theundertaker kirjutas: ↑21 Mär 2026, 23:34
No kui meistriks ei tule, mis on suur %, siis eelistaksid Eesti mehed minna Tartusse mängima. Võibolla peaks tegema nüüd vahe aasta ja mitte hulluks minema. Las Killing jääb peatreeneriks ja tuua nooremaid mehi klubisse. Vennad Vuksid, tuua ainult 2 välismaalt 1 korralik Tsenter ja korralik 1-1 sisse mineja.
Defineeri vaheaasta? Tänavusest veelgi tagasihoidlikum aasta? Kui kaua Tartul muidu on oma vaheaasta(te)st taastumine aega võtnud on?
Paraku on Kalevi ainus variant komplekteerida igal aastal tiim, kes läheb Eestis platsi puhtaks lööma. Vastasel korral korral on ülisuur oht aastateks veel suuremasse keskpärasusse langeda ning initsiatiiv teistele kohalikele konkurentidele loovutada. Kui langevad tulemused, langeb ka eelarve. Kui langeb eelarve, siis seda hakata uuesti varasemale tasemele aitama on ropp töö, mis ei pruugi nii hõlpsasti õnnestuda. Lõpuks oled sa tavaline kasvatajaklubi, kelle säravamad mängijad noolitakse konkurentide poolt ära (mitte et NCAA seda juba noormängijate puhul ei teeks, aga siis räägiksime juba ka küpsemate mängijate meelitamisest koduste konkurentide poolt).
Pealegi, tänavust hooaega presenteeriti ju niigi kui mingil määral vaheaastat. Ma väga loodan, et klubil on selle nö vaheaasta jooksul küpsenud mingi konkreetne, realistlik tegevusplaan, kuidas siit nüüd edasi minna selliselt, et järgmisel hooajal suudetakse esipositsioon tagasi võtta ning samm eelarvelises mõttes edasi teha. Mingit uut impulssi on vaja.
See tänavusest veelgi tagasihoidlikum aasta tähendab ambitsioonitaseme langetamist, sisuliselt Tartu või Viimsi variant (panustame kohalikele noortele), mingis mõttes ka Keila variant (kuigi viimasel puhul Pahvi ambitsioonid tulid mängu). Jah, tõepoolest, Tartul õnnestus seal välja tulla, aga võttis aastaid ja seal polnud regionaalset konkurentsi, kuid Cramo puhul see võib tähendada meeskonna hääbumist ning Tallinnasse tekib mitu keskpärast klubi. Ega neid kohalikke noori ka väga võtta pole, kes vähegi kaela kannab, vaatab NCAA poole.
Siin ühes teises sotsiaalmeedia kanalis käis elav arutelu Eesti klubikorvpalli tuleviku üle, mis oli pigem suht morbiidsetes toonides.
Ma ise tunnetan ka, et mõnes mõttes on käes üsna murrangulised hetked, mis võivad määrata, kuidas edasi. Kui siin räägitakse, et Eesti korvpallis on kõik ühise asja eest väljas, siis tegelikult on see üsna naiivne maailmapilt, sest vähemalt Kalev-Tartu vastasseisus on mängus rohkemat ja võitlus käib sõna otses mõttes ressursside nimel: pääs Meistrite Liiga kvalifikatsiooni, sponsorite tähelepanu ja toetus, mängijad ning isegi nende neutraalsete pealtvaatajate sümpaatia, kellel pole veel kindlat lemmikut välja kujunenud.
Kui kunagi oli raha rohkem, siis nüüd enam ei ole.
Kui kunagi oli okei olukord, kus Tartu tõi meeskonda Kullamäe, Müürsepa ja Kikerpilli ning Kalev vastas Kanguri, Arbeti ja Kriisaga, siis nüüd on välismaal pallivate mängijate koju tagasi toomine ülikeeruline ning ka koduses liigas on vaid paar piisaval minimaalsel tasemel mängijat, kelle üle lahinguid annab pidada. Järgmisel hooaja eel olemegi võibolla olukorras, kus tuleb õnnelik olla, kui õnnestub Tormi Niits koduste konkurentide eest ära näpata..
