest) ning ka eestlaste osas tehti kaheldava väärtusega valikuid (nt Kasemetsa toomine, kellele ei Reinbok ise ega ka järgnevad peatreenerid pole minuteid leidnud isegi olukorras, kus pool meeskonda vigastatud on olnud).
Acuffi näol on tegemist lihtsalt ühe näitega aga kui võrrelda näiteks Fidleri ja McKoy taustaga siis meie oleme valinud justkui et keskpärasemast NCAA meeskonnast tuua liidermängija, kui et tuua TOP tiimist mitte päris esiviiul. Sellest hooajast enim häirib aga see tsentrite värk, et Rutherfordi sarnast tsentrit justkui olekski vaja, kes seal all müttab aga asendati noormängijaga.
Üleüldises klubi edus ma arvan, et oli kuldne hooaeg kui Europe Cupis poolfinaali jõuti, vot peale seda hooaega oleks pidanud gaasi põhja suruma. Mängud olid välja müüdud, korralik melu ja sumin käis üle Tallinna. Samas ma ka mõistan, et kui kuskilt ei tule raha juurde siis nii ta kahjuks on aga sellest boomist jäime ilma.