Ehk et konkurents on igas mõttes karmim ning väikesed detailid loevad. Kasvõi suvise komplekteerimise mõttes - kui Kalevil õnnestunuks läinud suvel Ilver endale meelitada, oleks praegu jõuvahekorrad teistsugused.
Mingil ajahetkel sai Kalev Tartu ees initsiatiivi seetõttu, et ülikooli nägemus muutus ning teisalt seetõttu, sest Kalev leidis sportlikus mõttes VTB näol tugeva väljundi, mis kõnetas mängijaid. Kui Tartu võidab nüüd ka Eesti meistritiitli, siis saavad nad endale väärtusliku väljundi FIBA CL kvalifikatsiooni näol, mis aitab end kindlasti kohalikele mängijatele maha müüa. Kui Kalev just märkimisväärselt eelarvet ei kasvata, siis peab tõsiselt mõtlema, mis präänikuid annab neil vastu panna, et Tartule läbirääkimistel vastu saada. Oleks ma Kalev, üritaks ma võimalikult varakult mõned eestlased järgmiseks hooajaks lukku lüüa, et seeläbi mingit eelist saada. Paraku on Kalevi probleemiks tihti teatud protsesside aeglus. Kui Tartu saab niikuinii ülikooli toele loota ning see annab neile lähitulevikuks stabiilsuse, siis Kalevil see luksus suuresti puudub. Rääkimata sellest, et mõne kohaliku mängijaga õnnestuks pikem kui üheaastane leping sõlmida.
Mind häirib tugevalt ka see, et me oleme Eestis liialt koondisekeskseks muutunud ning seeläbi koduliiga totaalselt unarusse jätnud. Koondise edu on lahe ja äge, aga ma ei mõista neid inimesi, kes tahavad ilmtingimata, et kõik mängijad läheksid iga hinna eest välismaale mängima. Selleks, et meil korvpallibuum jätkuks, on vaja tugevaid eeskujusid ka kohalikku klubikorvpalliellu. Kui koondise kodumänge saab heal juhul paar korda aastas vaatamas käia, siis kohalike klubide mänge märksa rohkem ja regulaarsemalt. Ja selleks, et rahval oleks mida vaatamas käia, on vaja häid kohalikke mängijaid ka meie tippklubidesse. See jutt, et las Kalev asendab Toomi või Makke mõne mängijaga kuskilt teisest Eesti klubist, on pehmelt öeldes jabur. Toome Eke Rüütli või? Või Oliver Metsalu? Sama ka Tartu puhul. Ilverit ja Lipsu ei asenda Eelmäe või Urvikuga.
Ma ei tea, kuidas Kalev 2.0 projekt edeneb - vaadates Allani eilseid kommentaare Mängumeeste grupis, siis jääb mulje, et kahjuks vist mitte eriti hästi - aga minu meelest oleks hädasti vaja, et klubil oleks rahvusvaheline väljund, mis pakuks aasta läbi häid rahvusvahelisi mänge ning näitaks klubi ambitsiooni. See aitaks ehk ka kohalikke mängijaid taas koju tagasi meelitada selliselt, et nad ei peaks mängutasemes väga palju järgi andma. Ideaalne olnuks saada jalg vahele FIBA Meistrite Liiga põhiturniirile, aga mulle tundub, et seal on liiga palju korvpallipoliitikat ja sellest tulenevat ebastabiilsust. Ka EuroCup oleks taseme ja mängude arvu poolest sümpaatne väljund, kuigi siis on oht jääda FIBA vs Euroliiga võituse hammasrataste vahele.
Kuivõrd meie jõukamate klubide eelarve on samas suurusjärgus Euroopa esikümne liigade vaesemate klubidega, siis ei saa mängijatele pahaks panna, et meie ühisliiga pole atraktiivne mängupaik. Madalaimas eurosarjas lisanduv käputäis mänge pole just ka eriline müügiargument. Ja siis on veel NCAA, mis on senise karjäärimudeli pea peale pööranud, makstes mängijatele nende profikorvpalli turuväärtusest kordades kõrgemat palka.
Ideaalis võiks muidugi mõne eestlasest mängijaga võimalikult varakult lepingu ära sõlmida, aga enne seda tuleks minu meelest lahendada peatreeneri küsimus. Mul on puhtinimlikult Miroljubovist ääretult kahju, aga kui Kalev peab ennast jätkuvalt Eesti tippklubiks, siis korvpallialaselt pole tegemist vastuvõetava olukorraga, kus peatreeneri osalemine meeskonna töös on juhuslik. Mulle tundub halenaljakas, et klubi on jõudnud olukorda, kus hooaja otsustavas faasis juhendab meeskonda Kris Killing ja meeskonna ainsa puhta keskmängija kohta suudetakse täitma tuua 18-aastane noormängija. Huvitav oleks teada, kes on see Soome liigas mänginud ameeriklasest keskmängija, keda arvati olevat Kurucsist kehvem valik. Kui Kuuba poleks vigastada saanud, siis Kurucsil oleks ilmselt raske üldse platsile pääseda. Hea vähemalt, et läbi suure häda õnnestus ühisliigas poolfinaaligi jõuda, sest muidu oleks olnud tegemist veel kehvema hooajaga kui Štelmahershi viimane – toona õnnestus vähemalt Meistrite liigasse pääseda ja seal väärikalt esineda.
Siin on mitu asja. Ühelt poolt võib aru saada, et Reinbok oli süsteemis kaua olnud ja ta vääris pakkumist ning eelmise hooaja lõpp, teatavaid ohu märke küll oli, kuid tiitel saadi kätte ja kokkuvõttes polnud väga midagi ette heita. Nüüd uue hooaja algus läks täiesti lappesse, üks lüüasaamine teise järel, seal tuli midagi muuta ning Kruusi jutt, et oma treenereid me peame hoidma, ootama, et äkki läheb paremaks, ma kardan, et sellisel juhul oleksime võinud vabalt võidelda Ogre ja Pärnuga playoffi koha eest. Mirolybovi teeneks võib lugeda, et sellest august tuli meeskond välja, aga selle pealt teha veel samm edasi - see kõlab juba muinasjutustsenaariumina. Alessio palkamine oli samm õiges suunas, aga sellele oleks tulnud mõelda palju varem. Komplekteerimisprobleemid lõhuvad meeskonda juba mitu hooaega järjest, eelmisel hooajal Aric Smith, nüüd Rutherford, Acuff ja Tongue, kes kuidagi meeskonnas kohta ei suutnud leida ja ma ei arva, et ainult meestes kõik kinni oli (peab investeerima skautimisse), vigastusprobleemid, Hermeti lahkumine, millegipärast võtab Kalevil sobivate asenduste leidmine kuid aega (siin on kritiseeritud Heina, et Keila KK on muutunud läbikäiguhooviks, aga igale lahkujale oli asendus olemas), pidevalt pooliku koosseisuga opereerimine, sellelt ongi raske edu planeerida. Kas keegi teab kedagi, kes mäletab, millal Kalev sai täiskoosseisuga mängule tulla? Zelli alistamine veerandfinaalis oli ikkagi märgiline (suurema kaaluga kui Ventspilsi, TalTechi või Ogre võitmine). Praeguse rahakoti pealt sammu edasi teha on utoopiline, sa pead võtma riske, rookied nagu Fidler või McKoy Zellil, saabki olema loterii-allegrii, kuid kui tulemusi ei tule, siis on lootusetu eelarvet kasvatada (isegi edu pealt on see keeruline ja enamgi veel). Kurucs backup tsentrina oleks ok, aga kõigepealt on tsentrit vaja.
Pigem võiks siiski juba praegu alustada järgmiseks hooajaks ettevalmistustega, alustades planeerimisest, kes on sul järgmisel hooajal olemas, keda on võimalik saada ja millist tüüpi mängijaid sa vajad. Võib juba praegu NCAAd skautida, kes on sealt tulemas, ma ei mõtle ainult eestlasi, aga ka võimalikke leegionäre.
Uhhuu kirjutas: ↑29 Mär 2026, 14:01
Kuivõrd meie jõukamate klubide eelarve on samas suurusjärgus Euroopa esikümne liigade vaesemate klubidega, siis ei saa mängijatele pahaks panna, et meie ühisliiga pole atraktiivne mängupaik. Madalaimas eurosarjas lisanduv käputäis mänge pole just ka eriline müügiargument. Ja siis on veel NCAA, mis on senise karjäärimudeli pea peale pööranud, makstes mängijatele nende profikorvpalli turuväärtusest kordades kõrgemat palka.
Minu jaoks NCAA pealetung kiirendabki vajadust leidmaks paremat rahvusvahelist väljundit kui seda pakub täna FIBA EuropeCupi alagrupiturniir. Me oleme jõudnud sinna punkti, kus andekamad noored (Tomann, Adamson, Saadi jt) teevad juba enne profikorvpalli siit vehkat või kestavad maksimaalselt poolteist aastat (Vaaks, Makke). See tekitabki eriti Tartu ja Kalevi jaoks seda peavalu, et rahvusvahelise kvaliteediga (noor)mängijaid koduses liigas enam ei ole.
Kui Kalev suudaks pakkuda EuroCupi, võiks sealne mängude arv olla juba teatavaks motivatsiooniks mõnele mängumehele, selle asemel, et lihtsalt Leedu või Poola kõrgliigaga rahulduda.
Tänavune hooaeg läks muidugi ka komplekteerimise nahka ja siitki tuleb omad korrektuurid teha. Reinboki kui peatreeneriga jätkamine oli esimene viga, aga ka välismängijatega pandi totaalselt puusse (nii stiili kui ka isikuomaduste poolest) ning ka eestlaste osas tehti kaheldava väärtusega valikuid (nt Kasemetsa toomine, kellele ei Reinbok ise ega ka järgnevad peatreenerid pole minuteid leidnud isegi olukorras, kus pool meeskonda vigastatud on olnud).
Acuffi näol on tegemist lihtsalt ühe näitega aga kui võrrelda näiteks Fidleri ja McKoy taustaga siis meie oleme valinud justkui et keskpärasemast NCAA meeskonnast tuua liidermängija, kui et tuua TOP tiimist mitte päris esiviiul. Sellest hooajast enim häirib aga see tsentrite värk, et Rutherfordi sarnast tsentrit justkui olekski vaja, kes seal all müttab aga asendati noormängijaga.
Üleüldises klubi edus ma arvan, et oli kuldne hooaeg kui Europe Cupis poolfinaali jõuti, vot peale seda hooaega oleks pidanud gaasi põhja suruma. Mängud olid välja müüdud, korralik melu ja sumin käis üle Tallinna. Samas ma ka mõistan, et kui kuskilt ei tule raha juurde siis nii ta kahjuks on aga sellest boomist jäime ilma.
Parem hilja kui vist mitte kunagi. Huvitavad teemad olnud siin aruteluks, kus siis puudutatud erinevaid väljakutseid.
Seda teemat, et kvaliteetsete eestlaste hulk on vähenemas, on siin käsitletud ka varem ning imestan, et seda pole laiemalt ja suuremalt päevakorda võetud. Mulle endale tundub, et see olukord on täna juba sisuliselt käes, kus kodumaal mängivad veel viimased Tartu ja Kalevi taset kannatavad kogenumad pallurid (Lips, Toom) ja noored (Ilver, Makke, Andre). Sinna juurde võib veel lisada mõne mängumehe, kes võib samuti välismaa suunas kiigata (Niits, Paasoja, Ilves, Post) ja lõpuks liita siia juurde mängijad kes hakkavad tõenäoliselt varsti lõpetama (Kitsing, Kurbas, Dorbek, Nurger, Metsalu). Ehk siis me jõuame olukorrani, kus Kalevi ja Tartu tasemel eestlasi pole praktiliselt võtta. Okei, välismaal on mõned mängumehed (Mikk Jurkatamm, Kirves, Jürgens ja ehk mõned USA ülikoolis olevad noored).
See tingib olukorra, kus need vähesedki eestlased, kes kannatavad moel või teisel kasvõi mingilgi kujul eelpool mainitud klubide taset, saavad tulevatel hooaegadel päris kuumaks kaubaks suvisel perioodil. Hetkel näib, et klubid kel on vähemalt oma noortesüsteem ja püramiid olemas, siis isegi see ei paku leevendust, sest kui mängija hakkab teatud tasemele jõudma, siis ta esmane suund on usa ja ülikool.
Tea kui palju klubid antud teemadel täna arutelusid peavad ning kas sel üldse on mingit mõtet, sest tuuleveskitega võidelda on suhteliselt keeruline. Üks mis aga kindel, et tulevad aastad saavad pigem keerulisemad olemad ja rasked ajad seisavad alles ees.
Kuna eestlaste valik muutub kitsamaks, siis tõenäoliselt tõuseb kohalike mängijate hind veelgi, siin aga loodan et Tartu ja Kalevi sugused võistkonnad suudavad oma staatust veidi enam maksma panna ja ei hakka toimuma olukordi kus eurosid loobitakse paremale ja vasakule ja seeläbi raisatakse ära vajalikud käibevahendid muude mängijate värbamiseks.
Mis puudutab värbamist siis olen mõelnud kahele teemale. Esimene on see, et huvitaval kombel ei kõlba meie klubidel palgata siinsetes klubides mänginud välismaalasi - nt viimasest hooajast meenuvad VEF-is kohe vigastada saanud Novitsky ning Valmieras mängiv Pajic. Neid näiteid on veelgi, aga mingil põhjusel eelistame me mängida teatud positsioonidega / mängijatega lotot.
Teine teema, mida ma olen korduvalt leierdanud, siis andmebaas mängijatest keda võtta või jälgida ning õigel hetkel nad endale värvata. Tänane turg on ülimalt konkurentsitihe ja õigeid valikuid on tõesti keeruline teha, aga seda enam muutub väärtuslikumaks scouting ja pikema aja vältelt tehtud eeltöö. Kuna rahaliselt meie klubidel erilist kasvu loota pole, siis seda enam muutub oluliseks eeltöö, turgude selektsioon ja mängijate scouting. Ma ei heida seda kuidagi ette ja olengi veendunud, et valikute tegemine ongi ülimalt keeruline ning sa võid saada 5000€ kuupalka teeniva mängumehe ka 2000€ kuus ning vastupidi, aga klubis peaks olema säärane inimene. Sellise baasi üles ehitamine on aeganõudev aga mida aasta edasi, siis seda lihtsamaks see minema peaks, sest see list hakkab elama oma elu.
Klubi käesolev aasta, igaüks võib oma peas meenutada kõiksuguseid vigastusi, vangerdusi jms. asju - seda on olnud ikka roppu moodi ning mina ca 20 aasta jooksul säärast kadalippu ei mäletagi. Ma loodan, et tänavune hooaeg koos kõikide jamadega ei jäta klubi arengule erilist pitserit ning oma 2.0 vms projektidega suudetakse edasi minna. Jah täna on neid 2.0 asju keeruline märgata ning eks üksjagu palju oli ka edule üle ehitatud, aga usun siiski et taustal käivad teatud tegevused ja eksisteerivad nö. vaheetapid, mis siis loovad eelduse järgmiste sammude tegemiseks. Tõsi, ja taaskord üldse mitte halvaga, aga teatud persoonide liitumisega on olnud keeruline näha seda valdkonda või aspekti kus oleks midagigi muutunud.
Siin võiks veel pikalt erinevatel teemadel kirjutada, aga ma loodan, et tulevatel hooaegadel tehakse paremad valikud, on veidi enam õnne, vigastusi vähem ja sisulise arenguga on veidi enam aega tegeleda. Olen veendunud, et kogu klubi pingutab edu nimel meeletult, aga teinekord asjad lihtsalt kisuvad kiiva.
Mängumeeste saates oli huvitav mõtteharjutus potentsiaalsete üleminekute osas, mida suvel kohalike KML klubide puhul oodata võiks.
Peab nõustuma, et Mihkel Kirves saab ilmselt olema üks suve populaarsemaid mängijaid. Ta on küll oma lihvimata nurkadega, aga ma julgen isegi nii kaugele minna ja öelda, et ta võib osutuda kaalukeeleks, kes järgmisel hooajal meistritiitli endale jätab. Eks palju määrab ka see, kuidas keegi välismängijatega täppi paneb, aga kodumaise korvialuse jõuna võib ta meie kohalikus liigas olla piisav jõud, et asju kas ühele või teisele poolele kallutada. Ta näitas juba oma seni ainsal Kalevi hooajal soliidseid numbreid ning nüüd, kui siinne supp on veel lahjem, siis ma ei näe põhjust, miks tema roll peaks olema väiksem. Kui praegu on kõik Lipsust vaimustuses, siis Kirves on mõnes mõttes sarnane hustle-mentaliteediga mängumees, kes võiks publikut kõnetada.
Kalevi vaatest olen endale sümpaatsete täiendustena varem välja käinud Jürgensi nime ja vennad Vuksid (üks Vuksidest võiks minu meelest vabalt Kasemetsa asemel olla ning ma arvan, et isegi suuremas rollis).
X-faktorina viskaks õhku ka Kirill Koršunovi nime. Arvestades, et selliseid üle kahemeetriseid kodumaiseid ääremängijaid ei ole üleliia palju kuskil ripakil, siis võiks ta olla variant, kellele natuke tähelepanu pöörata. Mõned aastad tagasi ta vist isegi korraks Kalevi treeningutel osales. Eks Koršunovi puhul ongi põhiküsimus (lisaks muidugi palgaküsimusele) selles, et kuigi ta oli kunagi täitsa okei talent, siis nüüd on ta Itaalia madalamates liigades seigeldes radarilt täitsa ära kadunud ning tema täpset hetketaset on keeruline hinnata. Aga kui ta seal päris ära kärbunud pole, siis ta tunduks mõnes mõttes huvitav mängumees, keda annaks äkki kuskil kindlas rollis ära kasutada. Vähemalt noortekoondiste ajal oli tal üsna hea viskekäsi. Kui tal endal ka vähegi ambitsiooni jagub, siis tema vaatest võiks see olla hea hüppelaud, et näiteks ülejärgmine aasta Itaalia esiliigast mõni hea leping välja kaubelda.
Mängumeeste podcast kipub olema kallutatud teatud võistkondade suunas, Raudlal on omad kindlad lemmikud, varem Vene ja Saage kuldsetel aegadel oli see rohkem tasakaalustatud
Nad soovitasid kõigil Viimsisse minna, aga see ei lahenda probleemi. Põhiline, et igas võistkonnas tekiks mingi tuumik, mis kokkuvõttes tõstaks kogu liiga konkurentsivõimet. Seega võiks mängija kaaluda, millisteks kujunevad tema mänguminutid, kes on tema konkurendid, sest siis on võimalik teha hüpe kõrgemale. Ok, ma saan aru, et karjääri lõpusirgel olevad mängijad nagu Kitsing ja Laane, aga ka Nurger (Kurbas ilmselt samas kategoorias) on rahul, kui nad veedavad aega põhiliselt pingil ja väljakule saadetakse kriisiolukorras, samal ajal palk tiksub. Noormängijad peaksid nägema mitu käiku ette. Nt Kasemetsa puhul võib-olla tõesti Cramos veedetud aasta ja kvaliteetsemad treeningud tekitavad võimaluse kusagil mujal avaneda, aga siis ongi see aasta, mitte rohkem. Tartust võiksid Jurtsenko ja Roos vaadata mujale, kuigi seal, nagu ka TalTechis, on ülikooli motiiv ja Tartust jäävad võimalikud alternatiivid kaugemale, Tallinnast võid ka Keilas või Raplas mängimas käia. Vuksidele, kui neil on siht NCAAsse jõuda, teha vaheaasta Cramos võib töötada, kuid alternatiiv on alustada veidi madalamalt, Pärnu, Viimsi, Keilad, kuid saada meistriliiga mängukogemust ja rohkem mänguaega. V-olla TalTech, aga seal võib tekkida oht ka pingile jääda.
No Unibet saates rääkis Kruus täna, et TTü-l on plaan tulla meistriks lähimal 3 hooaja jooksul, et tuuakse kogenud mehed ja noortel pole kohta. Sponsorid on nõus toetama jne.
Kui läheb nii nagu eeldada võib, et lisaks Makkele siirduvad välismaale ka Toom, Ilver ja Lips – ja lisaks on mõni mängija pikalt vigastatud või karjääri lõpetamas –, siis peab juhtuma midagi erakorralist, et Kalev ja Tartu suudaksid eestlaste osas taset hoida: a la Joonas Riismaa, kel on kehtiv leping Cantuga, peaks osutuma seal üleliigseks ja loobuma ka tugevama taseme ja kõrgema palgaga Itaalia esiliiga pakkumistest, et tulla Eestisse oma karjääri uuesti üles ehitama.
Pigem kaotavad talentide väljavoolust kõik neli meie tugevamat klubi: Kalev ja Tartu lähevad TTÜ ja Pärnu paremate mängijate järele (ise näeksin Eelmäed Kurbase asendajana), Pärnu ja TTÜ saavad neilt ehk mõne mängija vastu (Laane ja Kasemets), kuid peavad ise samuti madalamalt tasemelt noppima minema. Kehvikute trio jaoks ei muutu ilmselt suurt midagi. Keilad on nagunii välismaalaste kesksed meeskonnad, kus jooksevad kaasa paar mujale mitte kõlbavat kohalikku. Viimsi aga üritab B- ja C-kategooria noormängijaid meistriliiga tasemele viia.
Koršunov (ja ka Peterson) on veetnud kogu teadliku elu Itaalias ja seal juured alla ajanud. On kahtlane, kas korvpall on nende elus üldse prioriteediks.
Miks Kruus nii negatiivse tooniga juba mitmendat korda Cramo pihta see hooaeg? Räägin viimasest saatest Unibet kossupodcast. Sõber ka ütles nagu cramolaste kontor ei pühendu 100% oma tööle. Miks on see nii? Need on väga räiged ütlused!
No eks need ole projektiklubi võlud ja valud. Kui läheb hästi, siis on kõik happy, aga kui läheb kehvasti, siis tekivad küsimused, et 20+ aastat olete tegutsenud ja peaaegu kogu selle aja kohalik esiklubi olnud, siis mis on teil peale medalite selle eest ette näidata? Ehk kus on teie kodusaal, kus on teie noortesüsteem jne.
Drogba kirjutas: ↑08 Apr 2026, 11:02
Miks Kruus nii negatiivse tooniga juba mitmendat korda Cramo pihta see hooaeg? Räägin viimasest saatest Unibet kossupodcast. Sõber ka ütles nagu cramolaste kontor ei pühendu 100% oma tööle. Miks on see nii? Need on väga räiged ütlused!
No Andres Sõbra ütlemist ei peaks keegi küll nüüd tõsiselt võtma. On ju väga selgelt näha kuidas Kalev/Cramo kontor on ainult professionaalsemaks läinud ja korralduslikud, fännikultuuriga ja marketingu asjad on oluliselt teisel tasemel juba. Sportlikult on ebaõnnestunud aasta, aga seda juhtub.
On ju näha kui vähe seal tegelikult ressurssi on. Tehakse asja hingega, see on selge.
Alati saab paremini, aga see on eelkõige inimressursi küsimus hetkel.
